Insenerigraafika spikker (3)

Tsentreerimismärgid – u 0,5 mm jämedused jooned, mis algavad formaatjoonest ja mis tõmmatakse üle raamjoone joonise pinnale ligikaudu 5 mm ulatuses ja aitavad joonise asendit kopeerimisel ja mikrofilmimisel paremini fikseerida , need tehakse joonise iga nelja külje keskele . Mõõtsuhe – näitab eseme ja temast tehtud kujutise suuruse vahekorda , loomulikku suurust peegeldab mõõtsuhe 1:1. masinaehituslikel õppejoonistel kasuta-takse vähendavaist mõõtsuhetest 1:2, 1:5, 1:10, suurendavaist: 2:1, 5:1, 10:1. Põhiline mõõtsuhe kirjutatakse kirjanurka, teised ümarsulgudesse pealkirjas. Joonisele kirjutatakse tegelikud mõõtmed. Jäme- ja peenjooned – nende suhe peab olema vähemalt 2:1. Jämeduse valikul juhindutakse joonise suurusest ja kasutatavate kujutiste keerukuse astmest. Reeglid: 1) kriipspunktjoon algab ja lõpeb kriipsuosaga 2) ringjoone tsentrit tähis-tatakse lõikuvate kriipsudega 3) ümaräärikul, silindriotspinnal jms kohtades asuvate avade tsentrid määrab detaili tsentrist tõmmatud ringjoone ja sellesse tsentrisse suunduva kriipsu lõikepunkt 4) kui ringi läbimõõt on alla 12 mm, tõmmatakse sellele lühikesed pidevad , st ilma katkestuseta tsentrijooned. Normkiri – Kehtestatud on kindlad kirja suurused, millest kasutatavamad on: 3,5; 5; 7 ja 10. Kaldkiri on vertikaali suhtes 15° paremale kaldu. Normkirja tegemisel peetakse kinni järgmistest suhetest: joone jämedus 1/10 h, tähtede vahe sõnas 2/10 h, väiketähtede kõrgus 7/10 h, väiketähtede üla- ja alapikendused 3/10 h, ridade alusjoonte vahe (min) 14/10 h. Pidev jämejoon – nähtavad kontuurid, nähtavad ülemineku- ja servajooned. Peenjoon – Mõõtjooned, Distantsjooned Viitejooned, Viirutusjooned, Keerme põhjajooned, Kujutletavad pindade üleminekujooned, Vaate peale joonestatud ristlõike kontuurid, Lühikesed tsentrijooned, Väljatoodud elemendi eraldusjoon. Pidev vabakäepeenjoon, murretega peenjoon - Katkestusjooned; vaate ja lõike eraldusjooned. Jäme ja peen kriipsjoon – varjatud kontuurjooned, varjatud ülemineku– ja servajooned. Kriipspunktpeenjoon – pikad tsentrijooned, sümmeetriateljed. Kriipspunktpeenjoon otsest ja murdekohtadest jäme- lõikepinna kulgemist näitavad jooned. Kriipskakspunktpeenjoon - Liikuvate osade äärmisi asendeid märkivad jooned, Eseme kontuur enne painutust, Painutusjooned pinnalaotusel. Lõikepindade viirutamine - Peab jälgima, et detaili joonise kõikidel kujutistel oleks viirutus ühesuunaline ja ühesuguse tihedusega. Viirutusjoonte vahekaugus võib ulatuda 1...10 mm olenevalt viirutatava pinna suurusest. Kokkupuutuvate detailide eristamiseks valitakse nende lõigetel erinev viirutuse suund või muudetakse viirutusjoonte vahekaugust. Ülevaade pindadest - Tasapinna , silinderpinna ja koonuspinna moodustaja on sirgjoon , sfääri ja rõngaspinna moodustaja aga ringjoon või selle osa. Siinjuures sfäär tekib ringjoone pöörlemisel ümber oma diameetri (seega ümber sirge, mis läbib ringjoone tsentrit), rõngaspind aga tekib ringjoone pöörlemisel ümber telje, mis asetseb ringjoone tasapinnas, kuid ei läbi tema tsentrit. Asub pöörlemistelg moodustajaringjoonest väljaspool, tekib auguga rõngaspind. Kui pöörlemistelg moodustajaringjoont puutub, tekib iseennast puutuv rõngaspind. Juhul kui pöörlemistelg moodustajaringjoont lõikab, kuid ei läbi tsentrit, tekib iseennast lõikav rõngaspind. Kui üleminek ühelt pinnalt teisele on järsk, ilma ümarduseta, tõmmatakse pindade ülemineku koht jämejoonega. Kui aga üleminek on sujuvalt ümardatud, siis võib seda näidata peenjoonega, mis ei tohi ulatuda kontuurjooneni. Kujutiste projekteerimine - Kujutamisel eeldatakse, et ese asub esimeses ruumiveerandis vaatleja ja ekraani vahel. Niisugust kujutamisviisi nimetatakse projekteerimiseks esimese ruuminurga meetodil, mida kasutatakse peamiselt Euroopa riikides. Eset iseloomustavate kujutiste hulk peaks olema minimaalne, kuid samal ajal piisav eseme kuju ja kõikide mõõtmete näitamiseks. Kujutised - Joonisel kasutatavad kujutised jaotatakse nende sisu järgi vaadeteks, lõigeteks ja ristlõigeteks. Vaade on kujutis vaatleja poolt paistvatest eseme pinnaosadest. Kujutised, sealhulgas ka vaated, paigutatakse joonisel peakujutise asukoha keskselt. Peakujutiseks valitakse eset kõige paremini iseloomustav kujutis. Põhilistest vaadetest on selleks eestvaade . Teised kujutised orienteeritakse eestvaate kui peavaate suhtes. Kui esemete mõni element põhilistes vaadetes projekteerub moonutatud kuju ja mõõtmetega, tuleb kasutada lisavaadet. Niisugustel juhtudel tuleb noole ja suurtähega ära näidata vaate suund, saadav kujutis aga märgistada sama täht-tähisega. Kui lisavaade on joonestatud pööratud asendis, tehakse kujutise täht-tähise juurde pööramise märk. Osaline vaade ümbritsetakse kas pideva vabakäejoonega või murretega peenjoonega. Kui eseme teatud sümmeetriline element on ühemõtteliselt arusaadav geomeetriline vorm, võib ainuüksi selle esitada kohtvaatena. Kohtvaade seotakse tema lähte- ehk põhilise kujutisega krüpspunktpeenjoone abil ja projekteeritakse kolmanda ruuminurga meetodil ehk Ameerika süsteemis ( pealtvaade asetseb
eestvaate kohal, vasakultvaade eestvaatest vasakul jne). Lõigete pealkirjastamine - Vaate suunda ja ühtlasi ka lõikepinna 90° all toimuvat mahapööramist näitavad nooled toetuvad kriipsudele nende valimistest otstest 2...3 mm kaugusel. Nooled peavad olema kriipsudega risti. Kummagi noole vahetusse lähedusse, soovitatavalt väljapoole ja kirjanurga suhtes paralleelselt, kirjutatakse lõike tähisena mõõtarvudest 2 korda suurema kirjaga suurtäht. Lõike pealkirjaks on kaks kriipsukesega eraldatud suurtähte. Kui lõikepinna asend on ilmne ja lõige ise üheselt mõistetav, siis lõiget ei tähistata ega pealkirjastata. Lõiked mitme tasapinnaga – Niisuguseid lõikeid saab vormistada astmelise ja murdlõike kujul. Mõlemal puhul tuleb jämedate kriipsudega ära näidata lõikava pinna kulgemise muutusi, astmelisel lõikel astmete koht, murdlõikel - murdekohi. Astmelisel lõikel paiknevad lõikepinnad astmeliselt ja on eset läbides üksteisega paralleelsed. Kõikidele astmetele langevaid elemente kujutatakse ühel tasapinnal asuvatena, kusjuures astmete vahejooni välja ei joonestata. Vaatega ühendatud lõike puhul ei lõigata eset mitte terves ulatuses läbi, vaid ainult teatud osas, joonestades lõigatud osa kokku lõikamata jäänud vaateosaga. Siia kuuluvad poolvaatlõige ja kohtlõige. Poolvaatlõige vormistatakse ainult sümmeetrilistest kehadest, kusjuures vaate- ja lõikeosa eraldusjooneks on sümmeetriatelg. Poolvaatlõiget ei tähistata. Poolvaatlõikes võib kujutada ka selliseid esemeid, mis tervikuna ei ole sümmeetrilised, kuid omavad pöördkeha näol sümmeetrilist elementi. Kohtlõige tehakse eseme konstruktsiooni näitamiseks ühes kitsalt piiratud kohas. Kohtlõige eraldatakse vaateosast kas pideva vabakäejoone või murretega peenjoone abil. Ka kohtlõiget ei tähistata. Ristlõige on kujutis, mis saadakse eseme mõttelisel läbilõikamisel tasapinnaga. Ristlõike ülesandeks on selgitada eseme läbilõigatud koha geomeetrilist kuju moondevabalt. Ristlõikel (erinevalt lõikest) näidatakse üldjuhul ainult lõikavale tasapinnale langevaid eseme elemente. Väljatoodud ristlõige - Seda liiki kujutis joonestatakse välja pideva jämejoonega. Joonisel on võimalik teda siduda kriipspunktpeenjoone abil lähtekujutisega sellevahetus läheduses. Pealejoonestatud ristlõige -Seda liiki ristlõige joonestatakse pideva peenjoonega detaili vaatekujutise peale viimase kontuure katkestamata. Pealejoonestatud ristlõiget ei tähistata. Väljatoodud element - Kui eseme mingi element on joonisel kujutatud liiga väikselt (ei selgu geomeetriline kuju; ei ole võimalik juurde kanda mõõtmeid ja muidandmeid), tuleb vaadeldav element joonise vabale pinnale suurendatud mõõtsuhtes välja tuua. Väljatoodud element võib erineda põhikujutisest sisu poolest (nt võib põhikujutis olla vaates, väljatoodud element aga lõikes). "Keelatud" lõiked On hulk detaile, mida ei kujutata lõigatuina (s.t. neid ei viirutata), kui lõikepind läbib nende pikitelge, nt lausvõllid ja -spindlid, tihvtid, poldid , kruvid, needid , liistud jm. Viirutamata jäetakse ka jäikusribid, kodarad ja hammasratta hambad, kui lõikav pind läbib neid pikuti. Katkestused - Ühtlase või ühtlaselt muutuva ristlõikega eseme (võll, varras, valtsprofiil, keps jne.) kujutamisel jäetakse osa ühtlasest või ühtlaselt muutuvast elemendist välja. Allesjäänud osad piiratakse katkestusjoonega (pideva vabakäejoonega või murretega peenjoonega) ja tuuakse üksteisele lähemale. Mõõtarvud näitavad eseme tegelikku pikkust, kusjuures mõõtjooned peavad olema katkestuseta. Korduvad elemendid- Kui esemel on mitu ühesugust elementi, mille paigutuse korrapärasus on pilguga kergesti
tabatav, siis selle eseme kujutisel joonestatakse neist elementidest välja ainult üks või mõned, ülejäänud aga näidatakse tinglikult või lihtsustatult.
Sümmeetrilised kujutised - Kui kujutis on sümmeetriline, lubatakse temast näidata vaid pool või veerand. Seejuures peab sümmeetriatelg olema märgitud kahe paralleelse peene kriipsukesega, mis on teljega risti. Krüpsukesed jäetakse ära, kui sümmeetrilise objekti kontuurid on viidud veidi üle sümmeetriatelje. Radiaalselt asetsevad elemendid, st niisugused ringjoonel asetsevad elemendid, mille teljed on raadiusesihilised, nagu avad, ribid jm., võib tinglikult pöörata joonise tasapinda. Avade paiknemist äärikus võib täisvaate asemel selgitada ainult avade jaotusringjoone abil. Siinjuures eeldatakse, et avad on asetatud jaotusringjoonele ühtlaste vahedega. Tasapindade eristamine pöördpindadest Tasapinnalised eseme osad pöördpindade läheduses tuuakse vajaduse korral esile diagonaalsete pidevate peenjoontega.
Pindade lõikejooni võib välja joonestada lihtsustatud kujul, näiteks lekaalkõveraid ringi kaartena või koguni sirgetena. Viimane võte õigustab end lõikuvate pöördpindade läbimõõdu suure erinevuse korral. Sujuva ülemineku puhul ühelt pinnalt teisele võib kujuteldavaid lõikejooni näidata
tinglikult pideva peenjoonega, mis ei ulatu kontuurjooneni. Keere , õigemini keermeniit, saadakse mingi tasapinnalise kujundi (kolmnurk, ruut, trapets jt.) liikumisel mööda silindrilist või koonilist kruvijoont, kui kujundi üks külg toetub vastu silindri või koonuse moodustajat ja tema tasapind läbib kogu liikumise ajal vastava pöördkeha telge. Kui pöördkeha koos temal tekkinud keermeniidiga kujutada jäiga tervikkehana, saame üldises mõttes keermega kruvi. Keermeid kujutatakse joonisel tinglikult. Varda pinnale lõigatud keeret nimetatakse väliskeermeks ja avasse lõigatud keeret— sisekeermeks. Väliskeermel näidatakse keerme väline, so. harjade joon, pideva jämejoonega, sisemine, so. keerme põhjade joon—pideva peenjoonega, mis otsvaates tõmmatakse välja vaid 3/4 ringjoone ulatuses. Kui sisekeermega detaili kujutada lõikes, näidatakse siingi sisekeerme harjad pideva jämejoonega, keerme põhjad aga pideva peenjoonega, mis ava telgjoonesuunalises vaates tõmmatakse välja vaid 3/4 ringjoone ulatuses. Erinevalt väliskeerme kujutamisest paikneb sisekeerme joonisel harjade jämejoon ava telgjoonele lähemal ja põhjade peenjoon sellest väljaspool. Viirutusjooned tõmmatakse üle peenjoone vastu keermeharja jämedat joont. Sisekeere võib olla töödeldud kas detailist läbi või umbsesse, s.o. põhjaga avasse. Umbse ava põhi on koonilise kujuga, mille tipunurk on 120°. Selle tekitab spiraalpuuri kooniline ots. Keerme lõpp nii sise- kui ka väliskeerme puhul antakse pideva jämejoonega. Väliskeermel peab keerme peenjoon ületama faasi piirdejoone ja ulatuma kuni faasikoonuse moodustajani. (Detailidel lõigatakse tavaliselt teravadservad kaldu ära, nagu näit. koonilise otsaga keermestatud varras joonisel. Seda koonilist osa nimetataksegi faasiks). Keermesliidet (sise- ja väliskeeret ühendatult) kujutatakse joonisega x näidatud viisil. Väliskeermega detail joonestatakse välja täies ulatuses, sisekeeret aga ainult nii palju, kui väliskeermega detail seda vabaks jätab. Kaldeks (i) nimetatakse kaldpinna kõrguse ja aluse suhet. Märgi tipp näitab kalde suunda. Andmed kalde kohta kirjutatakse viitejoone laudile, mis tõmmatakse kaldpinna alusega paralleelselt. Koonilisuseks (K) nimetatakse koonuse põhja läbimõõdu ja kõrguse suhet. Tüvikoonuse korral avaldub see läbimõõtude vahe ja tüvikoonuse kõrguse suhtena. Faas on element (tavaliselt koonus või tasapind), mis tekib detaili teravate servade mahalõikamisel. D, d — keerme välisläbimõõt (vastavalt sise- ja väliskeermel), D1, d1 - keerme siseläbimõõt (vastavalt sise- ja väliskeermel), I — keerme pikkus, H — keermeprofiili kõrgus, P — keerme samm. Meeterkeere (M) on kolmnurkse profiiliga (profiili tipunurk 60°). Igale välisläbimõõdule vastab mitu erineva sammuga meeterkeeret. Kõige suurema sammuga keeret antud läbimõõdu puhul nimetatakse jämekeermeks (näit.M8). Väiksemaga peenmeeterkeermeteks ja nende tähises näidatakse ka keermesamm (näit. M10x1). Silindriline torukeere (G) on kolmnurkse profiiliga (profiili tipunurk 55°). Kuna tähis annab tinglikult toru siseläbimõõdu, kirjutatakse see vastu keermeharja kontuuri suunatud viitejoone laudile. Trapetskeere (Tr) on trapetsikujulise profiiliga (külgedevaheline nurk 30°), millele lisatakse keerme välisläbimõõt, keerme käigupikkus ja sulgudesveel keerme samm (näit. Tr20x4(P2)). Trapetskeermel võib olla mitu rööpset keermeniiti. Niisugust keeret nimetatakse
mitmekäiguliseks. Keerme käigupikkus näitab telgsuunalist edasinihet kruvi ühe täispöörde jooksul, keermesamm aga kõrvuti asetsevate keermenütide vahekaugust. Seega tuleb käikude arvu (keermeniitide arvu) leidmiseks keerme käigupikkus jagada keermesammuga. Kuna standardse keerme kõiki mõõtmeid saab võtta vastavaist tabeleist, siis konkreetse keerme tähise määramiseks tehakse esiteks kindlaks keerme profiili tüüp ja käikude arv, siis mõõdetakse sise- või välisläbimõõt ning samm.Nüüd võib tabelite järgi määrata selle keerme tähise. Ruutkeerme joonisele kantakse kõik keerme valmistamiseks vajaminevad mõõtmed, kuna keere ei ole standardne . Joonisel tähistatakse keevisõmblus viitenoole ja viitenoole laudiga, mille peale või alla kantakse õmblust tähistavad põhimärgid ja vajalikud mõõtmed. Viitenoole laudi koosneb kahest paralleeljoonest, millistest üks on pidev ja teine kriipsjoon. Laudi kriipsjoont võidakse kanda pidevjoonest üles- või allapoole, kusjuures põhimärk paigutatakse pideva joone poole, kui õmblus on liite sellel poolel, kuhu osutab viitenool . Põhimärk paigutatakse katkendjoonega joonestatud laudi poolele, kui õmblus on noole vastasküljel. Sümmeetrilistel õmblustel kriipsjoont laudi juures ei kasutata. Pinnakaredust väljendatakse profiili keskmise hälbega Ra (\im), mille puhul vaadeldakse kõiki konarusi lähte I (mm) pikkusel lõigul. Kui tõmmata konaruste läbilõikele keskjoon (joon m) ning profiili üksikuist punktidest joonestada selle keskjoone ristsirged, siis kauguste y1, y2, ... yn absoluutväärtuste summa (mikromeetrites) jagamisel kauguste arvuga n saame profiili hälvete aritmeetilise keskmise keskjoone suhtes. Suurima ja vähima piirrnõõtme vahet nimetatakse tolerantsiks. Näiteks mõõtmel O 20 -0,020-0.053 on 20 nimimõõde, suurim piirmõõde O19,98, vähim piirmõõde O19,947 ja tolerants 0,033. Suurima pürmõõtme ja nimimõõtme algebralist vahet nimetatakse ülemiseks h ä I b e ks ja vähima pürmõõtme ja nimimõõtme algebralist vahet alumiseks hälbeks. Eeltoodud näites on ülemine hälve 0,020 ja alumine -0,053. Ühise nimimõõtmega
kokkupuutuvate pindade puhul nimetatakse avaks ja võlliks igasuguse kujuga hõlmavat ja hõlmatavat pinda. Ist määrab liite ühenduse tugevuse (pingu) või selle suhtelise liikumisvabaduse (lõtku). Vajalikud istud saadakse võrdsete nimimõõtmete juures ava ja võlli tegelike mõõtmete erinevusega sõltuvalt põhihälvetest. Mõõtme täpsusastet nimetatakse kvaliteediks ja see märgitakse tingtähisesse araabia numbriga täpsuse kahanemise järjekorras. Pinnakareduse väärtus võib moodustada ainult teatava osa mõõtme tolerantsist. Tavalise geomeetrilise täpsuse korral on see Ra=tolerants/40.
Paberist peab hõlmatud olema 60%. Põhiformaatide tähised: A0 – A4. Raamjooned 0,5mm jämedused A4, A3 ja A2 vähemalt 10mm kaugusel, A0, A1 vähemalt 20mm. A asetseb tasapinnal, B silinderpinnal, C rõngaspinnal, D koonuspinnal, E sfääril.