Kas Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad olid Euroopa riikide arengule positiivse või negatiivse mõjuga? (0)

Kas Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad olid Euroopa riikide arengule positiivse või negatiivse mõjuga?
Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad olid üheks Euroopa uusaja mõjukamateks sündmusteks, kui mitte isegi kõige mõjukamateks. Kuid kas need sündmused olid pigem head või halvad? Selleks tuleb kõigepealt vaadata nende ajendeid ja mis asjaolud viisid nende sündmuste tekkeni – kas elu enne neid sündmuseid oli parem?
Esiteks, mida üldse mõistetakse revolutsiooni all? See on kvalitatiivne muutus kultuuris ja ühiskondlikus elus, eeskätt poliitikas, plahvatuslik üleminek ühelt kvaliteedilt teisele. Suure revolutsiooni põhjusteks on aga paljud erinevad punktid, esiteks kindlasti tol ajal Prantsusmaad valitsenud kuningas Louis XVI, kes ei pööranud riigi juhtimisele piisavalt tähelepanu ja seetõttu kasvas riigivõlg, majanduslik olukord ja elatustase langes ja tekkis ikaldus (viljasaagi hävimine). Oma mõju andis kindlasti ka valgustusajastum, mis oli ajajärk 18. sajandi Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust. Valgustusajastust levis ka despootia ehk valitsusvorm , mille puhul üksainus autoriteet omab riigis absoluutset poliitilist võimu, kuigi tegelikult oli klassikaliselt dispootia kasutusel juba vaaraodega Egiptuses, kus üks mees käsutab ja kasutab kõike ja kõiki ning ülejäänud inimesed on tema orjad . Prantsusmaal oli despootial siiski veidi teistsugune tähendus ja seal kehtis pigem valgustatud despootia ja selle idee autoriks oli prantsuse filosoof Voltaire . Idee kohaselt on riigile ja rahvale parimaks valistejaks haritud ja reformimeelselt piiramatu võimuga monarh . Prantsuse revolutsiooni tekkimise põhjuseks on ka sõjaline ebaedu ning sellega kaasnevad kaotused ja kulutused, ka majanduskriis , mis oli tingitud iganenud majanduspoliitikast, sõdadest ja toretsevast õukonnast. Just kõige viimane punkt ehk siis kuningapaari liigne rahaga priiskamine viis nende ebapopulaaruseni ja rahva umbusaldamiseni. Nagu ka Marie Antoinette ’i (ehk Louis XVI abikaasa) omanimelisest filmist (mida ma soovitan kindlasti vaadata, kuna see näitab tolleaegse Prantsusmaa elu väga põneval moel) oli näha, kulutas kuninganna hullupööra palju raha riietele, ehetele, luksuslikule mööblile ja lossiõue kujundamisele ja leidis aega isegi sõbrannadega peeneid koogikesi süüa ja mängida õnnemänge. Samal ajal oli aga Prantsusmaa majanduslik olukord erakordselt halvas seisus ja rahva viha kuningapaari vastu aina tõusis. See viiski vägivalla tipp-perioodil (tuntud kui Terrori Aeg) nii kuninga kui kuninganna pead giljotiini alla. Kuid see ei tähenda, et riik ei oleks üritanud majanduslikku olukorda veidi parandada, tõepoolest – Louis XVI ajal üritati läbi viia majandusreforme, mille eesmärkideks olid sisetollide ja väljaveopiirangute kaotamine, üleminek reguleeritud majanduselt vabaturumajandusele, feodaalsete piirangute kaotamist ja aadli ja vaimulike peamiste maaomanike maksustamist. Esialgsed ebaõnnestumised viisid generaalstaatide kokkuviimiseni, mis viis omakorda Asutava Rahvuskogu tekkeni, mille eesmärgiks oli kehtestada konstitutsioon ja mille eestvedajateks olid Sieyes ja Mirabeau. 1789 vallutati Pariisis Bastille ’i kindlus ja revolutsioon oli alanud. Bastille’i vallutamisega kaasnes erakordselt palju vägivalda ja taplusi, põletati losse, lõhuti maju ja tapeti inimesi.
Prantsuse revolutsiooni tagajärgedeks on aga rohkem asju, kui esialgu arvata oskaks. Esiteks, peale revolutsiooni lõppu algasid üsna vahetult Napoleoni sõjad, seega on ka see mingil moel revolutsiooni tagajärg. Sõdade eestvedaja oli Napoleon Bonaparte - konsul (hiljem ka imperaator), kelle kätte koondus võim ja kes hakkas teostama ulatuslikke ümberkorraldusi, mis tugevdasid riiki ning parandasid selle majanduslikku olukorda. Tema tegevuse käigus võeti 1804.a vastu „ Tsiviilkoodeks ,“ mis sai hiljem eeskujuks paljudele riikidele oma seadusandluse väljatöötamisel. Napoleon lõi Reini Liidu – 1806.a loodud 16 Prantsusmaa kontrolli all olevast Saksa riigist loodud liit, millega liitunud riigid lahkusid Püha Rooma riigist ja põhjustasid selle kadumise Euroopa poliitiliselt kaardilt . Kokkuvõttes koosnesid Napoleoni sõjad seitsmest erinvast sõjast, millest ühes, majandussõjas Inglismaa vastu, kuulutas Napoleon välja kontinentaalblokaadi Berliinis 1806.a, mis keelas Prantsusmaa liitlastelt ja sõltlasriikidel igasuguse kauplemise Inglismaaga. See mõjutas väga tugevalt Inglismaa majandust, kuid sellegipoolest suutis Inglismaa sellest kuidagi üle olla, suurendades kaubavahetust oma ülemerekolooniatega ja hakates laevu kaaperdama. See majandussõda mõjutas rängalt ka Prantsusmaad ennast, hinnad tõusid kuni 300%. Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad olid ka ajendiks suurte reformide ajastuteks Saksamaal. Üks keskne muudatus seoses nende reformidega oli pärisorjuse kaotamine suuremas osas Saksamaal. Tehti ümberkorraldusi ka riigi valitsemises ja kohaliku omavalitsemise alal, Preisimaa linnad said endale valitavad omavalitsused . Tsiviilelus kaotati aadli eesõigused, sõlmiti rohkem ilmalikke abielusid, sisse seati vandemeeste kohus ning juutidele anti kodanikuõigused. Preisimaal tehti Prantsusmaa eeskujul põhjalik sõjaväereform. Kasvas ka sakslaste rahvuslik eneseteadvus , mille äratamisel etendasid olulist rolli ülikoolid ja patriootlikult meelestatud kirjandusringkonnad. Tugevnes vastupanu võõrvõimule, loodi patriootlikke salaühinguid ning koostati sõjalise ülestõusu kavasid. Napoleoni sõjad said lõpu Waterloo lahinguga 1815.a, mil Napoleoni väed purustati tema enda liitlaste poolt.
Kuigi Napoleoni sõjad otseselt Eesti territooriumile ei jõudnud, mõjutasid need ka siinset olustikku üsna tõsiselt: mitmeid talupoegi värvati maamiilitsasse ja osad neist jõudsid Vene sõjaväe ridades hiljem ka Pariisi, lisaks saabusid inglaste ja rootslaste laevastikud Eesti rannavetesse. Napoleoni sissetungi ajal Venemaale tungisid tema liitlased aga Riia alla ja kardeti sedagi , et järgnev rünnak võib nad ka Eesti alale tuua.
Pärast Napoleoni sõdade lõppu oli Euroopa senine poliitiline kaart segi paisatud ning riikidevahelised suhted vajasid samuti korrastamist. Viini kongressil, mis toimus 1814 .a septembris, oli sihiks tagada suurriikidevaheline tasakaal Euroopas ja taastada vana kord, järgides kolme Viini Kongressi põhimõtet. Nendeks olid:   legitiimsus e seaduslikkus (eesmärk taastada enne 1789. a-t valitsenud dünastiate võim ja valdused ), julgeolek (Prantsusmaa kui rahurikkuja ümber moodustada puhverriigid, et vältida uusi rünnakuid), tasakaal (suurriikide vahel säilitada teatav võrdsus, et ükski ei muutuks teistest oluliselt võimsamaks). Keskset rolli etendasid seal Venemaa, Preisimaa, Inglismaa ja Austria ning mingil määral ka Prantsusmaa. Tööalased kohtumised asendusid ballidega, pidulike vastuvõttudega, teatrietendustega. Pärast kümmet kuud kestvat kongressi allkirjastati Viini kongressi lõppakt, millega pandi paika suurriikidevaheline tasakaal Euroopas. Aastate jooksul andis selle alkirja 40 riiki. Selle järgi sai Venemaa endale Soome, osa Poola aladest , Bessaraabia. Inglismaa sai Malta, Kapimaa, Tseiloni; Austria sai Lombardia , Veneetsia ja Galiitsia ning Preisimaa sai Reini ja Vestfaali provintsid ning Põhja-Saksimaa. Meredel jäi endiselt valitsema Inglismaa.
Viini kongressil loodud rahvusvaheliste suhete süsteem jäi kauaks püsima, kuna 40 aastat ei toimunud ühtegi sõda (ja kui mitte tähele panna ühte Lrimmi sõda aastatel 1853 -56, siis lisandub sinna veel 60 aastat). See oli tingitud sellest, et leping oli sõlmitud nii, et ükski osapool ei tundnud ennast petetuna ja kõik olid rahul. Sellegipoolest ei suutnud see kontrollida revolutsiooniliste liikumiste levikut kontinendil umbes 30 aastat hiljem.
Viini kongressil leiti lahendus ka probleemile seoses Saksamaa territooriumi sisemise korraldusega (kui see piirkond on killustatud, siis õhutab see naabreid, sh Prantsusmaad, vallutama). Seetõttu loodi Saksa Liit, millesse kuulus 39 liikmesriiki. Saksa Liit pidi tõkestama Saksamaa ühendamise rahvuslikul pinnal, säilitama enamike Saksa väikeriikide dünastiate võimu ja tõkestama Prantsusmaa agressiooni. Veel üks väga rahu tagav ja üllas otsus, mis Viini kongressil vastu võeti, oli Prantsusmaale ehk siis kaotajariigile andestamine . Viinis paika pandud riikidevaheliste suhete korralduse tegelikuks haldajaks sai Austria välisminister Klemens von Metternich , mistõttu on Viini kongressi järgset poliitilist korraldust Euroopas hakatud nimetama ka Metternichi süsteemiks.
Suurel Prantsuse Revolutsioonil oli tegelikult aga veel paljugi rohkem tagajärgi, kui ainult Napoleoni sõdadega seonduvad. Revolutsioonilised sündmused leidsid Euroopas väga palju erinevat vastukaja, alguses vaimustatult, hiljem aga selle vaibudes ja lausa õudust tundes. Üsna pea tekkisid revolutsioonisõjad, kuna teised Euroopa riigid üritasid lämmatada revolutsiooni ja taastada monarhia . Moodustati palju Prantsusmaa vastaseid liite, mis panid aluse näiteks Prantsusmaa-vastasele koalitsioonisõjale. Prantsusmaal võeti aga sõjalisi aktiivsuse tõttu vastu üldine sõjaväekohustus, et oleks rohkem sõjajõudu. Seal võeti see vastu esimesena Euroopas, sealt on see levinud paljudesse teistesse riikidesse.
Revolutsiooniaegne olustik on mõjutanud mitmeski mõttes tänapäeva igapäevaelu. Näiteks pärineb sealt kõnetusvorm „sina,“ varem kasutati pöördumisvorme „härra,“ „proua,“ ja „preili.“ Sõna „kodanik,“ muutus viisakaks ning lojaalseks kõnetlusvormiks, mis tänapäeval tundub igati loomulik ja elementaarne, enne revolutsiooni aga oli sellel sõnal alandav tähendus. Moe valdkonnas loobuti aristokraatlikust rõivamoest ja lihtrahva rõivastus asendas seda. Uhked ja kohevad soengud asendusid siledaks kammitud juustega. Ühesõnaga pöörati rohkem tähelepanu mugavusele, kui uhketele volangidele, sitsidele-satsidele ja lokkidele, seega on see ainult hea tagajärg.
Kiriku mõju üritati ühiskonnas aina rohkem vähendada ja usku välja juurida, hävitati religioosseid sümboleid ja vaimulikele anti korraldus kiirelt abielluda . Kuigi sellistest karmidest usu ja kiriku vastu suunatud meetmetest loobuti, on see igaühe enda otsustada, kas see revolutsiooniaegne tegevus oli kasulik või kahjulik.
Üks ilmselgelt negatiivne tagajärg, mis revolutsiooniga kaasnes, oli massiline kultuuripärandite hävitamine, alustated Bastille kindluse hävitamisest ja lõpetades raamatute ja arhiividokumentide põletamisega. See tegevus oli halb kasvõi seepärast, et tänapäeva ajaloolastel oleks palju abi tolleaegsetelt kirjutistelt. Selle taga oli eelkõige kohalike omavalitsuste ja üksikute aktiviste initsiatiiv. Eriti rängalt sai kannatada aadlikest mahajäetud losside, kirikute, kloostrite maali-, kunsti- ja raamatukogud. Sellegipoolest üritati leida sellele lahendus, luues monumentide komisjon , Louvre kunstimuuseum ja rahvusarhiiv , millega pandi alus Euroopa kaasaegsele arhiivindusele. Lisaks loodi seadus avalike raamatukogude rajamise kohta üle riigi.
Monarhia kukutamisega muutus Prantsusmaal kardinaalselt inimeste suhtumine riiki, valitsevasse võimu ja kirikusse. Seniste arusaamade järgi oli peetud oluliseks riigialamate lojaalsust valitseja ja kiriku suhtes ning ühtlasi oli tunnustatud ka aristokraatia eesõigustatud seisundit ühiskonnas. Prantsuse revolutsioon aga purustas ustavuse kuningale , kirikule ja aadelkonnale, ning see asendus poolehoiuga revolutsioonile ja rahvale. Deklaleeriti, et võimu ainsaks seaduslikuks allikaks on rahvas, ühiskonnaelu politeseerus. Erinevate poliitiliste vaadete eksisteerimine sai normiks, rahva enda poole võitmiseks tuli tollastel poliitikutel oma seisukohti põhjendada, oponentidega väidelda, avaldada üleskutseid, kirjutada vastavaid brošüüre jne.
Seega asendaski poliitika nii mõneski mõttes religiooni ja nii on see ka tänapäeval, vähemalt Eestis. Revolutsiooniaegsel ajal oli usk ja kirikuskäimine väga range ning vaimulikud olid väga austatud. Tänapäeva ühiskonnas on aga hoopis teistmoodi – just poliitikud on need kõrgesti austatud (ja kõrge palgaga) ühiskonna liikmed, ning kirikus käimine pole enam ammugi kohustuslik. Muidugi on palju maid, kus on usureeglid siiamaani äärmiselt ranged (näiteks islamimaad) aga kuna need pole Euroopas, siis järelikult sinna pole ehk selline osa revolutsioonist kunagi jõudnudki. Samuti on see osa revolutsioonist väga aktuaalne , et rahva käes on suur võim ja see seob nad ühtseks tervikuks. Ka Eestis on see nii – paljud valimised on rahva otsustada ja see annab neile päris palju võimu. See kõik on aga võetud Prantsusmaa eeskujul.
Veel üks asi, mis mu eelnevast tekstist võib-olla nii palju välja ei tulnud on see, et seoses Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdadega pandi alus nüüdisaegsele arusaamale rahvuse mõistest. Rahvuse teadvustamine algas revolutsioonilisel Prantsusmaal ning laienes sõjakäikudega edasi teistele Mandri-Euroopa aladele . Ka rahvuslus Saksa aladel tekkis Napoleoni mõjul: algul nimelt opositsioonilise liikumisena Prantsuse okupatsioonile Preisimaal. Ka eestlaste rahvuslik ärkamine sai sellest kindlasti mõju. Kasvav rahvustunne ja rahvuslik eneseteadvus, ülikoolid ja patriootlikult meelestatud kirjandusringkonnad, tugevnenud vastupanu võõrvõimule, patriootlike salaühingute loomine ning sõjalise ülestõusu kavade koostamine – need kõik on asjad, mis seostuvad Eesti ärkamisajaga, kuid täpselt samad asjad olid Napoleoni sõdade tagajärjed Saksamaal.
Seega on tagajärgi loetletud üsna palju, aga millised neist on positiivsed ja millised negatiivsed? Ning muidugi, kumb pool on ülekaalus? Positiivseteks tagajärgedeks loeksin ma kindlasti rahvustunde tõusu, Prantsusmaal monarhia kaotamist ja vabariigi loomist, feodaalkorra hävitamist ja eraomandi puutumatust. Hea on kindlasti ka inimeste võrdsus seaduse ees, mis sai jõudu kindlasti „Inimese ja kodaniku õiguste dekloratsioonist.“ Kiidan heaks ka kogu Napoleoni sõdade järgse tegevuse seoses Viini Kongressiga – fakt, et Euroopa suutis peale seda niivõrd kaua ilma sõdadeta püsida, räägib enda eest.
Negatiivseteks külgedeks on aga liigne terror , millega kaasnes ka kultuuri hävitamine. Bastille’i kindluse hävimine on sündmus, mis oleks kindlasti võinud olemata jätta. Veel üks üsna mõttetu punkt on ka uus ajaarvamine Prantsusmaal – revolutsiooni ajal asendati endine kristlik kalender revolutsioonikalendriga, kus loeti uue ajaarvamise alguseks päev, mil Prantsusmaa kuulutati vabariigiks. Kuudele anti nimetused loodusnähtuste järgi. Iseenesest oli see küll armas idee, kuid suuremat mõtet ma sellel ei näe, kui see ajaarvamine niikuinii vaid veidi üle sajandi kestis. Tänapäeval kehtib Prantsusmaal jätkuvalt sama ajaarvamine, mis ülejäänud maailmas. Sellegipoolest lendab siit üks punkt taas positiivsele poolele- revolutsiooni ajal võeti vanade mõõtude ja kaalude asemele kasutusele meetermõõdustik kümnendsüsteemi alusel. See süsteem kehtib nii Eestis, ja on levinud ka mujale Euroopasse ja sealt kaugemalegi. Eranditena meenub mulle hetkel vaid USA ja Suurbritannia , kus on kasutusel teine mõõdustik.
Seega on positiivsed tagajärjed tugevalt ülekaalus ning pole mõtet vaielda , et Suur Prantsuse Revolutsioon on viinud meid kaugemale, kui me muidu oleks ealeski läinud. Ning kes teab, kas ilma selleta olekski Eesti Vabariiki olemas...