Bernard Kangro (1)

Bernard Kangro ( 1910 -1994)
Bernard Kangro (ka Bernhard ) oli eesti luuletaja, kirjanik ja ajakirjanik. Kangro oli pagulaste ja kirjanduselu eestvedaja .
Elulugu

• Sündis Oe külas, Vana- Antsla vallas, Võrumaal taluomaniku Andres Kangro ja Minna (Kangro) perekonnas.
  
• Bernard Kangro õppis Kiltre algkoolis (1919–1922),
  
• Antsla kõrgemas algkoolis (1922–24) ja
  
• Valga gümnaasiumis (1924–1929).
  
• Lõpetas tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga cum laude .
  
• Aastatel 1943–1944 töötas  Vanemuise teatri dramaturgina. Põgenes 1944. aastal Soome kaudu Rootsi.
  
• Aastatel 1950-1994 tegutses ajakirja  Tulimuld  toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina.
  
• Oli seotud ka väljaannetega "Eesti sõna" (1942), "Puhkus ja elurõõm" (1943), "Kodukolle" (1945), "Stockholms-Tidningen" (1946).
  

• Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga. Romaanid keerlevad reaalsuse ja kujutluse piirimail, fantastiline seguneb neis igapäevasega.
  
• Tema proosas on kaks keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eestis ja Tartu.
  
• Tähelepanu väärivad Bernard Kangro kirjandusloolised raamatud "Arbujad" (1981) ning "Arbujate kaasaeg " (1983).
  
• Kangro romaanides on sageli mitu jutustajat, sündmustele lähenetakse erineva kandi pealt, igal tegelasel on toimuvast oma arusaam.
  
• Kangro maailmatunnetus on modernisti maailmatunnetus: puudub kindlus ja usk elu püsimisse, ei otsita taga elu põhiväärtusi. Kõik liigub ja muutub, pole mingeid reegleid, mis elu korrastaksid. Võimatu ja võimatu liiguvad käsikäes.
  
• Tema Tartu-romaanid paiskavad segi tavalised selged piirid kirjandusteose ja selle autori vahel: autor on ka teose tegelane, tegelased võivad omakorda tulla autoriga juttu ajama .
  

• “Jäälätted”- sügis 1937-kevad 1938
  “Emajõgi “-kevad 1938
  “Tartu” –sügis 1938-kevad 1939  
  
•