Jaan Vahtra (0)

Jaan Vahtra

Jaan Vahtra (23. mai 1882 Kaaru – 27. jaanuar 1947) oli eesti maalikunstnik , raamatugraafik, kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ja pedagoog . Jaan Vahtra oli üks eesti modernistlikest kunstnikest. Tema kunstipärand on mitmekülgne.
1916. aastal Jaan Vahtra mobiliseeriti. Sel puhul avaldas ta oma mõtteid sõjast.
Rindele sattumist õnnestus Jaan Vahtral vältida, lõpuks ta isegi vabanes sõjaväest ning elas kaasa tormilistele revolutsioonisündmustele Peterburis. Eriti huvitavad on Jaan Vahtra tähelepanekud ja kokkupuuted modernsete kirjandus- ja kunstisuundade ning nende esindajatega. 1918. aasta juunis lahkub Jaan Vahtra revolutsioonilisest Neevalinnast. Kunstiakadeemia jäi lõpetamata, kuid kõigest hoolimata nimetab Jaan Vahtra Neevalinna oma kaunimaks noorusmaaks. Jaan Vahtra suri 1947. aastal.

Haridus

1893. aastal, 11-aastasena, läks Jaan Vahtra Vanaküla vallakooli. 1896. aastal jätkas õpinguid Räpina kihelkonnakoolis. Õpiraha teenis ta talusulasena.
1913. aastal hakkas Jaan Vahtra õppima Keiserliku Kunstiseltsi Kunstikoolis Peterburis, 1916. aastal oli üliõpilane Peterburi Kunstiakadeemias.

Ühiskondlik tegevus

Sajandi algul oli Vahtra kantseleiametnik ja kooliõpetaja Võrumaal, nondest aegadest on ta kirjutanud oma mälestusteraamatutes ja särtsakates rännujuttudes.
Jaan Vahtra võttis aktiivselt osa Peterburi eesti üliõpilaste tegevusest. 1914–1915 aitas ta toimetada käsikirjalist kunstiajakirja " Ronk ", 1915–1916 kuulus kunsti-, muusika - ja kirjandushuviliste üliõpilaste ühendusse "Ritsikate ring", kus tegutsesid näiteks ka kirjanikud Johannes Semper ja Karl Ast- Rumor .
1923. aastal sai Vahtrast tookordse Eesti avangardseima kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Rühma asutajaliige. Rühmitus korraldas esialgu palju näitusi Eesti väikelinnades ning Tartus ja Tallinnas, olles ainsaks vaid ühte kunstilaadi – kubismi/konstruktivismi propageerivaks ühenduseks Eestis.
1940. aastaks oli ta üks Eesti viljakaim raamatuillustraator. Edukas oli Jaan Vahtra ka graafikas.
Riia ja Peterburi kunstikooli järel töötas Vahtra õpetajana Võrus ja Tartus, aastaid oli ta kõrgema kunstikooli "Pallas" õppejõud. 1920. aastatel ilmnes Vahtra loomingus kubismi ja konstruktivismi mõju, 1925. aastast aga pöördus ta looduslähedase käsitluslaadi poole. Pärast Eestimaa vabastamist fašistlikust ikkest töötas Vahtra Võrumaa häälekandja "Töörahva Elu" toimetajana . Võimeka kirjamehena on ta kirjutanud noorsoojutte, jutustusi, noorusmälestusi.
"Pealinna Teataja " korrespondendina viibis ta esimesel ülevenemaalisel nõukogude kongressil (16. juuni–7. juuli 1917, Petrograd), kus Lenin kuulutas, et töölisklassi võitluspartei on võimeline võimu üle võtma. Eesti esimese sulemehena kirjutas Vahtra revolutsiooni juhist tähelepanuväärse portree ning andis kongressist objektiivse pildi.

Looming

Tema varasemad maastikumaalid on Wilhelms-Karlis Purvitisest mõjustatult impressionistlikus-puäntlikus maneeris. Petrogradis arenes rohkem joone ja vormi üldistav kujundamine ning sealsetest eeskujudest (kunstinäitus "Tramvai V", 1915) oli mõjuvam hoogsate stiliseeritud vormidega kubo-futurism, mis avaldub eriti natüürmortides. Ka Võrus jätkus pingestatud stiliseeritud vormikõne ja kontrastsete lokaaltoonide eelistus . Edukas oli Vahtra graafikas, kus lõi kaks tuntud puulõigete mappi " Blanc et noir " (1921) ja "Konstruktiivsed rütmid" (1924). Kui esimeses on veel järske kontraste ja dünaamikat, siis teises domineerib kubismile omane saatika, geometriseeritud kujundite rahulik kontuuride rütm. Ka Tartu töödes, eriti maalikompositsioonides näeb vormide tugevat, ent rahulikku stilisatsiooni. Kubistlik geometriseeritud vormikõne avaldus ilmekalt ta tollases raamatugraafikas (Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene", 1924). Kümnendi teisel poolel ilmneb vabaloomingus stiililist ebajärjekindlust, kümnendi lõpul aga lähenemist realistlikule looduslähedusele koos kerge stilisatsiooniga ja koloriidi pehmenemisega. Sellises vormikõnes lõi Vahtra õnnestunud maastikke, natürmoorte ja portreid ("Vana talumees", õli, 1930). Õieti oli see suundumine natuuritruuduse poole üleeuroopaline nähtus ja tähistas üldist avangardismi vaibumist ning neokonservatismi võidukäiku. 1930. aastate teisel poolel viljeles J. Vahtra taas innukalt raamatugraafikat ja mitmesuguseid graafilisi tehnikaid. Elu lõpuaastail domineeris monotüüpia ja õlimaal, motiivideks enamasti Ahja, Taevaskoja ja Võrumaa looduskaunid kohad, mida ta nüüd andis edasi üsna realistlikult ja detailirohkelt.

Teosed

• Räpina veski , õli, 1913, Tartu Kunstimuuseum
  
• Autoportree, õli, 1923, Eesti Kunstimuuseum
  
• Ateljees, õli, 1926, Tartu Kunstimuuseum