esitamine esilekutsumine probleemõpe ja edastamine verbaalne ühendamine
Tartu 2014 Tudengi igapäeva elu juurde kuulub pidevalt uute faktiteadmiste nii öelda läbi töötlemine. Sellega ollakse lihtsalt harjunud, nii on olnud põlvest põlve. Viimasel ajal on aga hakatud tähelepanu pöörama ka teistsugustele õppemeetoditele kui vaid faktekesksetele. Palju kõneainet on saanud meedias Hannes Tamjärve (2012) õhinapõhise õppe idee, kuid samas on paljud selle ning ka teiste uudsete õppemeetodite (nt probleemõpe, projektipõhine õpe, uurimuslik õpe) suhtes skeptilised. Ent skeptikute rollis on enamasti praegune X- generatsioon, kelle lastest käib jutt ning kes ilmselt siiski tahavad, et nende lastel oleksid head tulevikuväljavaated. Muutusi haridussüsteemis nad aga ei poolda. On olemas kolme tüüpi inimesi: need, kes õpivad asju kõige paremini nägemise kaudu, need, kes õpivad kõige paremini kuulmise kaudu ning need, kes eelistavad õppimiseks kasutada emotsionaalset või füüsilist kogemust
· Pommiähvardused, tulistamisähvardused Madal loovus ja madal intelligents · Ideid ei ole, teostust ka ei ole · Rumal inimene Õppimine · Elementaarne õppimine o Loomad ja inimesed o Tingitud refleksid o Vermimine (loomadel) Loomad õpetavad poegi o Harjumine o Katseehitus meetod o Semantiline- seoste abil o Ahhaa elamus! · Probleemõpe (probleem-lahendus) o Probleemi püstitamine o Lahenduse leidmine o Logaritm- asi mille järgi teed (toidu retsept) · Mudelõppimine o Suhtlemismall o Võtab kellegi eeskujuks Nt ema või isa o Õpitud abitus Oled õppinud olema hädavares Ei püüa teha midagi selleks, et sa ei ole vaene · Intensiivõpe o Lühikese ajaga vaja õppida palju materjali o Kasutatakse palju keeleõppes
http://www.htk.tlu.ee/wordpress/dippler/kaire19/2013/11/16/lahitulevi ku-trendid-mis-mojutavad-oppimist-ja-opetamist. Hirsjärvi, S. H. (2005). Sissejuhatus kasvatusteadusse. Tallinn: Medicina. Kadajas, H.-M. (2005). Õppima õppimine ja õppima õpetamine. Tallinn: TLÜ Kirajstus. Kvalifikatsioonikeskus, R. E.-j. (2003). Klassijuhatajatööst koolis. Haridusministeerium: Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus. Kõverjalg, A. (1995). Õppeprotsessi aktiviseerimine. Probleemõpe. Tallinn: Eesti Riigikaitse Akadeemia. Kõverjalg, A. (1996). Õppimise psühholoogia ja metoodika. Tallinn: Eesti Riigikaitse Akadeemia. Pedastsaar, T. (2012). Õppima õppimine. Allikas: http://www.koolielu.edu.ee/kyllin/materjalid/varia/oppima_oppimine.p df. 13
Omast kogemusest tean, et meie koolis suhtuti paremini õpetajatesse, kes pigem ei olnud niivõrd karmid ja nõudlikud ning kes oskasid oma ainet huvitavalt esitleda. Need pedagoogid oskasid läheneda huvitavatest külgedest ja kasutada erinevaid metoodikaid oma aine õpetamisel. Samas need õpetajad olid ka justkui sõbrad, ajasid niisama juttu ja suhtlesid ka muudel teemadel kui tema aine. Metoodika on iga õpetaja enda valik. Valikuid on selles vallas palju, nt loeng, probleemõpe, avastusõpe, kogemusõpe, rollimäng, grupitööd, diskussioon, praktika ...(1) Igale klassile sobivad erinevad õppemeetodid. Õpetaja peab õppetööle lähenema mitmekülgselt, et lastes huvi hoida, kuid samas ei tohi ka mingi kindla metoodikaga üle pingutada, kuna see võib tekitada vastupidise reaktsiooni õpilastes (huvi kadumine, tüdimus). Konkreetne näide on tuua oma kooliajast. Keemia õpetaja andis meile igasuguseid erinevaid aineid omavahel segada
JÄRELDUSED: · Keskendutakse meeskonnatöö oskusele, argitegevuse refleksioonile, rõhutatakse rühmasiseste koostööprotsesside teadvustamist ja refleksiooni, teadvustatakse kultuurierinevusi, välditakse stereotüübistamist jne. · Kokkuhoidvate rühmade loomine ning rühmaprotsesside juhtimisel väärtustatakse ühise eesmärgi loomist, isiklike rollide määratlemist ning vastutust, et vältida "liugu laskmist". · Tööpõhine õppimine/ probleemõpe NB! Õppimise keskmes on suhtlemine, rollide omandamine Õppimises peetakse oluliseks sotsiaalseid situatsioone, pööratakse tähelepanu suhtlemisele ja üldjuhul on oluline ja vajalik õppijate enda poolt loodud teadmised Kokkulepetest kinnipidamine, rühma õppimine, ühine eesmärk, kõik peavad saama välja öelda oma arvamust BIHEIVIORISTLIK ÕPITEOORIA
pakkuda õpilastele virtuaalseid keskkondi, mida võimalik uurida. Näiteks ajaloolised kohad nii nagu nad olid neid ehitades. Samuti simulatsioonid, näiteks konna lahkamine, maavärina uurimine jms. Uurimusõppel on seos probleemõppega, sest ka siin lahendab õppija probleeme. Erinevus on selles, et siin leitakse probleemile lahendus midagi uurides, teatud hüpoteesi kontrollides või uurimusküsimusele vastust leides. Nii uurimus- kui ka probleemõpe on personaalne konstruktivistlik õppimiskäsitlus. Uurimusõppe rõhuasetus on õppijal, tema teadmiste konstrueerimisel, seoste leidmisel, kuid samuti mitmesuguste kõrvalekallete vältimisel. Uurimusõppe korralduse aspektid: 1. Probleemi püstitamine. Siinjuures erinevalt probleemõppes püstitatavast probleemist peab siin olema võimalik antud probleemi reaalselt või virtuaalselt uurida. 2
taipamistena), probleemi lahenduste leidmine toimub õpetaja toel. - Toetamiseks valmistab õpetaja õppetöö ette nii, et õpilane kas iseseisvalt või õpetaja toel teadvustaks õppimise/ uurimise eesmärgi, tabaks ära reeglipärasuse või leiaks lahenduse. - Suunamine ja toetamine õpetaja poolt on õigustatud tingimusel, et see viib lõpuks avastamiseni (uute seoste või lahenduse näol). Suunamata või struktureerimata avastus- uurimuslik või probleemõpe võib sageli osutuda ajaraiskamiseks ja tekitada õpilastes pettumuse. 16. Suunatud avastusõppe 5 faasi, mis tuleb läbida õpilase tunnetustegevuse toetamiseks (Erinevus ja sarnasus uurimusliku ja probleemipõhise õppega.) Faas Kognitsiooni toetav tegevus Sissejuhatus ja kordamine:- Tähelepanu Õpetaja tähelepanu tõmbav sissejuhatus koos varemõpitu- Varasema teadmise kordamisega aktiveerimine
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
