Uurimustöö: Operett (0)

Sisukord
SISSEJUHATUS 3
OPERETT MÕISTENA 4
OPERETI AJALUGU 6
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD MATERJALID 9
LISAD 10

SISSEJUHATUS

Valisin oma uurimistöö teemaks opereti, kuna tundsin, et sellest muusikažanrist ei räägita piisavalt ning see kipub tihti jääma temaga sarnase žanri - ooperi varju, ent ei ole veel seepärast sellest vähem tähtsam.
Töö eesmärgiks seadsin välja uurida opereti tekke ja arengulugu ning välja selgitada tema põhilised erinevused teiste taoliste muusikažanritega. Peamiseks allikaks minu uurimistöös oli internet , kuna sealt sain põhiosa vajaliku informatsiooni kohe kiiresti kätte.
Töö jaotasin kaheks suureks osaks, esimeses on põhi tähelepanu all opereti kui sellise tähendus, mida selle mõiste all mõeldakse jne., teine osa keskendub rohkem opereti tekkimisele ja arengule ning kuulsamatele selle žanri heliloojatele.

OPERETT MÕISTENA

Operett (itaalia keeles operetta „väike ooper ”) on lõbusa sisuga elurõõmus muusikaline lavateos, milles vahelduvad laul, kõne ja tants. Nii salmilauludes, duettides (kupleedes, lööklauludes) ja ansambleis (finaalides) kui ka tantsuepisoodides on eelistatud kaasaegseid tantsurütme ja –vorme.
Harilikult kantakse mõned libretod operetis ette pigem rääkides, kui lauldes. Selle asemel, et liikuda ühest muusikalisest numbrist teise, puistavad lauljad sekka muusikalisi segmente (nt. aaria, retsitatiiv , koor) koos ilma laulmise ja muusikalise saateta dialoogiga – ning lühikesed retsitatiivi lõigud on operettides väga tuntud, eriti sissejuhatusena laulule .
Operette peetakse tihti vähem „tõsisteks” kui oopereid, siiski on see nii seetõttu, et operetid on sageli koomilise või mõnikord isegi farsiliku süžeega. Muusikaline külg on seal siiski samaheal tasemel kui ooperites . Teemapõhine satiir on omadus mis iseloomustab paljusid operette, siiski kehtib sama ka mõnede „tõsiste” ooperite kohta. Vanasti väljendas ooper osades riikides poliitlist olukorda, nagu näiteks Prantsusmaal (Ooperis „Robert le diable” käib tegevus teose nimitegelase, Normandia hertsog Roberti ümber, konflikt vanematega ja Prantsusmaa kuninga otsus oma esimesel esitusel).
Operett on tänapäeva muusikalide eeskäija. Samal ajal on ta suutnud eksisteerida koos oma uuema vormiga – mõlemad üksteist mõjutades. Nende vahel on fundamentaalne ent imepeen vahe ja see erinevus on üsna kasulik, sest selle abil me tunneme , et miski pole selge, lihtne ega ühemõtteline.
Enamikke operette võib kirjeldada kui kergeid oopereid koos näitlemisega, samal ajal kui suurem osa muusikale on sarnased näidenditele kus lauldakse. Seda on kõige paremini näha mõlemate vormide esitajate puhul. Operetti näitlejad on tavaliselt klassikaliselt õpetatud ooperilauljad; tõepoolest, põhiliselt ei ole ooperi ja opereti vahel mingeid erinevusi, välja arvatud opereti kergus. Muusikal kasutab näitlejaid, kes laulavad , aga mitte ooperlikus stiilis. Nagu enamus „määratletavaid erinevusi” mida võime nende kahe vormi vahele tuua, on ka see siiski sageli hägune. Näiteks ütles W. S. Gilbert , et eelistas kasutada oma lavastustes laulda suutvaid näitlejaid, samas kui Ezio Pinza, suur Don Giovanni , esines Broadway muusikalis „ South Pacific”, teiste seas on opereti vokaalstiili tunnuseid on ka Kern’i „Show Boat’is”, Bernsteini „Candide’s” ja Walt Disney animeeritud „Lumivalgekekeses”.

OPERETI AJALUGU

Operett kasvas välja Prantsuse koomilisest ooperist 19-nda sajandi keskel, rahuldamaks nõudlust lühikeste, kergete tööde järele, mis olid kontrastiks täis-pikale järjest tõsisemaks muutuvale koomilisele ooperile. Selleks ajaks oli sõna „ koomiline ” žanri nimes saanud eksitavaks: ooper Carmen on näide koomilisest ooperist, mis on traagilise süžeega.
Kuigi tavaliselt on tunnustatud Jacques Offenbachi1, kui esimeste operettide kirjutaja, nagu näiteks „Ilus Helena” (1864), märkis Ernest Newman, et tunnustus peaks minema hoopis Florimond Ronger’ile (1825-1892), kes oli laulja, helilooja, libretist ja dirigent. „Aga see oli Offenbach , kes lõi selle žanri ja andis sellele üüratu populaarsuse Teise Impeeriumi ajal ja peale seda.”2 Robert Planquette, Andre Messager ja teised kandsid seda traditsiooni edasi.
Kõige väljapaistvam saksakeelne operettide looja oli austrialane Johann Strauss Jr.3 (1825-1899). Tema esimene teos selles žanris oli „ Indigo ja nelikümmend röövlit” (1871), siiski tõi talle kuulsuse tema kolmas operett „Nahkhiir” ( 1874 ) millest sai üks enim mängitud operett maailmas ja jäi üheks tema populaarseimaks lavatööks. Selle libretto põhineb Offenbach’i libretistide poolt kirjutatud komöödial. Tegelikult võis Straussi veenda seda operetti kirjutama Offenbach ise, aga siiski arvatakse nüüd, et see võis olla hoopis tema esimene naine, Henrietta Treffz, kes julgustas korduvalt Straussi kätt proovima teatriteoseid kirjutades. Kokkuvõttes kirjutas ta oma elu jooksul 16 operetti ja ühe ooperi, enamus neist olid ka väga edukad , ent praeguseks on nad kõik suuremalt jaolt unustusehõlma vajunud, kuna tema hilisemad libretistid polnud eriti andekad. Tema operetid, valsid, polkad ja marsid on tihti väga suurte Viini-stiili mõjutustega ning tänu tema suurele populaarsusele peavad paljud teda Austria rahvus-heliloojaks. Kui tema lavatöid esimest korda Viini teatris esitati, siis oli publiku menu alati suur ning peale paljusid numbreid nõudis publik lärmakalt ikka veel lisapalu.
Franz von Suppe , nii öelda tänapäeva Strauss, modelleeris oma operette suuresti Offenbach’i omade järgi. Viini traditsioone kandsid 20-ndal sajandil edasi Franz Lehar, Oscar Straus, Carl Zeller, Karl Millöcker, Leo Fall , Richard Heuberger, Edmund Eysler, Ralph Benatzky, Robert Stolz , Emmerich Kálmán, Nico Dostal ja Sigmund Romberg.
Inglisekeelse operetini (tollal Inglismaal tuntud kui koomiline ooper, et seda eristada pranstuse või saksa operettidest) jõudsid Gilbert ja Sullivan, kelledel oli Viktoria ajastu Inglismaal pikaldane omavaheline koostöö. W. S. Gilbert4 kirjutas libretod ja Sir Arthur Sullivan5 komponeeris muusikat, paar tootis koos 14 „koomilist ooperit”, milledest enamik olid üüratult populaarsed nii Britannias kui ka mujal, eriti USA’s ning on menukad veel tänapäevalgi. Teoseid nagu „H. M. S. Pinafore”, „The Pirates of Penzance” ja „Mikaado” etendatakse jätkuvalt ning mõnedest on isegi film tehtud. Need koomilised ooperid mõjutasid hilisemaid Ameerika operette, nagu näiteks Victor Herbert ’i loomingut ja muusikale.
Tänu heliloojate Edward German, Lionel Monckton ja Harold Fraser- Simson ’i teostele võime kohata Inglise operette ka kahekümnendas sajandis – ent nende teosed omandasid üha rohkem muusikali omadusi kuni erinevus „vanamoodsa muusikali” ja „modernse opereti” vahel muutus tõesti väga ähmaseks. Vanamoodsad briti muusikalid säilitasid operetliku jume kuni viiekümnendateni. Rohkem modernsemad operetid oleks „Candide” ja mõnede väitel muusikalid nagu „Brigadoon”.
1920 rajas I. Dunajevski NSV Liidus massilaulul põhineva opereti. 20. saj. teisel poolel on operett taandumas muusikali eest. Eestis on viljelenud P. Ardna, E. Arro, B.Kõrver, L. Normet jmt. Pärast II maailmasõda on eesti operett sarnastunud muusikaliga ( libreto suurem kaalukus, tegevust edasi viivad muusikalised numbrid), ent jäänud siiski muusikaliseks suurvormiks (nõudlikud soolonumbrid, arendatud vaatusefinaalid).
20nda sajandi hilisemal poolel toimunud uuendused retsitatiivi tähtsuses ja seeläbi heliloomingus mõnedes modernsetes muusikalides, toovad mõned sellised tööd (mõnel moel) tagasi pigem traditsioonilise ooperini kui operetini.

KOKKUVÕTE

Seda uurimistööd koostama hakates püstitasin ma endale selle tööga seoses põhiliseks eesmärgiks välja uurida opereti tekke- ja arengulugu. Ning uurimistööd koostades see mul ka õnnestus. Oma töö otsustasin ma jagada kahte suurde alajaotusesse, esimene on definitsioonid ning teine opereti ajalugu. Esmalt üritasin ma välja tuua selle, mida üldse mõistetakse muusika termini „operett” all, ning mis on selle žanri põhilised ning tähtsaimad omadused ja erinevused põhiliselt ooperi ning muusikalidega. Nagu selgus on tegu n.ö. kerge ooperiga. Operett sarnaneb osalt nii ooperi kuid ka teiste, kergemate muusikažanritega, nagu muusikalid. Erinevused nende kolme vahel on tihti väga väikesed, mis teeb nende eristamise kohati väga keerukaks. Teises alajaotuses seadsin tähelepanu alla opereti tekke ning arengu uurimise. Nagu selgus on operett tekkinud 19 sajandi keskel Prantsus koomilisest ooperist, sest rahvas oli tüdinenud tõsistest ning pikkadest heliteostest ning tahtis nüüd midagi lihtsat ja lühikest. Esimeseks operettide kirjutajaks peetakse Jacques Offenbachi, kuigi on ka vastakaid arvamusi . Tõin välja ka opereti arengu eri keelkondades, kus keskendusin saksa- ja inglisekeelsele operetile, paari sõnaga mainisin ka eesti opereti arengut. Kokkuvõttes võin öelda et jäin oma tööga rahule, kuna sain oma põhilisele probleemile vastuse ning sain ka nii mõndagi muud uut teada.

KASUTATUD MATERJALID

Kirjalikud allikad:
http://en.wikipedia.org/wiki/Operetta
http://et.wikipedia.org/wiki/Operett
http://209.85.129.104/search?q=cache:e0bw4XFPsrcJ:www.miksike.ee/referaadid/operett_oops1.doc+operett&hl=et&ct=clnk&cd=7&gl=ee

Kasutatud kirjandus:
Eesti Entsüklopeedia. Tln.: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994

LISAD

Operettide heliloojad

Jacques Offenbach 2) W. S. Gilbert

Johann Strauss Jr. 4) Sir Arthur Sullivan
1 Jacques Offenbach’i pilti vaata Lisa 1
2 Ernest Newman, Louis Biacolli’s, toim. The Opera Reader(New York : McGraw- Hill )
3 Johann Strauss Jr. pilti vaata Lisa 3
4 W. S. Gilbert’i pilti vaata Lisa 2
5 Sir Arthur Sullivan’i pilti vaata Lisa 4