Juhan Liiv "Sinuga ja sinuta" (3)

Sinuga ja Sinuta
 
  Juhan Liiv on üks Eesti luuleklassika suurnimesid. Liiv oli üks esimesi luuletajaid, kes nähtut äärmiselt detailselt ning reaalselt kirjeldas. Luuletustes puudus liialdatud pateetika, ilutsemine ja paisutatud tunded. Eriti hingelähedased olid luuletajale loodus-, isamaa- ja mõtteluule.
  Liiv armastas loodust. Tema loodusluule on ühteaegu nukker ja luuleline, mis suudab anda edasi reaalsuslähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Enim armastas luuletaja kirja panna omapäraseid jooni aastaaegade kohta.
Kevadest on Liiv kirjutanud heldimusega, kirjeldades tärkava aastaaja loodust ning selle ilu. Tema üheks silmapaistvamaks luuletuseks on "Mai hommik".
Õrn maikuu hommik imeilul koitis.
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos
ja kastekullal hiilgas iga roos,
mis mururinda rikkalikult toitis.
 
Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis,
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme ohu hoos , –
mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.
 
Esimeses salmis lõi kirjanik pildi ärkavast maast kogu selle lihtsuses ja võlus. Teises salmis tõi sisse igatseva alatooni.
Liiv pööras palju tähelepanu pisiasjadele. Ta kohtles loodust erilise intensiivusega ning võttis teda kui enesega võrdset.
  Luuleklassik oli erakordselt tundlik kodumaa ja rahva suhtes. Tema keskseks mõtteks oli eesti rahva püsimise küsimus tulevikus. Kirjanikule oli oluline isamaa vabadus. Suurt tundeintensiivsust oma maa vastu kajastavad tema luuletused "Sinuga ja Sinuta" ning "Kui tume veel kauaks ka sinu maa". Mõlemas luuletuses on tunda, kuidas Liiv soovis, tahtis, uskus sünnimaa iseseisvumisse. Ta rõhutas hoolivust Eestimaa vastu, lausudes:
 
"Isamaa!
Sinuga olen õnnetu ma,
õnnetum ilma Sinuta!"
 
Juhan Liiv hindas ja hoidis enda isamaad uhkuse, väärikuse ja igatsusega.
  Autobiograafilistes luuletustes peitub kogu kirjaniku looming. Liivi mõtteluule paistab silma väga valuliku ning kannatusterohkena. Tema luuletus " Helin " andis märku tema haiguse süvenemisest ning "Mitte igaühele", milles Liiv väljendas selgesti oma võimet näha inimesi ja situatsiooni läbi, öeldes:"Mitte igaühele õnneks ei antud selgesti näha".
 Kõik temast väljuv oli ehe, siiras ja sundimatu eneseavaldus.
 
Juhan Liiv oli kirjanikust maarahva laps, mees, kelle aines oli pärit maalt, loodusest ning kelle jaoks linn oli hullumaja .
Friedebert Tuglas on kord öelnud: "Liiv pole oma luuletusi kirjutanud, vaid kannatanud."
Kõik, mida Liiv nägi, puudutas ta silmi. Tal oli võime näha läbi ning leida ilu looduses, ligimestes endas kui ka nende tööviljakuses ning -usinuses ja isamaa käekäigus. Talle valmistas valu kodumaa, mis oli võõra võimu all ning tunded, mis teda seetõttu kurvastasid. Juhan Liiv läks Eesti ajalukku kui üks silmapaistvamaid meesluuletajaid, kes pälvis erilise tähelepanu oma originaalsuse ja uudsusega, mis tol ajal oli erakordne.