Itaalia renessansi maalikunst (3)

Itaalia renessansi maalikunst
Itaalia renessansi maalikunst hõlmas perioodi 15. sajandi algusest 16. sajandi keskpaigani ja ilmnes praeguse Itaalia piirkonnas, mis oli tol ajal jagatud mitmeks poliitiliseks piirkonnaks . Olgugi et Itaalia renessansi maalikunstnikke tihti seostati kindlate õukondadega ja nad oli ustavad kindlatele linnadele, rändasid nad Itaalia pikkuses ja avaruses, sageli hõlvates diplomaatilise staatuse ja levitades nii kunstilisi kui filosoofilisi ideid.
Linn, mida on tunnustatud kui renessansi ja konkreetselt renessansi maalikunsti sünnipaigaks, on Firenze .
Renessansi maalikunsti võib jagada neljaks perioodiks :

• Eelrenessanss , 1290 - 1400 .
  
• Varajane renessanss , 1400-1475.
  
• Kõrgrenessanss, 1475- 1525 .
  
• Manerism, 1525-1600.
  

Eelrenessanss algab maalikunstnik Giotto professionaalse eluga ja hõlmab kunstnikke nagu Taddeo Gaddi, Orcagna ja Altichiero. Varajase renessanssi tähistasid Masaccio , Fra Angelico , Uccello, Piero della Francesca ja Verrocchio tööd. Kõrgrenessanssi perioodi jäid Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Raffael. Manerismiperiood hõlmas kunstnikke nagu Andrea del Sarto, Pontormo ja Tintoretto .
Temaatika
Katoliku kirik volitas või oli volitatud suurele osale renessansi maalikunstist. Need tööd olid tihti suuremõõtmelised ja sageli freskos maalitud tsüklid Kristuse elust, Neitsi elust või mõne pühaku elust, iseäranis Püha Fransiscusest Assisist. Oli ka palju allegoorilisi maale lunastusest ja kiriku rollist selle saavutamisel. Kirikud tegid ülesandeks maalida ka altarimaale temperas paneelidele ja hiljem õlis lõuendile. Peale suurte altarimaalide toodeti suurtes kogustes väikseid pühendatud pilte nii kirikutele kui eraisikutele, mille puhul oli tavalisimaks motiiviks Madonna ja laps.
Kogu perioodi vältel olid tähtsad ka tellimused linna poolt: kohalikud valitsushooned nagu Palazzo Pubblico Sienas dekoreeriti freskodega ja teiste teostega, nii ilmalike, nagu Hea valitsuse allegooria, kui ka religioossete, nagu Simone Martini Maèsta fresko .
Portreerimine ei olnud 14. ja varasel 15. sajandil levinud, piirdudes enamjaolt kodanlike mälestuspiltidega nagu ratsutaja portreed Guidoriccio da Foglianost Simone Martini poolt aastal 1327 Sienas ning varasest 15. sajandist John Hawkwoodi portree Uccello poolt Firenze katedraalis ja selle kaaslane , Niccolò da Tolentino portree Andrea del Castagno poolt.
15. sajandil muutusid portreed tavaliseks, algselt tihti ametlikud portreed profiilis , kuid aina enam portreed kolmveerandist näost ja büstist alates. Kunstiteoste nagu altarimaalide ja freskotsüklite patroonid olid sageli lisatud stseenidesse, millest märkimisväärseks näiteks on Sassetti ja Medici perekondade esinemine Ghirlandaio tsüklis Sassetti kabelis. Portreerimisest sai peamine teema kõrgrenessansi maalikunstnikele nagu Raffael ja Titian ning see jätkus manerismiperioodil selliste kunstnike nagu Bronzino töödes.
Humanismi kasvuga pöördusid kunstnikud klassikaliste teemade poole, eriti seetõttu, et täita tellimusi jõukate patroonide kodude kaunistamiseks , millest kuulsaim oli Botticelli Veenuse sünd Medici perekonnale . Aina enam tagas klassikaline teema sobivat allegoorilist materjali kodanike tellimustele. Humanism mõjutas ka viisi, kuidas religioosseid motiive kujutati, nimelt Michelangelo Sixtuse kabeli laemaalil.
Ülejäänud motiivid hangiti kaasaegsest elust, mõnikord allegoorilise tähendusega, mõned aga vahetevahel pelgalt dekoratiivsed . Võidi kujutada konkreetsele perekonnale olulisi juhtumisi nagu Camera degli Sposi, mille Mantegna maalis Conzaga perekonnale Mantuas. Ühe rohkem maaliti natüürmorte ja dekoratiivseid stseene elust nagu Lorenzo Costa Kontsert umbes 1490. aastast.
Tähtsaid sündmusi säilitati või mälestati maalides nagu Uccello San Romano lahing, samuti ka olulisi kohalikke religioosseid festivale. Ajalugu ja ajaloolisi tegelasi kujutati tihti sel moel, et nad peegeldasid nüüdseid sündmusi või nüüdisinimeste elusid . Kaasaegsete inimeste portreesid maaliti sageli ajalooliste või kirjanduslike tegelaste maskeeringus. Dante kirjutised , Voragine-i Kuldne legend ja Bocaccio Dekameron olid tähtsad teemaallikad.
Kõigis neis teostes ja peaaegu kõigi maalikunstnike töödes arendati kasvavalt maalikunstile aluse pannud tõekspidamisi: looduse jälgimist, anatoomia õppimist, valguse ja perspektiivi uurimist .
Leonardo da Vinci
Leonardot peetakse tema huvialade ulatuse ja erakorralise ande tõttu, mida ta demonstreeris nii mitmesugustel aladel, arhetüüpseks „renessansi meheks“. Kuid esialgu ja eelkõige imetleti teda omal ajal maalikunstnikuna, kellena ta toetus teadmistele, mida ammutas oma kõikidest teistest huvialadest.
Leonardo oli teaduslik jälgija. Ta õppis asjadele peale vaadates. Ta uuris ja joonistas lilled põllul, kaljude ja mägede kuju, valguse peegeldumise lehestikus ja selle sädelemise kalliskivis. Eriti innukalt õppis ta inimese kuju, lahates kolmkümmend või rohkem haiglast saadud tuvastamata laipa, et mõista lihaseid ja kõõluseid.
Rohkem kui ükski teine kunstnik edenes ta „atmosfääri“ uurimises. Oma maalidel nagu Mona Lisa ja Kaljuneitsi kasutas ta valgust ja varju säärase täpsusega, et, otsides paremat sõna, sai see tuntuks kui Leonardo „sfumato“ või „suits“.
Samaaegselt vaatajat liikuvate varjude , kaootiliste mägede ja vuhisevate veejugade salapärasesse maailma kutsudes saavutas Leonardo arvestatava reaalsuse määra inimlike emotsioonide väljendamises, mis oli varem kujutatud Giotto poolt, kuid teadmata alates Masaccio teosest Aadam ja Eeva . Leonardo maalist Püha õhtusöömaaeg, maalitud ühe Milano kloostri söögisaalis, sai religioosse narratiivmaali etalon järgmiseks pooleks tuhandeks aastaks. Paljud teised renessansi kunstnikud jäljendasid Püha õhtusöömaaega, kuid vaid Leonardo versioon oli määratud lugematul arvul korral taastootmisele puust, alabastrist, kipsist, litograafias, seinavaipadel, heegeldustel ja laudlinadel.
Peale tema tööde otsese mõju levisid Leonardo uurimused valgusest, anatoomiast, maastikust ja inimlikust väljendusest osaliselt tänu tema lahkusele tema õpilaskonnale.
Michelangelo
Aastal 1508 õnnestus paavstil Julius II saada skulptori Michelangelo nõusolek Sixtuse kabeli dekoratiivse projekti jätkamiseks. Sixtuse kabeli lagi oli ehitatud sel viisil, et võlvi toestavad kaksteist kaldus pendentiivi moodustasid ideaalse pinna, millele maalida Kaksteist apostlit . Michelangelo, kes oli paavsti nõudmistele järele andnud vähese tahtmisega, kavandas peagi täiesti teistsuguse projekti, mis oli palju komplekssem nii konstruktsiooni kui ikonograafia poolest. Töö, mille ta viis läbi üksi, kui välja arvata käsitsitööliste abi, mõõt oli hiiglaslik ja selle lõpetamiseks kulus ligi viis aastat.
Paavsti plaani kohaselt oleks apostlid temaatika poole pealt pildiliselt ühendanud Vana ja Uue Testamendi jutustused seinal paavstide portreedega portreede galeriis . Kaksteist apostlit ja nende liider, Rooma peapiiskop Peetrus , oleks loonud selle silla. Michelangelo kava aga kulges vastupidises suunas. Michelangelo lae teemaks ei ole Jumala suur plaan inimkonna lunastuseks. Teemaks on humaansuse teotus ning see, miks humaansus vajas ja usu mõistes siiani vajab Jeesust.
Pealiskaudselt on see lagi humanistlik ehitis. Kujutised on pärit üliinimlikest mõõtmetest ning Aadama figuuri puhul on tegu säärase iluga , et, lähtudes biograafi Vasari ütlusest, näib, nagu oleks selle kujundanud Jumal ise, mitte Michelangelo. Kuid vaatamata üksikfiguuride ilule pole Michelangelo ülistanud inimese seisundit ja kindlasti pole ta esitlenud humanistlikku ideaali, milleks oli platooniline armastus. Õigupoolest näitavad Kristuse esivanemad , mille ta maalis seina ülemisele osale, perekonnasuhete kõiki halvimaid külgi, demonstreerides väärtalitlust niisama mitmes erinevas vormis kui on olemas perekondi.
Vasari ülistas Michelangelo märgatavalt ääretuid leiutajavõimeid figuuridele asendite loomises. Raffael, kellele anti eelvaade Bramante poolt pärast seda, kui Michelangelo oli langetanud oma pintsli ja tormanud oma ägeduses Bolognasse, maalis vähemalt kaks figuuri Michelangelo prohveteid imiteerides, ühe Püha Agustinuse kirikus ja teise Vatikanis , kus ta portreeris Michelangelot ennast oma maalil Ateena kool.
Raffael
Koos Leonardo da Vinci ja Michelangeloga on Raffaeli nimi sünonüümne kõrgrenessansiga. Ta oli aga 18 aastat noorem kui Michelangelo ja peaaegu 30 aastat noorem kui Leonardo. Tema kohta ei saa väita, et ta oleks suuresti edendanud maalikunsti taset, nagu tegid tema kaks kuulsat kaasaegset maalijat. Pigem oli tema töö kõigi kõrgrenessansi saavutuste kulminatsioon .
Raffaelil oli õnne sündida maalikunstniku pojana , mistõttu oli tema karjääri kulg erinevalt Michelangelost, kes oli väikeaadli poeg, otsustatud ilma tülita. Mõned aastad pärast isa surma töötas ta Umbria maakonnas Perugino, suurepärase maalikunstniku ja oivalise tehniku õpikojas. Ta esimene allkirja ja kuupäevaga maal, mille ta lõpetas 21-aastaselt, on Neitsi kihlus, millel on koheselt märgata sugemeid Perugino maalilt Võtmete andmine Peetrusele.
Raffaelil oli muretu iseloom ja ta toetus häbenematult nende tunnustatud maalikunstnike oskustele, kes elasid tema ajal. Tema töödesse kogunesid arvukate erinevate maalikunstnike individuaalsed omadused. Perugino ümarvormid ja helendavad värvid, Ghirlandaio elutruu portreerimisoskus, Leonardo realistlikkus ja valgustus ning Michelangelo võimas joonestamisoskus olid ühendatud Raffaeli maalidel. Oma lühikese elu jooksul maalis ta mitu suurt altarimaali, muljetavaldava klassikalise fresko merenümf Galateast, silmapaistvaid portreesid, muu hulgas portreed kahest paavstist ja kuulsast kirjanikust, ning, samal ajal kui Michelangelo tegeles Sixtuse kabeli laega , maalis Raffael seeria seinafreskosid lähedalasuvates Vatikani ruumides, millest ainulaadselt oluline on Ateena kool.
See fresko kujutab kõigi õpetatud vanaaja ateenlaste kohtumist, kes olid kogunenud suursugusesse klassikalisse tegevuspaika ümber Platoni, kelle Raffael on teatavalt modelleerinud Leonardo da Vinci järgi, keskse figuuri. Suure kiviploki kõrval istuva Herakleitose mõtisklev figuur on portree Michelangelost, olles ilmseks viiteks viimase maalile Prohvet Jeremiast Sixtuse kabelis. Raffaeli enda portree on paremal oma õpetaja Perugino kõrval.
Raffaeli populaarsuse allikas polnud aga tema suuremates teostes, vaid ta väikestes Firenze-teemalistes piltides Maarjast ja Jeesuslapsest. Ikka ja jälle maalis ta seda sama prisket rahuliku näoga blondi naist ja tema järjestikuseid trullakaid lapsi, kuulsaimaks näiteks ilmselt La Belle Jardinière (“Kauni aia Madonna”), mis nüüd asub Louvre -s. Tema suurem teos, Sixtuse Madonna, mida on kasutatud lugematutel toonitud klaasakendel, on 21. sajandisse toonud ikoonilise kujutise kahest väiksest amoretist, mida on jäljendatud kõikvõimalikel toodetel alates pabersalvrätikutest kuni vihmavarjudeni.