Kehakeel, mitteverbaalsed märgid ja füüsiline ruum suhtlemisel ja selle dünaamika kujunemisel (0)

Kehakeel , mitteverbaalsed märgid ja füüsiline ruum suhtlemisel ja selle dünaamika kujunemisel
Suhtlemine on üks tähtsamaid inimestevahelisi teabevahetuse protsesse, mis on enamusele elusorganismidest omane. Kõrgematest loomadest eristab meid, inimesi, oskus aga äratuntavate märkide, sümbolite ja sõnadega teisele inimesele selgitus anda. Suhtlemise käigus toimub vastastikune tajumine ja tundmaõppimine ning sotsiaalsete suhete jaluleseadmine. Antakse edasi mõtteid, arvamusi ja tundeid ning see, kes on vastuvõtjaks, loob oma ettekujutuse ja ideed antud saadusest. Tavaliselt suhtleb inimene kogu oma olemusega, kogu oma isiksusega. Oma sõnume edatamiseks on neli kommunikatiivset süsteemi: loomulik keel; tehiskeel, mille alla kuuluvad näiteks noodikiri , arvutused ja matemaatilised tabelid; visuaalne kommunikatsioon, milleks on pildid ja diagrammid ning mitteverbaalne kommunikatsioon ehk kehakeel. Antud kodutöös ongi käsitletud just mitteverbaalset kommunikatsiooni.
Michael Argyle’i andmetel moodustab suhtleja antavast terviksõnumist teisele inimesele verbaalne osa 7%, hääletoon 38% ning visuaalne osa kehakeel kogunisti 55%. Visuaalne osa hõlmab nii inimese liikumist (hoiak, žestid, naeratus, silmakontakt ja füüsikalise ruumi kasutamine) kui ka mittelingvistilisi keele omadusi (kõne kiirus ning valjus). Seega on mitteverbaalsel suhtlusel eneseväljenduses väga suur osa. Seetõttu ei tule ainult selle üle muretseda, mida me teistele räägime, vaid ka seda, kuidas me seda edastame (James 1998).
Kehakeele uurimiseks viidi läbi vaatlus , mis leidis aset 6. detsembril kella 20.30 ja 00.00 vahel. Situatsioon oli sünnipäeval, ja tuleb ka välja tuua fakt, et vaadeldavad ei olnud tarvitanud alkoholi ega muid meelemürke. Sünnipäeval oli toidu jaoks ruumis suur kaarekujuline laud, kus kõik said ümber istuda. Kaks noort eraldusid natukene muust rahvast ning jäid sellega ka silma. Istuti küll laua taga, kuid oli märgata, et toolid olid üksteisele lähemale lükatud, ning sõprade näod olid pööratud teineteise poole. Kuna loengutes olid paljud huvitavad liigutused ja nende tähendused meelde jäänud, siis antud vaatlust oli väga põnev läbi viia.
Ruumis oli tumendatud valgustus , mille puhul on kindlaks tehtud, et see soosib vastase atraktiivsuse tõusu, kuna tumedam ehk suurenenud pupill muudab silma südavamaks/meeldivamaks ja see annab märki ka erutusest, sest suurenenud pupill on üks suurenenud erutuse tunnuseid. Selline atmosfäär andis noorte romantilise alatooniga olemisele väga palju juurde. Kuid vaatleme lähemalt tüdruku käitumist, kes otsis poisiga enne suurmat lähenemist juba ammu kontakti.
Tüdruk oli ennast täielikult pööranud poisi suunas kogu oma kehaga . Sellest võib välja lugeda, et tüdruk oli poisist huvitatud. Keha asetus näitab suhtumist . Väga tähtis on just õlgade ja jalgade orientatsioon : kui need on suunatud adressaadi suunas, ollakse järelikult adressaadist huvitatud. Paralleelsus näitab, et ollakse huvitatud. Kuigi pilk, mis kahtlevalt ja arglikult neratusega üle toa liugles, et mitte liiga süvenenud muljet jätta, siis vaid kehahoiak „ütles juba rohkem kui tuhat sõna“. Kahtlev silmade rändamine pidi andma teistele signaali, et tüdruk ei olnud 100% poisi juttu keskendunud ning neid on vaid põgus vestlus . Kuigi kehade lähedus ja asetus väitis juba otse vastupidist.
Samas oli aga tüdrukupoolset silmkontakti väga palju, ning on uuritud, et kui silmside kestab juba rohkem kui 2/3 vestluse ajast, ollakse rohkem huvitatud vestlus kaaslase isikust kui tema sõnadest. Siis on tegemist armunutega. Ning kuna silmside on siiski kahe inimese vaheline, siis pidi ka poiss tüdrukuga silmkontaktis olema, ehk võib oletada ka noormehe poolset huvi neiu vastu.
Tüdruku silmavaatuse ülekaal oli siiski suurem, ning on leitud seos, et kui inimene püüan rohkem otsa vaadata kõrgema staatusega inimesel, et saada tunnustust. Madalam staatus üritab rohkem meeldivust tekitada. Siit võib eeldada, et tüdruk pidas poissi kõrgemaks/intelligentsemaks ja püüdis tema tähelepanu tõmmata, kui lähtuda silmavaatamise sagedusest.
Samuti innustas nõrgem sugupool kasutades tegevuse markereid, andes vestlejale, antud juhul siis poisile, kellest tüdruk oli huvitatud, märku vestlust jätkama noogutades ja kaasa ühmates. Kuulaja andis nii kõnelejale tagasisidet, et ta ikka kuulab, mida vestlejal oli öelda. See innustab jutustajat rääkima edasi oma juttu/ lugu kuna kuulaja oli huvitatud jutu edasisest käigust. Ka jutu peegeldamine oli märgiks heast ning huvitatud kuulajast. Peegeldamine sisaldab endas jutustaja jutu ümbersõnastamist, et teada saada, kas kuulaja on kõigest õigesti aru saanud, et selles veenduda. Oma sõnadega jutustab kuulaja uuest üle jutus väljendatud mõtted või tunded ja see on rääkija jaoks samuti märk mõistmisest ning aksepteerimisest. Neljast võimalikust peegeldamise liigist oli antud situatsioonis kasutusel ümbersõnastamine, mille puhul keskendutakse rääkija jutu sisule .
Inimese seksuaalne edu seisneb aga tema võimes saata välja kurameerimissignaale ja mõista neid, mis talle on lähetatud. Naised on neile liigutustele vastuvõtlikumad kui mehed, kes tihtipeale isegi ei märka neid signaale. Mis juhtub inimesega, kes satub vastassugupoolest koosnevasse seltskonda? Tema lihaste toonus tõuseb, justkui valmistumaks võimalikuks seksuaalkontaktiks. Näokortsud silenevad ning keha muutub rühikamaks, kõht tõmbub kokku ning rind paisub – inimene näib otsekui noorem välja ( Pease 1994). Niiet me ei peagi vastassugupoole juures viibides end ise visuaalsemalt atraktiivsemaks tegema, sest meie kehad on juba nii programmeeritud, et teist sugupoolt kohates läheb keha rohkem toonusesse ning mõjub teisele meeldivamalt ning ilusamalt. Meeste ja naiste liigutused, mida nad kurameerimisel teevad, on erinevad. Lisaks alateadvuses toimuvatele psühholoogilistele liigutustele hakkavad mehed ühtäkki lipsu kohendama, sätivad kraed või koguni libistavad kätega läbi juuste. Naiste liigutused ja signaalid on mitmekesisemad: juuste tagasiheitmine, randmete näitamine, puusade hööritamine, vargsed kõrvalpilgud, niiskete huultega paotatud suu kuuluvad võrgutamise arsenali. Ka on meeste vaateväljas viibides naistel jalad pisut rohkem harkis kui tavaliselt (Pease 1994).
Paljud inimesed pole aga sellest automaatsest mehhanismist teadlikud ning eriti just naised/ neiud kasutavad väga palju ka nn võrgutamisliigutusi, mis on küllaltki üldtuntud. Lisaks eespool mainitule kasutatakse veel oma juuksesalkude keerutamist vestluse aja, ripsmetega „plaksutamist“, naeratamist. Naeratamine muudab meid kõiki sõbralikumaks, kuna naeratus väljendab meeldivust. On tendents, et kui teine inimene naeratab, järelikult me meeldime talle. Naeratus on üheks parimaks kontakti avamise võimaluseks ka võhivõõraste vahel. Samu nn võrgutamisvõtteid kasutas ka mainitud tüdruk, kuid nendega ületas ta varjatuid käitumise piiri, millest ta ise teadlik ei olnud ning need liigutused tõmbasid juba ka teiste tähelepanu.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et väga tähtis on liigutusete kooskõla. Ühel teatud liigutusel – nt käte ristamisel-, võib olla mitu tähendust, olenevalt kontekstist. Me ei saa interpreteerida seda liigutust üheselt, vaatlemata eelnevat ja järgnevat liigutust. Ei tohi kunagi kujundada muljet mingi üksikliigutuse puhul, vaid peab vaatlema nii eelnevat kui järgnevat liigustust, s.t liigutuste kogumit. Kui inimese sõnad ning liigutused ei lange kokku, siis tuleks otsustada liigutustest saadud info kaudu, sest see on tõesem. Samamoodi võib liigutuste kogumit jälgides jõuda otsusele, et üks liigutus liigustuste kogumis ei ühti ehk liigutuste kogum pole vastavuses. See annab meile alust arvata, et inimene kas püüab varjata oma tegelikke tundeid või ta valetab. Niisiis , eduka suhtlemise aluseks on kehakeele vastavus kõnega – kui me ütleme üht, mõtleme aga teist, annab kehakeel vastandliku teate, ning kehakeelt tajutakse tõena.
Samuti täiustuvad inimese liigutused sõltuvalt vanusest, mille tõttu oli noorte liigutusi raskem fikseerida. Mõne liigutuse kiirus muutub aja jooksul. Näiteks valetav laps katab kohe pärast valetamist suu ühe või mõlema käega. Vanemaks saades liigutuse kuju muutub veidi – teismeline puudutab vaid huultejoont ning täiskasavanu, saades ajust signaali suu katmiseks, asetab käsi viimasel hetkel suu juurest nina juurde – see on niisiis lapsepõlvest pärit liigutuse täiustunud variant. Ühesõnaga, mida vanemaks inimene saab, seda umbmäärasemad ja vähem hoogsamad on tema liigutused.
Antud vaatluse puhul võis siis järeldada, et tegu oli tunnete varjamisega, kuna tüdruks püüdis jätta muljet, et neil on vaid sõbralik vestlus, samas rääkis ta kehakeel hoopis muud ning nagu ka varem oli märgitud, kui kehakeel ja inimese kõne ei ühti, siis tuleb usaldada kehakeel, kuna see ei valeta. Samuti tuleb ära märkida, et vaatlus ei olnud teaduslik ja kuna hiljemalt ei ole küsitletud tüdrukut ega ka poissi, siis ei ole saadud teada ka seda, mis nende liigutuset taga inimeste endi arvates oli. Niisiis olid need tähelepanekud tehtud lähtudes vaid suhtlemispsühholoogia loengutes kuuldust ning ka Ph. D Robert Boltoni raamatust “Igapäevaoskused“ loetust.