Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Juhan Liivi luule minu pilgu läbi". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
luuletus, luuletuses, kull, tiiva, rind, geniaalne, poeet, veetis, peipsi, sattuma, loodusele, liivil, teebki, kevadest, maikuu, koitis, linnud, toitis, vist, vihkas, iseennast, laitis, arvas, laidab, lugedes, peatuma, lumehelbeke, riimide, peast, luulega, nukrat, austust, vaevaltJuhan Liiv ja loodusluule Sissejuhatus Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb-
Juhan Liiv Sissejuhatus Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb-naljakas tõsiasi on seegi, et suur
Loodus Juhan Liivi luules Ehkki Liivi elu ei olnud kerge, üksindus ja skisofreenia mõjusid talle laastavalt, suutis ta leida endale muu ''kaaslase'' peale inimeste, kellega ta oli väga lähedases suhtes looduse. Kuna Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses, siis kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja veekogude kiindumus väljendub rohkesti ka tema luules : Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa! Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Armas on su voode vilu, aga sinu lainte ilu kesse mõistab võrrelda!
juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust. Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil (jutustused "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar", mõlemad 1893). 1894.aastaks oli haigus arenenud nii kaugele, et Liiv tuli paigutada Tartu närvikliinikusse. Vaimuhaigus saatis teda elu lõpuni. Järgnevalt kadus ta avalikkuse silmist ligi 10 aastaks. Oma viimased eluaastad veetis Liiv kodutu hulkurina. Kuskil ei leidnud ta rahu oma haigele hingele. Kirjanikest sõbrad püüdsid tema seisukorda parandada, muretsedes talle rahalist abi ja peavarju. Juhan Liivi viimseks eluasemeks oli Plakso-Madise talu Kavastu-Koosal, kus ta elas oma lellepoja naise Anna Liivi hoolitsusel. Ka oma viimsel eluaastal ei loobunud Liiv rännakuist. Ta võis kümneid kilomeetreid matkata tuisu ja külmaga, hõlmad lahti ja rind paljas. Tuisk tundus talle tervendavana ja heana.
2. Loodusluule Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luulezanrit loodusluulet tahan siinkohal ka põhjaliku-malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või-malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvas-tas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste.
Referaat Juhan Liiv (1864-1913) Nimi: Klass: 2008 Sissejuhatus Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega (skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb-
Oma tõvest kirjutas ta luuletuses ,,Helin". Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud mu rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsaks on jäänud maapäälne ring. Siit võib leida, et mida vanemaks ta sai seda hullemaks läksid haigus hood. Luuletuse lõpp pajatab seda, et uskus, et seesama tõbi tapab ta. Selles suhtes oli õigus Liivil, kuna enne surma muutus ta hulluks ja uskus, et on kuninglikust soost. Juhan Liiv kirjutas palju luuletusi isamaast. Need olid väga kurvad ja sünged
Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest.(lk 83) Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.(lk 8) Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev". Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb!
Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest.(lk 83) Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.(lk 8) Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev". Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb!
Kajakate kisa rannaäärsel veel osa neist on lennus, teine kaljudel. ("Sügisene rand") ,,Suvi"-Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev". Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila!
Kirjanike luules on kevade saabumist kirjeldatud kui rõõmu ja lootuste aega. "Siis kõik väljad valendavad, / lahti iga lille silm, / järvel lained helendavad, / ilus päiksepaisteilm. / Siis kõik kaua kannatavad / nupud rõõmu-silmavees, / eluvaimud lehvitavad: / kevade on meie ees." Siin räägib Liiv, et kevad toob rõõmu ja eluvaimu. Ta suudab anda edasi reaalsuslähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest, mis loob endalegi hea kevadmeeleolu. Lydia Koidula luuletus "Kuningas kevade" on eelnevale suhteliselt sarnane: "Päikseterad puistvad kulda / üle unest ärgand maa, / lilled muruema mulda / ehitavad õitega, / taevas hiilgab sinikattes - / kust see kõik? Ütelge! - / Kuningas ju jälle tulnud, / õitsev kuning kevade!" Uni sümboliseerib siinkohal pikka talve, mis on lõpuks mööda saanud. Kevade tulekut kirjeldatakse kui kuninga saabumist, kelle auks hakkab loodus tärkama. Sel ajal läheb ümbrus vaikselt roheliseks ja kõik nagu ärkaks uuesti
Teises salmis tõi sisse igatseva alatooni. Liiv pööras palju tähelepanu pisiasjadele. Ta kohtles loodust erilise intensiivusega ning võttis teda kui enesega võrdset. Luuleklassik oli erakordselt tundlik kodumaa ja rahva suhtes. Tema keskseks mõtteks oli eesti rahva püsimise küsimus tulevikus. Kirjanikule oli oluline isamaa vabadus. Suurt tundeintensiivsust oma maa vastu kajastavad tema luuletused "Sinuga ja Sinuta" ning "Kui tume veel kauaks ka sinu maa". Mõlemas luuletuses on tunda, kuidas Liiv soovis, tahtis, uskus sünnimaa iseseisvumisse. Ta rõhutas hoolivust Eestimaa vastu, lausudes: "Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma Sinuta!" Juhan Liiv hindas ja hoidis enda isamaad uhkuse, väärikuse ja igatsusega. Autobiograafilistes luuletustes peitub kogu kirjaniku looming. Liivi mõtteluule paistab silma väga
kevad,sügis,talv,tormid,tuuled.Need teemad läksid just tema ükildase isiksusega kokku. 2.Kõige rohkem kirjutab Juhan Liiv sügisest,mida ta ise ka kinnitas.Sügisest on kirjutatud nii rõõmsaid,säravaid,kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi.Tema jaoks on sügis just väga mitmepalgeline,mis teebki luuletamise huvitavamaks ja värvikamaks. 3.Tekib reaalne pilt Eesti looduse kaunidusest ja mitmekesisusest. 4.Kõige lühem luuletus on ,,Sügise(tuul)" .Meelde jääb oma lühidusega ja mõtte välja toomisega kõigest 4 reaga. 5.a)"Lumehelbeke tasa,tasa Liugleb aknale tasa,tasa." Mulle meeldib see kõige enam sellepärast,et väiksen,kui anti luuletusi valida pähe õppimiseks,oli see just sobiv.Sest oli see ju kerge riimiga ning lühike.Kui meelest läks,siis sai omast peast veel juurde ka lisada,põhiline oli ikka tasatasa. b)"Tuisk jookseb võidu tuisuga, et teine teisest mööd ei saa: üksteise ette tõttavad,
see on mu ema, mu kullake! J. Liivi iseloomustamisel on teda nimetatud kõige eestilikumaks luuletajaks ja usun, et tema isamaalise sisuga luuletused annavad selleks ka põhjust. Võib ka öelda, et tema tõi eesti luulesse realistlikuma vaate ja rahvaliku elutunnetuse. Liiv armastas oma isamaad ja kirjeldas seda oma luules palju reaalsemalt (ei idealiseerinud) kui varasemad lüürikud seda teinud olid. Luuletus ,,Eile nägin ma Eestimaad", mis praegusel hetkel muudetud (teksti)versioonina meenub meile kohe ansambel Ruja lauluna, jutustab meile toonaste talupoegade eluolust ja olukorrast Eestis. Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka- ja lepavõsasid!
Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, millest ta ka kirjutas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesajuga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. „Sügis,“ „Oh kanarbik, oh lilleke,!“ „Lehed lang´sid,“ Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. „Üle vee“ J. Liiv on kirjutanud ka isamaaluulet. Isamaaluule on erinev, esineb nii väga kurba ja sünget, kui ka rõõmsamaid toone isamaa kohta. Kirjutas realistlikult. Armastus isamaa vastu oli ainuke, mis vaesel Liivil oli. „Eile nägin ma Eestimaad“ – selles luuletuses kirjeldab Liiv Eestit nagu ta oli: lagunenud hooned, ilmetud väljad ja võsa … Liivil kirgastub siiski poeetiline nägemus oma maa ja rahva püsimisest ning
Juhan Liiv „Sinuga ja Sinuta“ Isamaalineluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tuge- vaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. “Sinuga ja Sinuta”- “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”. Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. „Noor-Eestile“- Luule aitas Liivil üle elada raskeid hetki elus. Ta tundis end kirjutades vabalt. Siiani hinnatakse kõrgelt Liivi luule loomulikkust, ükski sõna ega riim ei jäta võltsi muljet
Raske tegu maha rusus tugevamaid enne mind: nüüdki mina vaikses usus koju lendan, väsind lind! Hinge pisaratest sulle pärga püüdsin kududa: hõlmad lahti hoia mulle, hinge ilu Eestimaa! See luuletus on justkui testament Eestimaale. Selle kirjutas ta oma surivoodil tal ei olnud surmatunnil muud mõtetes, kui kodumaa ja isamaaarmastus. Selles poeemis põimuvad üleskutse rahvale, kõrgromantilised kujundid ja nendele vaatamata säilinud sügavalt isiklik sisu ja tundepuhang. Juhan Liivi päritolu vaesest paljulapselisest perest on ilmselgelt suuresti mõjutanud ka tema luulet. Sarnaselt Koidulale, oli ka tema esimeseks tööks ajakirjanikuks olemine, ning seda
JUHAN LIIV (30. aprill 1864 Alatskivi 1. detsember 1913 Kavastu-Koosa) Referaat Tallinn 2009 Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb-naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik
Ado Grenzsteini pihta sepitsetud väike anonüümne poliitiline pilkenali (“Baltlaste Piirikivi”) Eesti Kirjameeste Seltsi tüli puhul 1881. aastal. 1882. aastal asendas ta haigestunud vend Jakobit Väike- Maarjas Triigi ja Avispea koolis kooliõpetajana. Järgmisel aastal haigestus ta ise ja pöördus koju Liisa Marie Golding Seal tutvus Juhan Pandivere mõisa kutsari tütre Liisa Marie Goldinguga, kellessekiindus. esimene trükis avaldatud luuletus – “Maikuu öö". Liiv oli siis 21-aastane. “Virulase” juures töötades tutvus ka Eduard Vildega. Järgmisel, 1886. aastal püüdis Liiv jätkata haridusteed ning asus õppima Tartusse H.Treffneri eragümnaasiumisse. Ta ei suutunud seal kohaneda ja katkestas õpingud pool aastat hiljem. Liiv siirdus elama omaste juurde, tegi kaastöid ajakirjandusele. 1887. aastal koostas esimese luulekogu käsikirja "Õied ja okkad” 52 luuletusega, kuid seda ei õnnestunud avaldada.
Loodus tahaks end justkui salaja muuta, nii, et keegi sellest aru ei saaks. Tema maalilisust ja ilu tahavad kirjanikud oma luuletustes välja tuua võimalikult palju. Läbi luuleridade on looduse rikkalikkust ja võimu ning muutusi hea näidata. Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva biograafiaga isik. Mõlemad luuletajad on kirjutanud palju loodustemaatilist luulet. Liivi loodusluule on koondunud aastaaegadele, enamasti sügisele: ,,üle külmetanud / sügisese maa, / palja metsade, / tules nutvate...". Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga.
Ja põlvest põlveni kajab. * Sa tulid Sa tulid tuppa ja valgust Ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, Kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa ja valgust Ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus kui muusik, Su komme valgust täis! Nii tulid tuppa ja valgust Ja selgust sai tuba täis. Su naeratus oli kui päike, Kõik ilm sai päikest täis! * Minu luule Minu luule, sina oled Kui haige tiivaga lind, Kel kull ära kiskund tiiva Ja kellel haige ka rind. Kui haavatud kotkas oled, Kes tõusis pilve poole, Ja kui ta üles tõusis, Siis osas küti nool. Küll oli su lend ilus, Lend ilus pilve pool, Lend läbi päikesevalge, Vaba kui õhuvool! Siis tõusid sa pilve alla Ja vaatasid ümber seal Ja otsisid kõrgema männi Ja istusid tema peal! Nüüd oigad haledalt üksi All pimedas tihnikus Ja vaatad haledalt üles, Kus lendab su igatsus!
detsembril 1913. [1] 3. ÜLEVAADE LOOMINGUST 5 Kirjandusse tuli Juhan Liiv vend Jakobi eeskujul romantiliste tundeluuletustega. Peagi märkas kultuuri teisenemist ja hakkas liikuma realismi poole. Ta alustas küll luuletajana, kuid aastail 1888-1894 oli ta eelkõige prosaist. [4] Juhan Liiv andis välja elu jooksul järgmised luuletused, jutustused, teosed ning kogumikke: 1885: esimene luuletus "Maikuu öö" ajalehes Virulane 1887: käsikirjaline luulekogu "Õied ja okkad" ei õnnestunud trükis avaldada 1888: "Päästetud" esimene jutustus ajalehe Sakala lisas 189092: lühijutte ja luuletusi ajalehes Olevik 1893: kogumik "Kümme lugu" 1893: jutustus "Käkimäe kägu" 1894: jutustus "Vari" 1895: jutustus "Nõia tütar" 1904: ajaleht Uus Aeg avaldab oma lisas "Juhan Liiwi kirjatööde kogu", ilmub
* * * * Juhan Liiv Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse. Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused.
läikideaalid", ,,Kas olete näinud laeva, mis mastita". · Teema, nimega loodus, pealkirjad on: ,,Talve öö", ,,Järv", ,,Pikne", ,,Mets", ,,Tuul mängib pärna lehtedega", ,,Kullerkupp", ,,Lumelillekene". · Neljanda teema pealkirjad on: ,,Noorusaeg", ,,Vanaema teeb sängikest", ,,Aeg", ,,Ema ja tütar", ,,Las lapsed teevad". · Viienda teema pealkirjad on: ,,Valu", ,,Tühi", ,,Isakene, emakene,", ,,Hing lendab isamaa poole", ,,Ei näe enam", ,,Emale". 2. Milline luuletus köitis, milline mõte või tunne jäi meelde? Mind köitis luuletus nimega ,,Emale". See luuletus rääkis palju valust, hirmust ja kaotusest. Ka oskamatusest ja vaesusest. Seda luuletust lugedes tekkis tunne, nagu räägiks see luuletus sinuga. Nagu oleksid sina Ema. See rääkis ka kodumaast. Kui vaene ja abitu see on. Ja kuidas kodumaa Teda maha oli teinud. Ja kuidas kodumaa teda pilganud oli. 3. Millisena näeb autor a)inimsuhteid; b)armastust; c)elu mõtet;
Sissejuhatus Minu referaat räägib Juhan Liivi elust ja loomingust. Ta on ainulaadne ja geniaalne Eesti kirjanik, kes elas aastatel 1864 kuni 1913. Ta elu oli väga raske lapsepõlv möödus täielikus vaesuses, hiljem tabasid teda mitmed rasked haigused ja pääsetee leidis ta looduses ja möödus üksinduses ja nukruses. Ka ei vedanud tal armastusega. Teda on iseloomustatud kui ,,kõige eestilikum luuletaja" või ,,eesti kaasaegse luule algataja". Tema vanem vend Jakob Liiv oli omal ajal tuntud ja tunnustatud eepiline luuletaja.
See tunne areneb pideva hooga ajal, kui naine viibis võõral maal. Juhan Liiv kaasab tihti isamaalisse luulesse peale kodumaa ka väliseid teemasid. ,,Ma neidu armastasin" on Juhan Liiv võrrelnud neiu armastust isamaaga, kus mõlemail ,,polnudki midagi kosta, vist vaikisid lootuseta". Nendes ridades andis Liiv vähe lootust oma armastusele, olles otsesõnaliselt pettunud oma isamaaski. Kurbus ja meeleheitlikkust leiab Liivi luules veelgi: ,, Jätke mind, jätke mind, / ei mul rahu leia rind, / olen õnnetuse-lind, / isamaa, pean kalliks sind. / ... / olen õnnetuse lind. / ... / ei mul rahu leia rind!" Siin peab Liiv isamaad kalliks, olles pettunud hoopiski iseendas. ,,Ma neidu armastasin, ei kostnud ta ei, ei jaa vist polnudki tal kosta vist vaikis lootuseta. Ma isamaad armastasin. Ja see ei kostnud ka. Vist polnudki tal kosta, vist vaikis lootuseta.
Eesti rahvuslik kirjandus algab Petersoniga. õppetused" (1840) sõitleb ta inimeste laiskust, Peterson Kristjan Jaak (1801 - 1822) oli hooletust ja teisi pahesid. Tema kõige Rahvusliku luule looja. Petersonist ja tema väljapaistvam saavutus luules on dialoogiline oodidest algab Eesti kunstiväärtuslik lüürika. P - "Piibo jut" (1840), milles Jaan ja Mihkel räägivad andekas luuletaja, tugev mõtleja ja poeet, maise sõpruse ja armastuse kaduvusest, võrreldes kunstniku hingus, pastoraalides rahvalaulu seda piibusuitsu hajumisega. Faehlmann kasutas põhimõtted, motiivid - Eesti rahvusliku kirjanduse luuletuste kirjutamisel keerulisi antiikseid algus. Kirjutas eesti keeles - uskus selle tulevikku. värsimõõte, et sel kombel osutada eesti keele Kirjutas päevaraamatut (dialoogides, sententsid, küpsusele. Faehlmanni jutud on õpetliku sisuga ja
elueesmärk on koguda varandust, raha on tema silmis ainus väärtus ja mõõdupuu. Ta on ülbe ja jõhker mees, kes ei hooli isegi oma pereliikmetest. Mogri Märdi tegelaskuju ületab realistlikud piirid ja mõjub ürgkurjuse kehastusena. Märt kaotab mõistuse, kui maja koos rahaga pikselöögist põlema süttib ja poeg tules hukkub temast saab abitu ja leebe ullike. 5)Juhan Liivi elu ja luule, epigonismi ületamine, isamaa-temaatika, võrdlus Koidulaga. Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi luuletaja vanem vend Jakob Liiv. Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks olemisi on ta ise meenutanud kui oma elu kõige õnnelikumat aega. Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani. 1882
Ta on kirjutanud terve kogu klassikalistes värsivormides luulet ("Vaimusõõrmed"). Ja kuigi viimasel ajal avaldab ta peamiselt koondkogusid, on ta luule mõju praegusele nooremale luulepõlvkonnale olnud tohutu. Nii Karl Martin Sinijärv, Sven Kivisildnik kui Jürgen Rooste on otse või kaude kuulutanud Andres Ehini oma suurimaks eeskujuks. Andres Ehin on Tartumaal Alatskivil Juhan Liivi sünnipaigas välja antava maineka luuleauhinna 25. laureaat. Liivilikuks tunnustatud pealkirjata luuletus ,,***sügaval maa all elavad " pälvib Andres Ehini loomes tähelepanu ka selle poolest, et on kirjutatud kodust kõige kaugemal Lõuna-Ameerikas Kolumbias 2001. aastal toimunud rahvusvahelisel luulefestivalil. Andres Ehin usub, et Eestis on kõik korralikud luuletajad rohkem või vähem ennast Liivil mõjutada lasknud. Ta arvab endalgi enam kui ühe liiviliku luuletuse olevat. Liivi luulepreemiast (raha ei anta, kingitakse vaid karjamärss) peab Ehin päris palju
Tema looming tervikuna mõtteluule ja intellektuaalne luule. Eelistab seista teadmiste suhteliselt kindlal graniitalusel. ,,Söerikastaja" 1958 - Krossi kõige algatuslikum kogu, mis küttis kirgi kuumaks ilmumise hetkel. Läbis valikufiltri, toonitas agiteerivat, üleskutsuvat, hukkamõistvat poolt. Sellest kogust tulvab tarmukust, hoogu ja energiat.Esile tooks luuletuse ,,Saun" - vihjab puhastusele ja selle vajalikkusele meie ühiskonnas.Protsetivaimust vaba luuletus ,,Linnud" - peale linnualauluelamuse ei tasu midagi otsida. 3. I Romaan. J.D.Salingeri ,,Kuristik rukkis" : kokkuvõte süzeest; Holdeni iseloomustus; teose peamõte. II Juhan Liivi luuletuse peastesitus: meeleolu ja sõnumi sõnastamine; kõnekujundid luuletuses ROMAAN- jutustava proosa suurvorm, tänapäeval kõige hõlmavam ilukirjanduslik maailmakirjelduse vorm. Iseloomustab mitmeplaaniline sündmustik, tegevusliinide ja probleemide rohkus ning arvukas tegelaskond.
"Tuuline rand" 1955-66 saarlased hakkavad Tagarannas oma laeva ehitama, 4. osa keskmes on perekond Tihu. Tõnis Tihu saab laevakapteniks- vastandid Juhan Smuul rahvakirjanik Koguvast. 1946 luulekogu "Karm noorus", poeem "Stalinile ja "Järvesuu poiste brigaad". Olukirjelduste kogumik "Kirjad sõgedate külast", "Muhu monoloogid", reisikiri "Jäine raamat" (sai Lenini preemia), luuletus "Mälestus isast", näidend "Metskapten e Kihnu Jõnn" Debora Vaarandi Valjalast, elu lõpul elas Tallinnas. "Eesti mullad" 1965 esimene Liivi preemia laureaat. Poeemid "Talgud Lööne soos", "Alla Mari", luuletus "Saaremaa valss" Ülo ja Jüri Tuulik Abrukalt. Ülo tõsisem, romaan "Sõja jalus" sõrulaste küüditamine II ms lõpus. Jüri peamiselt jutustused "Meretagune asi", Abruka lood, "Räim pisike kena kala"
venestusajal riigikeele oskamatuse pärast. Pärast seda sai Kuhlbarsist vaba literaat, kes 21 tegeles peamiselt mitmesuguste pseudomütoloogiliste uurimuste (harrastas muinasaja ning kohanimede uurimist) ning luuletuste kirjutamisega. Järelärkamisajal populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele traditsioonile. Juba enne Lydia Koidulat kirjutas ta idüllilist luulet isamaa ülistamiseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus "Vanemuine", üldtuntud rahvaliku lauluna "Kui Kungla rahvas kuldsel aal..." (1869). 1904. aasta 12. augustil oli Koidu seltsil vähisöömise õhtu, kus tõsteti üles mõte: 35-aastane koor vajab oma laulu. Poeet ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars, kes seltsi üritustel alati kohal oli, võttis paberi ette ning veerandi tunni pärast oli üheksa rida teksti paberil: «Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal...» Samuti on Kuhlbarsi välja pakutud Viljandi teatri Ugala nimi Muinaseesti
osa) ,,Mahtra sõda" ,,Anijamehed Tallinnas käisid" ,,Prohvet Mattsvet"- Eduard Vilde Diloogia (2.osa) ,,Anna Karenina" Üksikromaan ,,Kõrboja peremees" A.H. Tammsaare 11) Jutustus Silvia Rannamaa ,,Kadri" 12) Novell Friedebert Tuglas ,,Popi ja Huhuu" 13) Miniatuur A.H.Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 2. LÜÜRIKA EHK LUULE 1) Regivärss 2) Ood ehk ülistuslaul Kristjan Jaak Peterson ,,Kuu" 3) Tavaline luuletus Heiti Talvik ,,Palavik" 4) Sonett Marie Under ,,Sirelite aegu" 5) Pastoraal ehk karjaselaul K.J.Peterson ,,Ott ja Peedu" 6) Haiku 3. DRAMAATIKA EHK NÄITEKIRJANDUS 1) Komöödia Eduard Vilde ,,Pisuhänd" 2) Tragöödia William Shakespeare ,,Romeo ja Julia" 3) Draama Eduard Vilde ,,Tabamata ime" 4) Jant Oskar Luts ,,Kapsapea" 5) Stsenaarium
annaabi.ee 
