Jahilt tulnud konstaabel võttis suuna Ado poole. Ta märkas erinevaid sõjasaake Ado hüti ees. Aknast nägi ta Ado võltsraha joonistamas. Ta pidas õigeks Ado vahistada isegi, kui too on tema sugulane. Ado ei olnud nõus konstaablit sisse laskma. Seetõttu läks ametnik külateele abi kutsuma, et kurjategija kindlalt kätte saada. Vanker ukkus ametnikule peale ja ametnik suri. · Lugu oli jutustatud kõiketeadva jutustaja poolt. Jutustajat ennast tekstis ei olnud. Tekst oli jutustatud 3 isiku vaatenurgast. Ta teadis kõike nagu oleks näinud sündmusi eemalt.
vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga. Romaanid keerlevad reaalsuse ja kujutluse piirimail, fantastiline seguneb neis igapäevasega. · Tema proosas on kaks keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eestis ja Tartu. · Tähelepanu väärivad Bernard Kangro kirjandusloolised raamatud "Arbujad" (1981) ning "Arbujate kaasaeg" (1983). · Kangro romaanides on sageli mitu jutustajat, sündmustele lähenetakse erineva kandi pealt, igal tegelasel on toimuvast oma arusaam. · Kangro maailmatunnetus on modernisti maailmatunnetus: puudub kindlus ja usk elu püsimisse, ei otsita taga elu põhiväärtusi. Kõik liigub ja muutub, pole mingeid reegleid, mis elu korrastaksid. Võimatu ja võimatu liiguvad käsikäes. · Tema Tartu-romaanid paiskavad segi tavalised selged piirid kirjandusteose ja selle
Loo lõppedes ehk lahenedes muutub lugu sageli süzeetuks. TEGELASED · Liikuvad mitteliikuvad · Tegutsejad (enamasti liikuvad) tegevuse tingijad asjaosalised · Muutuvad muutumatud · Lihtsad (ühe omaduse kandjad)- keerulised · Avatud - suletud (lugeja jaoks) Puhtaid tegelastüüpe esineb harva. II TEKST Teksti abil saab jutustada lugu nii kirjalikult kui suuliselt. Loo tekkimiseks on vaja, et tekst väljendaks sündmusi. Vaja on ka jutustajat, kes lugu pajataks. Lugu saab jutustada ka tagant ettepoole, nt kriminaallugudes, segada ära oleviku ja mineviku, ajad . Süzee on sündmuste jutustamine, mis ei pruugi olla kronoloogilises järgnevuses. Faabula on sündmuste jutustamine ajalis- põhjuslikus järnevuses. III JUTUSTAMINE Kes jutustab? Autor? Teoses võib leiduda erinevaid vaatepunkte, kelle silme läbi lugu räägitakse. Jutustaja võib olla keegi "meie" hulgast, minajutustaja, need võivad ka vahelduda
kirjeldamisoskust INTERVJUU osapoolteks on küsija · läbimõeldud ja huvitavad küsimused ning vastaja või kaks · peaks pakkuma usutletavale üllatusi (ja enam) jutustajat · intervjueeria ei tüki ise esile, vaid loob usutletavale rääkimiseks soodsa olukorra VESTLUS OLUKIRJELDUS- MONTAAZ TELEUUDIS aluseks avalikus elus toetub viimase ööpäeva faktidele ja sündmustele toimunu
pansionaadis *elukutselt oli ta kaadrisõjaväelane *ta oli tundlik, raske iseloomuga poiss; mitte eriti kena välimusega, kuid naiste seas populaarne *1841.a tekkis tal tüli oma kunagise õpingu- ja teenistuskaaslasega. 27. juulil 1841 toimus duell, kus Martõnov tulistas Lermontovile rindu ja tappis ta. Suri enne kui sai 27-a. *Poeemid ,,Saska", ,,Mtsõri", ,,Tamborri laekuriemand", ,,Deemon". Romaan ,,Meie aja kangelane" koosneb 4 novellist, millel on 4 erinevat mina jutustajat, kuid romaani kõigis jutustustes on 1 peategelane- Petsorin. Novellid ei ole kronoloogilises järjekorras. Neid ühendab raamjutustus Maksim Maksimõtsi oma kujutusega Petsorini isikust. Jutustused ,,Vürstitar Varja" ,,Salakauba vedajad" ,,Bela" ,,Lask". Viimane lõpetamata teos on ,,Vadim". Nikolai Gogol 1809-1852 *ukrainlane, väikeaadlike perest pärit *isa oli ametnik *teda mõjutasid tugevasti tema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega
Inimesi peab juhtima kaks jõudu- mehelik ja naiselik ( tegelane vahetab -teadvus, alateadvus sugu, elab üle kolmesaja aasta, hea looja on kahesooline ) -reaalsed kirjeldused vaheldumisi assotsiatiivsetega. Väga pikad laued, väga palju kirjavahemärke, aitab näidata kuidas ,,HÄLIN JA RAEV" filosoofiline, ühest perekonnast inimene mõtleb . !!!! modernistliku psühholoogilise romaani rajaja!!!! - 4 jutustajat ( 3venda ja teenija) Teemad:-vastuolu valgete ja neegrite vahel ,,Tuletorni juurde" -peresuhted -paistab silma sümbolite poolest (nt tuletorn) -kuri maailm -avab tegelaste ergast siseelu ERNEST HEMINGWAY
aastate üliõpilaselu erakordse ehedusega, kogupilt on mitmekülgne ja vahetu. Äsja kodunt lahkunud noortele tähendavad esimesed üliõpilasaastad uut algust väga mitmes mõttes: leitakse uusi sõpru, puututakse kokku uute, senisest järsult erinevate mõttelaadidega. 15. Misssuguseid vormivõtteid Bernard Kangro Tartu-romaanides kasutab? 2p. Kangro hakkas varakult katsetama erinevate modernistlike vormivõtetega. Tema romaanides on sageli mitu jutustajat, sündmustele lähenetakse erineva kandi pealt, igal tegelasel on toimuvast oma arusaam. Romaanides puuduvad suured üldistused, Kangro maailmatunnetus on modernisti maailmatunnetus: selles puudub kindlus ja usk elu püsimisse, seal ei otsite taga elu põhiväärtusi. Pole mingeid reegleid, mis elu korrastaksid, kõik liigub ja muutub. Selles maailmas ei ole mdagi lõplikku, pole ülimat tõde, võimatu ja võimalik liiguvad käsikäes.
Siit võib eeldada, et tüdruk pidas poissi kõrgemaks/intelligentsemaks ja püüdis tema tähelepanu tõmmata, kui lähtuda silmavaatamise sagedusest. Samuti innustas nõrgem sugupool kasutades tegevuse markereid, andes vestlejale, antud juhul siis poisile, kellest tüdruk oli huvitatud, märku vestlust jätkama noogutades ja kaasa ühmates. Kuulaja andis nii kõnelejale tagasisidet, et ta ikka kuulab, mida vestlejal oli öelda. See innustab jutustajat rääkima edasi oma juttu/ lugu kuna kuulaja oli huvitatud jutu edasisest käigust. Ka jutu peegeldamine oli märgiks heast ning huvitatud kuulajast. Peegeldamine sisaldab endas jutustaja jutu ümbersõnastamist, et teada saada, kas kuulaja on kõigest õigesti aru saanud, et selles veenduda. Oma sõnadega jutustab kuulaja uuest üle jutus väljendatud mõtted või tunded ja see on rääkija jaoks samuti märk mõistmisest ning aksepteerimisest.
Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist, sügavam sissevaade jutustaja sisemaailma, samas ka piiratum. Autodiegeetiline jutustaja võib asuda ka suhteliselt kõiketeadva jutustaja positsioonil. Sageli lugeja võtab omaks autodiegeetilise jutustaja positsiooni. Annab hea sissevaate peategelase maailma. Tuleb ette ka realistlikes romaanides. Tema teadmised võivad olla samasugused nagu heterodiegeetilisel jutustajal. Kerge on samastada jutustajat autoriga (samas see ei tohiks päris nii olla). 22.1.Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev Heterodiegeetiline jutustaja võib olla ka kõiketeadev jutustaja aga ei pruugi. Kõigeteadev jutustajal on kui jumalik pilk, millega ta jälgib kõiki sündmusi ja ta vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi jagada erineval määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja analüüsida või vastupidi, ta võib
Tallinn: Eesti Päevaleht. Romaan (originaalis The English Patient, 1992); tõlkinud Kätlin Kaldmaa. 2007 Anili vaim. Tallinn: kirjastus Tänapäev. (Originaalis Anil's Ghost, 2000); tõlkinud Ehte Puhang. 2008 Divisadero. Tallinn: kirjastus Eesti Raamat, sarjas Nüüdisromaan. (Originaalis Divisadero, 2007); tõlkinud Urve Hanko 2. Annotatsioon Antud raamatus on minevik ja olevik omavahel pidevalt põimunud. Kuigi lool ei ole jutustajat, on lugu vahelduvalt vaadatud läbi erinevate tegelaste silmade. Teos algab noore õe Hanaga. Aasta on 1945 ning sakslased on jätnud oma miine ja pomme kõikjale, seega on tegemist vägagi ohtliku piirkonnaga. Miskipärast on Hana siiski otsustanud jääda oma patsiendi juurde villasse, teadamata oma patsiendist suurt midagi. Vaid teatud viisakusreeglite ning kõne abil saab ta aru, et tegemist on inglasega.
· Aegruum olevikuline · Orienteeriutd teatrile (vrd lugemisdraama - teatri jaoks liiga suur maht, erakordselt arvukas tegelaskond, ebamugavalt keeruline probleemistik, lavatehnilisi võimalusi ületav kujundus vm.) Enamasti (kuigi mitte alati) on nii näidendi kui ka romaani või jutustuse aluseks (draama ja eepika sarnasus) lugu. Erinevusi on rohkelt: · Draama on vormilt suletud, proosas võib liikuda rohkem. Draamas ei ole jutustajat, tegelased peavad olulise edasi andma. · Draamas on aeg-ruumiga manipuleerimine raskem · Tegelase siseelu on keeruline edasi anda, jutustajat ei ole · Draama pikkus on piiratud · Draama peab olema dramaatiline keskendub inimestevahelistele suhetele Teatris mängitav draama jäljendab suhtlemist konkreetselt. Episeerumine eepiliste struktuuride mõjulepääs dramaatikas (N Bertolt Brecht)
erinevad nimetused ühele ja samale nähtusele tähtede kahvatumisele. Hindrey novellides esineb kauneid looduspilte ning sugestiivseid (sisenduslikke) meeleolusid, korduvalt on tegevuskohana äratuntav Pühajärve rannatalu, kuid vilksatab ka teisi Hindrey suvituskohtade kontuure, näiteks ,,Maksuinspektoris" Valgemetsa. Paljude novellide taustaks on Tartu interjöör, sealsed kohvikud ja kõrtsid. Neis on kerge lavastada igasuguseid juhuslikke kohtumisi, Hindreyle meeldib oma jutustajat asetada teiste tegelaste jälgimiseks kuhugi kõrtsi nurka. Loodustaustaga novellides armastatakse kala püüda ning vastavates kirjeldustes on kirjanik asjatundja. Karl Ehrmann on oma raamatus ,,Õngelatiga mööda Võrumaad" nimetanud Hindreyd isegi Pühajärve kalade suurkuningaks. (http://www.kalale.ee/sisu/NCw0Mzc4NjAsMSwwLDE/) Pühajärve-äärset talu võib kasutada tegevuskohana ka valikkogu nimijutustuses ,,Kaugekõne"
fokus püsivus: püsiv/vahelduv (fokusseerimise-loo suhe) fokus avaldumise alad: ruum, aeg psühholoogia, ideoloogia etc 3. isiku narratiivides on fokuseerija teadmiste keskus (see, kes näeb), samas kui see, kes kasutab 3. isikut on jutustaja (Arnol käis külm värin üle keha, kui ta mõtles, kui tige teine sellepärast oli (Kevade)) Ka 1. isiku retrospektiivsetes jutustustes tuleks eristada fokuseerijat ja jutustajat, ent kas neid saab päris lahus hoida? Eristamine muutub suhteliselt keeruliseks. (Niisiis, päikese järel käies tulin ma, "sealt ülevalt Põhjast", nagu siin öeldakse. (Piiririik)) Jutustamine (ajaline suhted vs narratiivne tasand) sh järgnev jutustamine: - kõige tüüpilisem sh ennetav jutustamine: - kõige ebatüüpilisem sh samaaegne jutustamine ja põimitud jutustamine:
laulis Julie Covington. Laul ,,Don t Cry for Me Argentina" sail kohe hitiks, tõusis Inglise muusikaesetabelis esikohale, ja rock-ooper lavastati Prince Edward Theatre s 21.06.1978.a., kus produtsenduks oli Harold Prince ja Evitat laulis Elaine Paige. Esimene Evita Broadway l oli Patti LuPone, kes sai selle rolli eest Tony auhinna. ,,Evita" oli üldse väga edukas, teda etendati West Endis 10 aastat. 1996.aastal tegi Alan Parker loost ka filmiversiooni, mis tekitas tohutut meediakära, kuna loo jutustajat laulis Antonio Banderas, kes sinnamaani polnud laulmisega tõsiseltvõetavalt silma paistnud, ja Evitat Madonna. Ootusi ja lootusi oli rohkesti, aga filmi ei olnud siiski nii edukas, kui sooviti. ,,Evita" jäi kahjuks ka Lloyd Webberi ja Tim Rice viimaseks koostööks, kui mitte lugeda 1986 aastal spetsiaalselt Inglise kuninganna jaoks kirjutatud mini- muusikali ,,Cricet". 1978 aastal kirjutab Lloyd Webber veidi teistsuguse teose, ,,Variatsioonid", mis on rock-ooper,
ühildub naiste korraga. Märgid ebaharilikkusest hõlmavad häälte kaotust või paljusust jutustuses, pilamist, väljenduse voolavust, kordusi, liialdusi, kapriisitsemist, mitmeid vaatepunkte jne. Viimaks tuleb lugeda silmas pidades ainult kahte asja - sümboolset ja kujuteldavat. Sümboolne sisaldab jutustuse ja jutustaja eraldumist prototüübi kehast sümboolse patriarhi hirmu all. Kujuteldav kord soovitab jutustust või jutustajat täielikult samastada prototüübi kehaga, ilma igasuguse hirmuta patriarhi ees. 9 3. 2. Põhimõisted 9 http://www.geocities.com/Athens/Academy/4573/Lectures/feminism.html (dr Visam Mansuri) 10 Androgüün seksuaalsusrollid pole kindlalt defineeritud, mehe ja naise rollid võivad olla lõimunud ja vabalt väljendatud
Narratiiv on korrastatud sündmuste seeria (algus, loo arendus, lõpp) · Narratiivi iseloomustab seotus ajaga. Toimib teatud topeltkronoloogia: sündmused ja nende esitus on seotud ajaga (tagasivaated, ettevaated, aeglustus, kiirendus jne) Faabula (sündmused ajalises järjekorras) ja süzee (sündmused esitamise järjekorras) Sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega Narratiiv eeldab vahendajat - jutustajat (jutustaja vaatepunkt) Narratiiv on kirjandusteaduses oluline viimase 30 a jooksul, narratiiv on lugu. Ka teadusvaldkonnad on oma olemuselt narratiivid, nt ajalugu (minevikusündmused esitatud loona, tegelasteks inimesed ja riigid), samuti bioloogia jne faktuaalsed narratiivid 14. Kirjandusteose vaatepunkt · Vaatepunkti kaudu saame teada, kuidas teos on kirja pandud. Kelle silme läbi maailma kirjeldatakse?
eepika, dramaatika e draama ). Dramaatika on dialoogiline suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne. Autori kommentaarid e remargid on vähemuses ning tegelaskõnest eraldatud kas sulgude või erineva trükikirjaga. Tegelased pöörduvad otse lugeja, vaataja poole- autori, jutustaja kohalolek on varjatud. Kõne on draamas tegevuslik. Draama on orienteeritud teatrile. 22. Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused? Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest. Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem. Sellest tulenevalt on näidendid ajaliselt ja ruumiliselt üsna kontsentreeritud. Tihti on näidendites üks tegevuskoht või siis toimub üks vaatus ühes, teine teises kohas. Draama on inimese siseelu kujutamine keerulisem, kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjaliselt kirjeldada
b. Määratlused i. Peategelane - kõrvaltegelane - episoodiline tegelane ii. Muutuv - muutumatu tegelane iii. Tüüp - karakter iv. Sügav - lame tegelane 22. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad zanrid. a. Tunnused i. Tegevuslikkus - üldjuhul esitatakse sündmusi ii. Dialoogiline - suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne iii. Üldjuhul pole jutustajat, tegelased pöörduvad otse lugeja/ vaataja poole iv. Kõne on tegevuslik - sooritatakse kõneakte, mõjutatakse teisi tegelasi ühel või teisel viisil käituma, punutakse intriige, kaubeldakse, leitakse mõrvar - tegutsemine ei pea olema füüsiline vaid võib olla sõnaline v. Mõeldud laval mängimiseks juba autori ettekujutuses b. Tuntumad zanrid i
kritiseerimine), ajalooline draama (keskmes ajaloolised sündmused). 5. Millised on dramaatika ja eepika sarnasused ja erinevused? Sarnasused: Jutustatakse mingit lugu ning selleks kasutatakse sõnu. Looga on seotud tegelased, kes on enamasti inimesed, lastekirjanduses tihti ka loomad. Selle olemusliku sarnasuse tõttu on just proosateosed eriti sobivad dramatiseerimiseks, ülekandeks näidendi vormi. Erinevused: 1) Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest. 2) Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem, tihti on näidendites üks tegevuskoht või siis toimub üks vaatus ühes ja teine teises kohas. 3) Draamas on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. Inimese siseelu avatakse
loogika. Fiktsionaalne aeg võib olla "tihedam" kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini, osa sündmusi võib välja jätta, osa sündmusi võib juhtuda paralleelselt. 10. Draamatika ja eepika ühist ja erinevat Sarnast: · Jutustatakse mingit lugu ning selleks kasutatakse sõnu. · Lugu hargneb rohkem või vähem konkretiseeritud ajas ja ruumis · Looga on seotud tegelased Erinevat: · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi vahetult dialoogi ja remarkide kaudu · Loo esitamise vahendid ja võimalused näidendis on romaaniga võrreldes piiratumad (pikkus, arvestamine vaataja tähelepanuvõimega, teatri tehniliste võimalustega arvestamine) · Draamateoses on liikumine ajas ja ruumis keerulisem: romaanis saab ajalis-ruumilisi jutustaja suhteid vabalt kujundada (hüpped ajas jne),
kritiseerimine), ajalooline draama (keskmes ajaloolised sündmused). 5. Millised on dramaatika ja eepika sarnasused ja erinevused? Sarnasused: Jutustatakse mingit lugu ning selleks kasutatakse sõnu. Looga on seotud tegelased, kes on enamasti inimesed, lastekirjanduses tihti ka loomad. Selle olemusliku sarnasuse tõttu on just proosateosed eriti sobivad dramatiseerimiseks, ülekandeks näidendi vormi. Erinevused: 1) Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest. 2) Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem, tihti on näidendites üks tegevuskoht või siis toimub üks vaatus ühes ja teine teises kohas. 3) Draamas on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. Inimese siseelu avatakse
Arenes välja 18.saj keskel. Laialt levinud sõnateatri tähenduses. Dramaturgia teatud perioodi kirjandusprotsessid (nt 20.saj eesti dramaturgia). Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. Tekstiehituse tasandil on ta lavastuste ja filmide tekstiline alus, millele on vastav struktuur ja reeglid. DRAMAATIKA EEPIKA Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik Pole jutustajat. Info ja inimese siseelu antakse edasi On jutustaja. Inimese siseelu kujutatakse kirjeldades. dialoogi ja remarkidega. Aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega. Aja- ja ruumisuhted ei arvesta teatri tingimustega. Keskendub inimsuhetele. Ei pruugi vaid inimsuhetele keskenduda. TEATER KIRJANDUS Ajalis-ruumiline kunst Ajaline kunst
dialoog (info teadlik moonutamine, hea mulje jätmine, laimamine) o Keelekasutus kirjakeel, släng, murre. Sõnavara suurus, mitteverbaalne info (kostüüm, miimika, hääl jne) Autori kommentaarid väike roll, sest autorikujund on varjatud. Remarktekst väljendub enamasti diskreetselt (lavakujundus, muusikaline kujundus). Selgeks välja toomiseks kasutatakse Jutustajat, Näitejuhti jne kommenteerib lugu. Rolle avavad ka antud nimed ning suhted teiste tegelastega. Viis olulist küsimust: Kes tegelane on? välja nägemine, sotsiaalne staatus, iseloom, suhted iseenda ja teiste tegelastega, maailmaga. Miks ta räägib ja tegutseb? motiivid, eetilised ja esteetilised väärtushinnangud. Kus, millal ja kellega ta räägib? ruumid, kus tegelane asub, dialoogipartnerid. Mida ta räägib
fokus. & loo suhe: väline / sisene (kes & kuidas, kelle silmade läbi) fokus. püsivus: püsiv / vahelduv (fokusseerimise-loo suhe) fokus. avaldumise alad: ruum, aeg psühholoogia, ideoloogia etc) - 3. isiku narratiivides on fokuseerija teadmiste keskus (see, kes näeb), samas kui see, kes kasutab 3. isikut on jutustaja Arnol käis külm värin üle keha, kui ta mõtles, kui tige teine sellepärast oli (Kevade) - ka 1. isiku retrospektiivsetes jutustustes tuleks eristada fokuseerijat & jutustajat, ent kas neid saab päris lahus hoida? eristamine muutub suhteliselt keeruliseks. Niisiis, päikese järel käies tulin ma, "sealt ülevalt Põhjast", nagu siin öeldakse. (Piiririik) Jutustamine (ajaline suhted vs narratiivne tasand) järgnev jutustamine: - kõige tüüpilisem ennetav jutustamine: - kõige ebatüüpilisem samaaegne jutustamine: põimitud jututstamine: ekstradiegeetiline tasand jutustaja tasand ; jutustab diegeetiline tasandil toimuvast
vahendatakse. Loo korrastatus:Anakrooniad – ettevaade, tagasivaade; Sündmuste kestus (kiirus, rütm) – stseen, kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe; Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) – ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Anakrooniaid ehk tekstis esinevaid ette- ja tagasivaateid võiks oma päritolu järgi jagada kolme rühma: Prolepsis – tekstis esinev ettevaade Analepsis – tekstis esinev tagasivaade Jutustajatüübid heterodiegeetiline - väljaspool lugu, hierarhia tipus seisev, sageli kuid mitte alati omab juurdepääsu kõigile sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased, enamasti lugejale usaldusväärne. Alatüüp nn. kõiketeadev jutustaja, taotleb usaldusväärsust ja autoriteeti, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Esineb sageli realistlikus romaanis. homodiegeetiline – teose kõrvaltegelane, sündmusi ja tegelasi esitatakse tema perspektiivist, on
nime ,,Loogika". Jutustaja järeldab sellest, et naaber on õpilane ja asjaolu, et too pidevalt oma kella uurib, tekitab tunde, nagu kardaks poiss loengusse hilineda. See aga on veider, kuna tegu on vana- aastaõhtuga ja loengud sel ajal ju ei toimu. Kohe kui muusikapala lõpeb, tõuseb jutustaja naaber ja lahkub. Ta lahkub saalist mingi kõrvalukse kaudu, mida valvavad sõdurid. Sõdurite kohalolek ei üllata jutustajat. Oma pagulasaastate jooksul on ta nii palju näinud kõiksugu keelatud sissekäikude ees sõdureid seismas. Jutustaja tähelepanu koondub seejärel tütarlapsele, kes on klaverimängu lõpetanud ja nüüd lavalt publiku sekka suundub. Jutustaja leiab ta olevat kuidagi tuttavliku, justkui nad oleksid varem kohtunud. Nii on edaspidi peaaegu kõigi inimestega, kellega jutustaja selles majas kohtub. Nad paistavad tuttavad, ent ei saa seda kindlasti olla
loob. ... [romaani] vormi ja sisu (või teemade, stiili ja narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik ... kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Mario Vargas Llosa, Letters to a Young Novelist, tõlk. Natasha Wimmer, New York, 2002,23, 25–26. Anakrooniad (analepsis-tagasivaade ja prolepsis e.ettevaade). (anakronism- eksimus kronoloogia vastu; mingi sündmuse, nähtuse jne. asetamine väärasse aega) Jutustajatüübid homodiegeetiline- jutustaja kui üks loo osalistest ja autodiegeetiline- peategelane on jutustaja. Heterodiegeetiline – väljaspool lugu, (hierarhia tipus) seisev, sageli (kuid mitte alati) kõiketeadev , omab juurdepääsu kõigile sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased, enamasti lugejale usaldusväärne. Alatüüp nn. kõiketeadev jutustaja, taotleb usaldusväärsust ja autoriteeti, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Esineb
- On orienteeritud teatrile – kirjanik peab kirjutades otseselt või kaudselt silmas teatrit ja selle tehnilisi võimalusi. ( va. Lugemisdraamad Goethe „Faust“ – mahukad ja keerulised, et laval esitada) Dramaatika ja eepika sarnasused - enamasti jutustatakse mingit lugu - loo jutustamiseks kasutatakse sõnu - looga on seotud tegelased ( enamasti inimesed ) Dramaatika ja eepika erinevused - draamas ei ole enamsti jutustajat - dramas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem - draamas on inimese siseelu kujutamine keerulisem - draama keskendub enaasti inimestevahelisele suhtlemisele - draama on mõeldud tavaliselt teatris esitamiseks Tragöödia - alguse sai Vana-Kreekast viljakusjumala Dionysose auks korraldatud rituaalidest - aegamööda tragöödia teemad laienesid (hakati rääkima teistest jumalatest, sangaritest) - hiljem peamiseks teemaks inimelu käsitlemine
raamatupakki, millest pealmine kannab nime ,,Loogika". Jutustaja järeldab sellest, et naaber on õpilane ja asjaolu, et too pidevalt oma kella uurib, tekitab tunde, nagu kardaks poiss loengusse hilineda. See aga on veider, kuna tegu on vana-aastaõhtuga ja loengud sel ajal ju ei toimu. Kohe kui muusikapala lõpeb, tõuseb jutustaja naaber ja lahkub. Ta lahkub saalist mingi kõrvalukse kaudu, mida valvavad sõdurid. Sõdurite kohalolek ei üllata jutustajat. Oma pagulasaastate jooksul on ta nii palju näinud kõiksugu keelatud sissekäikude ees sõdureid seismas. Jutustaja tähelepanu koondub seejärel tütarlapsele, kes on klaverimängu lõpetanud ja nüüd lavalt publiku sekka suundub. Jutustaja leiab ta olevat kuidagi tuttavliku, justkui nad oleksid varem kohtunud. Nii on edaspidi peaaegu kõigi inimestega, kellega jutustaja selles majas kohtub. Nad paistavad tuttavad, ent ei saa seda kindlasti olla. Tütarlapsele läheb
olla kõiketeadev või edastada ainult ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Mina-vormis ehk esimeses isikus jutustaja kõneleb toimuvast oma piiratud vaatepunktist lähtudes, ta ei saa järgneda teistele tegelastele ei ruumis ega mõtetes. Kõiketeadev jutustaja võib loos toimuvat selgitada, arutada ja analüüsida või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste näitamisega, millest lugeja saab ise oma järeldused teha. Üldiselt usutakse, et laps eelistab 3. isikus jutustajat. Väikesele lapsele, kes ei oma veel nii täpset ettekujutust oma minast, võib tekstis sisalduv ,,mina" tunduda liiga hirmutav ja emotsionaalselt siduv. (Nikolajeva 1997: 65). Väga raske jutustamistehnika on täiskasvanud autorile lapsjutustajaks kehastumine, 46 mille käigus peab ta teesklema oma täiskasvanukogemuse ja mõtlemisviisi kadumist.
Romaani vormi ja sisu (või teemade, stiili, narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik, kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. 21.Loo korrastatus Ette- ja tahavaade. Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. 21.1.Anakrooniad (analepsis ja prolepsis) Analepsis tagasivaade, nt Viivi Luik ,,Seitsmes rahukevad" Prolepsis ettevaade, nt J.Fowles ,,Prantsuse leitnandi tüdruk" 22.Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja)? Diegees (diegesis) fiktsionaalne maailm, kus lugu aset leiab. 11 Jutustaja positsioon tekstis: Heterodiegeetiline jutustaja asub väljaspool lugu, seisab hierarhia tipus (nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased on ka nn. kõiketeadev jutustaja, on lugejale usaldusväärne,
· Näitleja isiklik eripära mõjutab rolli loomist ja vastuvõttu. 10. Draamatika ja eepika ühist ja erinevat Dramaatika e näitekirjandus on üks kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhineb dialoogil ja tegevusel; autori kohalolu on enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse kuulaja/vaataja poole. On suunatud teatrile. · Nii dramaatikas kui eepikas jutustatakse lugu. Mõlemad on sõnakunsti liigid. · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi dialoogi ja remarkide kaudu. · Draama aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega (kokkusurutus, tinglikkus jne). · Inimese siseelu kujutatakse draamas peamiselt dialoogi ja remarkide (tegevuse kirjelduse) kaudu · Traditsiooniliselt keskendub draama inimestevahelistele suhetele. 11. Mis on draamateksti osad? Dramaturgiline tekst võib olla mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina. Ei pea olema
võimaluste piiratus. Lugemisdraamasid saab kõigele vaatamata ka lavastada, sest teksti võib kärpida, sisu edastada teatrikunsti vahenditega, sisse tuua Jutustaja jms. Põhimõtteliselt on võimalik ju teatris mängida kõike: näidendeid, proosapalu, luulekavu, dokumentaalsel materjalil (ajaleheartiklitel, intervjuudel, päevikutel, dokumentidel) põhinevaid tekste. Näitekirjandus on kirjanduse ja teatri otsene lõikumispunkt. Draama ja eepika erinevused. 1. Draamas ei ole enam jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale / vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest. Suurem osa loo jälgimiseks ja tegelaste mõistmiseks olulist infot tuleb esitada tegelastel endil. Näidendi lugemist või etenduse vaatamist on tihti võrreldud kellegi eraellu läbi lukuaugu või läbipaistva seina piilumisega. 2. Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem. Tihti on näidendites üks tegevuskoht
fokus. & loo suhe: väline / sisene (kes & kuidas, kelle silmade läbi) fokus. püsivus: püsiv / vahelduv (fokusseerimise-loo suhe) fokus. avaldumise alad: ruum, aeg psühholoogia, ideoloogia etc) 3. isiku narratiivides on fokuseerija teadmiste keskus (see, kes näeb), samas kui see, kes kasutab 3. isikut on jutustaja (Arnol käis külm värin üle keha, kui ta mõtles, kui tige teine sellepärast oli (Kevade)) ka 1. isiku retrospektiivsetes jutustustes tuleks eristada fokuseerijat & jutustajat, ent kas neid saab päris lahus hoida? eristamine muutub suhteliselt keeruliseks. (Niisiis, päikese järel käies tulin ma, "sealt ülevalt Põhjast", nagu siin öeldakse. (Piiririik)) Jutustamine (ajaline suhted vs narratiivne tasand) sh järgnev jutustamine: - kõige tüüpilisem sh ennetav jutustamine: - kõige ebatüüpilisem sh samaaegne jutustamine ja põimitud jututstamine: (1) ekstradiegeetiline tasand jutustaja tasand ; jutustab diegeetiline tasandil toimuvast
USA sotsionarratoloogid on uurinud jutustamise traditsioone lokaalsetes kultuurides. Suulise jutustamise uurimisel on tähtis performance'i mõiste: jutustust saatvad ja dramatiseerivad võtted. Lõpuks on moodsaks teemaks biograafia uurimine ehk mina konstrueerimine suulises narratiivis. Narratiivide eluaegne kogumine: küsitlemine. Narratoloogiliste meetodite abil uuritakse sotsioloogilisi ja poliitilisi narratiive. M. Toolan. Keeleline, diskursiivne ja situatiivne eelteadmine, mis jutustajat kuulajaga ühendab. Kuidas on grammatilised vormid seotud teksti tähendusega. Mütokriitika. Kirjandusliku mütoloogia uurimine. J. G. Fraser Kuldne oks 1890. kirjutas raamatu innustatuna kultuuriantropoloogiast. See raamat on mõjutanud modernismi kirjanikke samapalju kui Nietzsche või Marx. Uuris Nemi järve pühamu metsakuninga ehk viljakusjumala kultust. Näitas, et mitmete euroopa rahvaste 37
Tal on tung romantilisele lihtsusele. „Sumeri naine“ – romantiline armastusigatsus. 17) Bernard Kangro tegevus ja looming. Kangro oli eesti luuletaja ja kirjanik, kes oli pagulaskirjanduse eestvedaja. PROOSA: Tähelepanuväärsed on tema kirjandusloolised raamatut „Arbujad“ ning „Arbujate kaasaeg“. Kangro proosas on 2 keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eestis ning Tartu elu. Kangro romaanides on sageli mitu jutustajat, sündmustele lähenetakse eri nurkadest, sest igal tegelasel on toimuvast oma arusaam. Kangro maailmatunnetus on modernisti oma: pole kindlust ega usku elu püsimisse, ei otsita taga elu põhiväärtusi, sest kõik liigub ja muutub. Pole mingeid kindlaid reegleid, mis elu korrastaks. Võimalik ja võimatu liiguvad koos. Tartu-romaanid löövad segi selged piirid kirjandusteose ja autori vahel: autor on ühtlasi tegelane ning tegelased võivad tulla autoriga juttu ajama
Napolisse, läxki. Õppis äri ja õigusteadust. Seltsielu oli tal kirev: võeti vastu Napoli kuninga õukonda, sest oli vabameelne suhtleja. Seltskond oli väga kultuurilembelineB. hakkas palju lugema, kirjutama hakkas paarikümnesena. Esimesed teosed pole väga väärtuslikud. Napolist läx Firenzesse 1340ndatel. "Fiammetta" proosateos, lühiromaan. Kirjuatud naise seisukohalt, 1. psühholoogiline romaan üldse. "Dekameron" 10 päeva, 10 lugu, 10 jutustajat (7 naist+3 meest). Möllab katk ja 10 inimest põgenevad linnast ja hakkavad jutustama ühes villas. Novella algselt lõbus rahvajutt (autorita). Paljude tema juttude alusex ongi novellid. B.t on peetud ka "novelliisax". Talle olid tähtsaimad looduse seaduspärasused, leidis, et erootika ja sexuaalsus on normaalsed (ei pooldanud platoonilist armastust). Vaimulikest rääkides oli tema põhiseisukoht see, et neil on kerge ahnex
annaabi.ee 
