bläblbäblä (0)

Kristian Kajak 10A
Retsensioon Johann Strauss II „Nahkhiirele“
3. Detsembril, reedesel päeval käisin vaatamas Estonia balletisaalis Johann Straussi operetti „Nahkhiirt“. Opereti osades mängisid Urmas Põldma, Mati Kõrts, Heli Veskus, Aile Asszonyi, Väino Puura , Mart Laur , Rauno Elp, Andres Köster, Oliver Kuusik , Mart Madiste, Kristina Vähi, Angelika Mikk , Aleksander Arder , Rene Soom, Taimo Toomast, Tõnu Kark, Raivo E.Tamm jt. Etenduse muusikaline juht oli Jüri Alperten , kostüümikunstnik Claudia Damm Saksamaalt, valguskunstnik oli Ban Berensen Hollandist, koreograaf oli Marina Kesler ning lavastaja ning kunstnik oli Michiel Dijkema samuti Hollandist.
Johann Strauss II (poeg) on Austriast päris helilooja , kes elas aastatel 1825 – 1899. Enamasti kirjutab Strauss tantsumuusikat ja operette. Kokku on ta kirjutanud üle 500 erineva tantsu ning peale nende veel ka ballette ja teisi operette. Kõige tuntum on Strauss tänu enda valssidele, teda nimelt kutsuti juba eluajal „valsside kuningaks“. Tema teised tähtsaimad teosed on näiteks operett „Mustlasparun“, valss „Ilusal sinisel Doonaul“ ning „Lood Viini metsadest“. Tema isa, Johann Strauss I oli samuti tuntud helilooja.
Opereti „ Nahkhiire “ kirjutas Strauss Karl Haffneri ja Richard Genée tekstidele. Etendus algas selle, kui Rosalinde mees, Gabriel tuli koju, teatades, et läheb 8 päevaks vangi kohtuniku solvamise eest. Teades, et tal on vähe aega enne vangi minemist veel lõbutseda, otsutab ta minna koos vana sõbra Dr Falkega Prince Orlofsky ballile. Oma naisele valetab ta et läheb vangi. Kui Gabriel lahkub, tuleb Rosalindele külla tema armuke, Alfredo , kes võlub ta enda tenori C- noodiga . Alfredo külaskäigu ajal tuleb vangidirektor Gabrielile järgi. Teadmata, võtab ta kaasa endaga hoopis Alfredo.
Teine vaatlus toimub Orlofsky peol, kus tuleb jutuks väike naljavenp, mille oli Gabriel kunagi Dr Falkele teinud. Nimelt oli ta jätnud peale maskiballi purupurjus Falke tänavale pingile magama, kes järgneval keskpäeval pidi häbis enda nahkhiire kostüümis koju minema. Peole saabub veel ka vangiülem ning Gabrieli ja Rosalinde toatüdruk Adele , kes suudab enda näitlemisoskustega Gabrieli uskuma panna, et ta pole see, kes too arvab . Hiljem tuleb sinna ka Rosalinde ise, küll aga maskeeritult Ungari krahvinnaks. Peol jooksul, mehe arusaamata, võrgutab Rosalinde ta ära ning võtab temalt kalli kella, mida saab hiljem kasutada asitõenditeks süüdistamisel. Vaatlus lõpeb uhke polka ja tralliga.
Kolmas vaatlus toimub aga vanglaülema Franki kodades. Adele ilmub sinna koos õega kohale, paludes Frankilt rahalist toetust tema koolitamiseks, ahvardades vastasel juhul rääkida kõigile, kuidas Frank oli peol miilustanud koos Adelega, kes oli tegelikult toatüdruk. Kartes häbisse jääda, oli vanglaülem nõus. Sinna saabub Rosalinde, kes tuli Alfredole külla ning ka Gabriel ise, kes tuli enda karistusele järgi. Nähes seal Rosalindet Alfredoga, saab situatsioonist otsemaid aru ning proovib Alfredot tappa. Teine aga peidab end Rosalinde taha ning Gabriel tulistab nad kogemata mõlemad neist maha. Endale karuteene teinud Gabriel murdub põrandale nutma ja järelemõtlema, mida ta just teinud oli. Sel ajal tulevad ka kõik teised peolised sinna, Dr Falke kaasaarvatud, kes seletab Gabriel Einsteinile ära, et kogu see pidu, kogu see trall ja kõik seigad oli tema korraldatud kui vastutasuks Gabrieli naljanumbri eest. Rosalinde ning Alfredo tegelikult surma ei saanud, püssis olid paukpadrunid.
3 tunnise opereti jooksul ma apsakaid näitlemises ei leidnud kordagi. Kõik näitlejad tegid suurepäraselt enda tööd ning elasid hiilgavalt enda rolli sisse. Küll aga plahvatas etenduse ajal ühe valgusprožektori pirn , ehmatades kõik saalisolejad, esinejad kaasaarvatud ning killud kukkusid suurepäraselt mängivatele pillimeestele peale, kes aga sellest suurt numbrit ei teinud.
See Straussi operett läks mulle tõesti südamesse. Eriti mõjusad olid näitlejate karakterid, mida kõik väga hästi välja mängisid. Eriti silma jäi mulle vangikongi valvaja Frosch, keda mängis Raivo E. Tamm. Straussi ja etenduse lavastaja huumorisoon ühtib ka minu omaga, mis tõesti suurendas minupoolset hinnangut tollele etendusele. Varasemad teatritükid, mida olen näinud, ei ole mulle sellisena mõjunud ning kindlasti muutis see minu arvamust kõikide kultuursete teatriürituste kohta. Varem ei arvanud seda, kuid nüüd arvan, et teatris käimist võin ka mina vabatahtlikuks ja meelelahutuslikuks pidada.