Johannes Vares Barbarus (0)

Johannes Vares - Barbarus
2.Johannes Vares sündis 12.jaanuaril 1890.aastal Viljandimaal taluperemehe pojana . Vanemad panid aluse poja suurele teadmistehimule ja lugemishuvile. Ta oli Eesti luuletaja, arst ja poliitik. Kirjanikunime Barbarus sai ta gümnaasiumiajal. See tuleneb sõnast barbar . Õpetaja arvates oli ta barbar seepärast, et noormees ei suhtunud piisava lugupidamisega gümnaasiumis õpetatavasse, eelkõige ladina keeled.
3.Haridustee algas Johannes Varesel Heimtali vallakoolis, kus ta õppis aastatel 1899-1901. Järgnes Viljandi kihelkonnakool 1901-1903. Tal oli suur õppimistahe ja hea õppeedukus. Aasta-aastalt süvenes armastus heade raamatute vastu, mis innustas noort õpilast sedavõrd, et ta hakkas vargsi salme kirjutama.
4.Edasi asus Johannes Vares-Barbarus õppima Pärnu gümnaasiumisse. Need olid noormehe jaoks otsingute ja eneseavastamise aastad. Üldse tähistas 20.sajandi algus rahvahulkade aktiivsuse tõusu. Ka Johannes Vares ja tema gümnaasiumikaaslased tahtsid pöördelistest sündmustest osa võtta, kui olid liiga noored. Riigivõim püüdis tol ajal õppivat noorsugu poliitikast ja päevasündmustest eemal hoida. Tänu sellele tegutsesid eesti koolides illegaalsed õpilasringid, mis avardasid õpilaste silmaringi.Tutvuti paljude ebasoovitavate või koguni keelatud teostega, vaieldi mitmesuguste küsimusteüle nii kirjandusest, poliitikast kui filosoofiast. Niisuguste ringside tööst võttis osa ka Barbarus ja see mõjus soodsalt tulevase luuletaja kujunemisele. Barbarus tõi endale kaela palju pahandusi . Näiteks ei hoolinud ta koolivormi kandmisest, luges mittesoovitatavaid teoseid, loobus kooli lõpupeost jpm. Sellest hoolimata sai ta hästi hakkama kõige koolis nõutavaga ja kandis oma kirjanikunime trotsliku uhkusega, avaldades selle all kogu oma hilisema loomingu. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tahtis Barbarus täita oma unistuse ja saada arstiks. Ta suhtus eitavalt Tartu Ülikooli ja seetõttu valis õpingute kohaks Kiievi.
5.Barbarus õppis Kiievis aastatel 1910 -1914. Oma kirjades lähedastele rääkis ta korduvalt loengutest, praktilistest tödest ja ka armastusest valitud ala vastu. “ Kui juba ülikoolis käia, siis täielikult, et pärast rahul võib olla.” Kirjutas Barbarus ühes kirjas isale . Ta töötas varahommikust hilisõhtuni, mistõttu oli ta ülikoolipäevil üsna väheseltsiv ning eelistas traditsioonilisele üliõpilaselule iseseisvat teadmiste laiendamist. Sel perioodil luges Johannes Vares-Barbarus palju ilukirjandust ja tundis huvi Prantsuse kirjanduse vastu. 1914.a sügisel saadeti Barbarus koos oma kursusekaaslastega rindele, kus ta viibib kuni 1917. aastani.
6.Sügisel pääses Barbarus arstide vahetuse tõttu rindelt tagasi ja asus töötama Kiievisse. Samaaegselt avanes tal ka võimalus sooritada 1914.a ülikoolis võlgujäänud riigieksamid. 1917.a tekkis ka rühmitus „Siuru“. Barbarus, kes küll oli sõjarindel, toetas siiski rühmituse väljaandeid oma kaastööga ja oli tema liikmetega tihedas kirjavahetuses. 1919.a sügisel oli „siuru“ lagunemas ja Marie Under ning Artur Adson palusid Barbarusel rühmituse liikmeks astuda, Johannes Vares nõustus, kuid mingit erilist vaimustust ta „Siuru“ vastu üles ei näidanud. 1921.aastal loodi opositsiooniline rühmitus „ Tarapita “, mis kaitses demokraatlikke ideid. Sinna kuulusid ametlikult 10 kirjanikku, sealhulgas ka Barbarus. Rühmitusel kujunes kaks suunda. Ühed asusuid ründama kodanlust ning naeruvääristama tema haritust ja tagurlust. Teine pool aga püüdis leebete vihjetega seda kodanikkonda „ümber kasvatada“, et ta hakkaks kirjandusest lugu pidama . Barbarus kuulus esimesse leeri ja tema tööd, mis „Tarapitas“ avaldati, olid väga teravad . Rühmitus lagunes aastal 1922.
7.1923.aastal läks Barbarus Lääne-Euroopasse reisima , et sealset kunsti tundma õppida. Eriti sügava mulje jättis talle Pariis oma suurlinliku sädeluse ja kiire elurütmiga. Prantsuse kirjandus sai ka Barbaruse inspiratsiooniallikaks. Teine välismaareis toimus 1927.aastal, kus külastas Vahemeremaid. Osa reisist tegi kaasa ka Johannes Semper .(52)
8.1939.aasta novembris lahkub Barbarus Pärnust ja asub elama Tallinnasse, et olla lähemal sündmustele, mis puudutavad poliitikat ja kultuurielu . 1940. aastal, Eesti okupeerimise järel, läks Barbarus koostööle Nõukoguse Liiduga ja ta esitati okupatsioonivõimude poolt peaministri kandidaadiks. Barbaruse elus algas uus ja vastutusrikas periood. Küllaltki vähese poliitilise töö vilumusega asub ta siiski innukalt täitma talle antud riiklikke ülesandeid. Võetakse vastu otsus kuulutada Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. 1940.a augustis võetakse Eesti NSV vastu NSV Liidu koosseisu. Samal kuul valitakse Johannes Vares-Barbarus ka Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks ja seda tööd teeba ta kuni surmani. 1941.a alustas Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule.(st. Alanud oli II maailmasõda).1941 juulis, pärast sõja puhkemist evakueerus Barbarus Nõukogude Venemaale, Leningradi, et organiseerida evakuatsiooni. Rinde edasiliikumise tõttu ei õnnestunud tal enam Eestisse tagasi tulla. Ta hakkas organiseerima evakueerunud eestlaste tööd, kunstilist isetegevust ja rahvusväeosade loomist ning väljaõpet, aga ka eestlastele suunatud raadiosaateid. 1946. aastal omistati talle kõrgeim autasu - Lenini orden , võttes arvesse tema suuri teeneid Nõukogude Eesti taassünnil. Teda autasustati ka Vabadusristiga, kuid ta keeldus seda vastu võtmast.
9. Oma loominguga näitab Johannes Vares-Barbarus soovi käia eesti luules senatallamaa radu. Esimesed luulekogud annab Barbarus välja üsna lühikese aja jooksul. 1918.a ilmub luulekogu „Fata-Morgan“. Hiljem loobus autor oma varasemaid luuletusi uuesti avaldamast, nimetades neid näpuharjutusteks ja katsetusteks. Kirjanik polnud oma loominguga rahul juba kirjutamise ajalgi. Valikkogu „ Kolmnurk “ kujutab endast hüvastijättu minevikuga. Barbarus ütleb, et ta vihkab oma varasemat loomingut,ennast ja oma nõrkusi. Tema loomingus puuduvad isamaalised ja rahvuslikud teosed.
10. Milliseid probleeme Johannes Vares-Barbarus Eesti kultuurielus nägi?
- Suuremad ajalehed likvideerisid kirjandusliku lisa: avaldatakse anekdoote ja koomikseid nö mõttetut prahti
- Kvaliteetne kirjandus jäetakse vedelema
- Kirjanduslikud huvid keerlesid liialt kultuurkapitali ja riigivanema käes olevate summade umber st. autorid on muutunud rahakeskseks
- Üleüldine sisutühjus kirjanduses. Puudub ühine idee ja vaimustus
- Liialt ollakse vanas kinni, korratakse seda mis on olnud
- Vajadus teha uuendusi. Barbarus leiab, et just luule on üks viis uuendusteks . Kirjandus on ühesugusest lüürikast ja luulest üle ujutatud.
11. Ametliku versiooni järgi sooritas Johannes Vares oma korteris Kadrioru lossis 29. novembril 1946 enesetapu, ta surma asjaolusid on ebaselged tänaseni. Esialgu väideti, et ta suri infarkti, kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli enesetapuga. On oletatud ka seda, et ta tapeti . Ta leiti vannitoa põrandalt verisena, tema kõrval lebas püstol, padrunikest ning aknalaual olid hüvastijätukirjad. Kirjanik on maetud Tallinna Metsakalmistu. 1947. aasta 6. märtsiks oli salapäraselt surnud ka tema abikaasa Emilie Vares.