Isa Goriot - referaat (29)

ANTSLA GÜMNAASIUM
12.B klass
Kristy Aidla
Honoré de Balzac „ISA GORIOT ”
Referaat
Juhendaja :Iri Reile
ANTSLA 2008

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
KIRJANIKU LAPSEPÕLV JA NOORUSAASTAD 4
BALZAC’I LOOMING 5
KIRJANIKU LÕPUAASTAD 7
REALISM 8
TEOSE SISU 9
TEOSE PROBLEEMISTIK 10
TEGELASKONNA ISELOOMUSTUS 11
KOKKUVÕTE 13
KASUTATUD KIRJANDUS 14
LISA 1 15

SISSEJUHATUS

Minu referaadi teemaks on raamat „Isa Goriot.“ Valisin antud raamatu sellepärast, et mu õde on seda raamatut lugenud ja ütles, et see on hea teos. Referaadi eesmärgiks on tuua lugejani ülevaade nii Balzaci eluloost, loomingust kui „ Isa Goriost.“ Balzac oli tuntud kui realismi kirjutajana ning seepärast tutvustan ka realismi. Info oma referaadi jaoks sain erinevatest raamatutest ja Internetist.

KIRJANIKU LAPSEPÕLV JA NOORUSAASTAD

Honoré de Balzac[onor'e dö balz'ak] oli prantsuse kirjanik (20. mai 1799 Tours – 18. august 1850 Pariis).
Balzac sündis revolutsioonijärgsel Prantsusmaal rikastunud ametniku perekonnas. Tema lapsepõlv polnud kerge - ema sokutas ta internaati, pühendudes ise nooremale pojale. Pärast Vendome'i kloostrikooli ja ülikooli lõpetamist töötas Balzac kolm aastat kohtuametnikuna, kuni sulgus 1819. aastal pööningule kindla otsusega saada kirjanduses sama kuulsaks kui Napoleon sõjanduses.
Tunnustuse võitmiseks kulus peaaegu kümme aastat, mil ta proovis oma kätt ka äri alal, kuid sattus eluajaks võlgadesse. Sageli Balzaci 16 ja enamgi tundi väldanud tööpäev algas südaööl, mil ta valgesse halatti riietatult kirjutuslaua taga istet võttis.
Kirjutamise katkestas ta vaid selleks, et tühjendada järjekordne kohvitass. Romaanide kirjutamise vaheajal andus Balzac õgardlusele või lõbutses ohjeldamatult järjekordse armukesega. Naiste huvi Balzaci vastu kasvas koos kirjandusliku kuulsusega. Balzac oli väga kehakas, mustade küünealustega ning tavatses nina urgitseda. Et veetlus ilmneks, tuli tal teatud teema üles võtta ja publikut teravmeelsusega jahmatada.
Balzac eelistas vanemaid daame, kellele kurtis emaarmastuse puudumist. Tuntud on Balzaci ütlus, milles ta võrdleb naist maitsvalt ning ohtralt kaetud söögilauaga, mida mees enne ja pärast sööki sootuks erinevalt vaatab. Lausa uskumatu on fakt, et lisaks romaanidele jõudis ta kirjutada oma armukestele 12 000 kirja. Viis kuud enne surma abiellus Balzac oma kauaaegse armastuse, poola krahvinna Ewelina Hanskaga.

BALZAC’I LOOMING

Balzaci kujunemisel kirjanikuks mängis olulist osa Laure de Berny, Balzacist kakskümmend kaks aastat vanem sõbratar. Ta oli XIX sajandi realismi üks viljakamaid autoreid
Balzac oli ühtaegu nii varane anne kui hiline debüteerija: esimene tema nime kandev teos ilmus alles 1829. aastal („Šuaanid”), kuid ta oli varjunimede all (näiteks "lord R'Hoone") avaldanud kergemaid romaane juba alates 1821 . aastast.
Innukast majandustegevusest enne 1829. aastat jäi Balzacile terveks eluks kaela hulk võlgu.
Balzac kirjutas 20 aasta jooksul üle 80 teose, millest suur osa koondub „Inimlikuks komöödiaks” (lõpliku kava esitas Balzac kirjastustele 1841 . aastal; 137 planeeritud teosest sai kirjanik valmis 90). Teosed grupeeris Balzac vastavalt tegevuspaigale: stseenid maaelust, stseenid provintsielust, stseenid elust Pariisis, stseenid poliitikaelust. Kõik 3000 tegelast, kes erinevates romaanides esile kerkivad, tegutsevad restauratsiooni (1815-1830) ja Juulimonarhia (1830-1848) ajal.
Balzaci romaanid sisaldavad pikki kirjeldusi: hoolega meditsiini (pseudo) teooriaid jälgiv kirjanik oli veendunud, et inimest ümbritsev keskkond on tema mõtete materiaalne peegeldus. Inimesi paneb tegutsema raha- ja võimuiha. Palavikulise kirjutamise (1834. aastal ilmunud „Isa Goriot” olevat kirjutatud kolme ööpäevaga) kõrval jõudis ammendamatu energiaga mees elada ka seltskonnaelu, reisida ning edutult poliitikaga tegelda.
1829. aastal ilmus „Abielu füsioloogia”, mis pälvis naislugejate hulgas suure populaarsuse. Aastal 1830 avaldas Balzac kuuest jutustusest koosneva tsükli „Stseenid eraelust” (sisaldab muuhulgas „Gobsecki”, millest sai esimene teos hiiglaslikus „Inimlikus komöödias” ja mis tegi autori hoobilt kuulsaks).
Aastal 1831 ilmus „Šagräännahk”, kaasaegseid tavasid tähelepanelikult fikseeriv autobiograafilisi seiku sisaldav teos. See periood on Balzaci elus pillav dändiperiood kõige juurdekuuluvaga kuni livrees teenrite ja isikliku ooperiloožini välja.
1836. aastal, kui „Isa Goriot” oli alles uudisteos, kirjutas Delphine de Girardin romaani „Hr de Balzaci jalutuskepp”. Selles teoses on Balzaci kujutatud imelise, nähtamatuks tegeva võlukepi omanikuga. Nähtamatuna pääseb Balzac kõikjale, võib ise kõike näha ja kõigest jutustada. Hiljuti , 2000. aastal, ilmus Prantsusmaal Dai Sijie romaan „Balzac ja väike hiina õmblejanna”, mis sai suure menu osaliseks . Selles romaanis jutustatakse 1970. aastate maoistliku Hiina noortest , kes loevad Balzaci keelatuid teoseid ja avastavad nende kaudu maailma ning vaimse vastupanu allikaid.
Faktoloogiast lähtudes kujutas Balzac oma tegelaste iseloomu ning eluteed. Balzaci arvates sõltub inimese käitumine ajaloolistest tingimustest, antud kohast ja olukordadest. Oma ajastu traagika kõige üldisemaks põhjuseks pidas ta kasu-ja rahaahnitsemist. See oli meelitav kullaläige, mis hävitas armastuse, lõhkus inimsuhteid ja tegi sõbrad vihavaenlasteks. Pürgimine kõrgemasse seltskonda sunnib inimest unustama perekeonnasidemed ja kohustused kaaslaste vastu.

KIRJANIKU LÕPUAASTAD

Aastal 1847 Balzaci tervis halvenes, kuid ta võttis veel ette mitu reisi Ukrainasse. Aastal 1849, kui tema tervis oli väga halb, reisis ta Poolasse, et külastada rikast Poola maaomanikku Eveline Hanskat, kellega ta oli olnud kirjavahetus juba 15 aastat. Nad abiellusid 1850. aastal Berdõtšivis, kolm kuud hiljem Balzac suri. Balzaci elukäiku on võrreldud tema romaanikangelaste omaga : pikk ettevalmistusaeg, kiire tõus ja edu, mõõdutundetus ning allakäik ja hääbumine.

REALISM

Realism oli kuntsimeetodina tuntud juba antiikirjanduses. Elu tõetruu käsitlus. Realism kirjandusvooluna paigutab ajapiiridesse 1830-1870. Realism tähendas tollal vastuseisu eelkõige romantismile, ent peaaegu kogu sajandi vältel põimusid mõlemad kirjandusnähtused. Kui romantikute töödes leidus ohtrasti realismi meenutavaid lehekülgi, siis realistidel, olgu tegu Stendhali , Balzaci või Dickensiga, kohtab ridamisi romantiliselt liialdatud kangelasi.
Realistide eesmärgiks oli kujutada kaasaegset elu nii, nagu see tegelikult oli, kõigi tema tumedate ja päebvavalgust kartvate külgedega, ilma liialdusteta ja ilustusteta. Järelikult ei saanud kirjanik piirduda fantaasiaga, vaid pidi indiviidi ümbritsevast tegelikkusest, eeskätt sotiaalset olustikku uurima , et seda raamatuis võimalikult tõepäraselt kujutada. Sellepärast nimetabki Balzac om romaane etüüdideks..
Tõeotsingutel kohtas realist sageli niisugust millest romantik oleks tagasi kohkunud , näiteks äärmise sotsiaalse ebavõrduse moraalilagedaid allikaid, kuritegelikku allmaailma ning raha-ja võimuahnitsemist väärastunud inimpsüühikat. Ühiskonna varjukülgede avalikkuse ette toomine võrdus sotsiaalsete olude kriitikaga, seetõttu on XIX sajandi realistlikku suunda kirjanduses nimetatud ka kriitiliseks realismiks.
Realism arenes kõige intensiivsemalt Prantsusmaal, Inglismaal ja Venemaal.
Realismi põhižanr on romaan. XIX sajandi realistid töötasid välja romaanižanri klassikalise kompositsiooni. XIX sajandi viimastel kümnenditel ja XX sajandi algul arenes realism mitmes eri suunas, seepärast ei saa enam rääkida ühisest kirjandusvoolust.

TEOSE SISU

„Isa Goriot“ tegevus toimub Pariisis proua Vauquer ´ „perekondlikus“ pansionis . Pansioni elanikkond on pärit erinevatest ühiskonnakihtidest, siin on vaesunud mõisnikke ja aadlikke, ülalt alla pudenenud kõrgema seltskonna daame, ametnikke, üliõpilasi, endisi kaupmehi, on ka üks põgenenud sunnitööline. Seda kirevat seltskonda ühtlustab ainult üks parameeter -nad kõik on vaesed, sest muidu nad siin ei elaks. Rahapuudus on nad proua Vauqer´ majja kokku viinud.
Realistlikule romaanile tunnuslikult käsitletakse teoses nii pansioni sisemist kui välimist ilu ja majas asuvate esemete põhjalikku ekspositsiooni. Juba tegevuspaikade välimus ise peab lugejas vastumeelsust esile kutsuma: määrdunud ja veiniplekilised siidrätikud, vastikud gravüürid, roheline ahi, seinalambid, millel tolm seguneb õliga, mööbel mis on: pragunenud, praakunud, logisev, puretud, käsitu, jalutu, vigane , hingevaakuv.
Väljanäitust laiendab värvikas pilt pansionäridest: mehed kandsid kuubi, mille värv on muutunud kahtlaseks. Kulunud pesu, riideid , mis olid viimasel äärel. Naistel olid kleidid , mis olid pleekinud. Olenevalt east on pansionärid kas ajutiselt või igaveseks sellesse vaesesse Ladina kvartalisse surtud.
Vauquer´i pansioni elanikest tõusevad romaani peategelasteks endine nuudlivabrikant Goriot, õigusteaduskonna üliõpilane Rastignac ja sunnitöövanglast plehku pannud Vautrin .
Goriot´d hüütakse isaks kõigepealt sellepärast, et ta on vana, veel rohkem aga põhjusel, et tal on kaks tütart, kelle olemasolu aimab pansionis esialgu vaid kõiketeadja Vautrin. Goriot on omamoodi traagiline kuju. Võib-olla äratab ta lugejas kaastunnet, sest Saint-Germaini rikkurite maailma kuuluvad tütred põlgavad oma lihtsat päritolu isa. Ta on oma küllaltki suure varanduse andnud tütardele, et nood pääseksid Pariisi päikesepoolsele küljele. Ka hiljem elades Vauquer´i pansionis, kulutab ta oma viimase kulla suursuguselt elavate tütarde võlgade tasumiseks. Pansionis kolib Goriot järjest kõrgemale- sinna, kus asuvad kõige viletsamad toad. Kui ta lõpuks sureb, ei ole tal enam santiimigi järel ja vaene üliõpilane Rastignac korraldab matused. Rastignac on seotud lähedaselt isa Goriotiga, sest tema tütar Delphine on üliõpilasse armunud ja vastupidi. Krahv Restaud´ga abiellunud Anastasie ja suurpankur Nucingeni abikaasa Delphine on mõlemad nii hõivatud, et neil pole aega isa matustele minna. Isal polnud neile enam midagi pakkuda.

TEOSE PROBLEEMISTIK

Teose probleemideks on raha ja eetika. Kuidas Pariisi kirevas seltskonnas rikastuda, kuidas vastu pidada. Samuti tuuakse väga hästi välja ülem-ja alamkihi elukombed ja erinevused. Ülemkihtide paremaks mõistmiseks on kirjeldatud Pariisi salonge ja alamkihil elukohti, näiteks Vauqueri pansioni. Käsitletakse ka isaarmastuse olemust- Kas see eksisteerib? Kuhu viib sellega liialdamine? Isa polnud kunagi oma tütardele midagi keelanud. Nad said kõik mis nad tahtsid. Abielus olles piirasid aga nende abikaasad nende kulutusi ja nõnda pöördusid nad tagasi oma isa juurde. Goriot loobus tervest oma varandusest, et olla oma tütarde meele järgi. Kui aga tuli aeg, mil temal oli oma tütreid vaja, siis neid ei olnud. Nad olid kasuahned ja Goriot teadis seda, sest ta oli ise nad selliseks kasvatanud. Kuni oma surmatunnini lootis ta, et ta tütred tulevad ning kui üks neist lõpuks tuligi, oli juba hilja .
Ühe peategelase Rastignaci kaudu tahetakse näidata tavalise lihtinimese tungimist kõrgkihti. Näidatakse, et see on võimalik, kui olla õigel ajal õiges kohas ja omada ka piisavalt nutikust, et ennast sinna sisse suruda ja mitte alla anda, enne kui eesmärk on saavutatud. Üliõpilane palus abi oma emalt ja õelt, teades et neilgi ei ole raha. Ta sai raha, mille eest muretses endale uhkemad riided, et sulanduda seltskonda. Käies mitmetel vastuvõttudel ja ooperis sai ta tuttavaks kõrgklassi inimestega. Sel teel armus ta isa Gorioti tütresse Delphine´i. Armastus oli vastastikune. Goriot toetas neid kuni oma surmatunnini ning ei tahtnud muud, kui et tema laps oleks õnnelik.
Paralleele saab tuua teise realismi kirjaniku vahel. A.H.Tammsaare oma teoses „Tõde ja õigus“ käsitleb samamoodi inimeste vahelisi suhteid ilma ilustamata. Siin pole küll probleemiks armastus ja raha, vaid inimsuhted ja teistest parem olemine. Vargamäe Andres on mõistlik mees, kuid tema naaber Oru Pearu mitte.Nende pidev omavaheline nääklemine lõhub nii nende vahelisi suhteid kui ka koduseid. Soov olla teisest ükskõik kuidas parem, ei too lõpuks kummalegi osapoolele edu.
Teisalt võib tuua näiteid tänapäevast, kus noored naised abielluvad endast 50 aastat vanemate meestega. Nad arvavad , et see on kiire moodus rikastumiseks. Naised on samuti välja mõelnud uusi mooduseid, kuidas teenida raha. Interneti teel on hakatud müüma oma süütust. Kuhu on kadumas väärikus? Kas tõesti on raha muutumas tähtsamaiks siin ilmas? Muidugi kõik meist tahavad head elu, kuid vahendid selleni ei ole alati kõige sobivamad. Inimesed peaksid ümber hindama oma väärtushinnangud, et leida tõesti see, mis teeb neid õnnelikuks.

TEGELASKONNA ISELOOMUSTUS

Peategelasteks on üliõpilane Rastignac ja isa Goriot. Tähtsamateks kõrvaltegelasteks on Goriot tütred Delphine ja Anastasie ning Vautrin.
Rastignac on noor üliõpilane, kes elab Vaqueri pansionis ja kelle eesmärgiks on saavutada tõelist edu ja garanteerida endale kindel tulevik. Selleks peab ta aga hakkama tihedalt läbi käima kõrgseltskonnaga ja õppima nende elustiili. Ta armub ühte Goriot tütresse Delphine`i, kes elab väga luksuslikult. Nende õnneliku elu takistab aga Delphine`i hukatusse viiv abikaasa. Kui Goriot saab teada, et ta tütar ja Rastignac suhtlevad väga tihedalt, hakkab ta viimasega üha enam sõbrunema ja tunneb ta vastu ääretut austust . Rastignac muutub teose jooksul päris palju. Alguses ta lihtsalt õpib nagu iga tavaline üliõpilane, hiljem ta mõistab, et niimoodi ta edu ei saavuta ja hakkab tundides ainult ennast korraks näitamas käima. Ta hakkab järjest tihedamalt suhtlema ülemkihiga. Mida rohkem teda nähakse koos Delphinega, seda enam hakatakse teda väärtustama ja hindama. Ta saavutab hasartmänge mängides mõningast edu ning suudab oma perele natukene raha saata. Lõpuks jõuab ta peaaegu samasse punkti tagasi, kust alustas. Pärast Goriot surma saab ta uuesti jõudu ja julgust ning asub tõelisse ja tõsisesse võitlustulle.
Goriot on vanem mees, kes elab samuti Vauqueri pansionis. Ta oli väga edukas nuudlikaupmees, kes teenis palju ning saavutas kuulsuse ja rikkuse. Tema armastus oma tütarde vastu on aga nii suur, et ta on nende jaoks valmis tegema ükskõik mida. Niisiis pärandab ta oma hella ja hea südamega kõik oma raha tütardele. Need on aga ahned ja luksusejanulised ja kasutavad isa ära. Kui tütred on õnnelikud, on seda ka Goriot. Tema isaarmastus on nii suur, et ta annab tütardele andeks kõik halva, mis need talle teinud on ja tegelikult petab ennast ning kujutab ette, et tütred temast veel hoolivad. Lõpuks, kui Goriot on juba suremas, saavad tütred aru, mida kõike see vaene mees pidi läbi elama. Kuid lõpp on ikkagi hoolimata tütarde rikkusest väga nutune, sest nad ei suuda oma isale isegi korralikke matuseid korraldada.
Vautrin elab samuti pansionis. Ta jätab kuidagi väga omapärase, salapärase ja maagilise mulje. Ta elab täielkult oma mõttemaailmas. Rastignacile on ta alguses vastumeelne, kuid pärast saab ta aru, et Vautrin tahab talle ainult head. Vautrin käitub küll inimestega ebaviisakalt ja sõjakalt, aga ta näeb kohe, et Rastignacis on midagi erilist. Niisiis jagab ta oma tarkusi ja õpetusi noorele õpilasele igasuguste vihjete kaudu.
Anastasie ja Delphine on Goriot tütred. Nemad saaavad oma päranduse kätte, abielluvad ja tunnevad ennast üleõnnelikena. Alguses nad on oma isaga viisakad ja lahked, et ainult raha saada. Hiljem nad põlgavad ja häbenevad teda. Lõpuks tuleb välja, et nad ei olnud loomulikult õnnelikud. Nende abikaasad võmutsevad ja kasutavad neid lõbuobjektidena. Neil hakkab häbi, mida nad on oma isaga teinud. Kõige parandamiseks on aga juba liiga hilja.

KOKKUVÕTE

Raamat "Isa Goriot" räägib endisest nuudlivabrikandist Goriot'st ja teistest Vauquer'i pansioni elanikest. Raamat toob häid võrdlusi kõrg-ja alamkihi elust. Raamat on õpetlik. Näidates, milliseks raha võib muuta inimest. Seda haktatakse perekondlikest sidemetest olulisemaks pidama . Ma ei arva , et seda raamatut on lihtne lugeda. Teose mõistmine nõuab ajastu tundmist ja suurt süvenemist. See raamat on üks kurvema sisu ja lõpuga, mida ma lugenud olen.
Kuigi meid ja Balzaci lahutab ligi poolteist sajandit, ei maksa arvata, et me elame hoopis teistsuguses maailmas ning oleme temas lõpmatult erinevad. Arvan, et raamatu sisu ei erine tänapäevast. Rikkad domineerivad vaeste üle, kuid rahaga ei saa osta armastust. Raha nimel ei tasu ohverdada oma õnne ega perekonda.

KASUTATUD KIRJANDUS

Internet :
http://et.wikipedia.org/wiki/Honor%C3%A9_de_Balzac
Talvet, Endla „Maailmakirjanduse õpik 2.osa.“ Koolibri, Tallinn 1999 Õp. lk. 134-135, 145-147.
Balzac, H.de „Isa Goriot“ Eesti Raamat, Tallinn 1971 .

LISA 1