Retsensioon Nahkhiir (die Fledermaus) (0)

Nahkhiir (die Fledermaus)
Retsensioon
11B
Diane Parmas
Johann Strauss (1825–1899)
Johann Strauss noorem sündis 25. oktoobril 1825. Tema isa, kuni XIX sajandi keskpaigani valsikuninga tiitlit kandnud Johann Strauss vanem, ei soovinud näha oma poega mitte muusiku, vaid pankurina. Sellele vaatamata tegeles noormees salaja viiuliõpingutega. Alles siis, kui Johann vanema ellu tuli uus naine, sai 17-aastane noormees pühenduda ema toetusel täielikult heliloojakarjäärile. Ta õppis kontrapunkti ja harmooniat professor Joachim Hoffmanni eramuusikakoolis, täiendades end helilooja Josef Drechsleri juures ning õppides viiulit Viini Hofoperis balletirepetiitorina tegutsenud Anton Kollmanni käe all. Juba eluajal pärjati ta tiitliga “valsikuningas” ning tema 169-st orkestrile loodud valsist on suurem osa tänaseni populaarsed. Strauss noorema loomingus arenes valss armsast talupoeglikust tantsust kontsertlikuks suurvormiks. Viini revolutsioonilaine ajal, 24. veebruaril 1848, kaldus ta muidugi revolutsioonilise liikumise poole, olles “Marseljeesi” avaliku esituse eest isegi lühikest aega vahistatud. 1849 suri Johann Strauss vanem sarlakitesse ning juunior liitis kokku oma ja isa orkestri, sooritades selle koosseisuga ringreise nii Austrias , Poolas kui ka Saksamaal. Valsikuningal oli kokku 3 abikaasat. Strauss oli väga oodatud ka Peterburi kõrgemas seltskonnas ja isegi tsaari õukonnas, kus teda sidus eriti lähedane sõprus tsaar Aleksander II noorema venna Mihhailiga, ajendatuna mõlema mehe kirest viiulimängu vastu. Johann Straussi Venemaa perioodile on pühendatud ka Lenfilmis 1971 . aastal valminud mängufilm „Hüvastijätt Peterburiga“. 2003. aastal avati Pavlovskis festivali „Suur valss“ raames mälestusmärk Johann Straussile. Straussi muusika austajate seast leiame ka Richard Wagneri . Ta on kirjutanud ka 18 operetti ; ooperi „Rüütel Pázmán” ja balleti “Tuhkatriinu”, mille lõpetas aga helilooja Josef Bayer . 5. aprillil 1874 nägi Theater an der Wienis rambivalgust Straussi “Nahkhiir”, millest sai helilooja menukaim operett läbi aegade, ning mis on jäänud teatrite repertuaari kuni tänapäevani. 22. mail 1899 Viini Hofoperis toimunud “ Nahkhiire ” etendusel juhatas Strauss viimast korda ise avamängu. Teatrist saadud külmetus arenes kiiresti kopsupõletikuks ja valsikuningas suri 3. juunil. Ta lõi klassikalise viini valsi , kirjutas sissejuhatusega ja koodaga mitmeosalisi ahelvalsse. Straussi muusika võlu seisneb vahelduvas rütmis ja elurõõmsas meloodias. Tema 16 operetist on menukaimad „Nahkhiir“ (1874, e. l. esmakordselt 1912), „Öö Veneetsias“ (1883, e. l. 1951), „Mustlasparun“ (1885, e. l. 1898 ). Straussi tuntumad valsid on „Viini veri “, „Lood Viini metsadest“, „Kunstniku elu“, „Kevadhääled“ ja „Ilusal sinisel Doonaul “. Strauss on loonud ka polkasid, kadrille, masurkasid ja galoppe.
„Nahkhiire“ sisu
I vaatus : Teenijanna Adelel on probleem: ta tahaks minna peole , ent ei saa õhtut vabaks. Rosalindel on probleem: ta tahaks oma abikaasale Gabriel von Eisensteinile olla truu, kuid too peab mõneks päevaks minema vangi ning just sel ajal ilmub kohale Rosalinde endine kavaler Alfred . Eisensteinil on probleem: ta peab minema vangi, ent tema sõber dr. Falke kutsub meest rikka prints Orlofsky peole, kus on oodata kaunite baleriinidega erootilisi seiklusi. Oma tahtmise saamiseks hakkavad kõik eelpool mainitud tegelased valetama . Keegi ei aima, et kõige suurem pettur on Falke ehk „ Doktor Nahkhiir“, kes kavatseb klaarida Eisensteiniga vanu arveid. Falke keelitab Eisensteini minema vangi alles peojärgsel hommikul , kuid soovitab tal naisega juba täna hüvasti jätta ja siis salaja peole hiilida. Adele üllatuseks võimaldab Rosalinde tal õhtu vabaks võtta. Alfred tahab ise majaperemehena esineda ja panebki selga tolle hommikumantli. Sellises riietuses peab vangladirektor Frank Alfredit Eisensteiniks ja vahistab ta. II vaatus: Falke ja Orlofsky heidavad peol nalja Eisensteini ja Franki üle, viimased ilmuvad peaole inkognito, esinedes aadlikena. Kumbki ei oska kahtlustada, et nad kohtuvad taas järgmisel hommikul – seekord vanglas . See aga ei ole ainus piinlik olukord, millesse Eisenstein satub. Mees tunned ära ka oma teenija Adele, kes kannab Rosalinde kleiti . Kui Eisenstein ja Adele kohtuvad silmast silma, korraldab naine skandaali, väites, et mees eksib . Otsides taga noori baleriine, kohtab mees maski taha varjunud kirglikku Ungari krahvinnat. Ta püüab teda võrgutada, aimamata, et tegemist on tema oma abikaasaga, kes on peole tulnud samuti inkognito. Dr. Falke on kutsunud peole Rosalinde, et see näeks, kuidas tema mees õhtut veedab. Rosalinde varastab Eisensteini taskukella, et tõestada mehe isikut. Kui pidu muutub järjest ekstaatilisemaks, peavad Eisenstein ja Frank aga lahkuma . Mõlemad kiirustavad vanglasse, kuid lahkuvad erinevas suunas. III vaatus: Järgmisel hommikul on Frankil pohmelus ning vangivalvur Froschil on raskusi vanglas korra tagamisega. Kohale ilmub üha rohkem peolt tulnud tegelasi. Adele ja tema õde Ida üritavad veenda Franki, et see hakkaks Adele patrooniks ning maksaks naise näitlejaõpingute eest. Rosalinde tahab vabastada Alfredit, kes on veetnud öö vangikongis. Ent Rosalinde saabub liiga hilja : juba on kohal ka juristiks maskeerunud Eisenstein, kes püüab välja selgitada, mis juhtus Rosalinde ja mehe vahel, kes kannab tema hommikumantlit ning arreteeriti tema kodus. Mis tema naise ja hommikumantlisse riietunud mehe vahel täpselt juhtus? Suures vihahoos paljastab Eisenstein oma isiku ja lubab Rosalindele truudusetuse eest kätte maksta. Kuid Rosalinde teab, kus mees ise tegelikult õhtul viibis ja ähvardab end Eisensteinist lahutada. Samal hetkel ilmuvad kohale Falke, Orlofsky ja teised peokülalised: “Doktor Nahkhiire“ kättemaks on ilmne, kuid kogu juhtunu aetakse hoopis liigse šampanja pruukimise kaela.
Johann Strauss on loo sisu lühidalt kokku võtnud: Esimene vaatus – Kõigil on probleem. Teine vaatus – Kõik probleemid uputatakse alkoholi. Kolmas vaatus – Kõik probleemid ilmnevad taas. Õnneks leitakse süüdlane: šampanja!
Arvamus
Käisin „Nahkhiirt“ vaatamas 6. jaanuaril 2010. See oli minu esimene opereti kogemus ning usun, et see ei jää k viimaseks . Osades olid Mati Kõrts, Aile Asszonyi, Väino Puura , Rauno Elp, Andres Köster, Taimo Toomast, Aleksander Arder, Angelika Mikk, Kädi Kosenkranius , Valentina Taluma , Tõnu Kark ja Pille-Riin Rajavee. Dirigent oli Jüri Alperten , lavastaja ja kunstnik oli Michiel Dijkema Hollandist, kostüümikunstnik oli Claudia Damm Saksamaalt, valguskunstnik oli Bas Berensen Hollandist ning koreograaf oli Marina Kesler. Mulle meeldis see operett väga. Etenduse käik oli kaasahaarav ja vaatamata oma pikkusele (algus 19.00 ja lõpp natuke peale 22.00) algusest lõpuni nauditav, minnes järjest lõbusamaks. Ka kostüümid olid ajastukohased ning huvitavad. Ainuke asi, mille pärast etenduse juures minu arust nurisema peaks, oli näitlejate diktsioon. Mitte ainult lauludest, vaid ka väga paljudest dialoogidest oli parem aru saada, kui lugeda eesriide kohal rippuvat inglisekeelse tekstiga tablood. Tihti tundusid dialoogid kohmakad nende laulude keskel. Alguses tundus operett igav ning sisu tundus mõttetult veninvat. Kuid mida aega edasi, seda põnevamaks ja kaasakiskuvamaks etendus muutus. Minu lemmikkoht oli pidu ning peokülalised. Mäletan, et vaatasin lausa suu ammuli, kuidas balletitantsijannad tantsisid. “See on lihtsalt nii lahe!” mõtlesin. Ka meeldis mulle nail , mi soli seotud tõsiasjaga, et meie kultuuriinimesed saavad vähe palka. Nimelt oli Froschil raha vaja ning Alfred pakkus talle seda. Frosch küsis, et kus mees töötab ning too vastas:“Töötan rahvusooperis.”, mille peale Frosch hakkas naerma ning andis talle raha tagasi ning ütles:” Säh, võta. Sul on seda rohkem vaja.” See hetk oli lausa hiilgav minu arust ning terve saal naeris selle peale. Ka oli üks unustamatuid hetki see, kui Tõnu Kark imiteeris “ Luikede järve” – ta ümises “Luikede järve” muusikat ning tegi väga hästi järgi balletisamme. Publiku suur aplaus tähendas, et ka neile meeldis see väga. Alguses tundus lava olevat kuidagi kohmakas ja sobimatu. Lava koosnes kahest “osast”: publikupoolses osas oli vaid üks tool . Teise osa põrand oli viltu (ma pole ikka veel aru saanud täpselt, miks see nii oli). Etenduses oli vaid 1 vaheaeg ning üks “mini-vaheaeg”, kus Tõnu Kark tuli 2 korda lavale(olles oma karakteris) ning palus orkestril avamängu veel mängida, hästi aeglaselt, sest “ehitusmeestele meeldib nii väga vanglatrellide ehitamine”. Tundus, et Tõnu Kark oli publiku lemmik. Iga näitleja oli oma rolli sisse elanud ja täitis seda veenvalt ja meeldejäävalt. Eisenstein läks peole, et ilusaid noori baleriine “vallutada”, kuid mitte kõik baleriinid polnud ilusad ning noored. Seal oli 2 meest naisbaleriini kleitides (!) ning ka üks veidi paksem baleriin ning üks ratastoolis olev vana baleriin. See oli minu arust väga huvitav ning muutis etenduse veel põnevamaks ning naljakamaks. Opereti eesmärgiks on publikut lõbustada, operett on ajaviitežanr ja just sellepärast sobibki "Nahkhiir" kõigile, kes meie rutiinsele elule natukenegi vaheldust otsivad ja naerda soovivad. Kuna mina ja mu kaaslased Estoniast kergema südamega viimast viisijuppi ümisedes lahkusime, võib öelda et "Nahkhiir" täitis oma eesmärgi. Soovitan seda operetti kõigile!