OOPER JA OPERETT (0)

OOPER JA OPERETT
OOPER
Ooper on muusikaline lavateos, mis ühendab endas paljusid kunstiliike - kirjandus (süžee), näitekunst, kujutav kunst ( lavadekoratsioonid, kostüümid ), tants, muusika jne. Olenevalt sisust võivad ooperid olla koomilised, lüürilised, ajaloolised, muinasjutulised, traagilised jne. Tänu renessansile sündis ka ooper. Ooper sai alguse Itaaliast , kus renessanss algas kõige varem ning paistis kõige eredamalt silma. Tingituna oma geograafilisest asendist ja et Itaalia oli kunagise Rooma riigi pärija, sai just Itaalia uue ajastu esmakuulutajaks. Huvi järel, mida tunti antiikultuuri ja antiikarhitektuuri vastu, tärkas huvi ka antiikteatri vastu. Itaalia ooperis kujunes välja kaks suunda. Esiteks tõsine ooper - opera seria , mille tegelasteks olid antiiksed jumalad ja kangelased, kes tegutsesid kõrge traagikaga õhkkonnas. Teiseks suunaks oli koomiline rahvaooper – opera buffa, kus komöödiast pärit tegelaskujude Arlekiini ja Colombina kõrval tegutses hulganisti igasuguseid kelme, päevavargaind, tossikesi ja teisi. Esimese muusikalise draama kirjutas itaalia helilooja Jacopo Peri 1598 a. “ Daphne ” (see ooper pole säilinud), seega loetakse ooperi sünnimaaks Itaaliat. Sõna “ooper” võeti kasutusele 17.saj., kuni selle ajani kasutati väljendit “muusikaline draama.” Esimeste ooperite süzeed (sisu) võeti Antiik-Kreeka tragöödiatest. Algul oli laul kõnelähedane, sest teksti peeti tähtsamaks ning sõna püüti edasi anda äärmise täpsusega ( kõnelähedane laul e. retsitatiiv ). Meloodiad olid väga lihtsad, orkestril taustfunktsioon ( saade ). Hiljem hakati muusikas taotlema laulvust, tekkis uus laulmismaneer – bel canto stiil. Selline ooper levis Itaaliast üle Euroopa ja sai tuntuks opera seria ( tõsine ooper ) nime all. Selline ooper võimutses 18.saj. keskpaigani. Barokkajastul tekkis seoses opera seriaga lauljate kultus ja võimuvõitlus laval. Ooperi numbritest tõusis esikohale aaria, aariate meloodiad olid üle kuhjatud keeruliste käikudega, et võimaldada lauljal oma häält demonstreerida. Claudio Monteverdiga on aga seotud ooperikunsti areng. 1607. a. kirjutas ta muusikalise legendi " Orpheus ". See on teos mille muusika on säilinud tänani. Orpheuses kujutati esmakordselt tõeliselt sügavaid ning kirglikke inimtundeid ja peamine osa nende tunnete edasiandmisel oli muusikal . . Ooperi  “isaks” peetakse helilooja Claudio Monteverdit (1567- 1643 ). Tema teostes sai muusika esmakordselt sõnast olulisemaks. Barokkooperile (17.saj.-18.saj.I pool) oli iseloomulik rikkalik ja toretsev lavakujundus ning suured esinejate koosseisud. Hilisbaroki üheks nimekamaks ooperimeistriks on Jean- Philippe Rameau (1683-1764), kes on kirjutanud üle 20 ooperi. Klassitsismiajastul  (18.saj.II pool) kandus juhtpositsioon ooperi arengus Itaaliast Austriasse. Ooperi loojana kujunes Wolfgang Amadeus Mozartist (1756-1791) suur draamameister, keda iseloomustab peen psühholoogiline karakteritaju ja erakordselt hea vokaaltehnika tundmine . Eesti ooperi eelkäijad olid muinasjutulised, rahvusromantilisest einestikust lähtuvad laulumängud, mida viljeldi 19 saj. lõpul ja 20 saj. algul. Suurejoonelisem nendest on Karl August Hermanni 1907. aastal loodud „ Uku ja Vanemuine .“ Teose peategelasteks on Endel ja Salme , kes räägivad ooperis oma armastusest ja selle takistustest.
Operett
Operett on komöödialiku sisuga muusikaline lavateos, milles kõneldav tekst vaheldub laulu ja tantsuga. Peagi tuli romantilise ooperi kõrvale klassikaline operett. Oma olemuselt on operett meelelahutus -žanr. See on muusikaline näitemäng, kus suur osa on sõnal. Operetid on lõbusasisulised. Opereti eelkäijateks on prantsuse koomiline ooper ja vodevill (laulu ja tantsuga muusikaline lühikomöödia). Opereti muusikas on pearõhk laulul, mis on lihtsa ning meeldejääva viisiga. Operetis tantsivad tavaliselt osalised ise. Opereti tegelastest kerkivad esiplaanile kaks paari: esimene armastaja ja primadonna ning pisut koomiline meesosatäitja ja kelmikas naisosatäitja. Peale solistide osalevad operetis ka koor ja orkester . Opereti žanri loojaks peetakse Jacques Offenbachi (1819-1880). Tema operetist “Orpheus põrgus” sai tuntuks kankaan. See oli Pariisi moetantsuks 19.saj. keskel ning seda esitatakse ka tänapäeval varieteedes ja kabareedes. Klassikalise viini opereti esindaja on Johann Strauss noorem (1825-1899). Klassikalises viini operetis olid valsid peamised muusikalis-tantsulised numbrid . Viini valss oli üldine moetants 19.saj. keskpaigas ja levis kõikjal Euroopas. Viini operetis pannakse suurt rõhku esinduslikule riietusele. Mehed kannavad frakke või uhkeid hussaarirõivaid , primadonna kannab etenduse jooksul vähemalt 4-5 õhtukleiti. Hiljem arenes klassikalisest operetist uuem operett, mida nimetatakse uusviini operetiks. 20.sajandil kirjutasid operette heliloojad Ferenc Lehar (1870-1948) ja Imre Kalman (1882-1953). Viini valsi kõrval kõlas nende operettides ka ungari ja mustlasmuusika sugemetega rahvatants. Lehari “Lõbus lesk ”sai väga kuulsaks operetiks. Uuemale operetile on iseloomulik päevakajalise satiiri puudumine. Opereti žanr muutus meelelahutuslikuks.
Tuntud operetid :
Jacques Offenbach, “Ilus Helena”
Johann Strauss noorem, “ Nahkhiir ”, “Mustlasparun”, “Viini veri ”
Imre Kalman, “Silva”, “Bajadeer”, “Krahvinna Mariza”
Franz Lehar, “Lõbus lesk”, “Krahv Luxemburg ”
Siegmund Romberg, “Kõrbelaul”
Carl Zeller, “ Linnukaupleja ”
Florimond Herve, “Mamzelle Nitouche ” 
                                                                                
Kasutatud kirjandus :

• 8. klassi Muusika õpik
  
• http://miksike.ee/ooper
  
• http://www.tdl.ee/~anumai/konspektid/ooper.html
  
• www.miksike.ee/referaadid/operett_oops1.doc+operett&cd=2&hl=et&ct=clnk&