"Kaugekõne" K. A. Hindrey (1)

Kaugekõne

Karl August Hindrey

Karl August Hermann Hindrey on sündinud 1875. aastal Abja mõisas. Saksapärase Hindrey nimega kirjanik pärineb eesti talupojasoost, kuid ta on üles kasvanud mõisamiljöös ning üldse on talle suurt mõju avaldanud saksakeelne keskkond. Sakslaste mõju oli nii suur, et tulevane kirjanik pidi endalt küsima, kas ta tahab sakslaseks või eestlaseks kujuneda.
Hindrey käis mitmeski koolis, isegi kahes välismaises, kuid ühtegi kooli ta ei suutnud lõpetada. 1904 . aastal lahkus pooleli jäänud haridusega mees Prantsusmaalt ning sõitis Tartusse , kus sai tööd „Postimehes“. Tema sulest on ilmunud ka pilkelehti ja karikatuure. 1928. aastal loobub K. A. Hindrey ajakirjanikukutsest ja siirdub n-ö vabakutseliseks. Ja sellega algab tema elu kõige viljakam ajajärk.
Hindrey oli mitmekülgne kirjanik, kes kirjutas nii noortele kui vanadele, nii memuaare, romaane kui ka lühiproosat. Ta sulest pärineb üks näidend ja paar populaarteaduslikku raamatut. Hindrey kirjanduslikul teel osutub õnnelikuks murranguaastaks 1932, kui ta on leidnud nii uue aineala kui ka uue žanri: ta hakkas kirjandusajakirjas „Looming“ avaldama novelle. Meie kirjanduslukku ongi K. A. Hindrey läinud eeskätt novellistina. 1930ndatel iseloomustas selleaegset lühiproosat küll kõrge tase, kuid väike lugejamenu. Romaanid olid palju populaarsemad . Novellis valitses vaieldamatu realism , mida enamasti väärtustas psühholoogiline süvendatus. Niisugust psühholoogilist novelli viljeles ka Hindrey. Kuna kompositsioonimeister pole kirjanik kunagi olnud, siis võib öelda, et K. A. Hindreyle pole tähtis novellide vorm, vaid nende psühholoogiline sisu. Kust tahes alustades jõuab ta ikka lõppu – kord n-ö sirgjoones minnes, kord põigates siia-sinna ja ümberringi ekseldes . Hindrey vaatab ilma ja inimesi omaenese silmadega ja omaenese temperamendi läbi nii, et tulemus on huvitav, köitev, lausa põnev ka siis, kui me kõigega ei nõustu.
K. A. Hindrey on läbi ja lõhki konservatiiv . Tema novellides on tähtsal kohal sündsus, kasvatus, traditsioon vastandudes mõistuse, loomulikkuse ja alasti tõega. Paljudes novellides on autor minajutustajana ise kohal. Sel juhul kasvabki novell autori hinnangutest teatavale inimtüübile, situatsioonile , probleemile, mida ta käsitleb sageli täiesti ootamatust vaatenurgast. See käsitelu on täis psühholoogilist eritlust, mis ei väsita ega lähe igavaks. Kuid autor asetavat ennast ainuõigena ümbruskonnast kõrgemale. Hindreylik tegelane on härra, kuid mitte enesestmõistetavalt ja paratamatult, vaid sihilikult ja isegi teatava pingutusega. Bernard Kangro on andnud järgneva iseloomustuse : „See on omaarust peenetundeline ja hästikasvatatud härrasmees. Ta hoiab massist üle oma õilsuses ja traagilisevõitu üksinduses. Ta saab kontakti peamiselt kahe tüübiga: omasuguse eluskannatanud mehega ja plikaohtu naisega. See tüüp näib kõigutamatu oma elutarkuses ja inimestetundmises, ta on puhas oma härralikus õilsuses, kuid sisimalt on ta egoistlik ja mõnikord tooreski oma otsustes. Ja südamehäädust – seda jätkub ainult noortele preilidele ja loomadele. Ei ole juhuslik, et see tüüp nooremaid mehi vihkab, neid aina „nolkideks“ ja „poisimoludeks“ sõimates“ („Looming“ 1940, lk 102).
Hindrey kritiseerib oma novellides seltskonda. Tema kriitika ei ole sotsiaalne, vaid moraalne . Ta häbistab, õpetab, noomib, näägutab, isegi mõnitab – ja sealjuures mitte seltskonda üldiselt, vaid mõnd konkreetset seltskonnategelast. Hindrey asetas ennast käitumise ja kommete kohtunikuks.
Hindrey looming on tähelepanuväärne eeskätt kahest aspektist . Üheks on see, et Hindrey lähtub praktiliselt alati tegelikkusest, reaalsest sündmusest või isikust. Teiseks on tema paljukiidetud lähenemine psühholoogistele nähtustele uudishimuliku õpilasena ja selle lahkamine meistrina. Psühholoogilises analüüsis on kirjanik tõeline meister. Oma rohketes sellealastes tähelepanekutes, millest ta looming ajuti otse üle keeb, jõuab Hindrey inimese alateadvuse selliste kihtideni, mis ei ole kirjanduses sugugi tavalised . Alateadvusest esilekerkivate siseelamuste teadvustamine on Hindrey analüüsi üks moodus . Teine, võib-olla veelgi köitvam moodus on see, mida autor on nimetanud „välkvalguseks“ – inimese hingeelu kõige salajasemate soppide intuitiivne mõistmine, teatavad selgeltnägemise välgatused. Seda moodust on ta kasutanud paljudes novellides, näiteks valikkogu „Kaugekõne“ ühes jutustuses „Välkvalgus“, mis esmakordselt ilmus 1931 . aasta märtsikuu „Loomingus“. Ainestikult on tegemist eesti kirjanduses igatahes üliharuldase koloniaalnovelliga, mille aine on ta leidnud oma Kongo -reisilt. Novellis esineb Hindrey poolt korduvalt kasutatud motiiv võõra mehe käest naise õlal. Kuid Hindrey ei piirdu selle provotseeriva motiiviga, vaid üritab tungida sügavale hingeelu keerdkäikudesse. Minajutustajana uurib kirjanik eht-hindreyliku huviga Aafrikast naasval laeval kaasreisijat, fotograaf Ördali ning märkab, et selle viieaastasel pojal on negroidseid jooni. Poiss osutub mulatiks ning kirjanik analüüsib pikalt põhjamaalase Ördali abielulugu ning võõra vere probleeme. Muu hulgas räägib Ördal ka oma harrastusest – öisest pildistamisest välkvalgusega, st magneesiumiga. Nii toob Hindrey tabava motiivi – fotograafi välkvalgus öös paljastab seda, mida tavaliselt ei näe. Välkvalgus on ilus metafoor novelližanri kohta üldse. Peaks ju novellgi pakkuma teravat konflikti, mis otsekui välkvalgus öös paljastab kujutatava tõeluselõigu olemuse. Klassikaline novell niisugust välkvalgust taotlebki. Aga mitte Hindrey. Tema paneb oma novellile küll pealkirjaks „Välkvalgus“ ja kasutab jutustamise käigus välkvalguse motiivigi, kuid novelli süžeed ta välkvalguse-efektile ei raja. See eeldaks teravat konflikti, lõikuvat intriigi, raksuvat pinget. Hindrey „Välkvalguses“ puudub üldse süžeeline konflikt. Siin ainult kirjeldatakse ja arutletakse. Ei juhtu mitte midagi ootamatut, mitte midagi klassikaliselt novellilikku.
Hindrey novellitehnika eripäraks on see, et ei ole intriigi, ei ole tõusu. See sobib täielikult vabavormilise novelli poeetikasse. Kogu aeg nagu ei sünniks midagi – ja ometi tead, et samal ajal siiski midagi toimub. Hindrey rõhutab siin ühelt poolt sündmuse pidevat minevikulisust. Kõik oluline on juba sündinud, kuid kujutatava novelliolevikuga ometi veel kuidagi seotud ja ajendab seetõttu mõtlema, meenutama, eritlema, väikest viisi tegutsemagi. Kõige eredamalt ilmneb see novellides „Välkvalgus“ ja „Isa“. Viimases arutab kirjanik oma suhteid isaga ning visandab kõrvale õemees Hermann Krugi portree. Hindrey jutustab meelsasti esimeses isikus ning tihti ta novellid lähtuvadki mingist autobiograafilisest seigast, nagu „ Isas “.
Novellis „Noored baltlased“ kujutatud püstoliduelli on Hindrey Münchenis tudengipäevil erapooletuna kaasa teinud. Jutustused koertest rajanevad tõsielule, Abja mõisas oli isegi koerte surnuaed. Koeri oskab Hindrey mõjukalt kujutada ning vastavad lood kuuluvad ta loomingu paremikku. 1933. aastal avaldatud novellis „ Argus “ tegelane Ulrik laseb arguse ja saamatuse tõttu uppuda oma lemmikkoeral ning see noorpõlve sündmus jääb teda häirima kogu eluks. Kiidetud on ka Hindrey teisi lugusid koertest. Veelgi teravamalt kui inimest iseloomustab Hindrey eriti koeri – ustavat ja kiinduvat loomatõugu, mille tõestuseks on novell „Koerad“, mis ühtlasi on ka minu jaoks üks meeldejäävamaid ja lemmikumaid jutustusi sellest kogumikust.
Hindrey novellistikat silmas pidades on absurdne sõnapaar „sündmuse sündmusetus“ täiesti õigustatud. Hindrey ei absolutiseeri sündmuse perfektsust. Alati areneb midagi ka tema novellide olevikuplaanis – ainult et aegamööda, tasa, märkamatult. Tüüpiliselt demonstreerib seda novell „Võlur“. Siin vaadeldakse majanduslikes raskustes rabeleva Viktor Kaareti käimisi-rääkimisi, lõpuks aga kirjeldatakse ühte sünnipäeva, kus Kaareti naine laseb end korraks lummata tuntud võrgutaja Pärlesi pilgust ja sõnadest. Novelli lõpus on järgmised kokkuvõtvad laused: „Kojuteel ei kõnelnud nad (Kaaret ja ta naine Maret ) alguses ühtki sõna. Siis ütles Maret ilma igasuguse sissejuhatuseta: „On huvitav inimene, see Pärles. Aga jälk ja võigas.“ Kuid see ei aidanud midagi. Kaaret teadis, et ei olnud midagi sündinud ja ei sünnigi midagi, kuid et ta jäädavalt midagi oli kaotanud. Jälle midagi jäädavalt kaotanud. Ja et senised kaotused vajusid kõrvale nagu tähtsusetuks saanud küsimused.“ (Hindrey, K. A. (1985). Kaugekõne. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 163-164)
Seega – „ei olnud midagi sündinud ja ei sünnigi midagi“, ja ometi on midagi jäädavalt, pöördumatult muutunud. Hästi sageli tundub Hindrey just sellest veendumusest lähtuvat. Kui klassikalise novelli eesmärgiks on välkvalguse-efekt, siis Hindrey novellis saab selleks tavaliselt tähtede kahvatumise efekt. Sündmuse perfektsus ja sündmuse sündmusetus on vaid erinevad nimetused ühele ja samale nähtusele – tähtede kahvatumisele.
Hindrey novellides esineb kauneid looduspilte ning sugestiivseid (sisenduslikke) meeleolusid, korduvalt on tegevuskohana äratuntav Pühajärve rannatalu, kuid vilksatab ka teisi Hindrey suvituskohtade kontuure, näiteks „Maksuinspektoris“ Valgemetsa.
Paljude novellide taustaks on Tartu interjöör, sealsed kohvikud ja kõrtsid. Neis on kerge lavastada igasuguseid juhuslikke kohtumisi, Hindreyle meeldib oma jutustajat asetada teiste tegelaste jälgimiseks kuhugi kõrtsi nurka. Loodustaustaga novellides armastatakse kala püüda ning vastavates kirjeldustes on kirjanik asjatundja . Karl Ehrmann on oma raamatus „Õngelatiga mööda Võrumaad“ nimetanud Hindreyd isegi Pühajärve kalade suurkuningaks. ( http://www.kalale.ee/sisu/NCw0Mzc4NjAsMSwwLDE/ )
Pühajärve-äärset talu võib kasutada tegevuskohana ka valikkogu nimijutustuses „Kaugekõne“. Maarioni prototüübiks võib olla kirjaniku abikaasa Amalie ning selle novelli konflikt kõlbaks põhjendama Hindreyde abielupoolte kaugenemist.
Interjöörides istuvad tegelased sisustavad oma aega mitmesuguste jookide rüüpamise ja malemänguga. Hindrey visandatud portreed pole lõpuni välja joonistatud, kuid mõnikord võib siiski avastada äratuntavaid prototüüpe, näiteks „Haigetes hingedes“ kujutatakse hullutohtrina Juhan Luigat, kelle huvitav isiksus on inspireerinud teisigi kirjanikke. Hindrey ei armasta taluelu ning kujutab seda harva oma novellides, neis ei leidu ka muid tööelu pilte. Kuid õrnatooniliselt maalitud kohvikustseenid on meisterlikult esitatud.
1930ndate lõpul valmis Hindreyl veel allegooriline novell „Ja oli kunagi keegi...“, mis üritab portreteerida antiikkirjanduse suurkuju Aisopost. Nähtavasti soovis Hindrey oma kirjandusliku tee lõpul oma ideesid üldistada ning leidis selleks kohase võrdkuju Samose saarel elanud valmikirjanikult. Eks Hindreygi püüdis pidevalt oma teostes inimesi õpetada, kasvatada neis väärikust ja eneseuhkust.
Üks Hindrey viimaseid novelle ilmus 1940. aasta märtsikuu „Loomingus“ ja kannab pealkirja „Sünnipäev“. Ka selles palas juhtub ühte-teist – pummeldatakse, peetakse maha tähendusrikas jõukatsumine, ollakse mainitud sünnipäevalgi. Ometi on sünnipäev, mis pealkirja järgi peaks olema novelli kulminatsioon või dominant , tegelikult tähtsusetu. Klassikalise novelliteooria vaatepunktist võinuks sünnipäevastseeni üldse välja jätta. Kõige olulisem sündmus aga – Pariisist saabuv kiri, mis rikkale Taaniel Tormile teatab , et armuke on ta maha jätnud ja abiellunud argentiinlasega – serveeritakse täiesti möödaminnes ja võib pealiskaudsel lugemisel isegi märkamata jääda. N-ö suures plaanis ja üksikasjalikult (pikad meenutused, dialoogid, kirjeldused) räägib Hindrey sellest, mis novelli tegeliku murranguga õieti seotud ei olegi. Selles ongi Hindrey põhiline novellinõks – tõeliselt, olemuslikult oluline jääb näivalt olulise varju. See, mis novellis tõeliselt murdub, murdub märkamatult.
Hindrey teoretiseeris kogemata ja oli eelkõige ikkagi vaid kirjanik, kelle jaoks tähtede kahvatumine oli sündmus ja sündmusetus ühekorraga. Küllap sattus ta oma uuendusliku sündmusetuse- esteetika peale tahtmatult. Või täpsemini – vargsi läheneva vanaduse sunnil. Sest kes söandaks siis noore mehena omaks võtta, et mis iganes sünnib tõeliselt pöördelist, sünnib aegamööda, märkamatult – ja olles kord sündinud, on kohe ka minevikus, perfektne . See on ju eaka inimese tarkus. Ja novellistina oli Hindrey algusest peale juba üsna vana mees.
Johannes Semper on öelnud Hindrey loomingu kohta: „Usun, et selline proosa on paljudele liiga kangeks mahlaks, ning kellel huvi pole inimese hinge keerdkäikude vastu, kes rohkem lõbu tunnevad elu pinna silmitsemisest, need väsivad varsti. Teistele aga annavad niisugused leheküljed suurt tunnetusrõõmu, ühtlasi rõõmu sellest, et üldse on võimalik olnud nii kergelt sõnastada nii raskelt tabatavat reaalsust“ („Looming“ 1935, lk 681).
Enne selle valikkogu lugema hakkamist, olin paljudelt kuulnud , et raamat venib ega taha kuidagi edeneda. Nii mõnelgi õhtul võtsin ma teose kätte mõttega end magama lugeda, kuid mida ei tulnud, see oli uni. Mulle see novellikogu täitsa istus, kohati oli küll raskusi peamõtte leidmisega, kuid kui hiljem lugesin artikleid nende jutustuste kohta, sai kõik palju selgemaks. Ju siis olen minagi inimene, kellel on huvi inimese hinge keerdkäikude vastu, kuid samas kohati eelistan lõbu tunda vaid elu pealispinna silmitsemisest.

Kasutatud materjalid

Hindrey, K. A. (1985). Kaugekõne. Tallinn: Eesti Raamat. (Üle Tedre järelsõna)

Kruus, O. (2006). Karl August Hindrey: elukäik ja looming. Tallinn: Eesti Raamat.

Liiv, T. (1997). Proosast. Tallinn: Virgela.

Internet : http://www.kalale.ee/sisu/NCw0Mzc4NjAsMSwwLDE/ (23.10.2008)
5