Renessanssi teoste iseloomustus (0)

Renessanssi teosed
Kompositsioon
2011
„Sixtuse Madonna“ Raffael
Raffaello Santi e. Raffael (1483-1520) on tuntud eelkõige maalijana . Ta sündis väikeses Itaalia linnakeses Urbinos ja tema esimeseks õpetajaks oli tema isa Giovanni Santi. Raffaeli õpetajaks oli Pergino. Esialgu töötas Raffael Firenzes, kus maalis põhiliselt madonnasid: itaalia keeles „emand“, ema lapsega. Tema madonna kompositsioone peetakse lõpetatud töödeks. Ta võtab ära kristliku oreooli. Tema madonnad paistavad silma erilise iluga, sageli on nad tõsised. 1508. aastal siirdus ta Rooma , kus elas paavstile töötades terve elu. Ka tema kasutas palju kolmnurkmotiivi. Raffael pöörab eelkõige tähelepanu värvidele
Aastatel 1509 kuni 1517 maalis Raffael monumentaalseid seinamaale. Tegi seinamaalid e. stanzad paavsti tellimusel tema pitsatiruumi, kuulsaim on stanza dell’a Segnatura. Seal on 3 tähtsat komponenti ning nad on fresko tehnikas tehtud: 1) Dispuut – kujutatud taevaseid ja maiseid vägesid 2) Ateena kool – filosoofiale pühendatud, kujutatud on Aristotelest (materjalist) ja Platonit ( idealist ) 3) Parnass (mägi kus olid muusad) – sinna on kujutanud ka Homerose, Dante, Petrarca ning veel allegoorilisi figuure . Teistes tubades on maalid pühendatud piibli teemadel ja need on Raffael teinud koos oma õpilastega.
Üks Raffaeli kuulsamaid maale on „Sixtuse Madonna”, millel Madonna seisab maailma peal, tema ümber on püha Barbara ja paavst Sixtus IV. Maali koloriit on soe ning selle taust on ebamäärane, kuid seal on õrnalt märgata väikeseid ingleid. Last hoidev Madonna moodustab täiusliku ringi; kasutatud on ka kolmnurkmotiivi. Raffaeli jätsid külmaks detailid, ta keskendus harmoonia , sümmeetria ja klassikalise ilu maalimisele. Raffael oli esimene kunstnik, kes kasutas palju õpilaste abi.
„ Abielupaar Arnolfini portree“ Jan van Eyck
Jan van Eyck (1395 – 1441) oli üks esimesi suurmeistreid Põhja-Madalmaades. Tal oli reaalne ja elav kujutus , värvide abil lõi sügavusillusiooni: eespool olevad esemed olid soojemates toonides, taga külmemad ja murtud toonid. Ta maalis koos oma venna Hubert van Eyckiga Genti altari , mis koosneb 24-st tiibtahvlist, mille suletud altari välisküljel võib enamasti näha Maarja kuulutust, kaugel olevad esemes sulavad helesinisesse udusse.
Kuulsaimaid töid on „Abielupaar Arnofini portree“. Maal kujutab ärimeest Giovanni Arnolfinit ja tema naist Cenamit abieluvannet andmas. Tunnistajad on joonistatud seinal kujutatud peegli sisse, kellest üks on arvatavasti Jan van Eyck ise. Arnolfini oli elanud samas linnas, kus Jan van Eyckki. Pildil on palju detaile, mis toovad välja sündmuse pühaduse: näitekst koer, kes sümboliseerib truudust, lühtris on süüdatud üks küünal, mis sümboliseerib jumala kõikenägevat silma.
„Madonna kantsler Roliniga“ - Nocolas Rolin oli jõukas Burgundia hertsog , see maal on Rolini kingitus Autuni katedraalile. samasuguse figuuripaigutuse, linnavaate ja kirju põranda mustriga maal oli ka Rogier van der Weydenil, mõlemad olid Burgundia hertsogi õukonnas.
„Veenuse sünd“ Sandro Botticelli
Sandro Botticelli on sündinud u. 1445 aastal Ognissanti vallas Firenzes, Itaalias. Botticelli oli itaalia vararenessansi maalikunstnik . See omapärasemaid, sügavamaid ja geniaalsemaid renessansi meistreid oli Filippo Lippi õpilane, kuid on saanud mõjutusi ka Verrocchio 'lt. Botticelli luulelistes teostes on mahedust ja graatsiat, kauneid hingestatud nägusid ning liigutuste sujuvust. Botticelli maalidelt on selgesti välja loetav renessansiajastu naise iluideaal. Tema oli esimene, kelle madonnad pole enam ebamaised olendid, vaid tõelised Firenze naised, Jeesus ja Ristija Johannes aga tavalised noorukid. Tema enda olulisimaks õpilaseks sai hiljem tema õpetaja Filippo Lippi poeg Filipino Lippi.
Juba 1570. aastaks oli ta avanud koos abilistega töökoja. Ta veetis suurema osa oma elust töötades Firenze suuremate perekondade heaks. Üheks tuntumaks oli Lorenzo de' Medici õukond, maalides seal mitu tuntud portreed. Näiteks "Giuliano de' Medici " (1475-76), " Imeline Madonna " (1476-77).
Sandro Botticelli kuulsamad maalid on "Kevad" ( 1478 ) ja "Veenuse sünd" (1484). "Kevad" kujutab Veenust suurepärase parkmaastiku foonil; jumalannat ümbritsevad muud antiikmütoloogia figuurid . Paremalt sammub Kevad - õrnas, läbipaistvas lillelises kleidis habras naine; eriti ilus on selle ilmekas ja sügavalt hingestatud nägu. "Veenuse sünd" väärib tähelepanu muuseas ka selle tõttu, et kunstnik on jumalanna kuju loomisel osalt eeskujuks võtnud üht antiikskulptuuri teost, nimelt nn Medici Veenust.
„ Leda luigega“ Leonardo da Vinci / Ludovico Spiridon
„Leda luigega“ orginaal on kaotsi läinud, tänapäeval on see tuntud ainult koopiate kaudu. Leonardo skitseeris, võib-olla aga ka maalis kaks erinevat Ledat (seisva ja põlvitava). Seisvat Ledat kujutav maal asus XVI sajandist peale Prantsuse kuningate kollektisoonides (tunnistus aastast 1584 ja väga täpne kirjeldus aastast 1623 ja ürik aastast 1692); kuid XVII sajandil maal kadus . Pärimust, nagu oleks „Leda“ hävitatud madame se Maintenoni käsul, on tänapäeval sageli väljamõeldiseks peetud.
Seisvat Ledat kujutava maali kartongi säilitati veel aastal 1721 Palazzo Casnedis Milanos. Mõned selle tööga seotud joonistused säilivad Windsoris, Louvre ’is, Ambrosianas ja Weimaris. Maali tekkimisaeg on teadmata, arvatakse, et see valmis pärast aastat 1506. Seisvast Ledast on säilinud 9 koopiat . Kuulus on eeskätt koopia „Leda Spiridoni“, nimetatud niimoodi maalikunstnik Ludovico Spiridoni järgi, kes omal ajal pilti restaureeris. Tema pärijad müüsid maali Hermann Göringile, pärast sõda läks see Itaalia valdusse ja asub Roomas. Vahel on maali autoriteks peetud Melzit ja Joos van Clevet.
Teine kuulus koopia säilib Galleria Borgheses samuti Roomas ja pole teada, kuidas see sinna sattus. Kuni aastani 1893 peeti selle autoriks Leonardot , aga Morelli kummutas selle seisukoha. Sageli on teostust pmastatud Sodomole. Et Leonardo joonistas või maalis ka põlvitava Leda, seda tõestavad joonistused, mis säilivad Boymans Museumi’is Rotterdamis, Windsoris ja mujal.
„ Aadama loomine“ Michelangelo
Michelangelo Buonarroti (1475-1564) oli itaalia maalikunstnik, skulptor , poeet ja arhitekt . Michelangelo esindab kõige äärmuslikumal viisil kõrgrenessansile tüüpilist usku kunsti väärtusse ja kunstniku erilisusse. See mees ei lootnud kellegi abile, vaid uskus iseenda inspiratsiooni. Ta oli nii maalikunstnik kui ka skulptor. Ta kujutas oma tegelasi pingeseisundis, kus kehapoosid ja pilgud väljendasid otsuse raskust, aga ka valmisolekut tegudeks. Ta väljendab nii kristlikku kui ka individualistlikku, enamasti renessanssinimest ja ka enamasti ennast.
Kunstniku varast loomingut mõjutasid antiigiuuringud ( tutvumine Lorenzo de`Medici antiigikoguga ) ning Giotto, Masaccio , Donatello ja J.de Quercia teosed.Tähtsamad noorpõlvetööd on "Pieta`" Roomas Peetri kirikus (u.1498-1501) ja "Taavet" Firenze Akadeemia muuseumis (1501- 1504 ); viimases avaldub tugev antiikskulptuuri mõju. Michelangelo hilisemas skulptuuriloomingus ilmnevad järkjärguline eemaldumine antiigiideaalidest ning üha suurenevad maneristlikud kalduvused.
Kuigi Michelangelo peab end elu lõpuni pigem skulptoriks kui maalikunstnikuks , kinnitades esimese ülevust teise ees, jääb tema suurteos siiski maalikunsti valda. Selleks saab Vatikani Sixtuse kabeli lae ja idaseina kaunistamine freskodega, milleks tal kulus kokku neli aastat. Aastaid hiljem valmis ka idaseina kompositsioon Viimne kohtupäev. Maalingute motiivid on taas kord võetud Piiblist, kujutades stseene maailma loomisest, Aadama ja Eeva loomisest, pattulangemisest, Noast ja veeuputusest.
Michelangelo suutis neile pelga illustratiivsuse asemel anda dramaatilise ja isegi vägivaldse iseloomu. Sixtuse kabeli lagi muutus kristlike ideede illustratsioonist tohutuks panoraamiks, kogu lage katavad täuslikud, hästiarenenud inimkehad, kelle poosid on aga ebatavalised ja kohati hirmutavad, luues nii vapustavalt jõulise ja dramaatilise üldmulje. Erinevaid stseene eraldavad alasti mehekujud, mis on eelkõige Michelangelo geniaalsuse ja väljendusrikkuse esindajaiks, kunst kunst pärast, kui kannavad mingit muud eritähendust. Kabeli kõige kuulsam stseen on Aadama loomine, milles Aadamat äratava Jumala väljasirutatud käest näib otsekui elektrilaeng välja paiskuvat. See on kõige sügavama inimliku müsteeriumi ületamatuks jäänud kujutis.
Minu arvamus
Renessanss on see etapp, millest alates hakkas maalikunst õitsema. Enne seda tehti perspektiivituid kiriku altarimaale, kuid renessanssist alates kujutatakse elu maalil ka elulähedaselt. See tähendab seda, et maale vaadates võib uskuda , et see, mis pildil seisab, võis olla ka kunagi päriselt olnud. Samas ei püüelda ülima tõetruuduse poole; realism pole isiklikult minu lemmikkunstistiil.
Ma valisin need teosed enese kompositsioonile meeldivuse järgi. Lehitsedes pilte jäid mul need teosed silma. Ainuke teos, mida ma olen oma silmaga näinud, on Botticelli „Veenuse sünd“. Lisaks sellele, et teos on maailmakuulus, pidi see 172 x 278 Uffizi galerii seinal asetsev pilt jätma minusse mingi emotsiooni.
Pilt „Leda“ on mulle tuttav üheksanda klassi kunstiajaloo tunnist . Ega ma just palju Antiik-Kreeka mütoloogiast ei mäleta, kuid legend Ledast ja Zeusist on mul tänase päevani hästi meeles. Ilmselt on osalt selles süüdi loo kurioosus.
Kasutatud kirjandus:
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/renessanss/botticelli/tekst.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Sandro_Botticell i
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/kunstiajkt_renessanss_kadipint2006.ht m
http://www.tlu.ee/~kara/Renessanss/rnessanss/arhitektuur2.html
http://reinmets.pri.ee/?sisu=galerii&galerii=michelangelo
František Jilek „Mees Vincist“, Tallinn 1988