Eesti kuulsaimad autorid (0)

Reiner Brocmann
Oli pastro, juhuluuletaja ja tõlkija. 1637. Aastal avaldas ta esimese teada oleva eestikeelse pulmalaulu. Reiner Brocmanni elukäigu ainetel on Herbert Salu kirjutanud romaanid "Lasnamäe lamburid" (Lund 1978) ja "Siiditee serval " (Lund 1986), mõlemad romaanid koos ilmusid aastal 2000 (Eesti Raamat, Tallinn) Eesti romaanivara sarjas .
Käsu Hans
Käsu Hans oli eesti luuletaja ning günekoloog ja kooliõpetaja. Hans kirjutas arvatavasti umbes 1708. aastal Tartule Põhjasõjas Vene vägede läbi sündinud kannatustest 32-salmilise lõunaeestikeelse kaebelaulu "Oh! ma waene Tardo Liin..." (Käsu Hansu nutulaul). Oma aja kohta kunstiliselt mõjukas isiksustatud monoloog säilis rahvasuus. Varaseim üleskirjutus pärineb aastast 1714 pastor Johann Heinrich Grotjahnilt Tartu Jaani koguduse meetrikaraamatus. Trükis ilmus monoloog 1902 .
Kristjan Jaak Peterson
Oli eesti kirjanik. Sündis Viljandimaalt pärit kirikuteenri pojana . Tema isa oli Riia eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja . Kristjan Jaak sündis pere kolmanda lapsena, õppis Riia kubermangugümnaasiumis ning 1819–1820 Tartu Ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas.
Friedrich Robert Faehlmann
Eesti kirjanik ja arst. Sündis Ao mõisa valitseja pojana, võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisaomaniku von Paykulli perekonda kasvatada. Õppis 1810– 1814 Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu Kubermangugümnaasiumis ja 1817–1827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Kuulas ülikoolis ka filoloogia - ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu.
Lydia Koidula
oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson , kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi.
Ado Reinvald
Kirjutas luuletusi, jutustusi, naljalugusid ja näidendeid. Tema isamaaluule järgib Lydia Koidula eeskuju ning kirjanduslikuks nõuandjaks oli Friedrich Reinhold Kreutzwald . Tema luuletusest Kuldrannake on saanud rahvalik laul. Reinvald oli üks Sakala kaastöölisi ja levitajaid ning osales ka kalendrite koostamisel.
Juhan Liiv
Töötas ajalehtede Virulane, Sakala ja Olevik toimetuses . Olevikus kujunesid selgemini välja Liivi kirjanduslikud arusaamad. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja "Luuletused". Elu lõpus kannatas Liiv tagakiusamismaania all ja rändas ringi. Üks Liivi eluloo tuntumaid motiive on, et hooti kujutles ta end olevat Poola kuninga ning asus ka mõne korra rongiga teele Poola suunas, kuni ta rongilt maha tõsteti ning tagasi Tartusse saadeti.
Anna Haava
Aastal 1996 ilmus Anna Haava valikkogu " Laulan oma eesti laulu" (ER, Tallinn, 384 lk; lk 371–379 koostaja Silvia Nagelmaa järelsõna "Aktsente Anna Haava luulest "). Aastal 2006 ilmus Anna Haava kaua käsikirjas seisnud mälestusteraamat "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest" ( Ilmamaa , Tartu, 464 lk; järelsõnana on avaldatud Julius Mägiste "Mälestuskilde Anna Haavast ja tema perekonnast"). Aastal 2008 ilmusid Anna Haava kogutud luuletused "Luule" (ligi 700 luuletust; järelsõna: Doris Kareva , SE & JS, Tallinn, 576 lk).
SIURU (lol)
Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit , kes oli ka selle rühmituse asutaja , Marie Under, Johannes Semper , Friedebert Tuglas , Artur Adson , Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas.
Henrik Visnapuu
oli eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Henrik Visnapuu oli Korp ! Sakala liige.
Kalju Lepik
Kalju Lepik avaldas oma esimesed luuletused 1939. aastal õpilasajakirjades, nende hulgas "Iloli" ja "Tuleviku Rajad". Nii vormilt kui teemadelt mitmekülgses luules leidub võitleva hoiakuga isamaalüürikat ja eleegilisi ühiskonnasüsteemide ja neis muganenud inimeste pihta sihitud satiiriga. Tunnuslikud on omapärane ja jõuline kujunduslikkus ning rohked rahvalaulu väljendusvahendid ja vihjed eesti luuleklassikale. Leidub paatoslikke isamaaluuletusi, romantilise hõnguga meenutusi sõjaväeaastaist. Autori isikupärast laadi toetab juba esimestes kogudes omamoodi võllahuumor, millega tõrjutakse sisemist ängistustunnet. Hiljem on Lepik kasutanud mitmesugust kujundkeelt.