Isadora Duncan (0)

Kuressaare Gümnaasium
Isadora Duncan
referaat
Koostaja : Marleen Kubits, 9b
Juhendaja : Anne Mets
Kuressaare 2010
Sissejuhatus
Ameerikas sündinud Isadora Duncanit on korduvalt nimetatud moderntantsu loojaks. Elanud nii Euroopas, kui Nõukogude liidu aladel, katkes tema elutee 50 aastaselt. Duncani kiindumus pikkade naiselike siidsallide suhtes sai talle saatuslikuks, istunud autosse , suur siidsall tema kaela ümber mähituna, takerdus see auto rataste ja tagatelje vahele, nii ta murdis oma kaela ja suri. Duncan on huvitav just oma julguse poolest, ta ei kartnud erineda, isegi kui teda väga ei hinnatud, jätkas ta oma rida ja aastate jooksul sai ta kuulsaks kogu Euroopas ja nüüdseks, 21. Sajandiks , on ta hinnatud kogu maailmas. Referaadis tutvustan teile tema noorust ja õpinguid, loomingut, tantsulaadi ja veidi tema pärandit. Kuna Duncani tantsulaad aja jooksul teisenes, saate veidi lugeda ka sellest, nautige. .
Isadora Duncan .
Noorus ja õpingud. .
Isadora Duncan oli pärit San Franciscost. Vanemate lahkuminek tema nooruses jättis ta vähese kooliharidusega, mida kompenseerisid aga suur lugemus ja perekondlikud arutlused kunsti- ja filosoofiateemadel. Muusika väljendamine kehalise liikumise kaudu oli talle omane juba varasest noorusest ning ta võttis ka kohalikelt õpetajatelt tantsutunde. Erinevalt laialt levinud legendist, et oma esimese balletitunni järel kuulutas ta selle "ebaloomulikuks ja vastikuks", õppis ta balletti nii New Yorgis kui ka Londonis, ehkki mitte eriti pikalt.
Olulisemad kui balletitunnid oli aga tutvumine Delsarte'i süsteemiga. François Delsarte oli laulmise ja draamakunsti õpetaja. Delsarte jaotas keha kolme tsooni: ülemine, keskmine ja alumine, samamoodi jaotas ta ka jäsemed. Ülemine tsoon (pea, kael ) viitab vaimsusele ja intellektuaalsusele, keskmine ( kere ülemine osa ja käsivarred) emotsionaalsusele ning alumine ( kere alumine osa ja jalad) seksuaalsusele ja füüsilisusele. Need tsoonid jagunevad omakorda kolmeks alatsooniks. Lisaks sellele oli Delsarte'il üheksa zhestide põhireeglit, millele toetusid iga kehaosa vabaduse ja lõdvestuse arendamise harjutused. Delsarte'i süsteemiga puutusid kokku kõik moderntantsu rajajad , Duncan näiteks on viidanud Delsarte'i õpetusele 1898 . aastal antud intervjuus ajakirjale The Director : "Delsarte, keha paindlikkuse ja kerguse kõikide põhimõtete meister”. .
Esimene loomeperiood
Isadora Duncani avalik debüütesinemine toimus Chicagos 1899. aastal ega olnud kuigi menukas. Selle kava koosnes lüürilistest ja pastoraalsetest paladest ning põhines kirjanduslikel teemadel . Arvustused nimetasid tema tantse vaid "väänlemisteks ja piinarikasteks hüpeteks ning kepsutusteks", publik tundis ebamugavust ja selle lõppedes kergendust. Pärast etendust suundusid Duncanid Euroopasse, algul Londonisse, hiljem Pariisi. Kuni selle ajani tantsis Isadora spontaanselt, nüüd hakkas ta liikumist põhjalikumalt analüüsima ning tegi märkmeid Pariisi Ooperi arhiivis . Ta tutvus ka Loie Fulleriga, kes abistas teda Berliini ja Viini esinemiste korraldamisel. Nood osutusid menukaks ning panid aluse Duncani edasistele reisidele ja esinemistele terves Euroopas. "Tema graatsia on vaieldamatu . Ei iial ühtki järsku liigutust. Ei iial ühtki teravat nurka," nentis üks Belgia ajalehti. Duncan külastas ka Kreekat, mis innustas teda veelgi enam kasutama antiigiainelist materjali. Antiik-Kreekas nägi ta ideaalset ühiskonda, kus tantsul oli tähtis osa ka inimeste igapäevaelus.
Loomulikult oli Duncanil kõikjal ka vastaseid. Juba ainuüksi tema isiksus ja olemus olid šokeerivad, sest ta käis kõikjal, ka suurtel vastuvõttudel, sandaalides ja tuunikas ning ilma korsetita. Duncan oli veendunud ja kuulutas valjuhäälselt, et naised peavad olema loomulikud, terved ja vabad, et neil on õigus elada oma tõekspidamiste järgi. Ta elas avalikult vabaabielus: algul inglise lavastaja ja teatrikunstniku Gordon Craigiga, hiljem õmblusmasinate vabrikandi Eugene Singeriga. Tema mõlemad lapsed (hukkusid 1913. aastal autoõnnetuses) sündisid väljaspool ametlikku abielu, mida Duncan pidas naist ahistavaks institutsiooniks.
Loomingu iseloomustus
Sageli mainitakse ekslikult, et Duncanil puudus tehnika. Tema liigutused jätsid petlikult lihtsa mulje, kuna olid sedavõrd loomulikud ja kehaloogilised, et näisid igaühele jõukohastena. Duncan rõhutas liigutuste voogavust ja graatsilisust, tema loomeviisi aluseks oli isiklik, inimese sisemusest väljakasvav liigutus , mis toetus emotsionaalsele kogemusele ja mitte tinglikule formaalsele liikumisele. Jäsemete asetus ja nende loodav kujund olid vähem tähtsad kui tantsija hõivatus liikumisega. Duncani tantsutunni aluseks olid lihtsad jooksmisel, hüplemisel, lamamisel, püstitõusmisel, keerlemisel ja hüpetel põhinevad harjutused, mida sooritati 19. sajandi silmapaistvate heliloojate muusika saatel. Kerguse saavutamiseks õpiti jooksma ja hüppama kanda täielikult maha toetamata, mis jättis õhulise, lendleva mulje. Tema kreedoks oli: "Tantsida tähendab elada!" esteetilised tõekspidamised väljendusid aga fraasis: "Iga tantsuliigutus on alguse saanud loodusest." Viimane lause väljendas leppimatut vastuseisu olemasolevale tantsutehnikale ning austust väärivat ja vaba üleskutset loomulikkusele ja vabadusele. Vabadus pole aga anarhia ega improvisatsioon , vastupidi: vabadus on saavutatav ainult kunstilise korrastatuse ning keha absoluutse valdamisega. Duncan oli vastu konstrueeritusele, kuna see takistab vabadust: "Liigutused pole tuletatud , nad on avastatud". Samal põhjusel eitas ta traditsioone, esinedes ilma dekoratsioonideta ning kasutades ainult kardinaid ja valgust. Duncani kostüümid olid lihtsad tuunikad ja sallid, ta tantsis paljajalu või kergetes sandaalides. Isadora keskseks ideeks oli kunstniku "tagasipöördumine loodusesse" ja iseendasse süvenemine. "Ei mingeid reegleid ega traditsiooni - need on mõisted, millele ta sageli lisas täiendi "kunstlik", millesse on kokku võetud kõik, mis vastandub "looduslikule" ja on triviaalne , võlts ja halb". Tantsu saateks valis ta ainult kõige paremate heliloojate (Beethoveni, Schuberti, Wagneri , Tšaikovski, Glucki, Chopini, Francki jt) loomingut, olles veendunud, et ainult suur muusika sünnitab suure tantsu.
Koolid ja esinemised 1904 -1912
1904. aastal asutas Duncan Saksamaal kooli, kuhu valiti 20 nelja kuni kaheksa aastast tütarlast ning aasta hiljem andis koos nendega esimese kontserdi. Ta asutas koole ka Berliinis, Beaulieau's Nice'i lähedal, Pariisis, Genfis , sest tema suurim unistus oli mitte niivõrd kasvatada ja arendada elukutselisi tantsijaid, kuivõrd luua "tantsiv inimkond", kuid rahapuudusel enamik neist suleti pärast lühema- või pikemaajalist tegutsemist . Suureks puuduseks oli asjaolu, et Duncan ise oli väga halb pedagoog, tema jäljendajad ja õpilased ei suutnud tema ideede alusel aga piisavalt selge õpetamis- ja treeningmetoodikat luua.
1904/1905 külastas Duncan esimest korda Venemaad - hiljem kordas ta oma visiite 1908. ja 1912. aastal - ja see vaimustas nii kunstiringkondi kui ka balletirahvast. Noor, uusi väljendusvahendeid otsiv vene koreograaf Mihhail Fokin sai Duncani esinemistest innustust balletireformiks, tolleaegne Peterburi Maria teatri priimabaleriin Matilda Krzesinska aplodeeris talle vaimustunult ja Anna Pavlova olevat temalt õppinud käteliigutusi, mida hiljem kasutas Fokini lavastatud soolos Luik.
1911. aastal esines Duncan kodumaal, kusjuures selleks ajaks olid tema tantsu varasemale voogavusele lisandunud uued elemendid: inetus ja raskustunnetus. Tõmblevat, mittekaunist liikumist oli ta kasutanud juba varemgi - selleks, et luua dramaatilist efekti Schuberti teoses Tütarlaps ja surm (Death and the Maiden ). Hetkel, mil surm vallutab tütarlapse, tõmblevad tema jäsemed spastiliselt ja ta jäigastub. .
Tantsulaad ja selle teisenemine läbi aastate, veidi ka stiilist enesest.
Moderntantsule iseloomulik stiil rõhutada pinget ja ületada vastupanu ilmnes esmakordselt täies ulatuses just Fuuriate tantsus . 1915. aastal andis Isadora etendusi rindepiirkondades ja tema tantsu mõjujõud süvendas prantslaste patriotismi. Kavas olid César Franki Lunastus, Tshaikovski Pateetiline sümfoonia ja Marseljees, mida Isadora tantsis kasvava intensiivsusega. Venemaal toimunud revolutsiooni mõjul lõi Isadora 1917. aastal Slaavi marsi. Perioodi tantsudes on kasutatud ka tööliste argiliigutusi. 1929. aastal esitasid Ameerikas nimetatud stiilis tantse Duncani õpilased ja teostel oli märgatav mõju 1930. aastate koreograafiale.
Viimased aastad Duncani elust ja selle aja tegevustest (1921-1927)
1921. aastal kutsus tollane haridusminister Anatoli Lunatšarski Isadora Duncani Nõukogude Venemaale, kus Isadora Duncan rajas riigivõimu toetusel kooli, mis tegutses kuni 1949. aastani. Sellesse perioodi jäi vastuoluline abielu luuletaja Sergei Jesseniniga, esinemised Euroopas ja Ameerikas, täis mässulisi, nõukogude revolutsiooni toetavaid üleskutseid. Nimetatud ajajärku kuulub hulk argiliikumisest ja tööliigutustest väljakasvanud tantse, enamasti revolutsioonilistel teemadel.Ta võtab väga lihtsa visuaalse idee, näiteks lipu kandmise või palliga mängimise, ning ehitab neist korduste, variatsioonide ja joone ilu ning liikumise psühholoogilise tõega tohutu emotsionaalse laenguga tantsu, kusjuures esemeid, mida publik tajub laval olevat, seal tegelikult ei ole.
Duncan suri 1927. aastal niisama teatraalselt, nagu oli elanud: olles sõpradega hüvasti jätnud, istus ta Pariisi lähedal oma autosse ja hakkas sõitma, märkamata, et tema pikk moodne sall on autoratta ümber keerdunud ja nõnda ta surnuks kägistab. See tõik moodustab raami prantsuse koreograafi Maurice Béjart'i Duncanist inspireeritud, vene baleriinile Maia Plissetskajale loodud soolole Isadora.

Duncani pärand.
Suhtumine Isadora Duncani pärandisse on vastandlik. Teda on nähtud vaid sugestiivse isiksusena, kelle kunst iseenese avaldamisega piirdubki. Enamasti heidetakse ette, et ta ei loonud mingit kindlat tehnikat ega jätnud maha koolkonda . Kuid kas see oligi tema eesmärgiks? Duncanile oli tants inimese vaba loovuse väljendus, mille puhul keha treenitus oli oluline vaid mõtete ja ideede väljendamiseks. Tants ei olnud tema arvates mitte vähestele valitutele mõeldud akadeemiline distsipliin , vaid igale inimesele kättesaadav võimalus enese arendamiseks. Lisaks sellele on viimaste aastakümnete uurimused näidanud, et Isadora ulatus koreograafina on olnud väga avar. Nooruse lüüriliste (rõõmsad, kurvad, igatsevad, tulised, mänglevad), religioossete ning meditatiivsete tantsude kõrval on ta küpsemal perioodil loonud ka heroilisi tantse, mille kontekst on enamasti poliitiline või sotsiaalne, ning tööliigutusi kasutavaid tantse. Duncani tantsud olid sageli inspireeritud vanast Kreekast või renessansist - ning väljendasid inimvaimu kogu selle ulatuses. Duncani zhestid nagu ideedki olid monumentaalsed ja meenutasid Michelangelo Viimset kohtupäeva. Isadora Duncani mõju oma ajastule , sh ka tantsule on olnud suur, kuigi mitte ehk sel viisil, nagu ta ise arvas või soovis. Balletis avaldus tema mõju süzheetute ehk " puhaste " tantsude loomises ja sümfoonilise muusika kasutamises. Võime tõmmata sirgjoone Isadora Chopini-tõlgendusest Fokini Sülfiidideni (meil tuntud nime all Chopiniana). Mainida võiks ka ameerika koreograafi, balletilise neoklassika looja George Balanchine'i Serenaadi, vaatamata koreograafi eitavale suhtumisele Duncanisse. Ka inglise 20. sajandi väljapaistvad ballettmeistrid Frederick Ashton ja Antony Tudor on Fokini kaudu Isadora järglased: Tudor muusikakasutuse ja psühholoogilist tõde taotleva zhesti kaudu, Ashton " kaunite peakallutuste" ja pehmelt kaarduvate käte näol. Moderntantsus on Duncani inetul liikumisel ühist saksa ja ameerika varase moderntantsuga, samuti kasutas Isadora esimesena põrandat ning langemistehnikat. Isadora autobiograafia on mõjutanud José Limóni nii tantsu mõtestamise kui ka liigutuste iseloomu osas. Lisaks eelmainitule viis Isadora Duncan tantsu nende inimesteni, kes varem tantsuetendustel ei käinud, ja taastas tantsu maine kunstnike ringkonnas.



Kokkuvõte.
"Ta on meie ise, enne kui elu õpetab meid "mõistlikuks" (ambitsioonituks) selle suhtes, mida loodame saavutada," on kirjutanud Fernand Divoire. "Ta on meie ise hetkel, mil oleme ühtsed loodusega. Temas on süütus ja nooruslik imestustunne kõige elava suhtes. Tal on kaastunne , mis ei lange valusse ja inetusse, vihkamisse ega kurbusesse. Ta on innukas ja eelkõige julge. Ta lõhub maha ukse isegi siis, kui see tapaks . Ja kuna me kõike seda tunneme, tekitab ta meis tohutu vabanemise, taipamise meie endi võimalustest. Ta õpetab meid hinda mitte arvestama, vaid vaatama, mida tuleb teha, ja siis see täide viia. Just seetõttu on tema tants paljudele inimestele kui ilmutus, usuline kogemus. See on neid muutnud." ( Blair 1986: XII).
Isadora on inspireerinud paljusi kirjanikke, kunstnikke ja tantsijaid. Ta on naine, kes oli äärmiselt omapärane ja teda armastati ja vihati just sellisena nagu ta oli, kunagi ei püüdnud ta kellegagi sarnaneda ega teeselda kedagi, kes ta ei ole. Ta nimi on väärt tunnustamist ja teadmist.
Kasutatu kirjandus ja muud allikad internetist:
http://en.wikipedia.org/wiki/Isadora_Duncan
http://sinine.ehi.ee/ehi/oppetool/lopetajad/heili_einasto/duncan.html
http://www.isadoraduncan.org/
http://artfortheblogofit.blogspot.com/2009/07/isadora-duncan.html