Nimetu (0)

Journal de Paris
25.03.1834
Vanemtoimetaja: Kristin Kõks
Toimetaja :Laura Burtseva
Ajakirjanik, reporter : Riho Kirsipuu
Reporter:Martin Väinsalu
Reporter: Karl-Johann Reitalu
Tänases lehes:

• Uskumatult huvitav intervjuu enne Isa Gorioti surmatundi
  
• Saame lähemalt tuttavaks proua Vaqueri pansioniga.
  

Millise mulje salapärane naine oma pansionile ja endale on jätnud?
Lähemalt tuleb juttu ka pansioni elanikest:Vautrinist, Poiret `ist, preili Michonneau`st, preili Victorine` Tailleferist ja üliõpilasest Bianchonist. Miks on nad just proua Vaqueri pansioni valinud?

• Toome lugejani ettekujutuse Pariisi mõjukatest majadest, kus elavad Beause`ant`I, Restaud` ja Nucingeni
  

• Kõmuline intervjuu Eugene de Rastignaciga
  

Juttu tuleb tema perekonnast, rahast, eluviisist ja ära ei jää ka avalikud ülestunnistused.

• Räägime lähemalt Honore de Balzaci loomemeetoditest
  

Kire skandaalid, vihkamine, tänamatus- peamised teemad “Isa Goriotis”.
Miks kirjeldab autor kõike nii detailseslt, kui üldse saab?
Kas “Inimlik komöödia ” on ka ebainimlik?
Uskumatu intervjuu Isa
Goriotiga enne tema
surmatundi
Meie reporter kohtus Isa Goriot ’ga pühapäevasel päeval pansionis . Esitas talle küsimusi , et saada teada täpsemalt, millise inimesega on tegemist. All järgnevalt saate lugeda tema esitatud küsimusi ning antud interviueeritava vastuseid.
Teid kutsutakse Isa Goriot’ks, kuid mis on teie täisnimi ? Rääkige, kus te töötasite ja miks te pensionile läksite?
Isa Goriot: Minu täisnimi on Jean-Joachim Goriot. Ma töötasin nuudliärimehena. Ma panin oma varandusele aluse siis, kui ’’kuulsa nälja’’ ajal müüsin jahu kümme korda kallimalt, kui tootmine mulle maksis. Ma läksin pensionile kuna mu tütred soovisid seda ja oma tütarde nimel ma teeks kõike.
Kas te olete abielus olnud ning mitu last teil on?
Isa Goriot: Jah ma olen abielus olnud. Olin õnnelikult abielus taluniku tütre Brie’ga, ma armastasin teda meeletult ning imetlesin tema arukust ja ilu. Me elasime koos õnnelikult seitse aastat, kuid siis ta suri. Oma naise mälestamiseks on mul alles tema kingitud kausikesega alustass, mille kaanel on kaks suudlevat tuvi.
Mul on kaks tütart , keda ma tohutult armastan ja nende eest hoolitsen. Peale nende ema surma pühendusin ma täielikult oma tütardele. Kuna ma olin väga edukas ja mul oli raha palju, siis ma andsin selle oma kallitele tütardele.
Kuidas on teie suhted oma tütardega?
Isa Goriot: Ma armastan oma tütreid ülekõige ja soovin neile parimat. Nende pärast loobuksin ma kõigest ja seda ma ka tegin . Kuigi nad ei soovi mind väga näha, kuna neil on tegemist enda abikaasadega ja oma eluga, siis iga nende vähegi külastus on minu jaoks väga tähtis. Ma ei näe neid eriti tihti, kuid ma toetan neid nii palju, kui ma suudan ja tänu sellele,et mul oli palju raha sain ma selle kõik neile anda, et nad saaksid hästi ja õnnelikult elada.
Kas te olete rahul oma eluga?
Isa Goriot: (ohkab) Ega alati võib paremini olla, mul on tervis halb ning ainukesed inimesed, keda ma armastan on mu tütred, kuid mulle tundub, et nad ei vaja mind nii palju kui mina neid. Olen pühendanud kogu oma elu sellele, et mu tütardel oleks hea elu, kuid vastuarmastust ma neilt pole saanud.
Paljud inimesed räägivad, et te hoolitsete liialt oma tütarde eest, kuid enda heaolule pöörate palju vähem tähelepanu. Miks?
Isa Goriot: Kuidas te siis ei mõista? Ma armastan oma tütreid, mul ei ole enam mu abikaasat ning mu tütred ongi ainsad inimesed, kellele ma tahan ja peaksingi kogu oma vara andma. Ma soovin, et neil oleks kõik kõige parem ja et nad saaksid lubada endale kõike mida nad soovivad. Nad ei soovi minuga suhelda, kuid ma mõistan seda kuna nad ei taha, et nende suhted oma abikaasadega minu pärast kuidagi mõjutada saaks.
See oli viimane küsimus, mille ajakirjanik Isa Goriot’le jõudis esitada kuna peale seda, tundis ta ennast halvasti ning ta viidi minema. Hiljem tuli uudis, et Härra Goriot oli surnud, ning tema viimased sõnad olid olnud tema tütarde kohta. Ta oli viimaks mõistnud, et tema tütred teda tegelikult ei armastanud kuid siis oli juba liiga hilja , et midagi parandada.
Küsides veel inimeste arvamust Isa Goriot kohta palusin tuua neil välja tema plussid ja miinused.
Tema positiivseteks poolteks hinnati seda, et ta oli väga hooliv ning soovis parimat oma tütardele. Ta oli hea isa kuid samas hellitas neid liiga palju.
Tema negatiivseteks poolteks loeti seda, et ta ei hoolinud enda heaolust. Ta pidas kõige tähtsamaks oma tütreid ning ta ei saanud aru, et tütred ei taha temalt midagi muud kui raha.
Toimetaja, Laura Burtseva.
Pansioni omanik proua
Vauquer
Vauquer oli viiekümnendates vanaproua. Välimuselt oli ta hoolitsemata. Tema parukas lopendas, ta vedas enda järel vanu ärakantud tuhvleid ning oli pesemata. Vauqueril oli vanaldane nägu, noka taoline nina, kortsus kulmud ja väikesed lihavad käed. Terve tema välimus viitas sellele, et ta on üks vaene pansionaadi pidaja, isegi tema kleit oli katki ja tehtud vanadest kaltsudest. Aga tegelikult ei olnud ta üldse vaene, proual oli suur varandus ja ta üritas pansionaadi külalistelt võimalikult palju raha saada. Vauquer ei hoolinud oma pansionaadi elanikest ning üritas igalt poolt kasu lõigata. Ta oli üks ihne vanamutt, kes hoolis ainult rahast ja seda nii palju, et ta ei hoolitsenud isegi enda eest, ainult üritas oma rikkust suurendada. Vauquer jätab halva inimese mulje, sest pensionaadi pidaja peaks olema siiski usaldatav inimene, kelle peale saab loota, mitte inimene kes tahab sinult lihtsalt raha saada.
Reporter, Martin Väinsalu.
Tutvume lähemalt
Proua Vauqueri pansioniga
Pansonaat, mida pidas proua Vauquer, asus Pariisi kõige räpasemas linnaosas.Tänavad olid räpased, muru kasvas müüridel, haises ja majad olid mornid. Võõra jaoks olid selles kvartalis ainult koolid ja pansonaadid. Proua Vauqueri pansionaat asus täpsemalt Neuve- Sainte -Genevieve’i tänavas, Ladina kvartali ning Saint-Marceli eeslinna vahel. Maja moodustab täisnurga Neuve-Sainte-Genevieve’i tänavaga. Pansionaati viival väraval seisis kiri „Vauguer’i maja, perekondlik pansionaat mõlemast soost isikutele ja teistele.“ Pansionaat ise oli ehitatud liivakivist ning üle värvitud kollase värviga, mis andis majale jubeda ilme. Pansionaadil oli neli korrust.
Esimene korrus -Alumine korrus on pansionäridele ühiseks kasutamiseks.See koosneb esimesest ruumist, köögist ja trepikojast. Esimest ruumi valgustavad kaks tänavapoolset akent. Sealt ruumist pääses ka söögituppa, mida eraldas trepikoda. Sisustatud tugitoolide ja toolidega, mida katab vahelduvalt läikivate ning tuhmide triipudega jõhvriie. Keskel seisab marmorplaadiga ümmargune laud. Seinu katab rinnakõrgune paneel, osa seintest on kaetud lakkpaberiga. Lisaks on veel kivikamin kuid seda kasutatakse ainult väga tähtsate sündmuste puhul. Tuba haiseb hallituse ja niiskuse järgi. Samuti olid esimesel korrusel kaks kõige luksuslikumat tuba, mille maksumus oli 1800 franki kuus.
Teine korrus-Teisel korrusel asus kaks korterit , milles elasid Poirot ja teises mees, kes nimetas ennast Vautriniks. Teise korruse korterid olid odavamad kui esimese korruse omad. Nende kuu üür oli 72 franki.
Kolmmas korrus- Kolmandal korrusel oli 4 korterit, millest 2 oli välja üüritud. Üks preili Michonneau’le, teine isa Goirot’le. Nende korterite maksumus on umbes 45 franki kuus.
Neljas korrus-Seal asus pööning pesu kuivatamiseks ja kakskatuse kambrit. Neis elasid jooksupoiss Christopher ja köögitüdruk Sylvie.
Artikli kirjutas Martin Väinsalu.
Mis on põhjus, miks inimesed kes elavad pansionis, on valinud just proua Vauqueri pansioni?
Proua Vauqueri pansionis elavad väga erinevad ja huvitavad inimesed. Teiste hulgas on seal Poiret, preili Michonneau, preili Victorine Taillefer ja üliõpilane Bianchon. Journal de Paris toimetaja käis ja küsitles kõiki elanike, miks on nad just selle pansioni valinud.
Preili Taillefer vastas:„ Mu isa viskas mind kodust välja ega pidanud mind oma tütreks, Vauquer ja Couture hakkasid minu eest hoolitsema, ja nii ma jäingi pansionisse elama.“
Üliõpilane Bianchon õppib Pariisis meditsiini ning küsimusele vatsas ta nii: „Ma elan siin, sest mul ei ole eriti raha ja siin on odav ning ka teine üliõpilane pesitseb siin.“
Lõpus esitasin neile siiski veel ühe küsimuse, kuna mind hakkas ikkagi huvitama, kes neist pansionis olevatest inimestest elavad rantjeena.
Kõik vastasid nagu ühest suust, kõik me elame siin rantjeedena. Me keegi ei käi tööl ega teeni otseselt raha. Rikkamatel on raha varem kogutud, nooremad ja vaesemad üldjuhul saavad seda oma pere käest.
Rantjee elu on küll mugav, aga igav. Tööl käima ei pea, ja raha teenima ka muud moodi ei pea. Teisest küljest, et sellist elu elada, peab enne olema tehtud raske ja pikk töö. Üld juhul näitab rantjeena elamine seda, et sa oled jõukas ja rikas, või oled kunagi vähemalt olnud. Ma veedaks ka oma vanaduspõlve sama moodi, kui on selleks on vastavad võimalused ja tahtmine.
Intervjuu tegi reporter Riho Kirsipuu.
Vautrin -kes on ta olekult ja inimesena?
Vautrin on neljakümneaastane, värvitud põskhabemega mees. Ta oli neid mehi, kelle kohta rahvas ütleb: “Näe, kus on kange poiss!” Tal olid laiad õlad , hästiarenenud rind, väljapaistvad musklid, jämedad neljakandilised käed, sõrmelülid olid kaetud lopsakate tulipunaste karvapuhmastega. Enneaegselt kortsunud nägu avaldas ranguse tunnusmärke, millele olid kontrastiks tema painduvad ning sujuvad maneerid. Tema sügav hääl oli kooskõlas ta toorevõitu lõbususega ega olnud sugugi ebameeldiv.
Tema harjunud kombeks oli väljuda pansionaadist pärast einet, ilmuda tagasi lõunasöögiks, kaduda kogu õhtuks ning tulla koju keskööl. Teda iseloomustavaks jooneks oli maksta suuremeelselt viisteistkümmend franki kuus glooria eest, mis ta võttis desserdi juurde.
Hoolimata Vautrin’i heasüdamlikust ilmest sisendas inimestele hirmu tema teatav läbitungiv pilk, mis oli sügav ja täis otsustavust. See viis, kuidas ta lirtsatades sülitas, kõneles vankumatust külmaverelisusest, mis kindlasti ei oleks tagasi kohkunud roimastki, et pääseda kahtlasest seisukorrast. Nagu range kohtuniku vaade näis ta pilk tungivat kõikide küsimuste, kõikide südametunnistuste, kõikide tundmuste põhjani.
Mitmel puhul laenas ta raha proua Vauquer’le, kellega ta oli ka kõige paremas vahekorras ning teistelegi pansionäridele; kuid tema võlglased oleksid enne surnud, kui oleksid jätnud selle talle tagasi maksmata. Vautrin oli ka ainus kellele proua Vauquer oli maja võtme usaldanud. Rastignacile on ta alguses vastumeelne, kuid pärast saab ta aru, et Vautrin tahab talle ainult head. Vautrin käitub küll inimestega ebaviisakalt ja sõjakalt, aga ta näeb kohe, et Rastignacis on midagi erilist.
Vautrin oli tegelikult sunnitöölt põgenenud vang, kus teda tunti surma-narritaja ehk Jacques Collini nime all.
Artikli koostas Karl-Johann Reitalu.
Kohutav skandaal on plahvatanud !
Isa surnud, tütred ei lmunud matusele!
Mõned nädalad tagasi lahkus siit ilmast nuudlikaupmees Isa Goirot, surres haigusesse, mille osalisteks põhjusteks võisid olla tütarde rahaprobleemid ja keerulised suhted abikaasadega.
Lihtne üliõpilane
Eugéne de Rastignac sai teada, et Goirot on raskelt haige ning viis isa Goirot tütre Delphine de Nucigeni ballile, et rääkida tema isa olukorrast. Delphine aga ei tahtnud isast midagi kuulda. Goiroti viimaseks sooviks oli, et tema tütred tuleks veel teda viimast korda vaatama. Goirot langes koomasse, tema vanem tütar Anastasie tuli teda vaatama kuid noorem tütar mitte, tuues vabanduseks tüli abikaasaga.
Isa Goirot surm
Goiroti surivoodil mõistis Anastasie, et ta ei ole olnud kõieg parem tütar. Isa Goiroti matused pidi korraldama Rastiniac, sest tütred keeldusid midagi maksmast. Anastasie ilmselt sellepärast, et ta oli võlgades. Nii siis korraldas üliõpialne väikesed matused. Tütred saatsid kohale ainult oma tõllad koos teenijatega. Eugene oli Goirotile poja eest ning austas teda rohkem kui tütred kokku.
Miks ei hoolinud tütred isast?
Goirot tahtis kõige enam maailmas, et tema tütred teda armastaksid ja tahtis selle täide viia muretsedes neile kõik materjaalsed asjad, mis neid õnnelikuks teevad. Goirot andis tütardele kõik, mis tal oli aga tütred ei armastanud teda ikka. Ta oli oma tütred ära hellitanud. Mõlemad tütred olid rahaahned ning üritasid oma positsiooni ühiskonnas parandada. Nad said ise ka sellest aru, et nad ei hooli isast ning süüdistasid teinetest isa mitte armastamises ja isa ära kasutamises. Teose lõpus mõistab Anastasie, et ta on ainult kasu peal väljas olnud kuid siis on juba
Pildil on Isa Goriot.
Artikli kirjutas Martin Väinsalu.
Ekskulsiivne intervjuu Eugene de Rastignaciga
Raamatu üks peategelane on Eugene de Rastignaci, et teda lähemalt tundma õppida ja tema elust rohkem teada saada, tegime temaga intervjuu.
Mis sind Pariisi on toonud?
Pariisi tulin sellepärast, et tahtsin edasi õppida teadust, see oli peamine põhjus ja miks mitte teha seda Pariisi ülikoolis, mis on eriti mõjukas ja tuntud. Samuti tundsin huvi ka Pariisi elulaadi vastu, mis haarab iga võõra, kes tuleb kaugelt endasse.
Elate proua Vaqueri pansionis, olete rahul?
Ei saa öelda just, et olen rahul, kuid seal on mul kõik eluks vajalik olemas. Oma tuba ja toit laual. Kui tuled vaesest perekonnast ega siis rohkemat lubada saagi, sellinne see vaese tudengi elu on.
Kas suhtlete ka teiste inimestega, kes pansionis elavad?
Söögilauas räägime ikka kõik omavahel, kuid ega ma kellegi elust rohkemat tea, kui seda, mida lauas räägitakse. Küll aga suhtlen Isa Goirotiga palju, oleme päris lähedasteks saanud, mul on tunne, et temast õilsamat inimest pole olemas, ta teeb oma tütarde jaoks kõik, sellepärast peab ka ise kannatama ja pansionis elama.
Millisest perekonnast sa tuled, kas suhtled tihti perega ?
Ütlen ausalt, et tulen vaesest ja viletsast perekonnast, elasime isa, ema, venna ja kahe õega koos väikses mõisas. Suhtleme ikka kirja teel ning kui abi vajan, siis pole kahtlustki, et pere paneks minu eest oma pea tulle.
Kas tunnete, et Pariisis veedetud aeg on teid muutnud?
See aeg, mil ma Pariisis olen olnud on mind tundmatuseni muutunud. Pean kahetsusega tõdema, et mu auahnus ning eneseuhkus on kasvanud juba ülepea. Eks see nii kipu olema, kui tuled vaesest perekonnast, siis näed enda ümber rikkaid ja Pariisi meelelahutuslikku elu ning tahad ise ka kõigest sellest osa saada.
Kas tunnete, et olete ise millegi suhtes eksinud?
Võib ka nii öelda, tulin ju eelkõige Pariisi ülikooli, kuid pean ütlema, et see on sootuks tahaplaanile jäänud, pigem olen pühendunud rikkusele ja muudele lõbudele, olen leidnud endale naise, kelle ilu võtab sõnatuks ning seepärast võin öelda, et usun ka ise, et olen teinud nii mõnedki valed valikud .
Kindlasti on teis nii mõndagi positiivset ka, mis see oleks?
Mulle meeldib aidata inimesi, kes teevad teistele head, nad on selle kuhjaga ära teeninud, näiteks võime tuua Isa Goiroti, kes on elus kõik ainult tütarde nimel teinud, seega on võitnud jäägitult minu austuse ja lugupidamise ning seda meest aitaks ma kordi ja kordi uuesti. Ma töötan selle nimel, et saaksin anda kallitele inimestele kõik, mida nad väärivad.
Kas tunnete, et saaksite veel oma otsuseid muuta?
Ei, ma arvan, et see aeg on möödas ja pean leppima oma tegude tagajärgedega. Minu enda ahnus , kas maksab mulle kätte või siiski pöördub minu kasuks, eks seda näitab tulevik.
Kas usute, et esimene eesmärk ehk ülikool saab lõpetatud ja hakkate selle ametiga elatist teenima?
Eks me näe, ma loodan, et ühel päeval ma saan ülikooli lõpetatud ning paberid kätte, kuid enam pole ma üldsegi kindel, kas see amet tooks mulle piisavalt sissetulekut. Kõik on võimalik, kui tahta.
Artikli koostas vanemtoimetaja Kristin Kõks.
Kas käes on aeg, kui enam inimsuhted ei loe midagi? Loeb vaid rikkus ja mõjuvõim?
Eelmisel nädalal Pariisis Neuve-Sainte-Genevieve`I tänava pansionis, mida juhib proua Vaquer juhtus erakordselt palju meediakajalisi sündmusi.Vautrini kinnivõtmine politsei poolt, Isa Gorioti surm, pansionist lahkunud pansionarid. Mis küll on kõik selle põhjuseks?
Uskumatu kriminaalne lugu Vautrini asjus leidis aset just proua Vauqueri pansionis. Tuli välja, et Vautrin on kaua taga otsitud Surmanarritaja ning infot politseile kriminaalse isiku kohta andsid pansionis peatuvad Michonneau ja Bianchon. Sel hetkel, kui Vautrin paljastati, sadasid pansioni sisse ka ohvitserid, kes Surmanarritaja kinni nabisid. Mis oli selle kõige ajendiks? Vautrin oli väljas ainult erinevate pettuste ja rahapesu peale, mis tõestab jällegi, et kõik see olulism inimestele on raha.
Järgmisena kõigutas Vaqueri pansioni Isa Goiroti surm, mis oli eriti südant lõhestav, sest endine rikas makaronivabrikant, kes on oma elu pühendanud tütarde heaolule ja vara pärandamisele, suri ihuüksi, ilma ühegi pereliikmeta, sest tütardel oli isast ükskõik. Ainsana oli Goirotile toeks Eugene de Rastignac, kes hoolis temast, kui oma isast. Järjekordne näide ühiskonnakihist, kus loeb vaid rikkus ja raha, isa armastus, mis on suurem, kui elu on jäetud tahaplaanile ning lapsed loobusid võimalusest isalt vabandust paluda ja pattu kahetseda, ka matustele ei läinud tütred ise kohale, vaid saatsid teenijad koos tõldadega. Võime öelda, et väga kahetsusväärne lugu.
Lõpuks jäi proua Vaqueri pansionist alles vaid vare, sest pooled elanikud lahkusid ning tulu, mida pansinarid ennem maksid, jäi nüüd saamata. Vaquero li samuti väljas raha peal ning tema jaoks oli juhtunul samuti väga suur roll, sest ta arvas , et nüüd on kõik, toimetulek läheb üha raskemaks.
Reporter, Kristin Kõks.
Miks kasutab Balzac oma teoses tohutut detailsust?
Balzac kasutab oma teoses väga palju kirjeldusi. Ta kirjeldab kõiki asju, millisenad välja näevad ning kõiki sündmusi, et mis täpselt juhtus. Lugedes tekkis küsimus, miks ta seda nii detailselt siiski tegema peab?
Reporterile jäi mulje, et ta tahab lugejale tekitada võimalikult hea pildi silme ette. Kirjeldustega kaasab lugeja paremini tegevusse, ja on lihtsam aru saada. Honore tahab, et lugejale tunduks, et ta on ise seal tegevuses sees, ja näeks kõiki asju kõrvaltvaatajana.
Balzac jagab oma teosed steenideks vastalt tegevuspaigale. Ta nimetab neid nii, sest need teosed on kindlate inimeste kindlad juhtumised nende elujooksul. See eristab ka Balzaci teoseid teiste kirjanike raamatutest. Võib olla on temal põhimõte, et inimese elu ongi üks suur stseen .
Ajakirjanik, Riho Kirsipuu.
Kas „Inimlik komöödia“ võib põõrduda ka ebainimlikuks?
Honore De Balzaci rohked kaasaega kujutavad romaanid hakkasid ilmuma lühikeste vaheaegade järel, 1841. aastal said need üldpealkirjaks „Inimlik komöödia“, mis oli niinimetatud ühiste tegelastega ulatuslik romaanitsükkel ehk Jõgiromaan.
„Inimlik komöödia“ on hiiglaslik panoraamteos, seal käsitletakse ühiskonnanähtusi ja kujutatakse kõigi ühiskonnakihtide elu kaasajal . Balzaci arvates sõltub inimese käitumine ajaloolistest tingimustest, konkreetsest kohast ja olukordadest. Oma ajastu traagika üldisemaks põhjuseks pidas ta kasu- ja rahaahnust, see hävitab armastuse, lõhub inimsuhteid ja teeb sõbrad vihavaenlasteks.
Meie ümber on nii palju ebainimlikkust, seda näitab ka raamat „Isa Goriot“, kus loeb vaid raha ja tuntus, perekond heidetakse tahaplaanile ning tehakse kõike vaid raha pärast.
Kui see kõik niimoodi edasi areneb, siis muutub maailm meie ümber, täis kurjust ja vihkamist, püüdkem seda vältida ja võtta õppust raamatust „Isa Goriot“, milles saame aru, et raha ei tee õnnelikuks.
Toimetaja, Laura Burtseva.
Balzac jätkab Moliere `I meetodit, kuid kehastab samal ajal ka midagi seikspiirilikku
Moliere`I ja Balzaci seob see, et nad on mõlemad prantsuse kirjanikud , nad toovad mõlemad oma teostes esile auahnust, kitsikust, silmakirjalikkust, eputamist ja peenutsemist. Teosed peegeldavad kaasaega kriitiliselt. Teosed lähtuvad peamiselt humanistlikust filosoofiast.
Mõlemate kirjanikkude teostes on mõningad tegelased üldinimlikud ja teised üldsegi mitte.
Samas kannab Balzac edasi ka midagi seikspiirilikku, eelkõige tragöödilises võtmes. Keegi sureb , kaotab kalli inimese ning inimestel tuleb võidelda elu õnne ja headuse nimel.
Pildil on “Isa Goriot” autor Honore de Balzac.
Toimetas- Karl-Johann Reitalu.