inimese vaheline tundeküllane armastus. Ta seob armastuse temaatika ka teiste teemadega nagu kodumaa ja loodus ning armastus just nende vastu. Ka ei saa öelda, et Liiv on armastuspoeeme loonud ainult väga positiivses laadis, siingi paistab silma tema kurvameelsus ja elus kogetu. Tema armastus Liisa Goldingi vastu, mis neid paraku aga kunagi kokku ei viinud on samuti üsna läbinähtavalt Liivi luules esindatud ja siinkohal on kirjeldused sünged ja kurvameelsed, kuid jällegi Liivile omaselt väga lihtsad ja lugejale mõistetavad. Mu viimne laul - ta kustub, ta kustub sinuga, ja sinuga kustub kõik elu ja sureb lauluga Luuletuses ,,Üks suu" on Liiv temale omases laadis kirjeldanud emaarmastust, millega tänase päevani lugejad väga kergesti samastuda saavad, see on kindlasti ka üks põhjus, miks tema
2. Loodusluule Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luulezanrit loodusluulet tahan siinkohal ka põhjaliku-malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või-malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan
lüürikas, mis on sündinud enamasti hetkeinspiratsiooni mõjul. Sel ajal sündinud luule on ehe ja vahetu (spontaanne) eneseavaldus, pihtimuslikult siiras. Liivi luule põhiosale on omane kujundi pingsus ja värsi musikaalsus. Traagilise tundevärvingu kõrval leidub ka huumorit ja satiiri. Kujundeist eelistab Liiv personifikatsiooni, arendatud metafoori ja võrdlust. Kasutab ka kordusi ja rahvaluulepärast algriimi. Säilinud on üle 300 luuletuse. [2,4] Liivi luules oli uudne vorm - lühike, selles on nähtud jaapani haiku ja tanka mõju. Liiv nõuab, et kirjanikul tuleb rahvakeelt tundma õppida, tuleb kasutada keelt, mida "kõik mõistavad ja kirjutavad", nõuab, et eesti keel tuleb "rahvale arusaadavaks hoida". [2,4] Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda ääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu võimalus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse
ja õues on kevade. Miks, süda, nii valjult tuksud? Vait, vait, ära värise! Nad leinalaulu sull' laulavad - ja õues on kevade. Läbi selle poeemi on näha luulekunsti iseloomu öelda, kuid jätta ütlemata. Ta esitab, ent siiski varjab. Selle omaduse võib tuua võrdluseks Liivile, kelle luule üheks põhiideeks oli öelda suuri sõnu ülima lihtsusega. Antud poeem ,,Ja õues on kevade" jätab lugejale üüratu mänguruumi suur osa luule sõnumist on tõlgendamise teha, kus lugeja ise otsustab poeemi põhiidee, mis on tehtud äärmuslikuks, kuna esile on toodud vastandid lein ja kevad. Pärast abiellumist Eduard Michelsoniga, kolis Koidula Kroonlinna, kus ta luule muutus. Ta hakkas kirjutama peamiselt igatsusest ja vabaduseihast. Ta ei olnud rahul vaikse pereeluga,
Sang "Mida mõtleb mees", J. Viiding, V. Luik, D. Kareva, M. Traat, H. Runnel, E. Niit, Kalju Lepik (2x, ainus väliseestlane), Andres Ehin, Mari Vallisoo (2x), Triin Soomets (2x). Venestusajal ei antud, uuesti 1984. Viimane (2010) Mehis Heinsaar. LOOMING Liivi monograafia (1927) ja kogutud teosed on välja antud Friedebert Tuglase poolt (n-ö loomingu päästja) Proosalooming: novell "Peipsi peal", jutustus "Vari" Luule võib temaatika järgi jagada neljaks: autobiograafiline luule, loodusluule, armastusluule ja isamaaluule 1. autobiograafiline luule Annab väga selge ja täpse hinnangu oma loomingule, kujutab kirjaniku loomingulise arengu katkemist ja kannatusi, mida on toonud tervise purunemine ja eluprobleemid. Liivile teeb haiget isegi temale osutatud austus. Läbivad teemad kurbus, üksindus, enesekriitika, lootusetus. On ennast kirjeldanud halva ja mõttetuna. Sageli sees surm või selle eelaimdus. "Tulevik" ei tea, mis tulevik toob: kas armastatu või surma?
Juhan Liivi looming: 1. Isamaaluule- on karm ja otsekohene. Ta näeb kõiki neid tegelikke hädasi ja painavaid probleeme, mis 19. Saj lõpp Eestile kaasa tõi. ,,Eile nägin ma Eestimaad" - ...nägin hurtsikuid, saunasid, lagund talumajasid. ,,Must lagi on meie toal"- ... must lagi on meie toal ja meri ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda! Läbi musta mure ja kahtluste usub poeet siiski, et see maa ja rahvas peab püsima ning tuleb parem tulevik. ,,Kui tume veel kauaks ka sinu maa..." ,,Oh sa mustakuuene rahvas"- ... ükskord tunned, et eluvägi su sees, ükskord
Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku kaest, et tedagi raharendile las- taks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad. 1.2. Lapsepõlv ja haridustee Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu."
Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku kaest, et tedagi raharendile las- taks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad. 1.2. Lapsepõlv ja haridustee Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu."
SISUKORD Elulugu 2 Luuletaja Juhan Liiv 3 Loodusluule 3 Aastaajad 4 Loodusdetailid 6 Loomad ja linnud 7 Vesi 7 Kasutatud kirjandus 8 Elulugu Juhan Liiv on sündinud 30. aprillil 1864. aastal Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Ta õppis algul Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere kihelkonnakoolis ning lõpuks lühikest aega H. Treffneri gümnaasiumis Tartus (1886. aastal). Liiv polnud veel lõpetanud kihelkonnakooli, kui ta ootamatult läks Väike- Maarjasse Triigi-Avispeale asetäitjaks õpetajaks. Ta vend Jakob oli haigestunud ja kutsus teda oma asemikuks. Kui seni oli Juhan Liivi pilgatud tema saamatuse pärast, siis tahtis ta Väike-Maarjas näidata, et ta midagi suudab korda saata. Kõigepealt ta katsetas muusika alal. Muusika alal ta edu ei saavutanud, nii otsustaski ta, e kui tast muusikameest ei saa, siis kirjanik kindlasti. Juhan Liivist sa
Elas kodus, sugulaste ja tuttavate juures. Oli vallavaese seisuses pere oli talle vallalt toetuse muretsenud. Siiski kirjutas Liiv edasi ja tema luule parim osa sündis just sellel perioodil. 1902. aastal ilmus Liivi nimi jälle ajakirjandusse. Ta liikus Tartus ja Tallinnas. Avaldati mõned luuletused. 1904 ilmus Junan Liivi "Kirjatööde kogu". mis koondas suurema osa enne haigust ilmunud proosateostest ja luuletustest. Psühhiaater ja kirjamees Juhan Luiga võimaldas Liivile eluaseme Tartu närvikliinikus, kus luuletaja sai töötada ja vabalt linnas käia. Noor-Eesti liikmed püüdsid korjanduste abil kirjanikku toetada. 1909 ilmus Gustav Suitsu toimetusel Liivi valikkogu "Luuletused", mis sisaldas ka hilisemat luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu "Elu sügavusest" Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus
Ta tundis end kirjutades vabalt. Siiani hinnatakse kõrgelt Liivi luule loomulikkust, ükski sõna ega riim ei jäta võltsi muljet. Tolle aja kohta ebasobilik luule leidis tänu Noor-Eesti loomeseltsi trükistele siiski laiema rahva tähelepanu. „Nad hirmsad on, mu laulud,/ ja hirmus mu süda sees,/ nii hirmus nagu mu saatus-/ ei, mind mitte iganes!“ Mees kartis üle kõige oma luule üle hindamist ja suurmehe staatust. “Eile nägin ma Eestimaad” jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest, hurtsikutest ja sau- nadest- ” Nägin hurtsikuid, saunasid, lagunud talumajasid, põõsastikud ja võsad kõik”. Juhan Liiv ei ilustanud oma kodumaad, vaid kirjutas sellest nii nagu tegelikkuses oli. Tema kindlaks sooviks oli, et inimesed mõistaksid, kui tähtis on oma kodumaa eest hoolitseda ja seda ka kaitsta. Teda kurvasta- sid ka asjaolud, et kõikjal Eestis polegi imeline, vaid on ka paiku, kuhu minna ei tahaks.
Huvi luuletamise vastu tekkis Juhan Liivil, kui ta oli 18.aastane. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Ta muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. 1887 aasta lõpus koostas Liiv luuletuskogu "Õied ja okkad", mis aga trükkijat ei leidnud. Juhan Liivi eluajal ilmus vaid üks kogumik tema luuletustega: Luuletused (1909). Juhan Liivi luule põhiteemad olid: Isamaa ( "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole") Loodus (,,Järv") Luuletaja enese saatus ("Helin") Eesti ühiskond Inimese olemus ja osa maailmas ( ,,Rändaja") Armastus Loodusluule - nukker ja luuleline, annab edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Pühendas palju luuletusi aastaaegadele, eriti sügisele, mis oli tema lemmikaastaaeg. Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses. Nii kiindus ta
Juhan Liiv Lugemik Kaimar Lehtlaan Parksepa keskkool 12B Võru 12.02.2008 ,,Kevad"-Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.Üheks näiteks võib tuua katkendi luuletusest "Mai hommik". Esimeses salmis loob kirjanik pildi tärkavast maast kogu selle lihtsuses ja kauniduses. Teises salmis jätkab kirjanik seda teemat, kuid luuletusse põimitakse igatsev alatoon. Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, m
Juhan Liiv (1864-1913) Luule ja elulugu Juhan Liivi luuletusi „Sina ja mina“ „Mets kohas...“ „Eile nägin ma Eestimaad“ „Rändaja“ „Ta lendab lillest lillesse“ „Mine, mine, lumekene“ „Küll on lainte hiilgus ilus“ Teemad Kõige enam saab Juhan Liivi luules eristada: Loodusluulet Isamaaluulet Armastusluulet Mõtteluulet Luuletuste meeleolu Juhan Liivi luule oli erineva meeleoluga. Enamus luuletusi olid negatiivsed, sügavamõttelised, üksildased, masendavad ja kurvad. Osad oli jällegi vaimukamad ja rõõmsamad.
pikemaks ja soojemaks. Kevad on küllaltki oluline aastaaeg paljude inimeste jaoks, sest mitmetes tegevusvaldkondades algab uus hooaeg. Talunikel tuleb hakata jälle põllutöödega pihta- vaja on suvivili külvata. Kalurid lasevad paadid vette ja lähevad taas merele. Tänapäevamaailmas tähendab kevad ka paljude võidusõidualade uut hooaega nagu näiteks vormel ja motosport. Õpilastel hakkab kool lõppema, toimuvad eksamid ning ees on pikk suvepuhkus. Nii Koidulale kui ka Liivile on kevad looduse ja ka inimeste taasärkamise ning alustamise aeg, vaid teema käsitlus on veidi erinev. Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu. Koidula stiilist tunneb ära piiritu igatsuse, mis on sõnadesse pandud väga kaunilt ja voolavalt, samas aga lihtsalt. Kirjanike luules on kevade saabumist kirjeldatud kui rõõmu ja lootuste aega.
Eestist lahkuma, mis mõjutas väga tugevalt tema mõtteid ning loomingut. Naine igatses kodumaad. ,,.. Kodu poole! K o d u magus sõna! / Süda, kannata! Ei sinagi / kaua enam oota! ../" Hingehaavu süvendas veel see, et Lydial avastati vähk. Naise unistuseks oli surra kodumaal. ,,.. Sinu põue tahan heita / ma kord viimse unele / .." Juhan oma kodumaad nii hellalt ei armastanud, kui Lydia. Mehe arvates on Eestimaa lagunenud ning korrapäratu. ,,Eile nägin ma Eestimaad! / Lagunud talumajasid! / Oh kui rammetuid rajasid! /.." Lisaks oma isamaa kritiseerimisele, Liiv ei salli ka eesti rahva loomingut. Oh sa unustud, oh sa põlatud, Oh sa meelega mahatallatud, Oh sa sapist ülekallatud, Oh sa eeslitest i i a- tud eesti kunst! Koidula seevastu kiidab eestlase töökust ning ühtekuuluvustunnet. Kirjanik väidab, et
oh kuis majajäetud ma! Kivi kukkus kivi juure, jõgi püüdis meresse, koerakutsik ema juure, ema juure ussike. Kuhu lähen mina, vaene? Kelle juurde, koduta? Me tunneme, kuidas luuletaja hing ihkab isamaa poole nagu mesilane mesipuu poole. Kas olen kodus või võõral maal, alati on mul isamaa sügaval südames ning tõttan selle poole. Juhan Liiv oli realist, ta ei ilustanud ega pannud midagi juurde, vaid kirjutas asjadest nii nagu nad olid. Luuletuses ,,Eile nägin ma Eestimaad!" on poeet luuletanud kõigest, mida ta nägi enda ümber iga päev. Lagunenud talumajasid, kadaka-,lepavõsasid, hurtsikuid ja saunasid. Täpselt sellisena kirjeldas ta meie maad nagu ta seda nägi. Tema armastus me kodumaa vastu oli nii õils ja puhas. Ta oli alati valmis Eesti riigi eest seisma ja tema õnn sõltuski justkui meie isamaast. ,,Isamaale" Ja sinu häda mu häda, su õnn on minu õnn ka, ja sinu viga mu viga, ja sinu iga mu iga oh kallis ismaa!
avalikkuse ette, liikus ringi Tartus ja Tallinnas Ehkki Juhan Liivi kirjatöid avaldati juba tema eluajal, jõudis ta eesti kirjanduse kaanonisse suuresti postuumselt, tema teoseid toimetanud Friedebert Tuglase toimetaja- ja kriitikutöö mõjul. Liivi ande suurus avaldus eriti haiguse ajal loodud lüürikas. Oma luules muretses Liiv kõige enam isamaa pärast, mis oli mitte romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. Sedalaadi tekstide tuntumad näited on "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", “Sinuga ja sinuta” ja “Mitte igaühele”. Autobiograafilistes eleegiates peegeldas luuletaja enda traagikat (nt "Helin"), loodusluules Talvine tihane. Tihane lendab mu aknale: kaela alt valge, kõht kollane, nokib, nokitab, vaatab targasti sisse — tihase viis on see — kaela alt valge, kõht kollane! Vestab nokka, vaatab targalt ta: vaene linnuke, talve käes üksinda! Hädasti, hädasti seda sain mõtelda, lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
sinuta öö, kel polegi piirt, sinuta kevade olen, pole üht lillekest, sinuta puu, kellel ainustki lehekest; taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest. Sinuta olen ma udune ilm, nägemata silm. Sinuta olen ma uneta öö, sinuta töö ei olegi töö. Sinuta pisar olen, mida valu pole toond, sinuta loom olen, mida keegi pole loond. Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin bagaazi ja paunasid, väljal kivivõsa aunasid eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka-, lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Põõsastikud ja võsad kõik suikumise ja näotuse paik, vaimuilm nii hämaras, vaik
tohtinud. Ei lubatud, kuna olin veel haige. 6. Milliseid lüürilisi isikuid luuletustes täheldad? Milline on luuletuste vaatepunkt? Need luuletused lähtuvad kõik ühest vaatepunktist: elu. Igat luuletust võib taandada sellele vaatepunktile, kuna iga luuletus kirjeldab mingil määral tema elu, tundeid, mõtteid. Kui mitte otseselt, siis kindlasti sügavalt mõttes. 7. Leia luuletustest epiteete, võrdlusi, isikustamisi, metafoore jt. kujundeid. Iga kujundi järel nimeta vastava luuletuse pealkiri. · Epiteedid: 1. ,,...kollaselt mehelt..." Kollane hädaoht. 2. ,,...üks jääne külm ja teine umbne pime." Kui harjute võib sõda kiirem' tappa. 3. ,,Kuulsas Viljandis..." Kuulsas viljandis vanasti. 4. ,,...su õitsvad palged ...kuldsed lokid ...väikesed õrnad käed ...roosihuuled ...sinisilmad ...kerge aste ...vaikne ilus käik ...iluduse ilmad ...puhas lapsemeel ...vaga vaade ...süütu hing ..
"Olevikus" kujunesid Liivi kirjanduslikud arusaamad selgemini välja. Liivi ande suurus avaldub eriti haigusperioodil loodud lüürikas. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja "Luuletused". Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta", "Mitte igaühele"). Loodusluules kirjeldab ta Eestile iseloomulikke maastikke. Tuisk Tuisk jookseb võidu tuisuga, Ma vaatan, kuni väsib silm, ei teine teisest mööda saa: mu mõtte tuleb vaimuilm: üksteise ette tõttavad, tuisk jookseb võidu tuisuga, üksteist nad maha jätavad. ei teine teisest mööda saa.
ilutsevate sõnapaaride. Arutlust leiavad põhiteemadena ka tasane armastus ja rikkalik isamaa. Liivi luules leiavad kirjeldusi kõik aastaajad, kuid eriline tähelepanu on koondatud sügisteemalistele luuletustele. Need samastuvad vahel tema õnneküllaste kui ka kaeblike tunnetega: ,,Siin istun kase alla, / kuis enne istunud ma; / kui enne, tuul kisub puist lehti / ja keerutab nendega." Koidula käsitleb sügist vastandlikult Liivile. Sügis on kui kurb olevus , kes võtab üle sooja suve ilu: ,,Ei sa teadnud tänada / suve sooja! / Kui ta ilud tulid tooma sind." Kevadet kiidab Koidula mitmetes teostes, tuues ülistavalt esile kevadele iseloomulikke, kuid inimlikke tunnuseid: ,,Noor kevade ju jälle tulnud, / hulk õisi sulle kaasa toonud - / tal läki vastu õhinal! / ... / Et veel nii palju õnne näeksin, / nii palju õisi näha saaksin - / kes oleks seda uskunud!" Koidula laseb kevadet paista oma
ja sina annad neile oma jäädavuse lootuseks; miljonid vaimud lendavad, uurides igavikkude ruumi, mõõtmatuse saladuste poole, ja sina, päike, jätad neile oma tõe valguseks. Sinu vaimus on maailmade vara, sinu valguses Jumala kodu, kuldne päike. 11 Püha öö, Vaikne öö Ernest Enno Tasa kellakõla sõuab Õhtu tiivul kaugele, Armas helin hinges paisub, Ärkab üles lennule: Püha öö, vaikne öö! Keset tuba iluehtes Sätendamas kuusepuu, Kõrval seisab lapsukene, Rõõmul laulab väike suu: üha öö, vaikne öö! Kiireke siin hilju sündis Süütu lapse südames Tasa üle taeva sõudsid Rahuinglis hõisates: Püha öö, vaikne öö! Rõõmus, mures elurada Sammub ilmas inime, Sammub, kuni inglid vastu Jõuavad tal' lauluga: Rahu öö, vaikne öö... Tasa kellahelin sõuab
19211944 töötas Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna (professor alates 1931. aastast), olles õpilaste seas väga populaarne. 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise Kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935. aastast Uppsala ülikooli audoktor. Aastal 1944 põgenes Gustav Suits Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli Instituudi raamatukogus. 12. jaanuaril 1953 nimetati ta Eesti haridusministriks eksiilis, kuid ei võtnud seda kohta vastu. Esimene luuletus "Vesiroosid" ilmus aastal 1899 ajakirjas "Uus Aeg". Kirjandusellu astus Gustav Suits Tartu kooliõpilaste kirjandusringi vihikute "Kiired" I III (19011902) toimetajana. Suits oli rühmituse Noor-Eesti vaimseid juhte, nende omanimeliste almanahhide (I- V, 1905--1915) ja ajakirja (1910/11) toimetaja. Noor-Eesti esimese almanahhi sissejuhatusest pärineb ka Suitsu paljutsiteeritud üleskutse: Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!.
kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langend kaenlasse. J.Liiv Juhan Liiv oli luuletaja, kes kirjutas palju Eestist ja ka loodusluules kasutas ta ainult Eestile omaseid väljendeid, kuid samas on ta luule väga sügavamõtteline. Selle pärast ei pruugigi kohe aru saada mis on iga tema luuletuse sõnum, kui lõpuks peaks see kohale jõudma kõigini. OMA SAAR Ma sõuan merel ja sõuan, üht saart mina otsin sääl. Seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere pääl. Mõnd saart on määratus meres, mõnd sadamat vilusat.
aprill 1864 Alatskivi 1. detsember 1913 Kavastu-Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik. Töötas "Virulase", "Sakala" ja "Oleviku" toimetuses "Olevikus" kujunesid Liivi kirjanduslikud arusaamad selgemini välja. Liivi ande suurus avaldub eriti haigusperioodil loodud lüürikas. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja "Luuletused". Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta", "Mitte igaühele"). Autobiograafiliste eleegiatena peegeldab luuletaja enda traagikat (Nt. "Helin"). Loodusluules kirjeldab Eestile iseloomulikke maastikke. Üks märtsihommik udune Üks märtsihommik udune, soos puude all hämarus. Ja pooles ringis kaugele käib metsapalistus.
lind lauluga uinunud öö algel... mu süda, mis ootad sa? Ma kuulan ja ootan ma kuulan. Mis ilmutab mulle hiis; haab kohiseb tasaselt, kurvalt, kuid ööbikul rõõmuviis... Luuletus on valminud Ernst Enno luuletajakarjääri algusaastatel. Ernst Enno luules aimab lugeja lähedust Juhan Liivile, teisal märkame rahvalaulu stiilisugemeid. Ta luulet kandvad põhikujundid on enamasti mitmekihilised ning vihjavad otsese tähenduse kõrval veel millelegi muule, enamasti olulisemalegi, mis otsesõnu kirjas. Kodu sisendas Ennosse usulisi veendumisi. Ema ja eriti pimeda vanaema laulud ja jutuheietused juhatasid ta rahvaluule fantaasiamaailma. Luuletus ,,Kojuigatsus", mis on ta üks tuntumaid luuletusi tekitab igatsuse tunnet
Pikka aega oli tema muusika peaesitajaks RAM. Väga palju esitati Tormise loomingut just oma kõrgperioodil, 1960.-1970. aastatel, mil Gustav Ernesaksajuhitud kooril oli kanda suur roll vastupanus nõukogude ideoloogiale. Hiljem on Tormise teoste hinnatuimaks esitajaks ja salvestajaks olnud Tõnu Kaljuste juhitud Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Viimastel aastakümnetel on Tormisest kujunenud üks tunnustatumaid ja põnevamaid koorikomponiste kogu maailmas, kelle helikeele on eeskujuks võtnud paljude maade heliloojad. Tormis on eelkõige koorimuusikahelilooja. Suur osa tema loomingust tugineb eesti ja teiste läänemeresoome keeli kõnelevate rahvaste folkloorile, aga ta on kirjutanud palju koorimuusikat ka ilma folkloorse aluseta. Iseloomulik on kooriteoste koondamine ulatuslikesse tsüklitesse. Tormis tõi eesti koorimuusikasse modernse helikeele. Samuti on ta loonud mitmeid instrumentaalteoseid, ooperi "Luigelend" (1964), kantaat-balleti "Eesti
lugulauludest lastenäidenditeni, jutustustest eelistas Liiv isikustamist, võrdlust, metafoori,. tragöödiateni. Sajandivahetusel sai J. Liiv tuntuks Kasutas palju kordusi ja rahvaluulepärast algriimi. mahukate lüroeepiliste teostega, kusjuures ta Juhan Liivi luule hilisematesse väljaannetesse on arendas välja allegoorilise lugulaulu. Tuntum neist koondatud kokku üle 300 luuletuse ja on kunstinõudlikult kirjutatud ,,Kõrbelõvi". Jakob luulekatkendi. L-i loodus-, isamaa- ja isikliku Tamm (1861-1907), pärines Nõo kihelkonna traagika luule on eriliselt siiras, tundesügav ning moonakaperest. J. Tamme varasem looming on rahvalik. Nagu proosas, nii ka lüürikas kaitses ta ilmunud kogudes ,,Ärganud hääled". Lüürika elu vaeslapsi. Esimesena tunnustasid tema luulet uuenemisprotsessis oli J
muinasjutulist õrnust ja ilu, kuid selle asemel on tükike tõelist nõmme ja laant: Kanarbikus kasvasin, Tuli päike, tulisilm, sambla süles sirgusin, teiseks, teiseks läks kõik ilm. kaste külm mind kaisutas, Laasi hakkas hiilgama, pilve puhkel paisutas: õhud õrnad õõtsuma, olen nõmmelill. ilutsema ma. (Nõmmelill) Rahvalauliku tundepuhtuse ühinemine romantilise tunglevusega annab ,,Luuletuste" esimese vihu armastuslauludele nende äravahetamatu näo: (Unes nägin) Unes nägin hiilgavat Aga ei ma sinna nüüd kalli silmad säravad, imemaad, igatse: kaunimad, kuulsin kannelt kaunimat mul on kaunim, armsam hüüd - kalli laulud lõbusad, kõlavat. kuulake: armsamad. ,,Luuletuste"(1890) teises vihus tuleb sisse jagamatu tunde kahestumine. Õnne suurusega võrdseks saab kaotuskartus. Kõige üle valitseb haavalik hingestatus, üleolek puhtmeeleliselt armastus lähedus hinge loovatele jõududele. Teadmine teise inimsüdame vastukõlast annab
Kõige erksamgi looduspilt on vaid äratõukeks mingi mõtiskluse juurde, võrdkujuks filosoofilisele või sotsiaalsele üldistusele.Tema looming tervikuna mõtteluule ja intellektuaalne luule. Eelistab seista teadmiste suhteliselt kindlal graniitalusel. ,,Söerikastaja" 1958 - Krossi kõige algatuslikum kogu, mis küttis kirgi kuumaks ilmumise hetkel. Läbis valikufiltri, toonitas agiteerivat, üleskutsuvat, hukkamõistvat poolt. Sellest kogust tulvab tarmukust, hoogu ja energiat.Esile tooks luuletuse ,,Saun" - vihjab puhastusele ja selle vajalikkusele meie ühiskonnas.Protsetivaimust vaba luuletus ,,Linnud" - peale linnualauluelamuse ei tasu midagi otsida. 3. I Romaan. J.D.Salingeri ,,Kuristik rukkis" : kokkuvõte süzeest; Holdeni iseloomustus; teose peamõte. II Juhan Liivi luuletuse peastesitus: meeleolu ja sõnumi sõnastamine; kõnekujundid luuletuses ROMAAN- jutustava proosa suurvorm, tänapäeval kõige hõlmavam ilukirjanduslik maailmakirjelduse vorm
Lendab kuldnokk, vaatab ringi, otsib, kus ta pesakast. Trepil neli paari kingi -- paljajalu neli last. Aknal aga noomib ema: ,,Paljajalu veel ei või! Maa vast hakkab tahenema, päike vaevalt lume sõi. Veel on külma ööde põues, härmahalla koidikul, olgugi et päeval õues päike soe kui juunikuul." Kannikene emale Mina, pisikene poju, vaevalt nelja-aastane, tulen aasalt, tulen koju, tõttan vastu emale. Emakene, memmekene, nägin aasal liblikat. Esimene kannikene kasvas säälpool väravat. Kulla-kuku-kallis ema, kannikese panen ma sinu tuppa õilmitsema, memme tuba ehtima. Lõoke Laia sinitaeva all helisemas lõo laul: Liiri-lii, lõõri-lii! Juba vara kevadel näeme lõokest nurmedel. Liiri-lii, lõõri-lii! Hommik-koidust õhtuni lõoke laulab ikka nii: Liiri-lii, lõõri-lii! Armas lõoke, õpeta mindki laulma sinuga: Liiri-lii, lõõri-lii! Siis ma hõiskan samuti
koolis. Õppis viiulit. Esimene ja viimane armumine (Liisa Golding), kellega oli tihe kirjavahetus ("Kirjad Liisale"). Töötas ajalehtede toimetustes. Liivi ja Vilde vahel tekkis konflikt. Tal diagnoositi skisofreenia. 1894 kasvas üle märatsevaks hullumeelsuseks. Sel ajal tekib tema luule paremik. 1913 sureb tahted akna juurde minna. Juhan Liivi luulepreemia sai esimesena 1965 saare naine Debora Vaarandi ("Eesti mullad"). Paul-Erik Rummo sai luulepreemia luuletuse "Ikka Liivist mõeldes" eest. Veel on preemiat saanud P-E. Rummo, J. Kaplinski, B. Alver kahel korral, D. Kareva, E. Mihkelson kahel korral, K. Lepik ainus Välis-Eesti autor, A. Ehin. Nikolai Triik tegi temast parima pildi. Friedebert Tuglas päästis Liivi luuletused, korjas kokku ja avaldas. 1927 kirjutab ta Liivist monograafia. Luulet on viisistatud. Looming 1905 jõuab Liivi looming rahvani tänu rühmituse Noor-Eesti tööle. Põhjalikumalt
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
