capreolus on metskitse perekonda kuuluv sõraline. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emaseid aga lihtsalt kitsedeks. Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka ja saleda kehaga ning peente jalgadega. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomadel on sarved ja nad võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad.Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Karvastiku vahetus on talvel ja suvel hea kaitseviis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1 kuni 3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma. Metskits toitub taimedest, puude ja põõsaste okstest, kuid ei põlga ka samblaid ja samblikke. Metskitse peamised
Kobras ehk piiber Kobraste paiknemine maailmas: Välimus Koprad on suured närilised: keha pikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas. Tagajäsemete varvaste vahel on ujunahk, esijäsemetel ujunahka ei ole. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad. Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks aluskarvaks. Karvastiku värvus varieerub helepruunist peaaegu mustani. Saba on kaetud suurte sarvsoomustega . Elupaik Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Tammid Selleks, et koprad muutuva veetasemega veekogus kuivale ei jääks, ehitavad nad väikestele vooluveekogudele pesast allavoolu tamme. Langetatud puude tüved, oksad ja risu seotakse savi ja mudaga. Mõnikord rajavad koprad kanaleid, mida mööda puitu parvetavad.
Tuevate küüniste abil on nad sunnitud kraapima lume alt kõikvõimalikku kättesaadavat toitu, et talv üle elada. Erikohastumus Nagu paljud teised rohusööjad loomad, on ka valgejänes toiduks paljudele teistele loomadele. Tema suurimad vaenlased on polaarrebane, hunt, ilves ja kaljukotkas, seetõttu pole midagi imeks pandavat selles, et see jänes on pidanud kohastuma oma kaitse värvuse ning liikuvuse ja välejalgsuse kaudu. Kui talvel lumi maad katab, muutub valejänese karvastiku värvus puhasvalgesks nng musaks jäävad vaid kõrvaotsad, seetõttu muutub ta valgel lumel ja jääl praktiliselt märkamatuks. Kevadel muutub karvastiku värvus (tempeatuurist ja biotoobist olenevalt) tumedaks mustjaspruuniks või pruunikaks. Seda muutust reguleerivad õhusoojus ja päeva pikkus. Valgejänes sõltub kohastumisel teda ümbritsevast õhukeskkonnast. Nendes piirkondades, kus lund pole, ei muutu ka jänese karvastik valgeks
Väike karihiir Väike-karihiir on meil esinevatest karihiirtest väikseim. Tüvepikkus on tal 4,5...6 cm ja kaalub 3...5 grammi. Välimus on tal karihiirtele iseloomulik: pikk saba, pikk ja kitsas ning ninaosas teravnenud kolju. Karvastiku värvus on tumepruun. Väike-karihiir on levinud väga laial maa-alal Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini. Eestis on ta levinud paiguti, olles kõikjal vähearvukas. Elab ta metsades, niitudel ja soodes. Elupaigaks on talle enda valmistatud või teiste loomade vanad urud, õõnsad kännud, mahalangenud puutüved jne. Karihiired on tüüpilised kiskjad, kes söövad kõike millest jõud üle käib. Peamise osa nende
põhjapoolkera. Peale selle on teda viidud veel ka mitmele poole mujale (N: Austraaliasse, Argentiinasse jne.). Eestis on levinud alamliik Euroopa punahirv. Ta on kogu aeg olnud meie aladel väikesearvuline ning jahedamatel kliimaperioodidel täiesti puudunud. Teda on korduvalt asustatud Abrukale, Hiiumaale, Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Kaasajal on ta sagedasem just Eesti läänesaartel. Punahirv on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elada eelistavad punahirved rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad nad rohttaimedest ja puude
Hunt on suur loom. Hundi pea on piklik. Hundil on väikesed kikkis kõrvad, pikk koon. Huntidel on suur kere ja päris pikad jalad. Karvastiku põhivärvus on hall. Hunt on Eesti metsade kõige kardetuim kiskja. Hundi lähim sugulane Eestis on kodukoer. Teda peetakse ka kodukoera üheks esivanemaks. Hunt eelistab elada avamaastikul, sest sealsed jahtimistingimused on paremad. Hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Talvel on hundid karjas ja hulkuvad, suvel aga elatakse paariti. Pesa ehitatakse veekogu äärde looduslikku paika. Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Perekonda kuulub 6-9 isendit, Eestis
ründama inimesi. Paljunemine Lõvid paarituvad aastaringselt. Jooksuajal võitlevad isalõvid veriselt võimu ja emaste pärast. Mõnikord võivad need võitlused lõppeda ka surmaga. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105112 päeva. Pesakonnas on kõige sagedamini 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud on umbes 30 cm pikkused ja laigulised. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni. Tehistingimustes võivad lõvid elada kuni 2030 aastaseks.
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
Fridebert tuglase keskkool Vesirott Referaat loodusõpetus Rahvapärane nimetus. Tema rahvapärane nimetus on mügris. Välimus Mügri on mõõtmetelt rotisuurune.Karvastiku värvus varieerub hallikaspruunist mustani (noored on alati hallid). Saba moodustabtüvepikkusest umbes poole või pisut rohkem. Kõrvalestad on lühikesed ja ulatuvad karvastiku seest vaevu välja.Tüvepikkus on 1224 cm, kehamass 80180 (harva kuni 300) g. Levib. Ta on levinud Euraasias Atlandi ookeani rannikult Leena paremkalda ja Baikali järveni. Lõunas ulatub levila Väike-Aasia, Kesk-Kasahstani ja Loode-Mongooliani, põhjas metsatundrani.Eestis on vesirott tavaline. Eriti sage on ta saartel, laidudel ja Lääne-Eesti rannikul.Kui kiskjad tema arvukust ei kontrolli, paljuneb ta massiliselt ja võib tekitada olulist kahju,
AMUURI TIIGER Raigo Tarassov & Fred-Georg Pääro 2017 AMUURI TIIGER Amuuri tiiger ehk ussuuri tiiger on tiigri alamliik, kes elab metsikus Kaug-Idas Eriti ohustatud liik Teistest tiigri alamliikidest erineb Amuuri tiiger suurema kasvu, paksema karvastiku ja pigem tumepruunide kui mustade triipude poolest LEVIALA JA ARVUKUS 20. sajandi algul elas Amuuri tiigreid Korea poolsaarel, kirde Mongoolias, kagu-Siberis ja Põhja-Hiinas Tänapäeval elavad nad vabas looduses peamiselt primorje ja habarovski krais Nende arvukus Sihhote-Alinis on suurenenud 250-lt(1992) 350-ni(2004), hoolimata kutsikate suurest suremusest ainsal nende elupaika läbival maanteel autoõnnetuste tagajärjel
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
• REBANE ON KOERLASTE SUGUKONDA REBASE PEREKONDA KUULUV KISKJA. • REBANE ON VÄIKESE KOERA SUURUNE JA PIKA KOHEVA SABAGA. TÄISKASVANUD REBASE MASS ON 6–10 KG. ISASED KAALUVAD KESKMISELT 10–15% ROHKEM KUI EMASED. ET ISENDITE SUURUS VARIEERUB TUGEVALT, EI SAA SELLE ALUSEL SUGU MÄÄRATA. • TÄISKASVANUD ISASLOOMA TÜVEPIKKUS ON 60–90 CM, SEALHULGAS SABA 40–60 CM (UMBES POOL TÜVEPIKKUSEST). KEHAPIKKUS ON ISASTEL KESKMISELT 65–75 (80) CM, EMASTEL 62–67 CM. • KARVASTIKU SELJAPOOL ON TAVALISELT ROOSTEPUNANE KUNI PUNAKASKOLLANE TUMEDAMATE KARVADEGA JA VAHEL EBAMÄÄRASE TUMEDA MUSTRIGA SELJA KESKOSAS. KÕHUPOOL ON TUHKHALL VÕI VALGE, AGA VAHEL KA MUST. ELUPAIK. • REBANE ON PLASTILINE LIIK. ÕIGUPOOLEST SOBIVAD REBASELE KÕIK ELUPAIGAD ALATES SOOLAPADURATEST JA LIIVALUIDETEST NING LÕPETADES MÄETIPPUDEGA. • EUROOPAS JA USA-S ON REBANE JÕUDNUD EESLINNADESSE. LINNAS SÜNNIVAD REBASEKUTSIKAD SAGELI KUURIS.
ööloomad.Suurimaks ohuks laisikutele on nende looduskeskkonna hävinemine. Unau iseloomulikud omadused:Karvastik: Lühike,õrn aluskarv,mis on kaetud pika,jäikadest ja tihedalt kasvavatest karvadest moodustunud karvastikuga.Karvade vahel kasvab laisiku karvastikus kahte liiki vetikaid,mis annavad talle rohekea värvuse,seetõttuon loom puudelehtede vahel mitte märgatav.Kuival ajal on need vetikad kollast värvi.Niislusega saavutavad nad helerohelise varjundi,seetõttumuutub laisiku karvastiku värvus koos lehtede värvusega eri aastaaegadel.Küünised:Tagajalgade kolm ja esijalgade kaks varvast moodustavad koos võimsate kumerate küünistega konksud,mille abil loomad ripuvad või aeglaselt liiguvad. Suurus:Pikkus: 60-70 cm. Kaal: 6-10 kg Paljunemine:Suguküpsus: Isased 4-5 aastaselt, emased 3. eluaastal. Innaaeg: Aastaringselt. Tiinuse kestus: 7-10 kuud. Poegade arv: 1. Eluviis:Häälitsused: Möirgamine või korskamine
haiged või vanadusest väetid ning ei suuda enam tabada sõralisi, võivad hakata ründama inimesi. Lõvid paarituvad aastaringselt. Jooksuajal võitlevad isalõvid veriselt võimu ja emaste pärast. Mõnikord võivad need võitlused lõppeda ka surmaga. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105 112 päeva. Pesakonnas on kõige sagedamini 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud on umbes 30 cm pikkused ja laigulised. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni. Suguküpseks saavad lõvid 4. eluaastal, täiskasvu saavutavad isalõvid 6-aastaselt. Tehistingimustes võivad lõvid elada kuni 2030 aastaseks.
......................................6 LISA........................................................................................................................................8 ÜLDISELOOMUSTUS Orava kehamõõtmed on:Tüvepikkus 20…25cm,saba 19…..31cm. Kehamass on 170..400g Orav on oranžikas,pruunikas,kollakas väike loom. Tal on suur saba mis ulatub ta peani ja pikad,taeva poole püsti suured kõrvad.Oraval on teravad küüned millega ta saab hästi puude otsas ronida. Orava karvastiku värvus varieerub ka Eesti ulatuses: Saaremaal on see valdavalt hallikam, mandril punakam. Elab 7 aastaseks. Orava ladina keelne nimetus on Sciurus vulgaris L.Rahvas kutsub Oravat “Käbikuningaks” TOITUMINE Oravad söövad männi- ja kuuseseemneid, tammetõrusid, marju, seeni, puukoort ning puumahla.. Suurem osa oravate aktiivsusajast möödubki toitudes, halb ilm võib oravate tegevust tugevasti pärssida, sest nad suudavad ilma toiduta vastu pidada kõigest paar päeva
Enne kui pojad võõrutab, toob ta neile lihatükikesi, et pojad täiskasvanute toiduga harjuks. Ema hakka- vad pojad jahiretkedel saatma kahe kuu vanustena. Nad õpivad emalt jahipidamis-nippe ja muutuvad kiiresti täiesti iseseisvateks. Kui pikk on zorillade eluiga looduses, pole teada. Vangistuses elavad nad kuni 5 aastat. Zorilla on ökosüsteemis oluline putukate ja pisiimetajate arvukuse piiraja. Zorilla liigub harilikult aeglaselt, lootes oma karvastiku värvusele, mis hoiatab vaenlasi tema ohtliku ,,keemiarelva" eest. Kui zorillat üllatab ootamatult mõni temast palju tugevam loom teeskleb ta sageli surnut. Väljapääsmatus olukorras ajab ta seljakarvad turri ja pöörab ründaja poole oma tagakeha. Kui ähvardusest ei piisa, tõstab ta saba üles ja pritsib vaenlase silma haisvat vedelikku, mille pimestav toime annab zorillale võimaluse plehku panna. On
tundma loomakorjuse lõhna isegi 30 km kauguselt. Nad suudavad leida üles ka peaaegu kahemeetrise lume ja jääkihi varjus lebavaid hülgeid. · Temperatuur jääkarude urgudes võib olla kuni 40 kraadi välistemperatuurist kõrgem. · Jääkaru toidujäätmetest on täielikus sõltuvuses hulgaliselt polaarrebaseid, kes karude puudumise korral nälga sureksid · Kõikides riikides, kus jääkaru elab, on ta kaitse all ning tema küttimist piiratakse. · Jääkaru karvastiku karv pole valge, vaid läbipaistev Kasutatud kirjadnus · http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%A4%C3%A4karu Pildid: · http://www.firstpeople.us/pictures/bear/Playful-Baby-Polar-Bear-1600x1200.html · http://www.marshallastor.com/2007/06/29/raod-trip-joy-bass-pro/ · http://www.treehugger.com/files/2009/05/polar-bears-endangered-rule-coal-plants.php · http://www.panda.org/what_we_do/where_we_work/arctic/area/species/polarbear/diet/
muudab pea veel massiivsemaks. Värvuselt on ta üldtoonilt helepruun, kuid mõnest kohast tulevad nähtavale ka tumedamad triibud karvastikus. Pea kuju on otsevaates üsna ümar, külje pealt on näha, et ette ulatub väike koon. Tema kolmnurksed kõrvad on süsimustad, suuruselt ehk keskmised kassikõrvad, asetsedes pealael kikkis. Salapärased mandlikujuga tumepruunid silmad upuksid justkui karvastiku sisse ära. Ime, et ta sealt alt üldse välja näeb. Tema väike niiske nina meenutab otsevaates kujult kolmnurka. Kompimiskarvad justkui veniksid ja veniksid kaugusesse. Need on tal tõesti väga pikad. KAEL - Tema lumivalge kael tundub olevat üsna jäme (põhjuseks võib pidada jällegi kohevat karvastikku) aga teinekord end sirutades suudab ta kaela väga pikaks venitada. KERE - Latte kere on suur, see on kujult ümar ning värvidest jooksevad läbi toonid valgest tumepruunini.
alustest osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad märtsis või mais. Poegi on 4…12. Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves. Metssiga on Eestis tavaline jahioom. Punahirv - Cervus Metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elavad segametsades, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Samuti söövad nad veetaimi.
Võivad varieeruda temperatuur, niiskus ja teised füüsikalised tingimused. Samuti võivad leviala erinevates piirkondades kujuneda erisugused olelusvõitluse suhted teiste liikidega. 9. adaptatsioon organismide ehituse ja talitluse muutumine, et sobituda keskkonna ja elutingimustega. (nt kaladel ujupõie arenemine) 10. varjevärvus pigmendid looma kehakatetes on kujunenud nii, et sulanduksid keskkonna taustal raskesti nähtavaks. (nt. jänese karvastiku muutumine valgeks, et talvel lumes näha ei oleks) 11. kohastumine protsess, mille tulemuseks on kohastumus. (nt lindude tiibade arenemine) 12. liik populatsioon või populatsioonide rühm, mille isendid on üksteisega sarnasemad kui teiste liikidega ning ristuvad omavahel, andes viljakaid järglasi. (nt metskits) 13. bioloogiline isolatsioon (ehk ristumisbarjäär) bioloogilised omadused, mis takistavad ristumist ühel alal elavate liikide vahel
*kevadel sünnib mutil 3-8 abitut poega *mutti on kütitud tema karusnaha pärast Mügri e. vesirott Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level *mõõtmetelt rotisuurune, kaal 80- Fifth level 180 (300) g *karvastiku värvus varieerub hallikaspruunist mustani (noored on alati hallid) *mügri elab peamiselt veekogude läheduses, ta on hea ujuja ja sukelduja *Põhitoiduks on vesirotile pilliroog, osjade ja kollase vesikupu mahlakad osad, kuid ta sööb meelsasti ka kartuleid, porgandeid, peete. *2-3 pesakonda aastas, igas 2-10 poega *maksimaalne eluiga 4 aastat Pargi-nahkhiir Click to edit Master text styles Second level
suuda enam tabada sõralisi, võivad hakata ründama inimesi. PALJUNEMINE: Lõvid paarituvad aastaringselt. Jooksuajal võtavad isalõvid veriselt võimu emaste pärast. Mõnikord võivad need võitlused lõppeda ka surmaga. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105112 päeva. Pesakonnas on tavaliselt 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud kutsikad on umbes 30 cm pikkused ja laigulised. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni.Suguküpseks saavad lõvid 4. eluaastal, täiskasvu saavutavad isalõvid 6-aastaselt. Tehistingimustes võivad lõvid elada kuni 2030 aastaseks. Looduses esineb lõvi ja leopardi suguvõimetuid ristandeid, loomaaias ka lõvi ja tiigri ristandeid (isa lõvi, ema tiiger liiger; ema lõvi, isa tiiger tigon). Kui harilikult on perekonna ja sugukonna väiksemad liigid ürgsemad ja suuremad
Mutt (Talpa) Koostas: Kadri Polakes LTK09 · Kehamõõtmed Tüvepikkus 11...16 cm. Saba pikkus 2...4 cm · Kehamass 60...130 g · Lühike must sametjas karv. · Silindriline keha · laiad, suurte küünistega käpad. · Üliväikesed silmad (läbimõõt l mm) jäävad enamuses karvastiku varju, kuid on täiesti nägemisvõimelised, mis on kaetud nahakurruga. · Saba hoiab püsti. · Nina tavaliselt erkroosa. Levik · Levinud on ta peaaegu terves Euraasias. Eestis kogu mandrialal, puudub vaid saartel Labidataolised eeskäpad on hea määramistunnus. Elupaik- ja viis · Elupaiga valimisel on oluline küllaldane toiduhulk mullas, mõõdukas niiskus ja reljeef · Maasisese eluviisiga, maapinnale tuleb harva.
Aastas peab irbis murdma paar-kolmkümmend täiskasvanud sinilammast. . VÄLIMUS Irbis on umbes leopardi suurune: tüvepikkus 120150 cm, mass 2341 kg. Kõige enam iseloomustab irbiseid eriti pikk saba (pikkus 90cm), mis aitab neil kividel turnides tasakaalu säilitada ning loomulikult paistavad välja ka mustad laigud, mis ta karval laiutavad. Irbise karvastik on väga tihe, kohev ja pehme ning see kaitseb hästi ka külma eest. Karvastiku põhivärv on suitsuhall või kahvatukollane, aga kõhualt on see valge. Irbisel on lühike koon, kumer nägu ja ebatavaliselt suured ninaõõnsused. See kohastumine aitab loomal hingata mägede hõredat külma õhku. Ning lisaks aitavad tal kõrgel paiknevad silmad oma varjupaigast saaklooma märgata. LÜHI KOKKUVÕTTE Leopardid ehk irbised on Himaalajas, Tiibetis, Kesk-Aasia ja Lõuna-
metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. Süstemaatiline kuuluvus: Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Imetajad Mammalia Selts: Kiskjalised Carnivora Sugukond: Karulased Ursidae Perekond: Karu Ursus Liik: Karu VÄLIMUS Karu on suur, tugev, kohmakas loom, keda katab pikk ja tihe karvastik. Eriti pikad karvad kasvavad turjal, sabajupp on karvade sees peidus. Karvastiku värvus varieerub pruunikaskollasest mustjaspruunini. Vanemad karud on heledamad, valge kurgulaik esineb põhiliselt noortel. Isakaru on märksa suurem kui emane .Eesti karude kaal jääb ilmselt 90200 kilo vahele. Karude kehakaal muutub aasta jooksul isegi kuni 20% taliuinaku tõttu. ELUPAIK Karu eelistab elada põhiliselt suuremates metsamassiivides, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike
Ameerika Ühendriikide loomaaias suri maailma vanim kaelkirjak, kes oli 24 aastane. Morefu nimeline kaelkirjaku elupäevad lõpetati erinevate haiguste tõttu, mis ei allunud enam ravile. Kaelkirjak oli 5,5 meetrit kõrge ning kaalus ligi tonn, kirjutab Yle. Vabaduses elavad kaelkirjakud tavaliselt 13 aastat, kuid loomaaedades isegi kuni 25 aastat. Alamliigid Vahet tehakse üheksal üksteisele väga sarnasel alamliigil. Alamliigid erinevad üksteisest kasvu, karvastiku mustri ja levila poolest. Alamliigid on: · Võrk-(somaali) kaelkirjak (Giraffa camelopardalis reticulata) · Angola kaelkirjak (Giraffa camelopardalis angolensis) · Kordofani kaelkirjak (Giraffa camelopardalis antiquorum) · Masai-kaelkirjak(Giraffa camelopardalis tippelskirchi) · Nuubia kaelkirjak (Giraffa camelopardalis camelopardalis) · Rothschildi (uganda) kaelkirjak (Giraffa camelopardalis rothschildi)
Reostatakse puhast põhjavett ning halvimal juhul lõigatakse veesooned läbi, mille tagajärjel jäävad inimestel tühjaks kaevud või ei saa enam vett lähedal asuvad veekogud. Suuresti saastab keskkonda ka kütuste võtmine maapõuest. Nafta, tänapäeva üks nõutumaid kütuseid, on ohtlik nii loodusele kui ka inimestele endale. Sattudes loodusesse, mis võib juhtuda tankurite purunemisel või kaevandusel tehtud vea tõttu, on nafta ohuks loomadele ja lindudele, kelle karvastiku ja sulestiku külge kütus kleepub. Eriti ohtlik on see veelindudele, kes kaotavad naftaga kokkupuutel sulestiku veekindluse ning enamasti selle tagajärjel ka hukkuvad. Tuumaenergial, mis on tänapäeval samuti populaane, on nii eeliseid kui ka puuduseid. Tuumaenergia tootmine on säästlik. Energia tootmiseks vajaliku tooraine kogus on minimaalne, kuid selle käigus tekivad radioaktiivsed jäätmed, mida ei osata tänapäeval kahjutuks teha
Sisukord Sissejuhatus Orava tutvustus Seisund Väljanägemine Elupaik Pereelu Toidulaud Vaenlased Levik ja arvukus Eestis Huvitavaid tähelepanekuid Sissejuhatus Orav (Sciurus vulgaris) on väike halli või punakaspruuni värvi karvastiku ja pika koheva sabaga näriline, kes peaaegu kogu aeg tegutseb. Ta on pidevalt valvel, ronides väledalt mööda puutüvesid või hüpates oksalt oksale. Orava nägemine ja kuulmine on väga hea ja ta põgeneb väiksemagi müra puhul. Orav kuulub oravlaste sugukonda, näriliste seltsi ja imetajate klassi. Orava tutvustus Rahvapäraselt hüütakse oravat käbikuningaks. Harilik orav on üks tuntumaid ning armastatumaid närilisi. Alguses elas ta okaspuumetsades
Saarel valitseb väga suur liigirikkus ka vihmausside, ämblikute, liblikate, putukate ja mittemereliste molluskite osas.[2] -Näited liikidest ja nende kohastumustest elukeskkonnaga · Leemur: Hammaskamm- tihedasti koos paiknevad lõikehambad ja silmahambad- seda kasutatakse puudelt toiduks vaigu kogumisel ja karvastiku hooldamisel.[5] · Ahvileivapuu: Puit on pehme ning veerohke. Lisaks sellele, et kuivaperioodil on võimalik sealt elevantidel vedelikku saada(mitte Madagaskaril- seal elevante ei leidu), aitab see ka puul endal
enam tabada sõralisi, võivad hakata ründama inimesi. Lõvid paarituvad aastaringselt. Jooksuajal võitlevad isalõvid veriselt võimu ja emaste pärast. Mõnikord võivad need võitlused lõppeda ka surmaga. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105 112 päeva. Pesakonnas on kõige sagedamini 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud on umbes 30 cm pikkused ja laigulised. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni. Suguküpseks saavad lõvid 4. eluaastal, täiskasvu saavutavad isalõvid 6-aastaselt. Tehistingimustes võivad lõvid elada kuni 2030 aastaseks. Looduses esineb lõvi ja leopardi suguvõimetuid ristandeid, loomaaias ka lõvi ja tiigri ristandeid (isa lõvi, ema tiiger liiger; ema lõvi, isa tiiger tigon). Kui harilikult on perekonna ja sugukonna väiksemad liigid ürgsemad ja suuremad
.......................................................5 4.3Haistmine............................................................................................................................6 5.Kasutatud kirjandus..................................................................................................................6 1. Koer 1.1 Välimus Koertel on 2 kasukat, mis koosneb pikemast pealiskarvast, mis kaitseb teda ja aluskarvast, mis on hästi pehme. Esinevad vahest erinevad karvastiku tüübid on karm, mis on kare ja tugev kattekarv sageli esineb śoti hirvekoeral. On olemas ka lühikese ja sileda karvaga see on tihe ja lühike. (http://et.wikipedia.org/wiki/Koer). Metsikutel koertel on piklik koonu ja kõrvad on kikkis. Kõikidel koertel on hambarida ühesugune ning lõuad on sirged. Saba on koertel väga vajalik, sest see aitab hästi tasakaalu hoida ja tunnete vahendamiseks teiste koertega. (Clutton- Brock Koer) 1.2 Toitumine
kaanid) tuttpütt Ujum: Röövkalad (haug, ahven) Lepiskalad (särg, latikas) luts Kobras · Välimus Koprad on suured närilised: tüvepikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad. Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks aluskarvaks. Karvastiku värvus varieerub helepruunist peaaegu mustani. · Elupaik Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõekaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit. Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Kui veekogu kaldad on järsud, siis nad kaevavad uru, aga kui madalad soised kaldad seda ei võimalda, siis rajavad kuhilpesa
varustajafunktsioon on eriti oluline just kõrgelasuva lehestikuga taimede – puude puhul. 2. Transpireerivate organite temperatuuri alandajana. Transpiratsioon alandab temperatuuri, kuna vee aurustumisel eraldub suur hulk energiat. See protsess on oluline lehtede temperatuuri stabiliseerimisel ka Eesti kliimas. Kuid taim saaks küllaldase hulga mineraaltoitaineid kätte ka vähesema intensiivsusega transpiratsiooni puhul ning lehe temperatuuri tõusu saaks piirata ka muudmoodi (näiteks lehe karvastiku tihendamisega) ja tihti ei ole ka lehtede temperatuuri alandamine tingimata vajalik. Transpiratsioonil väljub taimest tunduvalt rohkem vett, kui oleks taimele kasulik. Seepärast arvatakse transpiratsioon CO2 ja O2 omastamisega kaasnevaks kõrvalnähtuseks, mis taimele on pigem rohkem kahjulik, kui kasulik. 9
langeb -45° C, on ta karv pikem ja tihedam kui neil tiigritel, kes elavad soojades piirkondades. Amuuri tiiger on ainus tiiger, kelle kõhul, külgedel ning kubemepiirkonnas on viie sentimeetri paksune rasvakiht, mis teda jäise tuule ja äärmiselt madalate temperatuuride eest kaitseb. 6.AMUURI TIIGRI ISELOOMULIKUD OMADUSED Kõrvad: Väikesed, ent kuulmine on äärmiselt terav. Silmad: Tiiger eristab värve. Öösel näeb ta viis korda paremini kui inimene. Karvastik: Karvastiku põhivärvus talvel on kollane, mustade vöötidega. Valge karv kõhul ulatub kubemeni. Kehaehitus: Tiiger on suur, lihaseline ja väga tugev. Sissetõmmatud küünised: Küünised tõmmatakse sisse jooksmise ja puhkamise ajal. Väljasirutatud küünised: Teravaid küüniseid kasutab tiiger saagi ründamisel. 7.SUURUS Pikkus: Isasel 2,7-3,5 m, emased on väiksemad. Saba pikkus: Kuni 100 cm. Kõrgus: 105-110 cm. Kaal: 250-280 kg. 8.PALJUNEMINE Suguküpsus: 3.-5. eluaastal.
1) Description (üldkirjeldus) Silindriline keha ja jalad, suurte küünistega käpad. Labidakujulised käpad on hea määramistunnus (nagu ka teiste muttide puhul) (Macdonald, Barret, 1993). Esijäsemed lühikesed, laiad, tallad väljapoole pööratud, on arenenud 6. varbaluu kohastumused mullas kaevamiseks. Selleks võib rakendada oma kehakaalu 24 korda ületavat jõudu. Keskmine vanus 3 aastat, piirvanus 10 aastat (Kirk, 1990). Üliväikesed silmad (läbimõõt 1 mm) jäävad enmuses karvastiku varju, kuid on täiesti nägemisvõimelised. Saba hoiab püsti. Nina tavaliselt erkroosa. Välisgenitaalid eri soost isenditel sarnased, välja arvatud sigimisperioodil, mis emasloomade genitaalid mulgustuvad. Paaritumises osalenud emasel on tupearm. Väljaspool sigimisperioodi saab genitaal- ja anaalnädae vahelistkaugust üldiselt kasutada sugude eristamisel: emasloomadel on see alla 4 mm, isasloomadel üle 5 mm. Peenis u 7,5 cm pikk ning pisut suurem kui emase genitaalnäsa,
keegi isastest kindel, kes on tema järgmise kutsikapesakonna isa või isad. Ühte paari järgiti Serengetis innaajal järjest kaks ja pool päeva ja selle aja jooksul paaritusid nad, uurijate arvates, 157 korda. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105–112 päeva. Pesakonnas on tavaliselt 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud kutsikad on umbes 30 cm pikkused ja laigulised ning algul pimedad. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni. Suguküpseks saavad lõvid 4. eluaastal, täiskasvu saavutavad isalõvid 6-aastaselt. 8 5. KOKKUVÕTE Kokkuvõtteks võime öelda, et lõvid on võimsad ning suured kiskjad. Nende arvukus langeb iga aasta, kuna lõvilakk on kindlasti üks hinnalisemaid, kuigi see ei anna luba võtta looma elu.
kaitsvast pealiskarvast. Koerad ajavad regulaarselt karva ning uuendavad karvkatet. Kõige aktiivsem karvavahetus leiab aset kevadel, mil paksu talvekasukat enam ei vajata. Ja uuesti sügisel, mil õhem suvine karvkate vahetakse välja pikema ja tihedama talverüü vastu.[16] Karvkatte struktuur on koeratõugudel erinev. Näiteks basenji on kohanenud soojema kliimaga ja kaotanud aluskarva, milleks enam vajadust ei ole.[17] · Sagedamini esinevad karvastiku tüübid : Karm k. - tugev ja kare kattekarv, sageli koos hea aluskarvaga (foksterjer, soti hirvekoer); Kähar k. - väikesed ja kõvade või suurte ja õhuliste kihatatega karvastik (bichon (bichon frisé)); Lühike/sile k. - lühike ja tiheda kattekarvaga k.,koos aluskarvaga või ilma; Pikk k. - küllalt pikk, mitmesuguse struktuuriga esinev kattekarv, koos aluskarvaga ja ilma.[18] · Paljusid tõuge esineb mitmes värvivarjandis. Mõne tõu puhul on
huvitav. Välimus Suurus Rebane on väikeste kutsikate suurune. Täiskasvanud isaslooma kehapikkus ( ninast kuini sabani) 82-170 cm sealhulgas saba 35-60 cm. Saba on kasulik vastukaaluna jooksmises ja hüppamisel ja sojendab külma ilmaga ning on rebaste omavaheise kommunikatsiooni vahendiks. Taga käppde kõrgus on 12,4-18,2 cm. Kehapikkus on isastel keskmiselt 65-75 cm, emastel 62-67 cm. Värv Karvastiku seljapool on tavaliselt roostepunane kuni punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas, kõhupool on tuhkhall või valge . Käppade alaosa on tavaliseltmust ja sabaots on tavaliselt must või valge. Tavaliselt värvivariandid on ristrebane ja hõberebane. Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla teine must või valge vööt risti üle õlgade.Hõberebase karv kõigub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse hinnalist karusnahka
Hobuse liikumine sarnaneb inimese omale. Inimese puusad liiguvad hobusega ühes rütmis. Hobuteraapiat kasutatakse ka pimedate ja vaimsepuudega laste raviks. Hobune on rahulik loom ning ta suudab oma rahu ka inimesele edasi anda. 4 Värvused HALL Valged ja mustad karvad on kehal läbisegi. Lakk ja saba võivad olla kehaga ühte värvi, heledamad (mõnikord täiesti valged) või tumedamad. PALOMINO Kuldse karvastiku ning valge või kreemja saba ja lakaga. RAUDJAS Punaka, vaskja või kollakaspunase karvaga, kusjuures lakk, saba, jalgade allosa, ninamik ja kõrvaotsad on kehaga ühte värvi. Mõnikord on lakk ja saba kehast veidi heledamad, isegi linakarva (kreemikad). Heleraudjas on helepruun, peaaegu kahvatukuldne. KÕRB Värvus varieerub punakast pruunini, piirandid on mustad. Tumekõrbi hobust võidakse kutsuda mahagonikõrviks, erkpunast aga verevaks kõrviks
Välimus Koprad on suured närilised: pikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas. Tagajäsemete varvaste vahel on ujunahk, esijäsemetel ujunahka ei ole. Tagajäseme teise varba küüs on kahestunud, moodustades omamoodi hargi. See võimaldab loomal karvu harjata ning välisparasiite eemaldada. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad. Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks aluskarvaks. Karvastiku värvus varieerub helepruunist peaaegu mustani. Saba on kaetud suurte sarvsoomustega. Saba selgmisel keskjoonel kulgeb jäik sarvkiil. Sarvsoomuste vahel kasvab hajusalt lühikesi karme karvu. Paariliste nõrega võiab kobras karvastikku, et kaitsta seda märgumise eest. Purihambaid on 16: üla- ja alalõualuu kummaski pooles 4. Elupaik Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme
sarvede tippude teravust ning värvust. · Kihv pikkus ja alt laius, ülemisel kihval ümbermõõt. Hinnatakse ka lihvimisjälje suhtelist pikkust. Hinnatakse ka kihval kasvamise harmooniat. Mida mustemad ülemised kihvad on, seda hinnatumad. · Nahk 1) hunt kaks mõõtu, sabast ninaotsani ja esikäppade tagant. Mõõdud korrutatakse omavahel ja jagatakse 100-ga. Loeb ka karvade pikkus (10% mõõtude hinnangust). Loeb ka karvastiku ühtlus (10%). Laka võimsus (5%). 2) Ilves pikkus sabaotsani, kuhu korrutatakse otsa esikäppade vaheline pikkus ja käppade pikkus, summa jagatakse 200-ga. · 5% - karvkatte tiheduse eest · 5% - karvkatte täpilsisus · 3% - kõrvatuttide eest · 2% - vurrude eest · 10% - põskhabe eest · Ja need kõik kuni algsest summast PRAKTIKA RELVAD · Vesktulepadrun sütik keskel · Ääretulepadrun sütik kesta ääres
lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120- 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kõigil kärplastel on lühikesed kõrvad ja viis varvast nii esi- kui ka tagajäsemetel, neil on pikk saba ning pikad mitte sissetõmmatavad kõverad küünised. Enamikul kärplastest on suurepärane
KARUD Sissejuhatus Karu on suur maismaakiskja. Neid on seitse liiki. Üksikud neist kaaluvad kuni 500 kg, kuid enamasti kohtab siiski märksa väiksemaid isendeid. Karvastiku värvus on muutlik, tumepruunist, peaaegu mustast kuni helehalli ja õlgkollaseni välja. Karude kehaehitus on raskepärane, saba lühike, silmad väiksed, jäsemed lühikesed ja viievarbalised.Karu oli levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades välja surnud. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10. sajandil, Saksamaal ja Põhja-Aafirka Atlase mäestikus 19
Kaelkirjakud kasutavad üksnes äärmise vajaduse korral kohmakat aeglase galoppi, kuid ainult paariks minutiks. Kaelkirjakute galopp on väga omapärane: loom võib üheaegselt maast tõsta mõlemad eesjalad ainult pead ja kaela kaugemale taha heites ja niimoodi keha raskukeset ümber paigutades. Kaelkirjak võib arendada kiirust kuni 50km/h. (http://et.wikipedia.org/wiki/Kaelkirjak) LÄHISUGULUSES OLEAD LIIGID On teada 9 üksteisele väga sarnast kaelkirjaku alamliiki, kes erinevad vaid karvastiku mustri ja levila poolest.(http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/kaelkirjak_marisulg.htm) TOITUMINE Kaelkirjak on taimetoiduline loom: sööb puude ja põõsaste võrseid, lehti ja oksi. Kaelkirjak on suuteline kohastuma mitmesuguse toiduga, tema eeliseks on kõrgus – tänu sellele küünib ta sinna, kuhu keegi teine rohusööja ei ulatu. Seega puudub kaelkirjakul toidu osas konkurent. Paljude puude oksad, näiteks akaatsiate omad, on liiga okkalised selleks, et neid tervenisti süüa
Kodusead pärinevad: Euraasia ulukseast, Kaug-ja Ida-Aasia ulukseast, Vahemere ulukseast. Kodusigadel on suurem elusmass, viljakus ja parem söödaväärindus. Kodusigadel on säilinud mõned mets-ehk uluksigade omadused: terav kuulmine, hea haistmine, halb nägemine, ujumisoskus, kõigesöömine. Kodusigadel on võrreldes metsikute eellastega: lühem ja väiksem pea, nõrgemad hambad, nuumavõime, suurem viljakus, varane suguküpsus ja metsseale omase värvuse ja karvastiku puudum. Kodusigade sugulased: 1)Metssiga-kõige laiemalt levinud sigalane. Sööb taimi, viljapuude vilju. Keskmiselt 2/3 oma toidust leiab metsakõdust või mullast. Tuhnimine-metssea toiduhankimise viis. Liigub hästi soopinnasel, õhukesel lumel, kuid lühikesed jalad ei lase liikuda paksul lumel. Tähtis osa metsa elus-kobestab mulda, hävitab kahjureid. Põllumaade läheduses hävitavad saaki. TÄHTIS JAHILOOM. 2)Jõesiga-elab Aafrikas ja Madagaskaril. Kollakaspruunid või pruunid
Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks, millega on ka seotud mitmed muinasjutud. [1] Rebaseid on kümme liiki ja nende eluiga on 15 aastat[4] Välimus Rebase pikkus on ~110cm ja kaal ~5kg. Saba võib olla kuni 40cm.[2] Saba on rebasel kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks.[1] Karvastiku seljapool on tavaliselt roostepunane kuni punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas, kõhupool on tuhkhall või valge. Käppade alaosa on tavaliselt must ja sabaots on tavaliselt must või valge (valge sabaots on punarebase iseloomulik tunnus). Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10%). Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade
ning värvust. Kihv pikkus ja alt laius, ülemisel kihval ümbermõõt. Hinnatakse ka lihvimisjälje suhtelist pikkust. Hinnatakse ka kihval kasvamise harmooniat. Mida mustemad ülemised kihvad on, seda hinnatumad. Nahk 1) hunt kaks mõõtu, sabast ninaotsani ja esikäppade tagant. Mõõdud korrutatakse omavahel ja jagatakse 100-ga. Loeb ka karvade pikkus (10% mõõtude hinnangust). Loeb ka karvastiku ühtlus (10%). Laka võimsus (5%). 2) Ilves pikkus sabaotsani, kuhu korrutatakse otsa esikäppade vaheline pikkus ja käppade pikkus, summa jagatakse 200-ga. 5% - karvkatte tiheduse eest, 5% - karvkatte täpilsisus, 3% - kõrvatuttide eest, 2% - vurrude eest, 10% - põskhabe ees Seltsid: Närilised Rodentia, Jäneselised Lagomorpha, Kiskjalised Carnivoria, Sõralised Artiodactyla Sugukonnad: hiirlased Muridae, jäneslased Leporidae, kärplased Mustelidae, karulased
kihnlaste peamiseks püügiloomaks viigerhüljes, vähemal määral hallhüljes. (Kihnlaste elatusalad 2006:83) Viigerhüljes (mustu) on lühikese pea ning nõgusa, suhteliselt terava koonuga väheldane hülglane. Täiskasvanute üldpikkus on keskmiselt 130-150 cm, raskus 50-60 kg. Selja ja külgede karvkate on tumedatooniline, enamasti tumepruun kuni peaaegu must. Tumedal taustal paiknevad, tihti omavahel liitudes, valkjad piklikud rõngaslaigud. Kõhupool on heledam. Emas- ja isasloomade karvastiku värvuses ja kehasuuruses märkimisväärseid erinevusi ei täheldata. (Kihnlaste elatusalad 2006:83) Hallhüljes (hall, suur hall) on teistest Läänemere hülglastest kergesti eraldatav pika, suhteliselt kõrge sirge koonu ja keha suuruse järgi. Täiskasvanud isasloomade üldpikkus on 250-270 cm, üksikjuhtudel aga 330 cm, raskus 250-290 kg, üksikutel suurematel ka üle 300 kg. Emasloomad on väiksemad ning kaaluvad 180-250kg. Isasloomade selg on tavaliselt
tiigrite seas inimsööjaid väga vähe, erinevalt mõnevõrra väiksemast bengali tiigrist. Ometi peab ka loomaaias tiigritega väga ettevaatlik olema. Ka Tallinna loomaaias on tiigrid korduvalt külastajaid rünnanud, kes nende puuri on käe või jala pistnud, ja nendelt jäsemeid otsast kiskunud. Amuuri tiiger ehk ussuuri tiiger ladinakeelne teaduslik nimetus (Panthera tigris altaica), kes elab metsikult Kaug-Idas.Teistest tiigri alamliikidest erineb amuuri tiiger suurema kasvu, paksema karvastiku ja pigem tumepruunide kui mustade triipude poolest. 20. sajandi algul elas amuuri tiigreid kogu Korea poolsaarel, kirde-Mongoolias, kagu-Siberis ja Põhja-Hiinas. Tänapäeval elavad nad vabas looduses peamiselt Primorje ja Habarovski krais. Nende arvukus Sihhote-Alinis on suurenenud 250-lt (1992) 350-ni (2004), hoolimata kutsikate suurest suremusest ainsal nende elupaika läbival maanteel autoõnnetuste tagajärjel. Salaküttimisele ja kutsikate
okstest. Vähesel määral söövad nad soo- ja veetaimi (Rukovski, 1981) Vees aitab kopral ujuda lai saba ning tagajala varvaste vahel paiknev ujunahk. Kopral oli vanasti väga hinnatud kasukas, see on tihe ja kopra sabajuurel paikneva kopranäärme nõrega kaetud täiesti vettpidav. Kobras kannab nõret kõikidele kehaosadele, mis kaitseb karva määrdumise eest. Õhukiht, mis jääb aluskarva vahele, kaitseb looma nahka märgamise ja jahtumise eest. Karvastiku üldtoon varieerub helekaspruunist kuni mustani. Kobras hoolitseb oma karvkatte eest pidevalt. Tagajalgadel seistes vajub ta eeskäppadega karvadest vett välja ja kammib seda (Kuresoo, 2005). Kobras on praegu 21 sajandil Eestis tavalisem, kui kunagi varem. 19.sajandil hävitati koprad Eestis täielikult ja taasasustati ligi sajand hiljem (Kuresoo, 2005 ). 1. KOBRASTE JÄLJED 3 1.1 Liikumisjäljed Kobraste esijalgadel on viis küüntega varustatud varvast aga ujulestad puuduvad
annaabi.ee 
