Referaat teemal "Kes peab maksma hariduse eest?" (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL AMETNIKUTÖÖ OSAKOND
KES PEAB MAKSMA HARIDUSE EEST?
REFERAAT
Juhendaja : P. Kirme -Valgma Tallinn 2012 SISUKORD
SISSEJUHATUS
Eesti on väikeriik, kus pakutakse suures valikus hea tasemelist üld- ja kõrgharidust. Tasuta asju ei ole olemas, seetõttu räägime edaspidi mõiste "tasuta" asemel maksumaksja raha eest kompenseeritavast kõrgharidusest. Olen seisukohal, et kindlasti peab säilima võimalus oma õpingute eest soovi korral täismahus ise maksta, kaotamata seejuures üliõpilase staatust. See on eluliselt oluline ka ülikoolide jaoks, kuna praegu moodustab riigieelarvevälistelt kohtadelt teenitud 2 raha ca 20-30% õppeasutuste eelarvest. Erakapitali kaasamist ei tohi piirata.
Üheks kõrgharidusreformi oluliseks osaks on uue stipendiumide süsteemi ning vajaduspõhiste õppetoetuste rakendamine. Iga võimekas noor peab saama kandideerida senisest tunduvalt suuremale stipendiumile , et ka n-ö vaesel Einsteinil ei jääks haridus omandamata. Reaalselt abi vajavad tudengid peavad saama taotleda vajaduspõhist õppetoetust, sedagi senisest suuremas mahus .
KES PEAKS HARIDUSE EEST MAKSMA?
Ülikoolid võtku tasuta kõik, kes seda väärivad. IRL küsis hiljuti inimeste arvamust läbi üleriigilise küsitluse ­ 43 686 inimest toetas tasuta kõrgharidust. See on kolmveerand kõigist, kes IRLi küsitlusele vastasid. Tasuta kõrgharidus on õigus, sest vaid see tagab kõigile võrdse ligipääsu haridusele. Eestlased on haridust alati au sees hoidnud ja tasuta kõrgharidus pakub seda kõigile võimekatele õppuritele. Tasuta kõrgharidus paneb ülikoolidele kohustuse senisest hoolikamalt valida neid, keda nad õppima võtavad. Suvel oli
3 korralik skandaal, kui Tartu Ülikoolis õnnestus edukalt ära kaitsta bakalaureusetöö, kus muude jaburuste kõrval olid sassi aetud saksa usu- uuendaja Martin Luther ja USA mustanahaliste eestkõneleja Martin Luther King . See ei ole kõrgharidus. IRLi plaan on lihtne ­ riik annab ülikoolidele lisaraha ning ülikoolid võtavad tasuta õppima kõik, kes seda väärt on. Tasuta kõrgharidus parandaks hariduse kvaliteeti ja paneks ülikoolid rohkem vastutama selle eest, kellele nad oma diplomi annavad. Vahel on tunne, et diplomeid on võimalik ülikoolidest ka lihtsalt osta. ,,Raha pole," teatavad nad, kui keegi pahandab selgelt latialuste õppurite poputamise ja mis veel hullem, neile ka diplomi andmise peale. Kui palju on võimalik õigustada rahahäda tõttu kõlbmatutele tudengitele lõputunnistuse andmist, võime me ju lõputult vaielda, ent IRLi peab õigeks see lõpetada. 400 miljonit aastas pole katastroof Tasuta eestikeelne kõrgharidus on tegelikult ka taskukohane ­ see läheb maksma ligi nelisada miljonit lisakrooni aastas. Selle raha suudab riik leida ka hoides riigieelarvet kindlalt tasakaalus. Kõik sõltub lõpuks ju valikutest. Kõrghariduse kättesaadavusel ja kvaliteedi tõusul on selge seos ka majanduskasvu ning tööhõive suurenemisega. Seetõttu tuleb see kulutus ühiskonnale mitmekordselt tagasi. Tasuta kõrghariduse korral peab lõppema tasuline õpe sel kujul, nagu ta praegu ülikoolides toimub. Tasuline õpe võib säilida vaid inglisekeelsetel erialadel, kuhu ülikoolid soovivad leida ka välistudengeid ja samuti avatud ülikoolis, mis on ju tegelikult mõeldud neile, kes juba käivad tööl, ent tahaks end ka sellest hoolimata edasi arendada. Ent kõrgharidus Eestis peaks olema tulevikus ülekaalukalt ikka tasuta ja eesti keeles. Mõistagi on tasuta kõrgharidusel mõtet vaid siis, kui see on kvaliteetne. Eelkõige peaks Eestis panustama kõrghariduse kvaliteeti. Me paneme suuri lootusi doktorantuurile, ent makstes doktorantidele vaid 6000 krooni kuus. Siis on meil raske nõuda, et nad pühenduksid vaid oma õpingutele ja teadustööle. Kvaliteet maksab ning kuna Eesti väärib head kõrgharidust, siis tuleb kõrgharidusele tagada piisav rahastamine . Mõistagi tuleb selle kõige juures maksimaalselt ära kasutada Euroopa Liidu raha, mis kulub ülikoolitaristu uuendamisel marjaks ära. Eesti edu taga on eesti inimene ning just eestlaste kõrge haridustase on üks peamisi põhjuseid, miks meie senist majandusedu teistele kommunismiorjusest vabanenutele eeskujuks tuuakse. Praegu näeb Euroopa Liidus hoiatavaid näiteid vastupidise poliitika mõjudest. Kui Kreeka kaevas endale augu hoogsalt laenates, siis Portugali rahva hädad olevat seotud madala haridustasemega ­ väidetavalt pole neljal portugallasel viiest isegi keskharidust. Eesti inimene peab olema haritud, sest vaid siis on ta edukas. Eestlane väärib tasuta kõrgharidust, võimaldame tal siis saada, milleks tal on õigus!
4 1.1 Eesti haridussüsteem
Eestis kehtiva haridussüsteemi kohaselt liigitatakse haridus :
üldharidus, kutseharidus huvialaharidus.
Haridustasemed on:
5 alusharidus , põhiharidus (I tase), keskharidus (II tase) kõrgharidus (III tase).
Kuni 7. eluaastani käib laps tavaliselt lasteaias, st omandab alusharidust.
1.-9. klassis omandab õpilane põhiharidust. 7.-9. klassis on põhihariduse omandamise kõrval võimalik saada valikainete raames kutseõpet. Kui põhikool jääb pooleli, saab asuda põhihariduseta üle 17-aastastele mõeldud kutseõppesse (2 aastat, omandatakse ainult ametioskused). Samuti on võimalik jätkata põhihariduse omandamist õhtuses- või kaugõppevormis või eksternina.
Kui põhiharidus käes, on võimalik valida nelja edasiõppimise võimaluse vahel:
gümnaasium ­ omandades üldkeskhariduse (3 aastat); gümnaasium koos kutseõppega ­ omandades üldkeskhariduse ja mõned ametialased oskused (3 aastat); kutseõppeasutus ­ omandades kutsekeskhariduse (3-3,5 aastat); kutseõppeasutus ­ omandades ainult ameti ilma üldhariduseta (2 aastat).
Kui keskharidus käes, on võimalik valida kolme edasiõppimise võimaluse vahel:
kutseõppeasutus ­ omandades kutsehariduse (0,5-2,5 aastat) või rakenduskõrghariduse (3-4,5 aastat); rakenduskõrgkool, ülikooli kolledz ­ omandades rakenduskõrghariduse (3-4,5 aastat); ülikool ­ omandades akadeemilise kõrghariduse (bakalaureusekraad (3-4 aastat), magistrikraad (1-2 aastat) ja doktorikraad (3-4 aastat)).
Töötav inimene:
saab tasemeõppes:
lõpetada poolelijäänud põhi- või üldkeskhariduse õhtuses või kaugõppe õppevormis või eksternina;
6 omandada kutsehariduse osakoormusega õppes; omandada kõrghariduse osakoormusega õppes või eksternina.
Üldkeskhariduse ja kutsehariduse omandamine on riigi- ja munitsipaalõppeasutustes tasuta, kõrghariduse omandamine osakoormusega õppes on enamasti tasuline;
saab käia tööalastel koolitustel paljudes erakoolides, kutseõppeasutustes, rakenduskõrgkoolides ja ülikoolides, kutse- ja erialaliitudes; saab käia vabahariduslikel koolitustel rahvaülikoolides, vabahariduslikes koolituskeskustes ja kultuurikeskustes.
Tööalase koolituse ja vabaharidusliku koolituse eest tasub õppija enamasti ise või maksab tema tööandja.
Riik toetab koolituses osalemist maksusüsteemi kaudu: tulumaksuseaduse alusel on õppuril õigus tulumaksuvabastusele koolituseks kulunud summa ulatuses.
1.2 Eesti haridus Põhjamaade tasemele
Eesti õppurid peavad saama parima võimaliku hariduse ning leidma efektiivse rakenduse tööturul. Need on kaks peamist sihti, mille oleme endile seadnud uut kõrgharidusreformi kavandades. Efektiivne rahastamine, maailmatasemel õppejõud, motiveeritud tudengid, nüüdisaegne taristu ning tihe koostöö erasektoriga on aluseks, et saaksime seatud sihtideni püüelda ja nendeni ka jõuda.
7 Tasuta asju ei ole olemas, seetõttu räägime edaspidi mõiste "tasuta" asemel maksumaksja raha eest kompenseeritavast kõrgharidusest. Reformierakonnale on oluline, et ühelgi võimekal inimesel ei jääks haridus omandamata finantsiliste raskuste tõttu. Seepärast peame vajalikuks suurendada tublide noorte võimalusi maksumaksja kulul kõrgharidus omandada. Haridusministeeriumi väljakäidud reformikava kohaselt oleks õppimine avalik-õiguslikus ülikoolis eestikeelsel õppekaval maksumaksja kulul kõigile neile tudengeile, kes ületavad lävendi ja läbivad õppe täismahus. Oma raha eest saaks õppida erandkorras eksternina, kuid sellisel puhul ei käsitleta õppurit üliõpilasena. Need, kes ei täida õpet etteantud mahus, peavad tegemata jäänud ainepunktide eest maksma. Olen seisukohal, et kindlasti peab säilima võimalus oma õpingute eest soovi korral täismahus ise maksta, kaotamata seejuures üliõpilase staatust. See on eluliselt oluline ka ülikoolide jaoks, kuna praegu moodustab riigieelarvevälistelt kohtadelt teenitud raha ca 20-30% õppeasutuste eelarvest. Erakapitali kaasamist ei tohi piirata. 30 ainepunkti täitmise nõue igal semestril välistab tudengitel võimaluse näiteks samal ajal tööl käia. See piirang ei ole kuigi liberaalne ning võtab tudengilt võimaluse erialast praktikat saada ja lisakapitali koguda. Rääkides elukestva õppe arendamisest ning vaadates trende, kus vanemate kui 25aastaste tudengite hulk kasvab, on igal juhul ratsionaalne täismahu nõuet langetada näiteks 75- 80%-le ehk siis 22-24 punktini. Tagamaks seejuures aga paremat kvaliteeti, oleks mõistlik lisada kvantiteedinõudele ka kvaliteedikriteerium, näiteks keskmine hinne vähemalt 3,8. Kuna eelnõu järgi oleks õpe maksumaksja kulul vaid eestikeelsel õppekaval (koos mõningaste eranditega), peame enne seaduse jõustamist selgeks tegema erandite võimalused ning läbi kaaluma selle muudatuse mõjud. Kas ei või juhtuda näiteks seda, et üliõpilased, kes maksumaksja poolt makstava õppe latti ei ületa, suunduvad otse ingliskeelsele õppele või hoopis mõnda muusse riiki? Lävendite tekkimisel on tarvis üle vaadata praegune riigieksamite süsteem. Kui ülikooli hakatakse võtma ühtsete sisseastumiskatsete alusel, siis kas riigieksamite süsteemi enam sellisel kujul üldse tarvis läheb? Leian, et sellisel puhul võiks riigieksamid asendada koolieksamitega. Mis saab aga siis, kui lävendi ületab prognoositust kaks korda enam tudengeid? Kust võetakse lisaraha? Praegu toimiv riikliku koolitustellimuse süsteem on oma aja ära elanud. Seda on tunnistanud mitmed osapooled, kellega oleme seaduseelnõu menetledes suhelnud. Selle asemel kavandame üleminekut tulemuslepingute süsteemile. Selleks, et väljund tööturule oleks võimalikult adekvaatne, on oluline senisest enam kaasata eraettevõtjaid, kes oskavad turusituatsiooni kõige paremini prognoosida. Riigi jaoks strateegiliselt olulised erialad reguleeritakse samuti tulemuslepinguga. Meelitamaks tudengeid õppima näiteks õpetajaks või eesti keele filoloogiks, on kavas luua n-ö motivatsioonistipendiumid. Reformikava näeb ette, et riik sõlmib tulemuslepingud vaid avalik-õiguslike ülikoolidega. Senised 8 riigitellimuslikud õppekohad erakoolides kaovad, mistõttu kaob ka raha. Juhul kui ka erakool soovib analoogseid tulemuslepinguid, peab viimane vastama kõikidele avalik-õiguslikule ülikoolile seatud nõuetele. Ilmselge on aga see, et ükski erakool ei hakka selle tarvis oma eksistentsiaalset olemust muutma . Leian, et erakoole tuleks kohelda avalik-õiguslike ülikoolidega võrdsetel alustel. See tähendab, et koolid on võrdsed, olenemata omandivormist. Ka erakoolidel peab säilima võimalus riigitellimusele kandideerida. Üheks kõrgharidusreformi oluliseks osaks on uue stipendiumide süsteemi ning vajaduspõhiste õppetoetuste rakendamine. Iga võimekas noor peab saama kandideerida senisest tunduvalt suuremale stipendiumile, et ka n-ö vaesel Einsteinil ei jääks haridus omandamata. Reaalselt abi vajavad tudengid peavad saama taotleda vajaduspõhist õppetoetust, sedagi senisest suuremas mahus. Kindlasti tuleb ka edaspidi rõhku panna erakapitali kaasamisele läbi õppelaenusüsteemi arendamise ja maksuvabade haridusfondide propageerimise. Fakt on see, et kõrgharidust tuleb reformida. Seda eelkõige seetõttu, et Eesti inimesed saaksid parima võimaliku hariduse ning leiaksid efektiivse rakenduse tööturul. Usun, et kui jõuame eelmainitud valikutes üksmeelele, siis oleme astunud suure sammu seatud sihtide suunas.
KOKKUVÕTE
Haridustasemed on: alusharidus, põhiharidus (I tase), keskharidus (II tase), kõrgharidus (III tase). Eesti haridussüsteem on nii ülesse ehitatud, et kõik kes soovivad õppida saavad õppida. Need kes õpivad väga hästi neile on ka haridus tasuta. 9 Tasuta kõrgharidus on õigus, sest vaid see tagab kõigile võrdse ligipääsu haridusele. Eestlased on haridust alati au sees hoidnud ja tasuta kõrgharidus pakub seda kõigile võimekatele õppuritele. Tasuta kõrgharidus paneb ülikoolidele kohustuse senisest hoolikamalt valida neid, keda nad õppima võtavad.
Eesti haridustase on väga hinnatud ka teistel riikides. Samas ei saa ära unustada, et haridus ei saa olla täiesti tasuta, siis oleks ülikoolides aastate pikkused järjekorrad nagu näiteks Soomes. Soome ülikoolid on õppuritele tasuta ja seal aastate pikkused järjekorrad. Paljud Soomlased tulevad ka tänu sellele Eestisse õppima, kuna lihtsalt ei saa kohe kooli edasi minna. Eestile on see hea, kuna nad maksavad hariduse eest. Ühesõnaga täiesti tasuta kõrgharidust pole olemas ja see ei toimiks.
10 LISA
11 KASUTATUD KIRJANDUS
http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=2687
http://pr.pohjarannik.ee/eesti-haridus-pohjamaade-tasemele/
12