Kaelkirjakute eluviisid (0)

Gümnaasium
9.B KLASS
MISSUGUSED ON KAELKIRJAKU ELUVIISID ?
referaat
Juhendaja õpetaja:
2008
SISUKORD
SISSEJUAHTUS 3
KAELKIRJAKLASED 4
KAELKIRJAKU ELUPAIK 4
KAELKIRJAKU KEHAEHITUS 4
LÄHISUGULUSES OLEAD LIIGID 5
TOITUMINE 5
PALJUNEMINE 6
HARJUMUSED JA ELUVIISID 6
KAELKIRJAK JA INIMENE 6
KAITSE 7
KOKKUVÕTE 8
LISAD 9
KASUTATUD KIRJANDUS 11

SISSEJUAHTUS

Selle töö eesmärk on saada teada rohkem kaelkirjakust ja kaelkirjakulistest. Tahaksin teada kus kaelkirjakud elavad ja kui suurtes karjades nad liiguvad.Tahaksin teada millest
kaelkirjak toitub ja millised on tema eluviisid. Veel tahaksin teada milline on kaelkirjaku ja inimese suhe. Kas kaelkirjakuid on ka näiteks toiduks kasutatud jne... .
Veel tahaksinteada kaelkirjaku lähisugulus konda kuuluvatest liikidedest.

KAELKIRJAKLASED

Kaelkirjaklased tekkisid varamiotseenis hirvelaadetest sõralistest ja saavutasid õitsengu hilismiotseenis, eriti aga pliotseenis (s.o. Umbes 10 miljonit aastat tagasi). Fossiilised perekonnad asutasid Euroopat, aasiat ja Aafriakt. Paljusid iseloomustas hiiglaslik kasv ja tugev kehaehitus. Pleistotseenis suri enam kaelkirjakllasi välja; meie ajani on säilinud vaid 2 perekonda Aafrikas, kumbki ühe liigiga .(Raamat „Loomade elu, imetajad 7“ Tallinn „Valgus“ 1987 lk.356-359)

KAELKIRJAKU ELUPAIK

Kaelkirjak on kõrgeim maismaaloom, kes elab savannides.Kaelkirjak on levinud Aafrikas Sahara kõrbest lõuna pool, asustab puude ja põõsaste, eriti akaatsiatega kaetud savanne. Põhja-Aafrikas elanud alamliigid on ammu välja surnud.Pärismaalased peavad teda pühaks ja puutumatuks loomaks .( http://et.wikipedia.org/wiki/Kaelkirjak )

KAELKIRJAKU KEHAEHITUS

Kaekirjaku keel on 45 cm pikk ja ta ülahuul on hästi arenenud, et see võimaldaks tal akaatsia lehti rebida saamata ise seejuures torgata.( lisa1 ) (raamat „Maaloodus“, kirjastus koolibri lk.8-9.)
Isaslooma kõrgus on 4,8 – 5,5 m, emasloomal 3,9 – 4,5 m. Isaslooma kaal on kuni 900 kg, emasloomal 550 – 700 kg.Kaelkirjaku kaela pikkus ulatub kuni kahe meetrini. Kaelkirjaku kaelas on ainult seitse kaelalüli. Kaelkirjaku jalad on pea sama pikad, kui kaelgi.Kaelkirjaku esijalad on tagajalgadest pikemad . Kaelkirjaku nahk on kollakas pruunide laikudega, igal kaelkirjakul on erinev nahamuster . Kaelkirjaku pea on suhteliselt väike, silmad on suured ja pikkade ripsmetega, mis kaitsevad neid teravate (akaatsia-)ogade eest ja annavad talle tasase ja leebe mulje. Kaelkirjaku peas on vähemalt kaks kõhrelist, hiljem luustuvat karvase nahaga kaetud sarve. Kaelkirjak on üks vähestest loomadest, kes sünnivad sarvedega. Vastsündinul on need lauba vastu surutud ning tõusevad püsti esimese elunädala jooksul.Kõrge kasv ja terav nägemine võimaldavad kaelkirjakul lähenevat vaenlast juba kaugelt märgata. Temaga samasse sugukonda kuuluvad okaapid. Kaelkirjaku süda peab pumpama verd pähe, mis asub südamest umbes kolme meetrit kõrgemal. Sellepärast on looma süda suur ja võimas, kaaludes umbes 11 kilogrammi. Et vererõhk oleks enam-vähem ühtlane ka siis, kui loom kuue meetri kõrgusel sööb või maapinnal joob, on kaelkirjakul keeruline vereringlus . Võimas kaelaveen on nagu mahuti , mis kogub endasse üleliigse vere, kui kaelkirjak näiteks juues pea langetab. Kui loom pea uuesti üles töstab, on ta takistuseks, et veri liiga kiiresti südamesse ei valguks. Selleks on kaelaveen varustatud sulgurklappidega, tänu millele voolab veri südamesse aleglaselt. Kaelkirjakud kasutavad üksnes äärmise vajaduse korral kohmakat aeglase galoppi, kuid ainult paariks minutiks. Kaelkirjakute galopp on väga omapärane: loom võib üheaegselt maast tõsta mõlemad eesjalad ainult pead ja kaela kaugemale taha heites ja niimoodi keha raskukeset ümber paigutades. Kaelkirjak võib arendada kiirust kuni 50km/h.( http://et.wikipedia.org/wiki/Kaelkirjak )

LÄHISUGULUSES OLEAD LIIGID

On teada 9 üksteisele väga sarnast kaelkirjaku alamliiki, kes erinevad vaid karvastiku mustri ja levila poolest.( http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/kaelkirjak_marisulg.ht m)

TOITUMINE

Kaelkirjak on taimetoiduline loom: sööb puude ja põõsaste võrseid, lehti ja oksi. Kaelkirjak on suuteline kohastuma mitmesuguse toiduga, tema eeliseks on kõrgus – tänu sellele
küünib ta sinna, kuhu keegi teine rohusööja ei ulatu. Seega puudub kaelkirjakul toidu osas konkurent. Paljude puude oksad, näiteks akaatsiate omad, on liiga okkalised selleks, et neid tervenisti süüa. Seetõttu valib kaelkirjak üksikuid lehti või okaste vahel kasvavaid võrseid. Huule ja pika kaela abil tõmbab ta toidu suhu ja segab kleepuva süljega, et seda parem alla neelata oleks. Mitteokkaliste puude ja põõsaste lehed neelab ta niisama alla. Emas- ja isasloomad söövad harilikult erinevaid puuosi: emasloomad langetavad sageli pea allapoole, isased aga sirutavad võimalikult kõrgele . Täiskasvanud loom sööb päevas kuni 60 kilo lehti ja võrseid. Rohtu sööb ja vett joob kaelkirjak aga harva, selleks peab loom kas pikali laskuma või oma eesjalad ettepoole kummardamiseks laiali ajama . Kaelkirjak võib pikka aega joomata läbi ajada isegi nädalate viisi, sest tema vedelikuvajaduse rahuldab suuresti puulehtedes ja -võsudes sisalduv.(lisa 2, 3)( http://et.wikipedia.org/wiki/Kaelkirjak )

PALJUNEMINE

Jookuaeg hakkab kaelkirjakutel juulis ja vältab umbes 2 kuud.Suguküpsuse saavutavad emasloomad 4–5, isasloomad 4–aastaselt. Kaelkirjaku tiinus kestab umbes viisteist kuud (453–464 päeva). Kui aeg kätte jõuab, läheb emasloom varjulisse kohta, kuhu kogunevad paljud teised emasloomad. Kaelkirjakul sünnib korraga üks poeg kõrgusega kuni 1,8 meetrit ja kaaluga kuni 80 kg. Niisugusel "ühissünnitusel" on see eelis, et poeg ei jää kunagi omapead . Sellele vaatamata langeb palju kaelkirjaku poegi esimese kuu jooksul lõvide, leopardide ning erinevate hüääniliikide ohvriks. Kasvades veedab poeg kogu aja ema seltsis , võõrutatamine toimub aasta ja kolme kuu vanuselt. (lisa 4)( http://et.wikipedia.org/wiki/Kaelkirjak )

HARJUMUSED JA ELUVIISID

Kaelkirjakud on väga seltsivad ja rahuarmastavad loomad, kes elavad 7–70 pealistes karjades. Karjades on kindel sisehierarhia, karja juhtkoha jagavad omavahel kõige suuremad isasloomad. Karja juhtpositsioon jagatakse duellis, kus vastased jagavad teineteisele pea– ja kaelahoope,võitlus ei ole julm, kuid võib kesta isegi tunni, enne kui nõrgem end võidetuks tunnistab ja kõrvale astub. Karja juht hoiab oma pea ja kaela alati hästi üleval, madalamal positsioonil olev loom aga langetab juhtkaelkirjaku juures alati pea. Kaelkirjak magab vähe, ühe ööpäeva jooksul 20 minutit kuni 2 tundi.Kaelkirjak magab kael kõveras nii, et kõveras kael puudutab maapinda.Kaelkirjak häälitseb inimkõrvale mittekuuldavatel sagedustel (alla 16 Hz). Kaelkirjaku eluiga on vabas looduses 20-25 aastat, vangistuses mõnevõrra enam (kuni 28 aastat). Kaelkirjaku põhivaenlased looduses on peale inimese lõvid, leopardid ja hüäänid. Kaelkirjak võib lõvi tappa üheainsa jalahoobiga.( http://et.wikipedia.org/wiki/Kaelkirjak )

KAELKIRJAK JA INIMENE

Loomaaedades peetakse kaelkirjakuid ammusest ajast, esimesed andmed nende vangistuses pidamisest pärinevad juba ajast ca 1500 e.m.a (Vana-egiptusest). Teada on ka kaelkirjakute kasutamine Vana- Rooma gladiaatorite võitlustel. Esimene kaasajal Euroopasse toodud kaelkirjak oli 1827. aasta Prantsusmaa kuningale kingitud Zarafa. Tänapäeval on kaelkirjak loomaaedades laialt levinud ja hästi paljunev liik.
Mõned Aafrika hõimud peavad kaelkirjakule liha pärast jahti. Nad lähenevad kaelkirjakule tagantpoolt ning lõikavad kibekähku tema tagajalgade kõõlused läbi, et loom liikumatuks muuta, seejärel torkavad kaelkirjaku piigiga läbi. Kaelkirjakuid on ka farmides proovitud pidada, ent need katsed luhtusid. Kaelkirjaku sabakarvadest punutakse käevõrusid ja saba on heaks kärbsepiitsaks, millega putukaid eemale peletada. Nüüdisajal kütitaks kaelkirjakuid vähe. Kuid esimesed valged kolonistid hävitasid neid massiliselt naha
saamiseks, millest valmistatikatteid buuride kummvankrite, samuti rihmu ja piitsu. Aafriklased kasutavad kaelkirjakte nahka kilpide katmiseks, kõõluseid muusikariistade keelteks . Kaelkijaku liha on söödav.( http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/kaelkirjak_marisulg.ht m)

KAITSE

Hetkel Ida– ja Lõuna–Aafrikas üsna arvukas. Mõningates Lääne–Aafrika piirkondades on aga kaelkirjaku arvukus salaküttimise tõttu langenud, ent praegu pole kaelkirjak otseses ohus. Tansaanias Serengeti rahvuspargis kasvab kaelkirjakute arv igal aastal 5% võrra.( http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/kaelkirjak_marisulg.ht m)

KOKKUVÕTE

Töö täitis eesmärgi, sest sain teada selles töös rohkem kaelkirjakutest ja kaelkirjakulistest. Et kaelkirjakud elavad savannis lõuna -aafrikas. Sain ka teada kui suurtes karjades kaelkirjakud liiguvad. Et tavaliselt on neid 7-12 aga võib ka rohkem olla karjades ja karjaliikmed vahetuvad pidevalt. Ka sain teada millest kaelkirjakud toituvad. Nad toituvad põhiliselt lehtedest ja vett käivad nad joomas harva. Veel tutvusin ma lähemalt kaelkirjaku eluviisidega. Sain ka teada inimese ja kaelkirjakute suhtest. Inmene on kaelkirjaku liha pärast kalekirjakutele jahti pidand. Ning lähissuguluskonda kuuluvatest liikidest sain samuti teada.

LISAD

lisa 1
lisa2 lisa 3
lisa 4

KASUTATUD KIRJANDUS

http://et.wikipedia.org/wiki/Kaelkirjak
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/kaelkirjak_marisulg.ht m
raamat „Maaloodus“, kirjastus koolibri lk.8-9.
Raamat „Loomade elu, imetajad 7“ Tallinn „Valgus“ 1987 lk.356-359
11