Dendrofüsioloogia konspekt (0)

Juur
Juure ülesanded ja tekkeviisid. Juure põhiülesanneteks on taime kinnitamine pinnasesse, sealt vee ja vees lahustunud ainete sissevõtmine ja edasijuhtimine taime maapealsetesse osadesse. Juured tekkivad põhiliselt seemne idujuurest – selle pikenemisel ja hargnemisel, aga võivad tekkida mõnel liigil ka varrest ja isegi lehtedest. Juuri, mis pole arenenud idujuurest, nimetatakse lisajuurteks. Lisajuurte tekkimise võimel põhineb näiteks puittaimede paljundamine okste mahapainutamise teel ja varrepistikutega.
Juure vöötmed: juurekübar, pikenemisvööde, imamisvööde, külgjuurte vööde .
Juurestik . Juurestiku läbimõõt on tavaliselt mitu korda suurem, kui võra läbimõõt. Juurestiku poolt hõivatud pinnase ruumala on aga siiski ligikaudu võrdne võra ruumalaga, sest juurestiku sügavus on tavaliselt palju väiksem, kui võra kõrgus. Juurestiku sügavuses on ka olulised liigilised erinevused. Näiteks kuusele ja kasele on iseloomulik pindmine juurestik – peajuur puudub ja juurestik paikneb maapinna lähedal ka pinnastes, mis on juurtele läbitavad ka palju sügavamal. Näiteks männile ja tammele on aga iseloomulik võimalikult sügavale tungiv juurestik. Ülesande põhjal liigitatakse juuri skelettjuurteks ja imijuurteks. Skelettjuurte (peajuur jt suuremad juured) põhiülesandeks on taime kinnitamine mulda, juurestikule mehaanilise tugevuse andmine ja ainete edasijuhtimine taimes . Imijuurteks on juurte peened , juurekarvadega varustatud tipulähedased osad, mille põhiülesandeks on vee ja mineraalainete hankimine mullast.
Leht
Lehe ülesanded ja kasv. Lehe põhiülesandeks on fotosüntees . Peamised lehte varrest eristavad tunnused on lehe kasvu toimumine ainult teatud piiratud aja vältel, ja see, et leht harilikult endal teisi organeid ei kanna. Ontogeneesis arenevad lehed varre tipmisest algkoest külgmiste väljakasvudena. Lehe kasv võib toimuda areneva lehelaba paljudes osades samaaegselt. Kudedest diferentseerub esmalt juhtkude . Mesofüll diferentseerub alles pärast pearoo väljakujunemist.
Lisaks: Lehe osad ja suurus, lehe kuju, lehestik, lehtede varisemine.
Fotosüntees
Fotosünteesi mõiste ja summaarne võrrand. Fotosüntees on protsess, mille käigus valguse energia muudetakse orgaaniliste ühendite keemiliseks energiaks. See on redoksreaktsioon , milles elektron viiakse elektronidoonorist (H2O) elektroniaktseptorisse (CO2). Selle redoksreaktsiooni elektronidoonoris on elektron madalamal energeetilisel nivool (väiksema potentsiaalse energiaga olekus), kui elektroniaktseptoris. Seepärast on tarvis energiat energeetilise barjääri ületamiseks. See energia saadakse valguselt. Väliselt avaldub fotosüntees O2 eraldumisena väliskeskkonda (eraldub vee oksüdeerimisel üle jääv hapnik) ja CO2 sissevõtmisena taime väliskeskkonnast. Kuigi neelatud valgusenergiat kasutatakse peale sahhariidide biosünteesi ka paljudes muudes protsessides, kujutatakse fotosünteesi summaarses võrrandis lõpp-produktina tavaliselt sahhariidi – glükoosi: 6CO2+6h20C6H12O6+6O2.
Fotosünteesi roll biosfääri energia- ja aineringes. Fotosüntees on ainus protsess, milles väljastpoolt biosfääri (Päikeselt) pärinev energia muundatakse elusorganismide ainevahetusprotsessides omastatavasse vormi – keemiliste ühendite energiaks. Fotosünteesil moodustunud orgaanilised ühendid on energia- ja süsinikuallikaks kõigile neile organismidele, kes ise valgusenergiat püüdma ja siduma ei ole võimelised. Fotosüntees on ainus looduslik protsess, mille käigus moodustub molekulaarne hapnik. CO2 sidumine ja O2 eraldumine fotosünteesil on määrava tähtsusega atmosfääri gaasilise koostise stabiilsuse tagamisel.
Hingamine
6.1. Mõiste, summaarne võrrand ja põhiülesanded. Hingamine on protsess, mille käigus vabastatakse orgaaniliste ainete keemiliste sidemete energia nende ainete oksüdeerimise teel, ning selle energia arvel sünteesitakse ATP. See on redoksreaktsioon, milles elektronide doonoriteks on orgaanilised ained ja elektronide lõppaktseptoriks on hapnik. Hapnik redutseerub H2O-ks, ja orgaaniliste ainete süsinik eraldub CO2-na – keerulised orgaanilised ühendid muutuvad energiavaesteks anorgaanilisteks ühenditeks CO2 ja H2O. Väliselt avaldub hingamine O2 neelamisena ja CO2 eraldumisena. Hingamise summaarne võrrand: C6H12O6 + 6 O2  6 CO2 + 6 H2O.
Orgaaniliste ainete järk-järgulisel lõhustamisel hingamise käigus tekkib mitmeid vaheprodukte, mis on lähteaineteks paljude väga oluliste ainete sünteesiradadele. Seega, hingamisel on 2 põhiülesannet: 1. Raku (ja seeläbi kogu organismi) varustamine energiaga; 2. Raku varustamine paljude biosünteesiradade lähteainetega. Hingamine toimub kõigis elusorganismides, eri tüüpi organismide hingamise mehhanismis on vaid mõningaid varieeruvusi.
Hingamisel saadud energia kasutamne : Energiakasutuse võib jaotada 2-ks: 1. Kasvuprotsesside tagamine; 2. Juba olemasolevate rakkude eluprotsesside säilimise tagamine.
Transpiratsioon
Mõiste ja tähtsus. Ainult mõni protsent sellest veest, mida taim mullast juurte kaudu omastab, kasutatakse ära tema elutegevuses või jääb taimesse. Peaaegu kogu taime sisenenud vesi aurub välisõhku (põhiliselt lehtedes). Vee füsioloogiliselt reguleeritud aurumist taimest nim transpiratsiooniks. Füsioloogiline regulatsioon tähendab, et transpiratsiooni intensiivsus on taime füsioloogiliste protsesside poolt muudetav (reguleeritav), mitte aga ei ole ainult füüsikaline protsess, nagu on vee aurustumine vabalt veepinnalt. Vee aurumine taimest on paratamatu, sest taimele on tingimata vajalik CO2 ja O2 juurdepääs rakkudesse (fotosünteesi ja hingamise toimumiseks) ja seepärast ei või taime ümbritsevast täielikult isoleerida . Veemolekulid läbivad enamikku keskkondadest kiiremini, kui CO2 ja O2 molekulid, seega on CO2 ja O2 rakkudesse sissepääsu „hinnaks” suure hulga veemolekulide väljumine sama teed pidi vastassuunas (CO2 ja O2 liikumise suunaga võrreldes). Transpiratsioon on taimele kasulik peamiselt 2 moel: 1. Lehtede jm maapealsete organite varustajana anorgaaniliste toitainetega . Vee aurustumispaikades tekkivad madala veepotentsiaaliga piirkonnad loovad taimes veepotentsiaali gradiendi , mille tõttu vesi üldse liigub taimes ülespoole (juurtest lehtedesse jm maapealsetesse organitesse). Seejuures tõmbavad veemolekulid vooluga kaasa ka mullast omastatud anorgaanilisi toitaineid. Viimaste difusiooni kiirus on keskmiselt sadu kordi väiksem tõusva veevoolu kiirusest ja ei ole piisav taime maapealsete organite varustamiseks vajaliku koguse anorgaaniliste toitainetega. See transpiratsiooni varustajafunktsioon on eriti oluline just kõrgelasuva lehestikuga taimede – puude puhul. 2. Transpireerivate organite temperatuuri alandajana. Transpiratsioon alandab temperatuuri, kuna vee aurustumisel eraldub suur hulk energiat. See protsess on oluline lehtede temperatuuri stabiliseerimisel ka Eesti kliimas. Kuid taim saaks küllaldase hulga mineraaltoitaineid kätte ka vähesema intensiivsusega transpiratsiooni puhul ning lehe temperatuuri tõusu saaks piirata ka muudmoodi (näiteks lehe karvastiku tihendamisega) ja tihti ei ole ka lehtede temperatuuri alandamine tingimata vajalik. Transpiratsioonil väljub taimest tunduvalt rohkem vett, kui oleks taimele kasulik. Seepärast arvatakse transpiratsioon CO2 ja O2 omastamisega kaasnevaks kõrvalnähtuseks, mis taimele on pigem rohkem kahjulik, kui kasulik. 9