Hilisromantism (0)

Hilisromantism (1890-1925)
Hilisromantism tekkis 19.-20. sajandi vahetusel Saksamaal ja Austrias . 20. sajandi alguse muusika on tugevalt seotud 19. sajandi romantiliste traditsioonidega, mistõttu nimetataksegi sajandi alguskümnete muusikat hilisromantiliseks. Hilisromantismi lõpuperioodil hakkasid arenema ka paljud uued muusikasuunad- Sibeliuse ja Elgari loomingus kajastuv natsionalism , Debussy ja Raveli impressionism ning atonaalne modernism , mis on eriti tuntud Schönbergi loomigus.
Hilisromantismi muusikale on iseloomulikeks joonteks hiigelkoosseisud, vaskpuhkpillide väga suur osatähtsus, kromatisme täis harmooniad. Heliloojad alustasid uute ja eelnevalt mitte kasutatud harmooniate loomist. Samuti panid nad erakordselt palju rõhku kõlavärvidele orkestriloomingus.
Loodi muinasjutulisi, fantaasiarikkaid, vabadusliikumisi kajastavaid, lüürilisi ja psühholoogilisi teoseid.
Hilisromantismi periood oli kõrgaeg eneseväljenduseks muusikas. Selles eristatakse kahte suunda: 1)klassikalistel traditsioonidel tuginev, mille esindajateks olid heliloojad nagu Johannes Brahms ja Anton Bruckner ning 2)kõla- ja vormiuuendustel põhinev suund, mida on kuulda Richard Straussi ja Gustav Mahleri loomingus.
Hilisromantism väljendus nii muusikas kui ka kirjanduses, milles olid oluliseimateks tunnusteks tunded, mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest ja ebatavalised tegelaskujud.
Hilisromantism muusikas sarnaneb oma ülesehituselt eelmise sajandi romantiliste töödega, kuid helikeel on värvikam ja palju teravam. Iseloomulikuks on keeruline, mitmekihiline faktuur, tohutud orkestrikoosseisud, suur ulatus (pea kahetunnised sümfooniad, täites nii terve kontserdiprogrammi). Hilisromantism sisendab sügavat lootusetusetunnet ja süngust.
Gustav Mahler (1860-1911)
G.Mahler oli juudi päritolu Austria hilisromantismi helilooja ja üks oma aja tähtsamaid dirigente. Ta sündis Kalište`s Böömi- ja Määrimaa piiril (mis oli sel ajal Austria Impeerium , nüüd aga Tšehhi ) ning tema lapsepõlv möödus saksa- tšehhi- juudi miljöös. Mahlerite pere oli küll suur, kuid 12 sündinud lapsest elas imikuea üle vaid kuus. Peres oli ka palju vägivalda, mis tekitas Mahlerile väga suuri hingelisi haavu.
Juba 4-aastaselt hakkas Mahler õppima akordeoni ning avastas samas vanuses ka vanavanemate klaveri, mille õppimiseks samuti klaveritunde võtma hakkas. Ta mängis nii hästi, et linnaelanikud teda imelapseks pidasid . Tema andekust märkas ka sealse muusikaelu üks olulisemaid juhte, kes talle harmoonia - ja kontrapunkti tunde andma hakkas. Mahler luges poisina palju, kuid koolis tal häid tulemusi ei olnud. Ta puudus palju ja õpetajad pidasid teda hajameelseks ning vähevõimekaks.
1875. aastal, kui Gustav oli 15. aastane, võeti ta vastu Viini Konservatooriumisse, kus ta õppis klaverit, harmooniat ja kompositsiooni. Kolm aastat hiljem astus Mahler Viini Ülikooli, kus võttis osa Anton Bruckeri loengutest. Seal sai ta hariduse ka ajaloo ja filosoofia vallas. Ülikooli kõrvalt töötas ta muusikaõpetajana ja tegi oma esimese suure ülesastumise heliloojana kantaadiga “Das klagende Leid”. Ta teos esitati ka konkursile , kus oli kohtunikuks Johannes Brahms, kuid autasu ta ei saanud.
Mahler alustas oma heliloojakarjääri 1880. aastal. Järgmistel aastatel dirigeeris ta edukalt suuremates ooperisaalides ning jätkas ka oma ooperihelilooja karjääri.
1887. aastal võttis ta haigestunud Arthur Nickischilt üle Wagneri komponeerimise, rajades endale kindla reputatsiooni kriitikute ja publiku seas. Brahms oli suures vaimustuses tema “Don Giovanni” dirigeerimisest.
1897. aastal, olles 37-aastane, pakuti Mahlerile direktori ametit Viinis Riigiooperis. See oli riiklik ametikoht ning Austria-Ungari seaduse kohaselt ei tohtinud juudid sellistel ametikohtadel töötada. Mahler, kes polnud kunagi jumalakartlik olnud ega ka kinni pidanud juudi kommetest, hakkas tegema ettevalmistusi astumaks Rooma Katoliku kiriku liikmeks. Lapsena oli ta olnud koorilaulja ühes katoliku kirikus, kus õppis ka klaverimängu koorijuhi käe all. Aastate möödudes huvitus Mahler üha enam katoliiklusest ning selle mõjud olid esindatud ka tema teostes, näiteks tema Sümfoonias number 1.
Kümne aastaga Viini Ooperis muutis Mahler selle institutsiooni repertuaari ja tõstis selle kunstilisi standardeid, allutades nii esinejad kui ka kuulajad enda tahtele. Uus direktor koondas oma energia klassikalistele ooperitele Gluckilt ja Mozartilt ning koostöös kunstnik Alfred Rolleriga lõid nad “Fidelio” ning “Tristian ja Isolde”.
Mahler töötas ooperimajas enamiku tervest aastast, mistõttu jäi tal loomingu jaoks aega ainult suvel.
1901. aastal kolis Mahler uude villasse Maierniggi järve äärde. 1902 . aasta 9. märtsil abiellus ta Alma Schindleriga, kes oli temast 20 aastat noorem ning tuntud Viini kunstniku Carl Molli kasutütar. Alma oli muusik ja helilooja, kuid Mahler keelas tal sekkuda loomingulisse töösse kuigi Alma tegi käsitsi puhtaid koopiaid tema käsikirjas lugudest. Mahler suhtles elavalt ka teiste naistega nagu näiteks viiuldaja Natalie Bauer-Lechneriga, kellega ta oli kohtunud Viinis õppides. Alma ja Gustav said kaks tütart, Anna Maria, kes suri nelja aastaselt difteeriasse ning Anna Jutine, kellest sai skulptor. Esimese tütre surm mõjus Mahlerile väga rängalt ning samal aastal diagnoositi tal ka südamehaigus ja ta oli sunnitud piirama oma liikumist. Ooperimajas viis tema sihikindlus kunstiküsimustes selleni, et ta tekitas endale vaenlasi ning ka ajakirjandus ei suhtunud temasse hästi. Ta lahkus ooperist ootamatult 1907. aastal.
Lõpliku tõuke lahkumiseks Viini ooperimajast andis kutse minna Metropolitani ooperimajja New Yorki. Mahler nõustus sinna minema üheks hooajaks. Kuigi ta oli väga populaarne rahva ja kriitikute seas kaotas ta juhatuse poolehoiu. Mahler läks tagasi Euroopasse, tema abielu oli naise truudusetuse tõttu kriisis.
1910 . aastal sõlmis Mahler pikaajalise lepingu New Yorgi filharmooniaorkestriga, niisiis kolis perekond tagasi Ameerikasse. Pärast pikka ja nõudlikku kontserdihooaega New Yorgis , haigestus ta raskelt . Ta naases tagasi Euroopasse, Pariisi, kus oli hiljuti välja töötatud uus seerum tema ravimiseks. Paranemist polnud aga näha ja ta viidi tagasi Viini, kus ta suri nakkusesse 18. mail 1911. aastal.
Mahler maeti tema soovil tema tütre kõrvale Grinzigi kalmistule Viini lähistel. Tema viimast soovi täites maeti Gustav vaikuses, hauakivile kirjutati vaid nimi “Gustav Mahler”. Mahleri hea sõber Bruno Walter kirjeldas matuseid nõnda: ”Matusepäeval oli õues suur torm , mistõttu oli matuseid peaaegu võimatu alustada. Tohutu rahvahulk, surmvaikus, millele järgnes surnuvanker ning hetkel mil kirst alla lasti, murdis päike läbi pilvede”.
Richard Strauss (1864-1949)
R.Strauss sündis Lõuna- Saksamaal Münchenis tuntud metsasarvemängija perekonnas. Ta oli saksa helilooja ja dirigent , kes kirjutas peamiselt hilisromantismi-aegset muusikat. Teda tuntakse peamiselt sümfooniliste poeemide ja ooperite kaudu.
Richard Straussi isa oli Franz Strauss, kes oli esimetsasarvemängija Müncheni Õukonnaorkestris. Ema Josephine pärines Müncheni ühest jõukamast perekonnast, kus vanemad olid tuntud õlletehase omanikud . Richard sai noorpõlves isalt põhjaliku, kuid vanamoelise muusikahariduse. Oma esimesed palad pani Richard kirja kuueaastaselt ja kuni oma surmani tegeles ta pidevalt muusikaloominguga.
Kooli ajal pühendas Strauss oma energia peaasjalikult muusikaloomingusse. Peale kooli 1882. aastal oli ta komponeerinud juba üle 140 töö. 10-aastaselt kuulis Strauss Richard Wagneri oopereid "Lohengrin", " Tannhäuser " ja "Siegfried", ent isa keelas tal Wagneri muusikaloomingut õppida. Alles 16-aastaselt tohtis Richard tutvuda " Tristani ja Isolde" partituuriga. Isa arvates kuulus Wagneri muusika alamasse sorti ja hiljem väljendas Richard korduvalt oma kahetsust selle suhtumise üle.
1882. aastal astus Strauss Müncheni Ülikooli, õppides kunstiajalugu ja filosoofiat . Aasta hiljem ta siirdus Berliini. 1885 naasis ta Münchenisse. Tänu isa tutvuste kaudu kohtus helilooja mitmete päevakajaliste muusikutega, sealhulgas Hans von Bülowiga, kes oli vaimustunud Straussi töödest ning tegi ettepaneku asuda tööle dirigendi assistendina.
Esimese sümfoonia dirigeeris Richard 17. aastasena Münchenis. 10. septembril 1894 abiellus Strauss soprani Pauline Maria de Annaga. Naine oli tuntud oma võimuka ja impulsiive loomu poolest, kuid abielu kujunes õnnelikuks. Kuni oma elu lõpuni ("Neli viimast laulu", 1948) eelistas Strauss oma loomingus sopranihäält kõigile teistele.
1930. aastatel püüdis Strauss rahulikumat ning vaiksemat elu elada. Tuli arvestada tollaseid olusid, kus Natsisaksamaa jälgis valvsalt helilooja tegevust. Strauss oli pettunud , et ei saanud enam koostööd teha juudi päritolu libretistidega. Samuti kaitses ta hoolikalt miniat, kes oli juudi päritolu. Kui Saksamaa kaotas II maailmasõjas, hävitati paljud ooperisaalid. Selle põhjal kirjutas helilooja südantlõhestavaid itkesid. Sellest ajajärgust pärineb kõrgelt hinnatud teos Neli viimast laulu.
Richard Strauss suri 8.septembril 1949 pärast südameatakki ja 6-nädalast haigust, olles 85. aastane.
Looming
Richard Straussi loomingus on tugevad Wagneri mõjud. Põhilise jäljed jätnud sümfooniliste poeemide läbi: „Till Eulenspiegel “, „Don Juan “ ja 1905 kirjutas praegu väga tuntud ooperi „Solome“.
Orkestrikäsitluses taotletakse kõla jõudu ja erinevaid kõlavärve. Kohati suurendati orkestrikoosseisu. Väga oluliseks kujunesid vaskpillid ja dramaturgilised kontrastid . Strauss armastas programmilist muusikat. Ta eelistas zanrites sümfooniat, sümfoonilisi poeemi ja oopereid.
Strauss on kirjutanud:
• 17 ooperit
• 2 balletti
• 8 sümfoonilist poeemi
• 2 sümfooniat
• Väikevorme orkestrile ning kammermuusikat
Straussi loomingust:
• Varane looming mõjutatud Schumannist ja Brahmsist. Hiljem võtnud eeskuju Lisztist ja Wagnerist
• Kaldub oma helikeeles monumentaalsusesse, kasutab hiigelkoosseise ja suuri helimaalinguid