James Cook - referaat (1)

Referaat
James Cook
Koostaja. Kelli Kiipus
Klass:8.c
Õpetaja:Eve Kasekamp
Tapa Gümnaasium
2007
Sisukord:

• Sissejuhatus lk 2
  
• James Cook`I eluloost lk 3
  
• Tahitil lk 4
  
• Uus- Meremaa ja Austraalia ida- rannik lk 5
  
• Uued katsumused lk 6
  
• Pikk teekond koju lk 6
  
• Cook`I viimased aastad lk 7
  
• Kasutatud allikad lk 9
  

Cook´i meeskonna laev
Sissejuhatus:
James Cook oli Briti meresõitja, kartograaf ja maadeavastaja .
James Cooki tuntus põhineb kolmel ümbermaailmareisil, mille ta sooritas aastatel 1768–1779. Cook uuris põhiliselt Vaikse ookeani saari ( Hawaii , Uus-Meremaa ja paljusid teisi Polüneesia saari), Põhja-Ameerika rannikut, Austraalia idarannikut jne. Ta üritas avastada ka lõunamandrit ehk Antarktist, kuid see tal ei õnnestunud.
Cook erineb enamikust tolleaegseist meresõitjaist oma väidetavalt inimlikuma iseloomu pärast. Ta ei olnud konkistadoor. Pärismaalaste vastu kasutas ta vägivalda vaid siis, kui muud võimalust ei olnud. Väidetavalt püüdis ta õpetada Polüneesia pärismaalastele kartulite ja sigade kasvatamist , et võõrutada neid kannibalismist.
Cookist on loodud palju legende ja tema nimele kirjutatakse tihti avastusi, mis ei ole tema tehtud. Kuulsaim näide on Hawaii saared, mis on eurooplastele avastatud hoopis hispaanlaste poolt. Legendidele Cookist lisab loomulikult värvi tema traagiline surm Hawaii saartel 1779. aastal.( http://et.wikipedia.org/wiki/James_Cook )
James Cook
1768-1771a. ümbermaailmareis
James sündis 27.oktoobril 1728 aastal Yorkshire lähedal väikeses külas. Ta veetis oma lapsepõlve maapoisina. Tema perekond oli suhteliselt vaene ja ta oli harjunud elama ka kitsastes tingimustes.James oli oma pere üheksas laps. Kui James sai kahkesa aastaseks, siirdus ta isa tööle rikka mõisniku juurde kus poiss ise oli juba seitsme aastaselt töödanud. Jamesi perekond vahetas tihit elukohta ja nii pidi James mitmes erinevas koolis õppima.kooli lõks ta kolmeteistkümne aastaselt. Eriti huvitas teda matemaatika ja muud teadused . Jamesi isa tahtis, et poisist saaks ärimees. Seitsemeistkümne aastaselt läkski James ühe kaupmehe juurde katsetele. Jamesile tundus alguses, nagu oleks ta sattunud paradiisi , nimelt koht kus ta tol ajal kaupmehe ametit õppis asus mere ääres. Õpipoisiks olemine aga ei olnudki nii lihtne, sest kaupmees osutus väga rangeks ja korraarmastajaks meheks.
ta tahtsi loobuda , kui oli teeninud 18 kuud kaupluses , kus ta pidi kogu aja puhastama poodi, küürima põrandat ja jooksma valju peremehe käsul siia ja sinna. Nii ta põgeneski poest ja läks ühte rannaäärsesse väiksesse linna, kus ta sai ühele söelaevale tööle, sest ta jättis endast tõelise meremehe mulje. James oli harjunud elama kitsastes tingimustes ja ta sai merel suurepäraselt hakkama. Mõne aja pärast said kõik aru, et ta on sündinud meremeheks ja nii ta saigi lõpuks laeva kapteniks.(( lk 15 5.lõik.))
James Cook tegeles väga usinalt ka astronoomiaga. Nimelt oli ta välja arvutanud, et 5. augustil 1766 . aastal toimuvat päikesevarjutust võib kõige paremini näha Newfoundlandil. Päikesevarjutuse ajal oligi ta kohal ja tegi seal nii huvitavaid vaatlusi , et need äratasid teadlaste tähelepanu. Pärast seda kui Cook oli avaldanud oma vaatlused, peeti teda üheks maailma juhtivaks matemaatikuks ja astronoomiks. Tol ajal kõneldi teadlaste keskel palju huvitavast nähtusest, mille aeg sai täis 1796. aastal. Nimelt pidi siis Veenus mööduma Päikesest, ja see asjaolu pidi andma võimaluse paremaks tutvumiseks niihästi Veenuse endaga kui ka Maakera vahemaaga Päikesest. Samuti oli teada, et seda loodusnähtust võis kõige paremini vaadelda vaikse ookeani lõunapoolses osas. Otsustati saata laev teadlastega mõnele Vaikse ookeani saarele Veenuse vaatlemiseks. Kuningas arvas , et kõige kohasem mees seda ekspeditsiooni juhtima on James Cook. James oli sellest ideest vaimustunud. Ta pidi küll oma perekonna jälle maha jätma, kuid meri kutsus teda niivõrd, et te ei saanud keelduda. Cookile jäeti vabadus valida välja laev ja varustada see. Laeva "Endeavouri" varustamine ja kordaseadmine toimus põhjaliku hoolega. Laeva meeskond koosnes kokku kaheksakümne neljast mehest. Pärast mitu nädalat kestnud ettevalmistusi hiivas laev ühel päeval ankru ja sõitis Thamesi jõge mööda alla. kurss võeti lõunasse. peagi jäid seljataha Prantsuse ja Hispaania rannikud ning suunduti Aafrika poole. Sõit ei olnud aga sugugi lõbureis, nimelt satuti laev tugeva tormi kätte ja laev pidi kõvasti võitlema. Madeira saarel jäädi ankrusse. Sinna jäi Cooki ekspeditsioon viieks päevaks, varustades laeva puuvilja, sibulate, viina , vee ja muu sarnasega. Tähelepanu väärib see, kui suurt rõhku pani Cook värskele toidule ja rohelisele . Reisil koges meeskond ka palju uusi elamusi, näiteks nähti esimest korda lendavaid kalu ja kummalist veeläiget, mis ilmub lõunamere vetes. Lasti maha tundmatuid linde ja tõmmati meresügavusest välja tundmatuid kalu. Soodsa kirdepassaadiga läks sõit kiiresti ekvaatori poole. Järgmisena tahtis Cook sisse sõita Rio De Janeiro sadamasse, kuna aga pärismaalased olid väga vaenulikud, siis sinna pikemalt peatuma ei jäätud. 11. jaanuaril 1769. aastal tuli nähtavale Tulemaa rand . Peale seda peatuti mõnda aega Bay of Sussex´is. 27. jaanuaril jäeti Atlandi ookean selja taha ja tüüriti Vaiksesse ookeani. Aprilli algul nähti maad, mis näis koosnevat madalaist, ilusat laguuni ümbritsevaist rahnudest. Oli jõutud ühe juurde neist korallsaartes, mis on tekkinud väikeste korall -loomakeste väga pikaaegse töö tulemusena. Cook otsustas mitte maale minna, sest metslastel ei näinud olevat suuremat isu neid maale lasta. Nii jätkati reisi merel.
n kõige paremaks vahendi
Tahitil.
    12. aprill oli suureks päevaks Cookile ja tema meeskonnale. Sel päeval jõuti ühele saarele Seltsi saarestikus, mis oli sobiv Veenuse-vaatluste toimetamiseks. James Cook nimetas selle saare Tahitiks. Saarele jõudmise päev oli kõigi jaoks rõõmupäev, sest selja taga oli kaheksa kuud vaevarikast ja väsitavat mereteed , ees aga lebas paradiisilik rand. Maale minnes said inglased armastusväärse vastuvõtu osaliseks . Pärismaalased näitasid igasuguste märkide abil oma sõbralikku meelelaadi ja nad tegid suurepärast vahetuskaupa laevameeskonnaga. Päev hiljem tulid 2 pärismaalast laeva pardale, need näisid olevat pealikud. Kumbki metslastest valis endale sõbra. Üks valis Kapteni ja teine ühe teise meeskonnaliikme. Siis võtsid nad osa oma riideid seljast ära ja mässisid oma sõbrad nendesse. Vastutasuks anti neile kirves ja mõned pärlid. Igal pool tervitas neid rõõmus ja sõbralik rahvas roheliste okstega , näidates nii oma head tahet ja rahuarmastavat meelt. Kahjuks oli aga pärismaalastel ka üks viga, nimelt kippusid nad meeskonnalt asju varastama ja nad tegid seda nii suurepäraselt, et vahele ei jäädud. Mitmeid kordi üritas James neid sellel teemal mõjutada, kuid metslased ei muutnud oma kombeid.
Ühel päeval juhtus aga õnnetus, nimelt üks kunstnik, kes oli ekspeditsiooniga kaasa tulnud, haigestus ja suri. Cook ei teadnud , mida teha surnuga, sest metslased olid tulvil igasugust ebausku, ja nad ei oleks saanud aru sellest kui meeskond ta maha oleks matnud. Selle tõttu avaldati kunstnikule viimset au laeval ja ta keha lasti ookeani. James oli tähele pannud , et pärismaalased talitasid hoopis teisiti, nad mässisid surnu riideribadesse ja asetasid ta okstest korvi. Korvi asetasid nad vett ja puuvilju ning tõstsid korvi kõrgetele põikpuudele. Nii oli metslaste viis surnuid viimsele teele ette valmista Cook oli juba teisel päeval hakanud ette valmistama astronoomilisi vaatlusi ja peagi oligi suur päev käes. Kõik oli vaatlusteks ette valmistatud, nüüd olenes kõik juba ilmast. Ööl vastu 3. juunit ei saanud Cook ega tema meeskond und. Viimaks tõusis päike säravalt ja selgelt. Asi õnnestus täielikult ja see päev oli Cookil suurimaid elus. Ka teadusele andis ta erakordselt suuri tulemusi hoolikate vaatluste näol, mis pakkusid palju uudist.   
Pärast vaatlusi pididki Cook ja tema meeskond lahkuma muinasjutuliselt Tahitilt. Laev oli varustatud värske puuvilja, kala, liha, vee ja muu säärasega. Enne lahkumist tuli aga pärismaalaste pealik Tupia Cooki juurde ja palus , et teda kaasa võetaks. Et Tupia tundis väga hästi Tahiti ümbruse sõiduvett, siis otsustati ta kaasa võtta. Hiljem selgus, et ta oli talitanud õigesti, sest Tupia oli meeskonnale mitmeti kasuks. Nii lahkutigi saarelt, et liikuda edasi uute avastuste poole.
Ükski mees Cooki laeva pardal ei haigestunud skorbuuti. Oma seniste mereretkede ajal oli ta palju kordi näinud, kuidas pooled või isegi üle poole meeskonnast suri sellesse kohutavasse tõppe, seetõttu oli ta kindlaslt otsustanud skorbuudi vastu võidelda. Eelkõige nõudis ta laeval puhtust ja vaatasalati isiklikult laeva üle. Kõiki ruume suitsutati sagely, pesti hoolikalt ja koristati, kusjuures kajutisse ja trümmidesse toodi pärast pesemist paremkas kuivamiseks tuliseid süsisid. Kõige tähtsam skorbuudivastane võitlusviis oli spetsiaalne rangelt kohustuslik dieet. See sisaldas hapumaitselisi taimi, sinepit, äädikat, nisuteri, viljalihaga apelsini- ja sidrunimahla , suhkrut, siirupi, kööögivilju.ja linnasevirret.(“21 Maailmakuulsat meresõitjat” lk 106, lõik 1)
Uus-Meremaa ja Austraalia ida-rannik.
    Cook otsustas uurida lähemaid saari ja lähim neist oli Huaheine. Seal saarel elasid sõbralikud pärismaalased. Cook nimetas need saared Seltsi saarteks ja kuulutas nad Inglise kuningale alluvaks. Viibinud saarel neli nädalat, laskis Cook seada laeva sõiduvalmis. Purjetati edasi lõuna suunas. Neli päeva nähti ainult taevast ja vett, siis aga ilmus silmapiirile väike saar. Mindi randa , aga vastuvõtt oli kõike muud kui sõbralik. Pärismaalased ei kavatsenudki neid maale lasta ja nii mindi edasi lõuna suunas. Cook tahtis jõuda selgusele, kas siis üldse on olemas suur Lõunamere-manner, millest nii palju räägiti, millesse aga temal ei olnud erilist usku. 7. oktoobril jõuti Uus- Meremaale ja Cook nägi varsti, et see oli huvitav maa suurepärase kliimaga . Nüüd oli vaja välja selgitada, kuidas pärismaalased tulijatasse suhtuvad. Kui väike maabumis-ekspeditsioon lähenes rannale, seisis seal salk pärismaalasi, kes nägid välja väga iseäralikud. Nad olid riietatud taimekiududest valmistatud rõivastesse ja juuksed olid neil sõlmitud üles. siin kohtas Cooki meeskond esimest korda maoorisid. Kui Cook oma meestega rannale lähenes, põgenesid pärismaalased oma onnidesse. Mitu korda üritati näidata, et nad ei taha midagi halba, kuid see ei õnnestunud. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui edasi liikuda. " Endeavour " purjetas edasi lõunasse. Jõuti Uus-Meremaa Põhjasaarele, kus ei õnnestunud samuti kaldale minna, sest seal elasid inimsööjad.
kui Cook läks uuesti merele , sattus ta väga raskesse tormi, mis kestis neli päeva. Cook oli oma päevikus kirjutanud, et see oli kõige hädaohtlikum torm tema elus. Ainult suure töö ja vaevaga õnnestus laeval pääseda saare lääneküljele varju. Aeg oli pöörduda tagasi Inglismaale , ja Cook kaalus, kas minna sama teed pidi tagasi või sõita ümber maailma. Ta otsustas valida viimase tee. 19. aprillil hakkas maa paistma ja paistis ilus laht, kuhu laev võis asuda ankrusse. Oligi jõutud Austraaliasse. Üritati saavutada sidet metslastega, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Algul nad kartsid uustulnukaid, siis aga hakkasid lendama odad . Kuna Cook arvas, et odade otsad võivad olla mürgiga koos, siis liiguti tagasi merele. Meeskond üritas veel mitmel pool maale minna, kuid igal pool kordus sama. Austraalias nähti väga palju uusi linde, loomi ja taimi ja kõik see tundus inglastele väga eksootiline.
Uued katsumused.
    10. juuni ööl oli suurepärane kuupaiste ja suurem osa laeva meeskonnast läks magama. Vaevalt tunni aja pärast tunti äkki tõuget ja kuuldi raginat. "Endeavour" oli jooksund veealusele korallirahnule. Laeva voolas hulgaliselt vett ja kõik pumbad olid töös. Õnneks tuli ühele ohvitseridest mõte katsuda auku kinni panna sellesse topitava purjega. See õnnestus ja laev suunati madalasse vette. Laeva hakati parandama ja ühel päeval selgus üks huvitav asi, nimelt kui laev jooksis kaljurahnule, oli tükk rahnust ära murdunud ja jäänud laeva auku kinni. Kui sellist imet poleks juhtunud, siis oleks laev tõenäoliselt mõne minutiga põhja läinud.
Sel ajal kui laeva parandati, tegeles Cook ranna uurimisega ja kaardistamisega. Sel ajal tehti Austraalias palju huvitavaid avastusi. kõige enam tähelepanu äratas aga loomariik , sest nähti üsna imelikke loomi. Eriti tähelepanu vääris nende hulgas üks, kes suutis meeskonna liikmed naerma panna. See oli kaunis suur loom väikeste õrnade eesjäsemetega, võimsate tagajalgadega ja määratusuure sabaga . Mõned kandsid kõhul kotis mingit kompsu, nähtavasti poegi. Üksikud lasti maha ja selgus, et nende loomade liha maitses hästi. Loomulikult oli tegemist kängurutega.
4. augustil 1770 oli laev jälle sõiduvalmis ja purjetas põhja poole. Pikkamisi purjetati piki Austraalia rannikut Austraalia põhjatipule. . Seal avastas Cook, et Uus- Guinea ei ole osa Austraalia mandrist, vaid seda suurt saart lahutab Austraalia väin.
Peale Austraaliast lahkumist sai Cookile selgeks, et Austraalia on väärtuslik maa ja seal võivad kasvada umbes samad taimed mis Euroopaski. Peale selle kasvavad seal taimed, mis Euroopas üldse ei kasva.
Niiviisi saabus ta viimaks pärast õige hädaohtlikku reisi Uus-Guineasse.
Pikk teekond koju.
Uus-Guineast suundus Cook Jaava pealinna Bataviasse. Meestel oli veel pikk tee minna, et jõuda Inglismaale, laev aga oli pika reisi jooksul õige viletsaks muutunud. Ta lekkis mitmest kohast ja tuli ilmsiks ka mitmeid muid puudusi.
12. oktoobril 1770 saabuti lõpuks Bataviasse, kus asuti kohe laeva parandama. Kõik rõõmustasid, et saavad pärast pikka merereisi natuke kauem maa peal viibida. Kahjuks selgus varsti, et rõõmustati asjata, sest Batavia oli kõige mustem koht reisi jooksul. Selle linna tervishoiuolud olid alla igasugust piiri ja kohalikud olid enamuses haiged. Ka Cooki meeskond hakkas järjest haigestuma malaariasse, düsenteeriasse ja skorbuuti. Peagi suri ka Tupia ja veel kokku umbes kolmkümmend meest. Need õnnetused avaldasid Cookis sügavat mõju ja andsid talle põhjust veel suurema hoolega otsida vahendeid skorbuudi vastu võitlemiseks.
Märtsikuu keskel saabuti Aafrika lõunatipule, Healootuse neemele . Kuna pardal oli palju haigeid oldi seal terve kuu. Siis viimaks võeti kurss põhja poole- kodumaale .
Viimaks, 12. juunil 1771 . aastal, heitis "Endeavour" ankru Doveris merre. Cooki ekspeditsioon sai kuningliku vastuvõtu osaliseks. Vaene poepoiss oli nüüd rahvuskangelane.
Jõudnud koju oma perekonna juurde, võtsid teda vastu kurvad teated . Ta ainuke tütar oli hiljuti surnud, samuti ka kõige noorem poeg, kes oli sündinud Cooki ärasõidu eel Inglismaalt. Surnud oli ka Cooki ema. Õnneks olid aga täiesti terved tema naine ja kolm poega .
Nii lõppeski Cooki suurepärane esimene ümbermaailmareis.
( http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/james_cook.ht m)
Cook`i viimased aastad:
Üks asi jäi Cooki siiski piinama . Ta tahtis teada kas lõunapoolkera veel avastamata osa koosneb ainult määratust hulgast veest või on seal siiski mõni manner. Inglise mereministeerium otsustas, et ta peab minema ja sellele küsimusele vastuse leidma. Talle tehti kohustuseks see maa, kui see eksisteerib, kuninga nimel üle võtta. Cook ei uskunud, et eksisteerib 7. Maailmajagu, kuid Mereministeeriumi survel võttis ta pakkumise vastu. Talle anti kaks uut laeva Resolution ja Adventure . 1772 aasta 13 juulil asus Cook kahe laevaga Plymouthi sadamast teele. Sajakonna päeva pärast oli Cook Aafrika lõunatipus ja nad sõitsid edasi lõuna poole, kuid kuna läks liiga külmaks pidid nad tagasi põhja poole suunduma. Märtsis jõuti Uus-Meremaale, seal pani ta maha inglise koduloomi ja istutas juurvilju, et saared muutuksid asustamiseks kõlbulikumaks. Uus-Meremaalt suunduti uuesti niikaugele lõunasse kuni meeskond enam külmale vastu ei pidanud. Cook pöördus õnnetult Tahitile. Uuesti lõunasse sõites sattusid nad suure tormi kätte. Vaatamata sellele jätkas Cook sõitu lõuna poole kuni jõudis jääni. Ta arvas, et see jää ümbritseb põhjanaba või on mingi eurooplastele tundmatu saare osa. Igatahes edasi enam minna ei saanud. Ta sõitis Lihavõttesaartele ja sealt edasi lääne suunas uurides Tuamotu saari, Tongat, Fidžit ja lõpuks jõudes Vanuatule, sealt sõitis ta edasi Uus-Kaledooniasse ning lõpuks sõitis läbi Drake 'i väina Atlandi ookeanisse. Cook oli sõitnud ümber Antarktika , kuid seda teadmata otsustas ta, et vanadel kaartidel kujutatud Lõunamandrit ei ole olemas ja sõitis tagasi Inglismaale. James Cook jõudis Plymouthi tagasi 1775. aasta juulis. Tema kolmas reis kestis kolm aastat ja 18 päeva. Sellel retkel kaotas Cook ainult neli meest.Cook ei suutnud kaua tegevusetult istuda ja ta hakkas planeerima uut ekspeditsiooni. Selle mõte oli otsida teed Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani (Loodeväil). Juba 1776 aasta suvel läks Cook jälle merela. Seekord olid laevadeks Resolution ja uus laev Discovery . Ta sõitis Vaiksesse ookeani, tegi peatuse Uus- Meremaal . Edasi purjetas Tahitile ja sealt edasi põhja poole, avastades Cooki saared ja Jõulusaare. Ameerikat nägi ta 1778. aasta märtsis ning avastas Hawaii saared. Kogu suve uuris Cook, Ameerika rannikut, sõitis siis ümber Alaska Poolsaare ja läbi Beringi väina Põhja-Jäämerre. Seal ei näinud ta midagi muud peale jää ja otsustas lõuna poole tagasi minna, et järgmine kevad uuesti Loodeväila otsima tulla. Otsides kohta kus maabuda, sattus Cook Hawaiile. Seal kuulutati ta kohaliku rahva poolt jumalaks ja teda võeti vastu suure külalislahkusega. Kuu aja pärast mõistis Cook, et ekspedit -siooni peab jätkama ja 1779. aasta 4. veebruaril lahkus Cook oma laevadega Hawaiilt. Kuid laevad sattusid tormi kätte ja Cook oli nädala aja pärast sunnitud Hawaiile tagasi minema. Jälle koheldi teda kui saagikusjumal Lonoikamakahiki't. Kuid siis suri üks Cooki meeskonnaliige, kes oleks pidanud surematu olema, kuna ta oli jumala kaaskonnast ja kohalikud hakkasid aru saama, et Cook ei ole mingi jumal. Cook saarel olemise aeg varastati ühelt tema laevalt paat . Cook otsustas pealiku pantvangiks võtta, et siis annavad vargad paadi tagasi. Tema plaan ei läinud täide ja tekkis rüselus, mille käigus James Cook surmati. James Cook suri 14. novembril 1779, 51 aastaselt. Meeskonnal õnnestus põgeneda ja nad jõudsid tagasi koju 1780. aasta augustis.
Tema reisidest on palju materjali, sest on säilinud tema reisipäevikud, mis praegu asuvad Inglismaa Rahvuslikus Meremuuseumis .
James Cook oli väga oluline inimene maadeavastamise seisukohast . Tänu tema reisidele avardusid inimeste teadmised Vaikse ookeani kohta ja märgatavalt suurenesid Inglismaa koloniaalvaldused.
( http://www.hot.ee/voydmayne/referaadid/cook.html )
Kasutatud allikad: http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/james_cook.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/James_Cook )
( http://www.hot.ee/voydmayne/referaadid/cook.html )
11