Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kas kohustuste täitmine teeb inimese vabaks?". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
südametunnistus, kant, bakunin, kanti, aitamine, väidet, katekismus, tugineda, kõigepealt, alluda, nõustun, väitega, öeldud, tunnenpeab panema paika enese prioriteedid. Ühiskonna võim indiviidi üle avaldub kahel kujul: seadusandlusega ja ühiskondliku arvamusena. Seaduste rikkumine on karistatav, kuid küsimus on selles, millisel määral võib seadusandlus indiviidi vabadust piirata ? Igal inimene peab täitma oma kohustusi nii riigi kui ka seaduste eest. J. S. Mill arvab, et seadused kui ka ühiskondlik arvamus võivad indiviidile esitada teatud nõudmisi. Kohuse- eetika teooriatest on tuntuim Saksa filosoof Immanuel Kanti (1724-1804) eetika. Kanti arvates tuleneb teo moraalne väärtus selle motiivist, tulemus ei ole oluline. Sama tulemuseni võivad viia subjektiivselt väga erinevad teod. Kanti arvates on õige motiiv kohuse-motiiv. Kui inimene tahab täita oma kohust, siis teeb ta õigeid asju. Mis on inimese kohus, selle saab kindlaks teha kategoorilise imperatiivi alusel, mis ütleb, et lähtuda tuleb sellisest motiivist, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik inimesed kui mõistuslikud olendid
Kanti eetika Immanuel Kant elas aastatel 1724-1804. Ta on tuntuim deontoloogilise eetika esindaja. Deontoloogia väidab, et osad moraalsed kohustused kehtivad absoluutselt. See eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele. Missugune on aga täpsemalt Kanti eetika? Kanti eetika ehk kohustuse eetika järgi jagunevad teod õigeteks ja vääradeks. Väärad teod on taunitavad ja õiged teod on kas valikulised või kohustuslikud. Kanti arvates on õige motiiv kohuse-motiiv. Kui inimene tahab täita oma kohust, siis teeb ta õigeid asju. Kanti arvates on sellisteks kohusteks: ausus, enesetapust hoidumine, teiste aitamine, õnnelik olemine, ligimese armastamine. Esmapilgul jääb mulje nagu oleks need kohustused väga lihtsad ja enesest mõistetavad. Kui aga hakata pikemalt mõtlema nende üle, kas saab olla kohustuseks pidevalt aus olemine. Tõesti, kes meist ei tahaks, et teised oleksid meie vastu ausad, kuid usun, et igas
Inimese vabadus 21.sajandil - kas müüt või tegelikkus? ,,Vabadus on kõigi täiskasvanud meeste ja naiste absoluutne õigus mitte otsida kelleltki oma tegemistele luba, välja arvatud omaenese südametunnistuse otsused ja omaenese mõistus, tugineda oma tegemistes ainult iseenda tahtele ja järelikult ka vastutada kõigepealt just nende ees, järgmiseks ühiskonna ees, kuhu kuulutakse, kuid ainult niivõrd, kuivõrd need annavad oma vaba nõusoleku millelegi sellisele alluda." Mihhail Bakunin Mida mõeldakse sõna ,,vabaduse" all võib arutleda tundide kaupa, kuid on 21. sajandi inimese vabadusteks peetakse: sõnavabadus, valiku vabadus, usu vabadus. Samas vabaduste all võib mõelda ka kohustusi ja õigusi. Nende piirjooned on väga ähmased. Küsimus seisnebki selles, kas inimese vabadus 21. sajandil on müüt või tegelikkus. Sõnavabadus on õigus vabalt avaldada oma mõtteid ja levitada nende kohta informatsiooni. Sõnavabadus hõlmab oma ideede väljen
tulevad arvesse ka nende naudingud ja kannatused. Utilitarismi loosungiks võib pidada põhimõtet: suurim võimalik õnn suurimale võimalikule hulgale. Reeglina on igas olukorras võimalik käituda mitut moodi. Utilitarismi seisukohalt on alternatiivsetest käitumisviisides kõige positiivsem see, mis tulemusena annab maksimum naudinguid ja miinimum kannatusi. 1.5 Kohuse-eetika Kohuse-eetika teooriatest on tuntuim Saksa filosoofi Immanuel Kanti (1724-1804) eetika. Kanti arvates tuleneb teo moraalne väärtus selle motiivist, tulemus ei ole oluline. Sama tulemuseni võivad viia subjektiivselt väga erinevad teod. Näiteks võib inimest aidata omakasupüüdlikult ning omakasupüüdmatult. Kanti arvates on õige motiiv kohuse-motiiv. Kui inimene tahab täita oma kohust, siis teeb ta õigeid asju. Mis on inimese kohus, selle saab kindlaks teha kategoorilise imperatiivi alusel, mis ütleb, et lähtuda tuleb sellisest motiivist,
TALLINNA MAJANDUSKOOL Ametnikutöö osakond IMMANUEL KANT Referaat Juhendaja: Tallinn 2013 1. ELULUGU Immanuel Kant sündis Ida  Preisimaal 22.04.1724 a. Köningsbergis (tänapäeval tuntud kui Kaliningrad) sadulmeistri pojana. Tema esivanemad olid arvatavasti pärit Sotimaalt. Ristimisel anti tulevasele filosoofile nimeks Emanuel. Immanueliks muutis ta selle hiljem ise, olles õppinud heebrea keelt
A Free sample background from www.awesomebackgrounds.com © 2004 By Default! A Free sample background from www.awesomebackgrounds.com © 2004 By Default! Slide 17 Slide 18 Deontoloogilise eetika klassik Kanti õpetuse alused Saksa filosoof Kanti eetilist mõtlemist mõjutas pietism. Jumal ei hinda meid mitte selle Immanuel Kant (1724-1804)
Sankt siooni Valdkond Normatiivsed vastandid d Õige ja väär, nagu neid Südametunnistus; määratlevad inimes(t)e kiitus/laitus; Eetika südametunnistus, mõistus ühiskondlik või kokkulepe heakskiit/halvakspanu Õige ja väär (patt), nagu Südametunnistus; neid määratleb usuline kiitus/laitus; Religioon autoriteet (pühakiri, püha ühiskondlik traditsioon) heakskiit/halvakspanu
võrdluses paigutab Eetika ja moraal Utilitarismi rajaja, inglise filosoof ja ühiskonnteoreetik Jeremy Bentham (1748-1832) Benthami arvates määravad seega teo moraalse väärtuse teo tulemusel saadavad naudingud või kannatused (ebameeldivused). Kui tegu puudutab ka teisi inimesi (ja ka loomi), siis tulevad arvesse ka nende naudingud ja kannatused. Utilitarismi loosungiks võib pidada põhimõtet: suurim võimalik õnn suurimale võimalikule hulgale. Saksa filosoof Immanuel Kant (1724-1804) Kanti arvates tuleneb teo moraalne väärtus selle motiivist, tulemus ei ole oluline. Sama tulemuseni võivad viia subjektiivselt väga erinevad teod. Näiteks võib inimest aidata omakasupüüdlikult ning omakasupüüdmatult. Just teist tüüpi käitumine leiaks ehk Kanti eetika silmis heakskiitu, mitte aga esimest tüüpi. Taoline vahetegemine on arvatavasti oluline paljude inimeste n-ö moraalsele intuitsioonile. Kanti arvates on õige motiiv kohuse-motiiv
1 IMMANUEL KANT (1724 - 1804) I. ELU, ISIKSUS, TEOSED Õhtumaine filosoofia saavutab I.Kanti teostes oma kõrg- ja pöördepunkti. Erakordne on seejuures, et kõik see sünnib ühe mehe mõttetöö tulemusena. Samal aastal (1781) kui Lessing, suur saksa valgustusaja luuletaja ja tähelepanuväärseim kriitik, sulges silmad, ilmus Kanti esimene peateos, "Puhta möistuse kriitika"
moraal. Samas eetika võib leida, et mõned seadused on ebamoraalsed, eitamata et need on seejuures kehtivad. Lisaks seadus ei hõlma moraali mõningaid aspekte. Nt ollakse üldiselt nõus, et valetamine on ebamoraalne aga pole ühtegi seadust, mis keelaks valetamist. Seadus erineb moralist ka selle poolest, et seaduse kehtestamiseks on olemas füüsilised ja rahalised sanktsioonid (nt vangistus, trahvid), samas kui moraali kehtestamisel on sanktsioonideks vaid südametunnistus ja reputatsioon. Seaduse puuduseks on see, et see ei saa olla seadusi iga sotsiaalse tõve vastu ning pole võimalik kehtestada kõiki soovitavaid seadusi. Moraal ja etikett. Etiket puudutab rohkem ühiskondliku eksistentsi vormi ja stiili kui selle olemust. Etiketi puuduseks on see, et ta ei puuduta eluliselt tähtsat isiklikus ja ühiskondlikus eksistentsis. Etiket on kultuuriline leiutis, samas kui omraal pretendeerib sellele, et olla avastus
seevastu positiivne vabadus on vabadus millekski, st sisuliselt on tegemist õigusega millelegi või millekski. Positiivne vabaduse määratlus märgitseb midagi väärtusena, mida on keegi või miski vaba taotlema ja sisaldab varjatult ka eeldust, et keegi või miski peaks tahtma seda taotleda. Lihtsaimad näited negatiivsest vabadusest oleks nt vabadus mitte maksta makse, vabadus mitte võtta osa sõjaväelisest ajateenistusest, vabadus mitte alluda käsule, kui see on vastuolus isiklike veendumustega, vabadus mitte võtta osa kehalise kasvatuse tunnist jne. Näiteks inimene on kitsas mõttes vaba sel juhul, kui tema tegutsemisele ei tee keegi teine inimene takistusi või ei muuda tema tegutsemist mingil moel võimatuks. Samas ei ütle selline vabaduse määratlus mitte midagi selle kohta, mida inimene peaks oma vabadusega tegema, st on negatiivne määratlus. Termini negatiivne vabadus võttis kasutusele Jeremy
millele ei ole ühest vastust. Topelttagajärje doktriin  annab algoritmi kõigi moraalidilemmade lahendamiseks, kus teol võib olla 2 tagajärge: hea ja halb. · On alati väär teha halb tegu, et tuua kaasa häid tagajärgi, kuid mõnikord on lubatav teha hea tegu, millega kaasneb halbu tagajärgi. Mõõdukas moraalne objektivism · William Ross  eristas prima facie printsiipe  on kehtivad tegutsemisreeglid, millele tuleb alluda. Kui aga tekib olukord, kus üldkehtiv reegel satub konflikti mõne teisega, siis võib teine olulisem moraaliprintsiip üldkehtiva üles kaaluda. Mõõdukas objektivism · On olemas mõningad absoluutsed üleskaalumatud printsiibid. Nt on väär inimesi lõbu pärast piinata. · Kui leidub isikuid ja kogukondi, kes seda printsiipi ei tunnista, jääb see ikkagi kehtivaks. Too isik või kogukond on aga moraalselt ekslik ja väär.
sarnastena või pidada nende erinevusi tähtsusetuks, siis näib nende tahe väljaspoolt, nimelt neile vastu astuvatest asjaoludest määratuna. Kui aga kaalutleda, et inimesed teevad esmalt kujutluse oma tegevuse ajendiks alles siis, kui nende iseloom on selline, et vastav kujutlus põhjustab soovi, siis otsustab inimene sisemiselt ja mitte väliselt määratuks. Inimene usub nüüd, et ta on vaba, s.o sõltumatu välistest ajenditest, sest ta peab vastavalt oma iseloomule tegema kõigepealt ajendiks väljaspoolt pealesurutud kujutluse. Kui me ka ise tõstame kujutlused motiivideks, ei teeme seda ometi meelevaldselt, vaid meie karakteroloogilise kalduvuse paratamatuse järgi, niisiis üldsegi mitte vabalt. ,, 7 Von Hartmanni arust nagu vaba tahet ei olegi. Tema väite kohaselt tegutseb inimene vastavalt oma karakterile ja olenevalt oma karakterilistest eelistustest. Ka selle väitega ei saa ma päris nõustuda
midagi peale hakata. Selles mõttes on nad Baconi arvates nagu sipelgad, kes ainult koguvad midagi. (Sipelgate suhtes on see tõenäoliselt ebaõiglane.) Ratsionalistid aga tuletavad teadmisi iseenese mõistusest, olles sarnased ämblikele, kes samuti võrku koovad iseendas peituvast materjalist. Õige tee on aga n-ö mesilase meetod: kogutud materjali  õietolmu  töötleb mesilane meeks. Nii peab toimima ka tõeline filosoof: ei tohi tugineda ainult mõistusele, kuid ei tohi ka piirduda ainuüksi faktide kogumisega  faktid tuleb ümber töödelda mõistuse abil, st tuleb luua "kogemuse ja mõtlemisvõime purunematu liit?. Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses. Nendeks suundadeks on ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikud ei omista mõistusele erilist kohta tunnetusprotsessis
vastus ei sõltu kultuurist. TTD- topelttagajärje doktriin- on teooria, mis annab algoritmi kõigi moraalidilemmade lahendamiseks, kus teol võib olla 2 tagajärge- hea ja halb. On alati väär teha halb tegu selleks, et tuua kaasa häid tagajärgi, kuid mõnikord on lubatav teha hea tegu, millega kaasneb halbu tagajärgi. William Ross (mõõdukas objektivist)- prima facie printsiibid= on kehtivad tegutsemisreeglid, millele tuleb üldiselt alluda, kuid mõnikord võib mõni teine oluline moraaliprintsiip üldkehtiva üles kaaluda. Universaalne moraal- Kõik ühiskonnad vajavad universaalseid reegleid, sest need on vajalikud, et kooselu saaks normaalselt toimuda. Minu tuumprintsiibid (millest ei loobu; universaalse moraali põhimõtted) 1) Ära otsusta eelarvamuste põhjal 2) Ära valeta kellelegi (millegi temale olulise kohta) HÄDAVALE VÕIB haha 3) Hoia oma lähedasi ja sõpru, sest nendeta oleksid sa ei keegi
" Inimeseprobleemi ja moraaliprobleemid iseseisvate küsimustena püstitas Sokrates (469  399 eKr). Praktiline filosoofia (eetikateooria) algab Aristotelesest (384  322 eKr). Praktiline filosoofia · tegeleb küsimustega, mis kerkivad esile igapäevases elus; · ei jaga tegutsemisretsepte vaid selgitab mõisteid ja argumenteerib; · mõtestab küsimusi: mis on hea elu? mis on hüve ja pahe? mis on õnn? mis on õiglus? mis on südametunnistus? mis on kohus? mis on vabadus? mis motiveerib inimest moraalselt käituma? missugused moraalsed õigused peavad olema kõigile tagatud? Moraalifilosoofia suurkujud on Aristoteles (384  322 eKr) ja I. Kant (1724  1804) Vanakreeka filosoofid seostasid küsimuse miks olla eetiline inimese (isiksuse) vaimse tervise ja harmooniaga. Alates 18.  19. sajandist moraalifilosoofia tegeleb eelkõige tegude eetilise iseloomu üle otsustamisega. 20
religioonidele ühine vundament. Sellel alusel on võimalik üldine religioosne kooskõla, seejuures erisusi ohverdamata. [18]Hugo Grotius (1583-1645) Õpetuse taustal pikad ususõjad Euroopas [kaart Usud Euroopas], samuti tema Hollandi päritolu. 1618 mõisteti ortodokssete kalvinistide poolt eluks ajaks vangi, 1621 põgenes Prantsusmaale. Gr. oli praktiseeriv jurist ja diplomaat. Traktaat "Sõja ja rahu õigusest" De Iure Belli ac Pacis libri. Kanti katoliku kiriku keelatud raamatute nimistusse. [19]Loomuõiguse vahetuks allikaks on inimlik loomus, ennekõike tema ühiskondlikkus. Jumal on loomuõiguse kaudne allikas, inimesele ühiskondliku loomuse omistaja. Ta pidas loomuõigust nii iseenesestmõistetavaks ja silmnähtavaks, et väitis selle kehtivaks ka siis, kui Jumalat polekski või ei hooliks inimestest. Loomuõiguse tunnetuse allikaks on "õige inimlik mõistus"
ühiskondlikud suhted, osavõtt kogu looduse elust, naer, mäng ja meelelahutus, omaenda elu elamine, omaenda keskkonnas ja kontekstis. Metaeetika Hume ning ta fakti-väärtuse probleem Igas moraalisüsteemis on ta märganud, et autor järgib mõnda aega tavalist arutlusviisi (ning teeb kindlaks Jumala olemise või esitab tähelepanekuid inimlike asjade kohta) kuni ühel hetkel leiab, et koopulatega "on" ja "ei ole" väidete koha peal ei leia ta väidet, mis ei oleks moodustatud sõnade "peab" ja "ei tohi" abil. See olevat märkamatu, ent ülima tähtsusega. Eetika alused 1. Eetika alused kui eetika ajalooline tekkelugu. Ses mõttes on eetika aluseks kogukonna traditsioon, mis on isetekkeline. 2. Eetika alused kui õige käitumise teoreetilise põhjendamise hädavajalik sõnavara Väidete ja tegude õigustamine Kui õigustatakse tegu, siis esmalt tegu tõlgitakse/tõlgendatakse otsuslauselisse vormi=kirjeldusse, kuidas on.
need toovad kaasa häid tagajärgi. Deontoloogilise käsitluse reeglid peegeldavad üldiseid moraalinorme. Deontoloogiline eetika väidab, et tegevustel on sisemine moraalne väärtus: ühed neist on oma olemuselt head (tõerääkimine, lubadustest kinnipidamine, teiste õiguste austamine), teised halvad (valetamine, varastamine, vägivald), ükskõik kui palju head või halba nad tulemusena põhjustavad. Peamiselt jaotatakse deontoloogilist käsitlusviisi kolmeks teooriaks: Kanti kategooriline imperatiiv, õiguste teooria ja õigluse teooria. Deontoloogiline eetika (kr k deon, 'kohus, kohustus') Eetikasüsteemid, mille järgi moraalse teo enda teatud tunnusjoontel on seesmine väärtus. Eristub teleoloogilisest eetikast, mille järgi teo moraalsuse lõppkriteeriumiks on mingi teost tulenev mittemoraalne väärtus. Näiteks on deontoloogi jaoks tõe rääkimine õige, isegi kui see võib põhjustada valu või kahju, ja valetamine
ilmne kättesaamatus ning trükis mitteilmumine teeb raskeks sellele viitamise: seepärast viitan sellele  ja kasutan seda - vaid äärmisel vajadusel). Ka on Hasso Krull avaldanud trükis anarhismi kaasaegset relevantsusust selgitavad artikleid ning samuti tõlkeid. Inglise keeles on materjale ohtramalt, seda tänu Interneti kaudu materjalide leidmise võimalusele: sealt on võimalik leida mitmete vanemate anarhismiteoreetikute olulisemad teosed: Kropotkin, Godwin, Bakunin, Proudhon, Tolstoi, Stirner, Rüdiger, Fourier, kui nimetada vanemaid teoreetikuid [Parim kollektsioon anarhistide töist on aadressil: http://www.pitzer.edu/~dward/ Anarchist_Archives/archivehome.html ]. Antud töö mahu tõttu piirdun siiski suuresti eestikeelse materjaliga. Anarhism kui kriitika Anarhistlik kriitika näitab esmalt, et kaasaegne ühiskonnakord põhineb eeldusel, et inimene on loomult halb: sellest räägib Hobbes oma "Leviathanis"; sarnaselt väitsid
Kohuse-eetika ehk deontoloogiline eetika: Omistab sisemise väärtuse tegudele endile, mitte tagajärjele. Moraalselt hea tegu viiakse läbi kohusetundest ajendatuna. Tagajärjed pole tähtsad! Teodeontoloogia: Kõik elusituatsioonid on kordumatud ja ei sarnane üksteisega. Seetõttu ei ole võimalik kehtestada reegleid. Intuitsioon on nagu sisemine taju, mis annab hoobilt õige vastuse. Detsisionism: võib-olla moraalis ei olegi üheselt kehtivaid tõdesid? Immanuel Kant: Olulised pole mitte arvamused ja tulemused, vaid sisemine headus  Hea Tahe. Kant eristab 2 sorti imperatiivi: Hüpoteetiline imperatiiv (Hüpoteetilised imperatiivid ei ole moraali-imperatiivid, need ei kehti kõigile igas olukorras, pole universaliseeritavad.) Kategooriline imperatiiv (KI on katse testida, kas subjektiivsed käitumisprintsiibid (maksiimid) sobivad üldisteks toimimisprintsiipideks (moraaliseaduseks).) KI 1
viimane asi, millest mõelda, on surm. Ära kaeba oma haiguste ning kannatuste üle, see ei tee asja paremaks. Positiivsus ning optimistlik arvamus endast ja tulevikust on see, mis aitavad kaasa paranemisele. Näe anda ümber häid asju. 38. Sartre'i arvates ühendab nii religioosseid kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab. Sartre kirjutas: ,,See tähendab, et kõigepealt inimene eksisteerib, kohtub endaga, kerkib maailmas esile ja et ta defineerib end pärast." Inimene eksisteerib ning hakkab järjest looma ning defineerima oma olemust. Ateistide arvamus on see, et inimene on see, kelleks ta end teeb, religioosne pool väidab aga seda, et inimene on tehtud jumala soovi järgi. Enne on vaja eksisteerida, sest muidu pole midagi, millele loomust omastada. Eksistentsialism on esimeseks sammuks inimese olemuse tekkimisele. 39. Sartre väidab, et inimene on "visand
väärtus. Jag egoism Âstandardiks on isiklik hüve ja utilitarism-standardiks ühinskondlik hüve. Deontoloogiline teooria- standard on moraalselt õige käitumise jaoks objektiivne väärtus. Jag: Teo-deontoloogilised-standardit ei saa üldistada, iga kord tuleb eraldi otsustada. Ja reegli- deontoloogilised teooriad- moraalselt õige käitumine üldreeglist. Teleoloogilisi teooriad nim ka naturalistlikeks. Kanti eetika- küsimuseks on moraalireeglite põhjendamine. Kant lähtub eeldusest et inimene on mõistusolend. Universaalne moraalireegel peab kehtima kõigi võimalike mõistusolendite kohta, s.o selline reegel, mille mõistusolend oma mõistusest lähtudes ise endale annab ja sellega nõustub. Moraal ei pea meid tegema õnnelikuks, vaid õnne vääriliseks. Kui anda heale elule subjektiivne sisu, siis jääksime toppama relativismi: mis ühele hea, ei pruugi olla teisele. Kuid kui õnn ja elu määratleda objektiivselt. Siis on tegu
kogemusest. Berkeley: ideed ongi asjad, materiaalset substantsi ei ole olemas. "Ma näen seda kirssi, ma puudutan seda, ma maitsen seda: ja ma olen kindel, et eimiskit ei saa näha või puudutada või maitsta: seega on see tõeline. Kui me kõrvaldame pehmuse, niiskuse, punase ja magushapu aistingud, kõrvaldame me ka kirsi enda. Sest see ei ole miski neist aistingutest eraldi seisev asi." Seega eitab Berkeley kogemusvälist maailma, olla tähendab olla tajutud. 11. Kanti lähtekoht tunnetusteoreetiline: enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid. Kanti panus: meie tunnetus ei ole passiivne, tunnetusvormid vormivad mateeriat (aistinguid). Sellised tunnetuse vormid näiteks aeg ja ruum. Tunnetus Kantil alati mõtlemise ja meelelisuse koostöö. 12. oluline pole mõtlemine, vaid materiaalsed suhted
Mõistekasutus on lõtv, räägitakse ka eetilisest elust - moraalse elu tähenduses. Lääne traditsioonis on eetika olnud tihedalt seotud metafüüsikaga, mis pidi andma moraalinormidele püsiva aluse. Tänapäeval on eetika ja aksioloogia [väärtusfilosoofia] iseseisvunud, leidub lähenemisviise, mis väldivad moraalinormide aluse küsimust (praktiline eetika). On tendents käsitada klassikalisi autoreid ilma metafüüsiliste eeldusteta (näit. Kanti kategoorilist imperatiivi). Siit tuleneb ka poliitiline filosoofia. Loogika -- õpetus mõtlemise struktuurist. Alates Aristotelesest arusaam, et väiteütlusel (logos apofantikos) on kindel struktuur. Kuna filosoofia koosneb väidetest, mitte näit. hüüatustest, siis saab seda loogiliselt analüüsida. Siit katsed luua ideaalseid filosoofiakeeli, kus kõik väited on loogilised (Leibniz, loogiline positivism). Levinud määratlus analüütilises
sellest, et on olemas läbi aegade ühte moodi mõistetud kogemuste kogu ja see aitabki jõuda tõe juurde. Ühismoraalimõtlemine ütleb, et inimkogemus on universaalne (relativism ütleb, et unikaalne). Sarnaseid olukordi elame läbi igal pool, pidevalt, kõik kordub uuesti. Kultuuriuurijad leiavad, et sarnast käitumist inimkultuuris leidub ja on näha. Tekib probleem, et kui eetiliselt õige ja vale on see, mis on läbi proovitud ja töötab, siis kas protsess töötab edasi. 2.) südametunnistus  12. saj. tekkinud moraalse tunnetuse suund. Adam Smith ja Joseph Butler. Nad leidsid, et inimesed on jumala poolt varustatud erilise kõlbe tunnetusega, mis tasakaalustab meie loomupärast kalduvust enesearmastusele. Inimese omale enesekesksus  selle kõrvale tuleb ligimesearmastuseprintsiip. Kui inimene lähtub südametunnistuselt, siis ta lähtub sageli irratsionaalselt. Arvasid, et südametunnistus on piiratud haare  ei saa olla igas olukorras.
Eesmärk on piir, mis ei teeni teist, aga kõik teine teenib teda. Eesmärk lõpp-põhjuse tähenduses ei saa olla vahend. Ka filosoofia on Aristotelese jaoks eesmärk- ehk lõpp-põhjus. LOOGILISE (LOE: ANALÜÜTILISE, SÜLLOGISTILISE) MÕTLEMISE ÕPETUS ARISTOTELESEL Aristoteles on euroopaliku mõtlemisviisi ehk loogika alusepanija (Aristoteles ise kasutas terminit ,,analüütika". Alles Immanuel Kant hakkas kasutama nimetust ,,formaalne loogika"). Süllogistika -- järeldamisõpetus. Tänapäevane matemaatilise loogika (mis on 100-%-liselt sümboliseeritud, formaliseeritud) haru ,,predikaatarvutus" baseerub otseselt Aristotelese süllogistikal. 5 ARISTOTELESE EETIKA Teos "Nikomachose eetika". Eetiline inimene on vooruslik. Vooruslikkust peab õppima. Vooruslikkus on kesktee äärmuste vahel (näiteks: optimism ja pessimism)
jõuda õnneliku ning häirimatu seisundini, vabastades hinge kannatustest. Uusplatonistliku (nt Plotinos) maailmakäsitlus algab ühest lättest, millest voolavad välja järgmised astmed. Subjekti ning objekti uurimine, kõrvutamine. Nietzsche hakkab vastandama kahte ellusuhtumist: dionüüslik (loomulik, kirgedele ja instinktidele alluv) ja apolliline (õilis, tasakaalukas, harmooniline). Leiab, et Kanti teooriatega on dionüüslik ajastu lõplikult kadunud. Lisaks leiab ta, et kätte on jõudnud ajastu, mille peamine tunnus on see, et Jumal on surnud. Jumal on see, mis inimest piirab ja selle tõttu aheldab inimene end keskpärasuse külge. Nietzsche maailmavaade toetub eksitusele ja ettekujutusele. Ta eitab reaalsust, ta on pigem suunatud tegevusele. Teadmisele ei tohi anda suurt tähtsust, kuna see ei pruugi meid välja viia parima tegevuseni
15. Iseloomustage filosoofi kui terapeuti! Terapeudi juured lähtuvad L.Wittgensteini hilistest töödest. Ta jaoks on filosoofia „võitlus nõiduslummusega, millesse meie aru meie keele mõjul satub“ . Filosoofia eesmärgiks on „Näidata kärbsele teed välja kärbsepudelist“– näidata haigele mõistusele, kuidas probleem, mis teda piinab on tegelikult olematu. Seda tehes „filosoof ravib/käsitleb küsimust kui haigust“, kõigepealt diagnoosib selle ning seejärel ravib, „suunates sõnad metafüüsilisest kasutusest tagasi igapäevasesse kasutusse“ ning „kogudes meelespeasid kindlate eesmärkide tarvis“. Filosoofia tulemuseks on „ühe või teise mõttetuse paljastamine nagu ka nende muhkude paljastamine, mida aru on saanud, joostes vastu keele piire“. Tänapäeval võib sellise Wittgensteinist lähtuva metafilosooflise kontseptsiooni toetajateks pidada näiteks John McDowelli, Paul Horwichit ja Barry Stroudi
Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite. See tähendab seda, et igal filosoofia koolkonnal on omad küsimused, millega nad tegelevad. Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga üle Eesti lendamas. Ma ei saa kontrollida 3.Selgitage filosoofiliste küsimuste eripära I. Berlini järgi? väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet I. Berlin: ei empiirilised ega formaalsed! olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et sigadel tiibu pole ning seetõttu võiks a) Empiirilis-faktilised küsimused *Miks valiti Barack Obama USA presidendiks? *Vastuse väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade saame vaatluse teel. Vastuseid ei pruugi olla kerge leida, aga me teame kust neid otsida. olemasolusse
loomupäraselt ei ole ühelgi ülemvõimu ega kohtuvõimu kellegi teise üle--mida loomuseaduse täideviimisel võib teha üks inimene, võib teha igaüks. 8.Niisiis võib loomuseisundis üks inimene saavutada võimu teise inimese üle, ent see ei ole mitte piiramatu ega omavoliline võim, mis lubaks tal kohelda kinnipüütud kurjategijat oma kirgliku viha või alatasa liialdustesse kalduva tahte kohaselt, vaid ta võib üleastujale kätte maksta ainult nii palju, kui kaine mõistus ja südametunnistus peavad võrdeliseks kurjategija teoga, s.o mitte rohkem, kui on vajalik üleastumise korvamiseks ja ohjeldamiseks. Need on kaks ainsat põhjust, miks üks inimene võib õigusega teha teisele kahju, mida me nimetame karistamiseks. Loomuseadust rikkudes kuulutab üleastuja, et ta elabmingite teiste reeglite järgi, kui seda on mõistuse ja ühise õigluse reeglid, mille Jumal on seadnud inimtegude mõõdupuuks nende endi kaitseks. Nii muutub üleastuja inimkonnale ohtlikuks, sest ta pole
ega arvutustest, vaid mitte-empiirilistest arusaamadest. 2. TÕDE 1. Mida võib silmas pidada mõistega ,,tõeteooria"? (vähemalt 3) teooria tõest endast, teooria tõe kriteeriumist, teooria sellest, mida tähendab omada tõe mõistet 2. Milles seisneb nn tõekandjate küsimus? Tõesust omistatakse eelkõige keelelistele ühikutele, selleks, et keeleväliste asjadega seoses saaks üldse tõest rääkida, tuleb nende kohta midagi kõigepealt väita. 3. Milles seisneb valetaja antinoomia (paradoks)? Kui mõista tõde vastavusena tegelikkusega, siis võib jõuda järgmise antinoomiani: Väide ,,Ma valetan." on tõene siis ja ainult siis, kui ma tegelikult valetan; aga kui ma nüüd tegelikult valetan, siis ma räägin ju tõtt; aga kui ma tegelikult räägin tõtt, siis ma valetan. 4. Iseloomustage tõe vastavusteooriat ja esitage vähemalt kaks etteheidet sellele!
7. Mis kõneleb koherentsusteooria poolt? Pole väite ja maailma vastavuse näitamise probleemi(nagu vastavusteoorias). Loomulik kogemusest sõltumatute (aprioorsete) väidete juures, uue informatsiooni usutavust hindame selle järgi, kas see on kooskõlas me seniste teadmiste hulgaga. 8. Iseloomustage vähemasti kahte koherentsusteooria nõrkust! Mis (kelle) uskumuste süsteem, tõde pole relatiivne( suhteline), muinasjutud. Koherentsust saab defineerida ainult tõesuse kaudu: kaks väidet on koherentsed siis ja ainult siis, kui nad saavad olla korraga tõesed. kui tõesus samastada koherentsusega, siis nii mõndagi muinasjuttu tuleks pidada tõeks-juhul, kui muinasjutu väited on omavahel kooskõlas 9. Iseloomustage lühidalt pragmatismi tõekontseptsiooni! Tõesed on sellised uskumused, mis töötavad, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis ennas õigustavad.Nt kui olen metsa ära eksinud ja nälgin ning satun millegile
annaabi.ee 
