Johann StraussII (1)

Sisukord
Sissejuhatus
„Valsidünastia“ tegelikeks alusepanijateks tuleks õigluse nimel tunnidtasa Joseph Lanner ja Johann Strauss vanem. Ent nad jäid omal alal võitmatuks seni, kuni areenile polnud ilmunud võistleja, veel andekam, veel säravam. See oli Johann Straussi poeg Johann Strauss noorem, kes oli sündinud 25.oktoobril 1825 aastal Viinis .
Elulugu ja looming
Isa tahtis et tema vanemast pojast Johannist saaks kaupmees ja teisest pojast Josephist sõjaväeline. Algul näis kõik papa tahtmist mööda minevat, kui poleks vaid olnud poiste mässulist-isa vaatevinklist-kiindumist muusikasse. Vaid suure vaevaga õnnestu nende emal manguda mehelt välja luba poistele klaverimängu õpetada. Nõusolekus saamisel osutus määravaks proua Straussi väide, et klaverimänguoskuseta noormehed ei pälvi seltskonnas haritud inimeste mainet.
Varsti rabas Johann sõpru ja tuttavaid nii oma mänguoskuse kui ka klveril improviseerimisega. Isa unistused purunesid. Liiatigi selgus ”piinamisega ülekuulamine” tulemusena, et Johann on juba ammu salaja viiulitunde võtnud. Veel enam, tema õpetajaks osutus Straussi seeniori orkestri parimaid viiuldajaid Franz Amon . Noor Johann tasus nende tundide eest õpetajapalgaga, mida ta teenis, andes omakorda muusikatunde nende rätsepast naabri peres.
Mõne aja pärast kaotas isa Johann südame ühele oma arvukatest austajannadest, noorukesele kübarategijale Emilie Trampuschile, ja jättis perekonna maha. Ootamatul oli noorest Johannist saanud perekonnapea, kelle õlgadele kasus nüüdsest kogu pere ülalpidamis-
Kohustus. Eluaastaid oli tal siis kõigest 18.
Ema toetas kogu hingest poja muusikaharrastust ja kandis rahalistele raskustele vaatamata hoolt tema hariduse eest. Tänu sellele sai Johann võimaluse õppida suurepärase viiulimängija ja Viini ooperiteatri kordeballeti repetiitori Kohlmanni käe all, samuti konservatooriumi ühe parema kompositsiooniõpetaja Hoffmadi juures. Anna Strauss hellitas südames unistust, et poeg jõuab isast kaugemale.Ta säilitas kallihinnalise reliikviana esimest valssi, mille 6-aastane Johann oli kirjutanud.
Kuid kõige olulisemat rolli õpetajana etendas Johanni jaoks Viini Stephani toomkiriku organist- abee Joseph Drechsker, kontrapunkti ja harmoonia asjatundja. Ta sundis algakat heliloojat kirjutama vaimulikke helitöid ning kuigi noormees ise unistas palju ”maisemast” muusikast, lõi ta siiski kantaadi, mis ühes Viini kirikus peatselt ette kanti . Äratamaks noorukis suuremat huvi kirikumuusika vastu, andis Drechsler Johannile võimaluse kirikus, mille koori ta ise juhatas, viiulit ja orelit mängida. Astunud kord tühja kirikusse, kus Johann harjuas, kuulis abee, kuidas noor muusik orelil valssi mängis.
Johann oli kindlalt otsustanud tantsuorkestri ning tantsumuusika loomise ja esitamise kasuks. Tuli vaid leida häid muusikud - ei võinud ju tema orkester isa omale alla jääda. Ühel 1844 .aasta oktoobripühapäeval teatasid müürilehed ja ajalehed eelseisvast Johann noorema kontserdist. Veel üks Strauss !
Strauss noorem kuulutas oma konserdid välja, kui tema isa oli just saanud 40-aastaseks ning seisis oma kuulsuse tipul, ilmutamata vähimaidki tundemärke loomingulisest väsimusest.
Press tervitas noort heliloojat vaimustusega. Teisel päeval ilmusid kõigis lehtedes heatahtlikud vastukajad. ”Head ööd, Lanner! Head ööd, isa Strauss! Tere hommikust, poeg Strauss!” kirjutas noore Johanni debüüdist Der Wanderer .
Noor helilooja oleks nagu üle võtnud teatepulga oma eelkäijalt: tema esimesed valsid Die jungen Wiener („ Noored viinlased“), Berglieder („Mägede laulud“), Sanguiniker („ Sangviinikud “) olid vormilt väga sarnased Lanneri ja Strauss vanema loomingulise õitsengu perioodi valssidele. Kuid publikut võlus neis mitte eelkäijate jäljendamine, vaid noor helilooja andekus .
Jõudis jätte revolutsiooniline 1848.aasta. Strauss juunior reageeris revolutsioonilistele sündmustele tuliselt. Tema sümpaatia oli täielikult rahva poolel.
Ta kirjutas võitluse kutsuva „Revolutsioonimarsi“ , mis kujunes peatselt ülestõusnute seas kõuge populaarsemaks marsiks. Nad nimetasid seda „Viini marseljeesiks“. Paraku suruti Viini ülestõus maha. Võimud jätsid Johann Straussi käitumise revolutsioonipäevadel meelde. Pikka aega ei kutsutud teda õukonda ega mängitud ka tema valsse keserlikel ballidel. Riigiarhiivis on säilinud politsei ettekanded noore Straussi „jakobiinlikest“ meeleoludest.
Johann Strauss vanem oli sattunud teisele poole barrikaade. Ta elas rängalt üle oma populaarsuse kaotust. Varsti haigestus ta sarlakitesse ja lahkus siitilmast 1849.aasta 25.septebril. Isa Strauss suri üksinduses, suures tühjas korteris . Ent tema matused kujunesid grandioosseks.
Kui isa orkestris kerkis küsimus uuest orkestrijuhist, soovitas perekonnasõber Amon kutsuda isa asemel poeg. Orkestrandid läksid täies koosseisus Johann noorema juurde et anda talle pidulikul üle isa dirigendikepp. Nii sai alguse Strauss juuniori igapäevane pingeline kontserttegevus ja komponeerimine.
Peatselt hakkas nii intensivne töötamine noore helilooja tervise peale mõjuma. 28-aastaselt jäi ta ületöötamisest tõsiselt haigeks . See ei hämmastanud kedagi. Kapelli juhatamine oli tõeliselt kurnav tegevus. Juhtimis võttis 1853 .aastal üle Johanni 26.aastane vend Joseph. Kui ka tema lõpuks haigestus, tuli appi kõige noorem vend Eduard .
Nüüd oli juba kogu Strausside perekond muutunud Viini iidoliks. Följetonides nimetati neid ”Firma Strauss. Muusikakaupmehed jae ja hulgi.”. Johanni peeti perekonnapeaks. Ta oli vendadest andekam nii helilooja kui dirigendina .
Johann Strauss noorema esimesed valsid meenutasid tema isa tippaja loomingut, ent peatselt jäi vana viini valsi vorm juuniorile kitsaks . Ta üritas luua uut tüüpi valsimeloodiaid. Siin avaldus tema anne eriti ilmekalt . Helilooja meelest mõjus meloodia lühike tantsuline ülesehitus tema fantaasialennule ahistavalt. Ta püüdis teha nii, et muusikaline teema ei rulluks kohe pärast tekkimist uuesti kooku, vaid areneks laialt voogavaks meloodiaks. Strauss söandas teha julge sammu: ta suutis tolle aja traditsioonilist tantsuvormi, kahekordistades taktimõõtu. Seal , kus varem oli 8 ja 16 takti , asendas ta need vastavalt 16 ja 32-ga. Meloodiline mõte tundis end vabalt, sel oli piisavlt ruumi. Kord sündinud, arenes see loogiliselt edasi, elas täisverelist elu ja lõppes loomulikult, loovutades koha järgmisele.
Nii muutus viini valss , säilitades oma väljakujunenud tantsulise vormi, iseseisvaks muusikažanriks-mitmeosaliseks ahelvalsiks- ning kui varem olid Straussi valsid kõlanud üksnes tantsusaalidse, siis nüüd esitati neid üha sagedamini kontserdilavadel.
Straussi kuulsust suurendasid veelgi tema kontsertturneed, mis aitasid kaasa viini valsi levimisele paljudes maades.
Kui Johann Strauss sai 1856 .aasta suveks kutse Peterburi, nõustus ta meeleldi. Strausi saabumisest kujunes Peterburi muusikaelus suursündmus. Olid ju viini valsid Venemaal väga populaarsed .
Strauss veetis Venemaal vaheaegadega kümme aastat. 1858.aasta suvel tutvustati teda ühe jalutuskäigu ajal Olga Smirnitskajale. Neiu köitis valsikuningat esmimesest kohtumisest. Kas oma erakordse iluga! Ei. Kuigi olga oli väga nägus- sihvakas , elavate mustade silmade ja lopsakate siidiste kiharatega-, ei saanud teda kaugelti kaunitariks nimetada. Pigem tõmbas meest tema poole neiu sisemine ilu, vahetus, hämmastav segu täiskasvanu tõsidusest ja plikalikust ülemeelikusest.
Õnnetuseks oli Olga ema nende suhte vastu. Strauss elas lahkuminekut raskelt üle. 1859 .aasta suvel pühendas ta armastatule võluvad polka-masurkad „ Vallatleja“ ja „Kobold“, tulvil mälestusi möödunud helgetest päevadest. Viimased tänaseni säilinud Straussi kirjad Olgale on kirjutatud talvel 1859/60.
Olga ei kinkinud talle esimese armastuse rõõmud ja meeleheite. Ent mitte ainult, ta oli rikastanud selle sõna kõige paremas tähenduses Johanni kui inimest, muusikut, loovat kunstnikku. Tema mõjul oli kõik hea ja helge mehe hinges nagu kristalliseerunud , rohkem eile tulnud. Tunduvalt oli ka laienenud ka tema silmaring . Strauss oli õppinud tundma Venemaa küll noort, kui seejuures Euroopa üht kõige eesrindlikumat muusikakultuuri ning teinud seda ajal, mil Läänes veel üsna vähe tuntud.
1861- 1862 osutusid Straussi jaoks murrangulisteks aastateks. Ajalehtedes kirjutati, et tema mängumaneer ei mõjunud enam nii ekspansiivsena, olles muutunud rangemaks, palju akadeemilisemaks.
Kevadel 1863 sõitis ta taas Venemaale, seekord koos abikaasa Henriettega.
Straussi geenius puhkes täielikult õitsele 1860-ndate aastate keskpaiku. Ta kirjutas mitu valssi, ainuüksi neist oleks tema nime surematuks muutumiseks. „Ilusal sinisel Doonaul “, „Kunstniku elu“, „Lood Viini metsades“, „Vein, naised ja laul“, „Uus- Viin “, „Viini veri “ – kõik need kujutavad endast poeetilise tantsumuusika tippe .
Straussi valss meenutab sümfoonilist miniatuuri. Oma olemuselt on see nagu muusikaiva, millest on autori tahtel kasvanud mitte sümfooniline suurteos, vaid kõigest tants, ent sama selles tantsus olemas kõik sümfoonilise arengu kõik elemendid, peale selle ühendas Strauss tantsu sümfoniseerimise sellele žanrile omase romantikaga. Tema valsid peegeldavad sügavalt poeetilist maailmanägemist. Neis võib tunnetada romantikul nii iseloomulikku inimese ühtesulamist loodusega. Straussi valssides valitseb küll ülev meeleolu, kuid samas puudub neis igasugune ülespuhtus, nad mõjuvad lihtsate ja südamlikena.
Raske oleks nimetada parimat eespool loetuist. Üks kõige populaarsemaid on kahtlemata „Ilusal sinisel Doonaul“. Strauss võttis oma Doonau -valsi kirjutamisel aluseks meloodia valsist Wellen und Wogen, mille ta oli loonud 14 aastat tagasi. See meloodia meenutab tõesti suure jõe voolamist . „Ilusal sinisel Doonaul“ hämmastab kõige enam ühelt osalt teisele üleminekute ootamatuse ja samaaegselt range piiritlustega. Iga valsimeloodia sellest tsüklist kujutab endast iseseisvast teost, ent koos moodustavad need ühtse viimistletud ja lõpuleviidud muusikateose.
Kui „Ilusal sinisel Doonaul“ oli muutunud Straussi enda suureks imestuseks tema kõige populaarsemaks valsiks, otsustas helilooja tänada Viini meeste lauluseltsi endist dirigenti Herbeckit- keda ta pidas kaudseks „süüdlaseks“ Doonau-valsi menus-, pühendades talle oma järgmise valsi „Vein, naised ja laul“, tõelise ülistuse epikuurlikule elunautimisele.
Straussi valsikuninga tiitlit kinnitasid veelgi kaks järgmist valssi :“Uus-Viin“ ja „Viini veri“.
1860-70-ndad aastad kujunesid Straussi loomingulise õitsengu tippajaks. Muidugi kirjutas ta ka hiljem, operettide kõrvalt, valsse- suurepäraseid, hingerõõmustavaid ja –erutavaid muusikapalasid. Ent need olid kõigest täiendavad pärlid tema kroonile. Valsikuninga aupärg ise oli ikkagi loodud 1870.aastaks.
Johann Straussi meloodika on erakordselt individuaalne- selles peaaegu puuduvad folkloorsed laenud. Samas on see oma olemuselt sügavalt rahvalik.
Strauss oskas paremini kui keegi teine oma valssides edasi anda pulbitsevat rõõmu olemisest, oma nooruse ja elujõu tunnetamisest. Tema muusika on kui helisev hümn armastusele. Strauss ülistas loodust, kevadet , sinist taevast, leebeid tuuleiile, ojavulinat ja metsakohinat. Tema meloodiad hõiskavad: „Ela, inimene, ja rõõmusta-maailm on imekaunis ja see kuulub sulle!“.
1870-ndatel aastatel, pärast tutvumist operetižanrile aluse pannud Jacques Offenbachiga, hakkas ka Straussi huvitama operett . Kuid ta ei läinud siiski Offenbachi teed.
Juba tema esimestest katsetustest ilmnes, et Straussi operetid on teist tüüpi, tantsulised, neis on kõige olulisemad tantsud ja esmajärjekorras just viini valsid.
Straussi kõige esimene operett, mis rambivalgust nägi, oli „ Indigo ja nelikümmend röövlit“. Selle esietendus toimus 10.veebruaril 1871 Theater an der Wien ’is. 1873 järgnes „Karneval Roomas“ Ent tema kolmas operett „ Nahkhiir “ kujunes hiilgavaimaks leheküljeks viini opereti ajaloos. See on püsinud teatrilavadel tänase päevani välja ning on olnud alati publiku seas armastatud ja populaarne .
„Nahkhiir“ on klassikaline näide tantsulisest operetist. Siin tantsitakse kõikjal, olgu siis tegemist melodramaatilise või puhtkoomilise situatsiooniga. Tantsides väljendatakse nii ülekeevat rõõmu kui teeseldud pisaraid; nii põgusat kohkumust kui naermaajavaid raevupuhanguid. Strauss eelistas kiiretempolist muusikat, aeglasi lüürilise viise esineb tal võrdlemisi harva, kui nendegi hulgas leidub tõelisi pärle. „Nahkhiires“ näitas Strauss end juba muusikadramaturgia ehtsa meistrina. Tema meisterlikust tõestasid nii kooristseenid kui ka finaalid , eriti teise vaatuse oma, mille jaoks helilooja oli varunud kõige kirkamad, meeldejäävamad meloodiad, mis mõjuvad tõsiselt nakatavalt, kaasahaaravalt. „Nahkhiir“ esietendus 1874 .aasta 5. aprillil Theater an der Wien’is. Sellele järgnesid uued operetid „Cagliostro“, „ Prints Methusalem“ ja „Pimesikumäng“.
1870-ndate lõpul suri helilooja abikaasa. Vapustatud Strauss, kes oli kogu elu tundnud surma ees ületamatut hirmu, põgenes kodust. Palunud vend Eduardil oma naise matuste eest hoolitseda, sõitis ta kahe tunni pärast Itaaliasse. Mõne aja pärast Viini naasnud, tutvus ta siin noore saksa lauljanna Angelika Diettrichiga, armus ja tegi neiule juba peatselt abieluettepaneku. Angelika oli küll andetu laulja, kuid efektse väljanägemisega ja armuintriigides kogenud naine, kes armastas pillavat eluviisi. Nende abielu lõppes sellega, et noorik jättis Straussi maha ning lahkus Viinist koos helilooja sõbra Steineri pojaga. Strauss elas Angelikast lahkuminekut rängalt üle, ravides oma südamehaavu visa tööga.
Tema järgmine operett „Kuninganna pitstaskurätik“ kujunes esialgu äärmiselt menukaks. Esietendus toimus 1.oktoobril 1880 ja tõi Theater an der Wien’ile sellise kassa, mida polnud enam aastaid nähtud. Paraku jäi selle opereti edu lühiajaliseks ning varsti kadus selle partituur dirgendipuldist igaveseks . „Kuninganna pitstaskurätik“ parimad meloodiad jõudsid hiljem ühte Straussi populaarseimatest valssidest „Roosid lõunast“.
Oluliseks loominguliseks edasiminekuks osutus Straussi järgmine operett „Lõbus lesk “. „Öö Veneetsias“ kirjutas ta aga ajal mil oli armunud Adele Straussi- oma pankuri ja nimekaimu Albert Straussi noorde leske. Adele oli Strausside tutvusringkonda kuulunud juba helilooja esimese naise eluajal. Nüüd vallutas ta Johann Straussi südame täielikult. Seekord läks helilooja valik täppi. Adele osutus armastavaks ja andunud abikaasaks. Ta meeldis ja sobis väga hästi Straussi sõpradega.
Straussi viimaseks šedöövriks jäi operett „Mustlasparun“. See sündis tänu silmapaistvale ungari kirjanikule Mór Jókaile, kes pakkus heliloojale operetisüžeeks oma novelli „Staffi“. Straussile see romantile lugu 18.sajandi alguse Ungarist meelis ning Jókai nõusolekul tellis ta ungari dramaturgilt Ignaz Schnizerilt libreto .
Esimest korda lõi Strauss oma operettide tegelaskujude dramaatilise arengu, luues selleks suuri muusikalisi konstruktsioone. „Mustlasparunis“ moodustasid ühtse terviku mitte enam üksnes vaatuste finaalid, vaid ka teised sõlmstseenid. Oluliselt oli suurenenud retsitatiivi osa. See mitte üksnes ei sidunud opereti muusikanumbreid, vaid etendas ka tähtsat dramaturgilist rolli tegelaste muusikalises karakteristikas.
„Mustlasparun“ kujunes uueks tähiseks opereti ajaloos. Kui Straussi eelnevad operetid olid teatud määral siiski järginud Offenbachi pariisilike operettide traditsioone, siis nüüd oli ta loonud sootuks uut tüüpi- lüürilise opereti, mis meenutas pigem lüürilist muusikalist draamat . Koomiline alge oli nihkunud teisejärguliseks ning esikohale oli tõusnud just õrnade ja liigutavate tunnete edasiandmine muusika kaudu. „Mustlasparuni“ imekaunis muusika vapustas isegi Straussi ammusi austajaid. Johannes Brahms kuulutas: „Pärast Mozarti „Võluflööti“ pole ükski saksa muusik küündinud koomilise ooperi alal selliste kõrgusteni nagu on saavutanud Strauss“. Peale „Mustlasparuni“ jõudis Strauss küll veel kirjutada kaks operetti - 1895 Waldmeister ja 1897 „Arukuse jumalanna“-, mis aga paraku tema kuulsusepärjale enam loorbereid ei lisandu.
Johann Strauss suri 3.juunil 1899 kahepoolsesse kopsupõletikku.
Valik pilte
Strauss koos Johannes Brahmsiga Strauss Jr
Strauss koos abikaasa Adelega Johannes Strauss II
Kasutatud kirjandus
„21 maailmakuulsat heliloojat“ (lk 152-163)
9