Kanti eetika (0)

Kanti eetika
Immanuel Kant elas aastatel 1724 -1804. Ta on tuntuim deontoloogilise eetika esindaja. Deontoloogia väidab, et osad moraalsed kohustused kehtivad absoluutselt. See eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele. Missugune on aga täpsemalt Kanti eetika?
Kanti eetika ehk kohustuse eetika järgi jagunevad teod õigeteks ja vääradeks. Väärad teod on taunitavad ja õiged teod on kas valikulised või kohustuslikud. Kanti arvates on õige motiiv kohuse-motiiv. Kui inimene tahab täita oma kohust, siis teeb ta õigeid asju. Kanti arvates on sellisteks kohusteks: ausus, enesetapust hoidumine, teiste aitamine , õnnelik olemine, ligimese armastamine. Esmapilgul jääb mulje nagu oleks need kohustused väga lihtsad ja enesest mõistetavad. Kui aga hakata pikemalt mõtlema nende üle, kas saab olla kohustuseks pidevalt aus olemine. Tõesti, kes meist ei tahaks, et teised oleksid meie vastu ausad, kuid usun, et igas olukorras ei ole ausus parim lahedus . Inimese ausus võib tekitada rohkem pahandust kui see, kui inimene peab targemaks valetada. Näiteks olla täiesti aus teise inimese vastu, võib olla põhjuseks tolle enesetapus, õnnetuks tegemises ja ei pruugi sellega üldse teist inimest aidata. Enesetapust hoidumine, õnnelik olemine ja teiste aitamine käivad samuti Kanti eetika kohustuste hulka, kuid täites ühte kohust, olla aus, võib sellega põhjustada kolme kohustuse mittetäitmist. Loomulikult peaks täieslik ausus olema kohustuslik kohtupingil, kuid iga päeva elus siiski mitte. Valetamine võib teha just inimest õnnelikumaks ja rohkem aidata teda kui täielik ausus.
Kanti eetika kohaselt peaks iga isik käituma selliselt , et tema taotluste lähteks olev põhimõte võiks ühtlasi alati olla üldise seadusandluse alus. Kant uskus, et kõige põhilisemaks hüveks on nii nimetatult „hea tahe “ ehk oma südametunnistuse kohustuslik jälgimine. Tema filosoofias on õnn hea tahte tulemus. Ma ei nõustu Kanti filosoofiaga . Minu meelest on õnn siiski hea teo mitte tahte tulemus. Ainuüksi, millegi tahtmisest ei muutu mitte midagi, vaid selleks tuleb tegutseda. Näiteks, kui ma mõtlen,et lapsed Aafrikas ei tohiks kannatada nälja käes, siis ei saa nemad õnnelikuks ega mina. Samas kui ma annetan teatud organisatsioonidele raha, siis minu annetatud raha eest saavad mitu last kõhu täis, mis teeb neid õnnelikuks ja samas ka mind, kuna ma olen nende aitamiseks midagi reaalselt ära teinud.
Kant rõhutas, et just kavatsus oma kohustust täita on tähtis, mitte niivõrd konkreetne tegu ja selle tagajärjed. Järjekordselt ma ei nõustu Kanti filosoofiaga. Loomulikult on kavatsus ja hea tahe oluline, kuid siiski usun, et olulisem on teo tulemus ja tagajärg. Näiteks kas on olulisem teise inimese uppumissurmast päästmine või kavatsus seda teha ? Kahtlemata on olulisem siinkohal tegutsemine kui ainuüksi hea tahe. Samamoodi ka õpetajad ei hinda koolis mitte minu kavatsusi teha hästi tööd ära, vaid hindavad siiski tehtud tööde tulemust.
Kanti eetika ehk kohustuse eetika ei ole minu meelest eetika, mille järgi peaks oma elu kujundama, kuna see keskendub rohkem mõte arendusele kui reaalsetele tegudele. Ma leian, et inimesed peaks palju rohkem tegutsema, sest minu meelest on tänapäeva maailm muutunud väga Kantieetiliseks. Inimesed aina rohkem kavatsevad kui teevad. Inimesed peaksid lähtuma rohkem vanade eestlaste rahvatarkusest, et ära viska tänaseid toimetusi homse varna .