Proosa aastatel 1905-1940 (0)

Proosa aastatel 1905-1940
Sajandivahetusel eesti kirjanduses valitsenud realism mõjutas ka 20.sajandi alguse noori kirjanikke. Realistlike, peamiselt külaelu kajastavate juttudega astusid kirjandusse Friedebert Tuglas , A.H. Tammsaare , Oskar Luts , Jaan Oks ja teised. Uusromantiline proosa kujunes välja 20.sajandi esimese kümnendi lõpuks. Võrreldes luulega polnud see esialgu nii selgelt sümbolismist mõjutatud, pigem impressionismist; samuti oli uusromatilise kujutuslaadiga ühendatud realistlikke, isegi naturalistlikke jooni. Näiteks Tuglase novelli “Toome helbed ” ja Tammsaare üliõpilasnovelli “Noored hinged” on kujundanud realismi ja uusromantismi ühendav psühholoogiline impressionism , mis annab edasi tegelase tunde- ja meeleoluvarjundeid. Jaan Oksa detailirikas ja samas üldistav külaelukujutus on aga omamoodi ühendus naturalismist ja sümbolismist.
20. sajandi teisel kümnendil saavutas eesti uusromantiline proosa küpsuse, valdavalt küll juba sümbolistlikus laadis. Esimese maailmasõja ajal jõudis kõrgpunkti Tuglase novellilooming. Uusromantilises laadis kirjutas sel ajal ka Tammsaare: eriti iseloomulikud on tema sümbolistlikud miniatuurid ja kunstmuinasjutud. Prosaistina tegi endale Noor-Eesti ajal nime veel Karl Rumor .
Kunstnik ja kirjanik Aleksander Tassa osales kaastööga juba Noor-Eesti väljaannetes, kuid tema raamatud ilmusid hiljem. Ta on kirjutanud omapärasedi muinasjutu- ja legendilaadseid novelle (kogud “Nõjasõrmus” ja “Hõbelinik”). Tassa oli Siuru liikmete lähedane mõttekaaslane ning kuulus Tarapita rühmitusse.
Siuru ja Tarapita ilmet kujundas rohkem luule, ent proosaski valitses endiselt uusromantism. Tuglase ja Tassa kõrval tõusis esile noor August Gailit . Tema varasemates novellides on küll tunda Tuglase mõju, kuid Gailiti novellid on mängulisemad, meeleolult kirevamad, impressionistlikumad.
Uusromantilisele proosale on iseloomulikud lühižanrid, eeskätt novell . Olulisel kohal on lüüriline esitluslaad, mida kõige puhtamal kujul esindab laast ehk miniatuur . Väljapaistvamad on Tuglase “Liivakell” ja Tammsaare “Poiss ja liblik ”.
Friedebert Tuglase kõrval esindavad rühmituste aja proosat eriti ilmekalt Jaan Oks ja Oskar Luts, kumbki talle eriomasel viisil.
Jaan Oksa teostes on peamiseks aineks küla oma elu ja inimestega, äratuntavalt Saaremaa küla, kust kirjanik ise pärines. Oksa esimesed ajalehtedes avaldatud jutud on valdavalt realistlikud. (“Naisevõtmine”) Noor-Eesti väljaannetes ilmunud Jaan Oksa proosateosed , nagu “Küla”, “Tume inimeselaps” ja “Vaevademaa”, lähtuvad samast maaeluainest, ent on esituselt modernsemad ja keerukamad. Oksa kohta on nii kaasaegsed kui ka hilisemad kirjamehed lausunud tähelepanuväärselt tunnustavaid sõnu.
Rühmitustest eraldi seisis Oskar Luts, kes alustas ja hiljem ka jätkas realistina, kuid vahepeal tegi põike uusromantikasse. Saavutas kiiresti populaarsuse oma realistlike komöödiatega (“Paunvere”, “ Kapsapea ”) ning eriti jutustusega “Kevade”. Ent kohe pärast esimeste teoste avaldamist püüdis ka Luts mõnda aega moodsama, uusromantilise kirjanduse põhimõtteid. Jutustuses “Soo” põimuvad sümbolistlik ja realistlik kujutuslaad. Uusromantikale iseloomulikult on peategelaseks kunstnik, kellega seotud, kellega seotud sündmusi ja elamusi kujutatakse omapärases loodusmiljöös. “Soo” on Lutsu sümbolistlikest teostest tuntum. Selle kõrval on tal ka teisi, isegi järjekindlamalt uusromantilisi teoseid, näiteks saatuslikku armastust käsitlev jutustus “Kirjad Maariale” või draamad “Sinihallik” ja “Sootuluke”. Luts on jätnud olulise jälje eesti lastekirjandusse. Tähtis on kõigepealt tema “Kevade”, mis küll polnud algselt lastele mõeldud. Teisalt on Lutsu “ Nukitsamees ” ilmekamaid lastele kirjutatud eest kunstmuinasjutte ning see on tuntavalt seotud just kirjaniku uusromantilise loomejärguga.
1920.aastail arenes eesti proosakirjandus kiiresti ja mitmes suunas. 1920.aastate esimesel poolel torkab silma vooluline mitmekesisus , kus kõrvuti esinesid klassikalised traditsioonid ja modernistlikud eksperimendid . Uusromantismi valitsemisaeg oli möödas, kuigi üksikuid tippe veel leidus: Friedebert Tuglas jätkas kõrgel tasemel uusromantiliste novellidega, August Gailitil ilmus romantilise koega romaan novellides “Toomas Nipernaadi ”, mis sai kiiresti populaarseks ning levis tõlgetena ka väljaspool Eestit.
1920. aastate teisel poolel vooluline mitmekesisus taandus. Kõige silmatorkavam kirjandusvooluline muutus oli realismi uus tulek ning sellega koos romaani tähtsuse kasv.
Realistlike romaanide tulva algatas Anton Hansen Tammsaare romaan “Kõrboja peremees ” 1922. Tammsaare on jäänud eesti suurimaks proosakirjanikuks, tema teosed, eriti suurromaan “Tõde ja Õigus” moodustavad eesti kirjanduskaanoni tuuma.
Realismi pöördus ka Mait Metsanurk. August Jakobsoni romaanid , millest tuntuim on “Vaeste Patuste alev ”, esindavad eesti romaanikirjanduses naturalismi- kujutavad agulielu viletsust ja piiratust.
1920.-30. Aastatel naasis realistliku proosa juurde Oskar Luts ning küllaltki viljakalt (“Andrese elukäik”- vaese päritoluga ning tundliku hingega noormehe elluastumisest ning valusatest kokkupõrgetest ümbritsevaga). Groteskse humooriga vürtsitatud kriitiline olustikurealism annab Lutsu isikupärases esituses 1930.aastate proosa kaks tippteost- jutustused “Tagahoovis” ja “Vaikne nurgake”. Lutsu loomingu esinudlikumaid valdkondi on ajavahemikul 1930-41 avaldatud 13 mälestusteraamatut, millele kuulub juhtkoht eesti kirjanduslikus memuaristikas. Mälestusliku koega teostest kerkib esile Tuglase “Väike Illimar ”, mis kujutab viieaastase Illimari erksa pilgu läbi Tuglase lapsepõlvemaad Ahja mõisa.
1920.-30. Aastatel toimus ka psühholoogilise romaani esiletõus. Süvapsühholoogilist, inimese alateadvust uurivat kirjutamislaadi viljelesid noored kirjanikud Reed Morn , Leo Anvelt ja Aadu Hint . Sama suunda esindas ka Johannes Semperi romaan “Armukadedus”, mis vaagib detailideni armastuse ja armukadeduse vahelist pingelist võitlust peategelase sisemaailmas.
1930. aastate kirjandust mõjutas poliitiliselt komplitseerunud olukord, proosakirjandus oli sel ajal traditsioonilisem ja rahvuskesksem. 1930. aastate kirjanduses seostub realismiga eluläheduse kontseptsioon , millega algatas Kirjanduslik Orbiit - esimene suur kirjanduspilti kujundav rühmitus pärast Tarapitale järgnenud vaheaega. Selle juhtivad liikmed proosas olid August Jakobson , Erni Hiir jt.
1934. aastal toimunud poliitiline pööre ei tähendanud kirjandusele küll päris otsest kontrolli, nagu see toimus ajakirjandusega, kuid positiivsele elukujutamisele ja rahvuslikkusele orienteeritud riiklik “tellimus” avaldas kirjanduselegi teatud mõju. Ilmus rohkesti ajaloolisi romaane, mis kujutasid eestlaste kangelaslikku võitlust kaugemas ja lähemas minevikus, näiteks August Mälgu “Läänemere isandad”, Mait Metsanurga “Ümera jõel” jt.
1920. aastatel kirjandusse tulnud August Mälgust kujunes 1930.aastatel viljakas prosaist ja näiytekirjanik. Mälk kirjutas küll mitmeid ajaloolisi romaane, ent populaarsuse saavutas ta ennekõike rannaelu kujutavate teostega (“Taeva palge all”).
Vaikiva oleku aegses kirjanduses leidub ka selgelt opositsiooni ametliku positiivsusega. Seda kannavad mitmed laimeda üldinimlikke probleeme kujutavad, inimese vabadust, austust ja eneseksjäämist rõhutavad teosed, mis teostuselt erinevad elulähedasest realismist .
Filosoofilisest allegooriast on kantud A.H. Tammsaare viimased teosed, eriti romaan “Põrgupõhja uus Vanapagan ”. Psühholoogilist laadi teostes vaadeldakse samuti inimese ja ühiskonna keerulisi suhteid, näiteks Johannes Semperi romaanis “Kivi kivi pääle” ja Leo Anvelti romaanis “Eluhirm”.
Ka noore Karl Ristikivi esimesed romaanid on mitmeplaanilised, üldistavad ja seisavad ametlikust positiivsusest väljaspool. Ristikivi alustas ajaviitejuttudega, vaheastmeks päriskirjanduse siirdumisel olid lasteraamatud “ Semud ” ja “Sellid”. 1930. Aastate lõpul ja 1940. Aastate algul ilmunud romaanid (nn Tallinna triloogia ) näitavad eesti proosas väljakujunenud traditsioonide elujõulisust ja isikupärase edasiarendamise võimalusi.
Eesti novell jäi vaadeldaval perioodil romaani varju, kuid püsis kirjanduspildis siiski olulisel kohal. Tähtsamad novellistid olid Peet Vallak , August Gailit, Johannes Semper ja Karl Rumor. Gailit jäi uusromantilise novelli viimaseks viljelejaks eesti kirjanduses.
Realistliku novellikirjanduse kõige esindavam autor on Peet Vallak. 1920-1930. Aastatel oli ta tähtsamate kirjanike hulgas ainuke, kelle loomingus mängis esmajärgulist rolli just novellistika. Vallaku novellid tegelevad rõhutatult igapäevasega, elule lähenetakse kainelt ja asjalikult. Ent Vallak suudab ka igapäevaelu väikesi sündmusi ja vastuolusid värvikalt avada.