Kummi-viigipuu e. Kummipuu Ficus elastica Paiknemine Viigipuud on üldjuhul troopilised taimed, mis kasvavad looduses lõuna ja ida Aasia dzunglites. Iseloomulikud omadused Kahekojaline taim. See puu võib kasvada 30-50m kõrgeks. Tema piimmahl sisaldab 18-20% kautsukit. Lehed Kummipuul on igihaljad, pikergused, nahkjad ning läikivad lehed, mis on 12-35 cm pikad ja 5-15 cm laiad. Noored lehed on roosakad, vanusega muutuvad tumeroheliseks. Vili Viigipuu kannab viigimarju. Annab saaki 3 korda aastas: kevadel, suvel ja sügisel. Viigimarja valmimiseni kulub 50-90 päeva. Viigimarjad on rohelised ja mittesöödavad. Kohastumused Lehed on kaetud vahakihiga, et hoida vett. Pinnas
osas oranzikas ja kestendav, allpool aga kaetud paksu pruunikashalli rõmelise korbaga. Oksad paiknevad männastes, 8-10 aasta vanustel puudel hakkavad alumised oksad kuivama. Puistus kasvades laasub kõrgelt, lagedal kasvades on võra vihmavarju kujuga. Noored helepruunid võrsed. 4. Lehed ja pungad: Okkad on oksal kahekaupa kimbus, hallikasrohelised ning vahakihiga kaetud. Pikkus 4-7 cm. Puul püsivad 3 (4) aastat. Pungad munajad, pruunid ja vaigused. 5. Õied ja viljad: Tolmleb kevad-suvel, aga seemnealgmed viljastuvad alles aasta pärast ning emaskäbid valmivad teise aasta sügisel. Emaskäbid on valminult 3-7 cm pikad, värvuselt pruunid või hallikad. Isaskäbid on 0,5-0,6 cm pikad ja kollased ning hävivad kohe pärast tolmlemist. Männi viljakandvus algab üksikult kasvades 10-15 aastaselt (puistus 25-35). Tuultolmleja. 6. Kasvunõuded: Leplik liigniiskuse ja ka niiskusepuuduse suhtes, kasvades nii kuivades nõmmemetsades kui rabades
Subtroopilised metsad. Vahemere tüüpi subtroopika - 30. ja 40. laiuskraadide vahel kontinentide lääneservades - kuiv suvi ja vihmane talv, sademeid 500-600 mm/a - mullad viljakad - igihaljad kõvalehised metsad Niiske subtroopika - 25. ja 35. laiuskraadide vahel kontinentide idaservades - vihm aastaringselt, maksimum suvel, tsüklonid sageli - igihaljad vihmametsad Taimede kohastumised kliimale ja tulekahjudele. Veel taimede kohastumisi · Kohastumused metsatulekahjudeks (musta kuuse käbid avanevad kuumuses, seemnete dormantsus) · Paljudel puudel vegetatiivne paljunemine · Ekstratsellulaarne külmumine (vesi surutakse rakkudest välja) · Mükoriisa Troopilised metsad. · Ekvaatorist 20.-30. laiuskraadini · Jagunevad sesoonseteks (sademeid <2000 mm/a, 5 või enama kuu jooksul <100 mm) ja humiidseteks (sademeid >2000, 1-2 kuu jooksul <100 mm ) metsadeks · Temperatuur ei lange kunagi alla 0 kraadi · Mullad toitainetevaesed
seemnemaailm.ee/index.php?GID=14137 http://www.calmia.ee/Taimed/Pysilill/lursslill.htm 1.8 Kilpleht (Darmera) Konkreetne liik: kilpleht (Darmera,Peltiphyllum peltatum) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 150 -200 cm, laius 90-300 cm. Taime välislaadi kirjeldus: suur ühtlane põõsas. Lehed: suured, ümarad, kilpjad lehed. Lehed on juurmised, tugevatel paksudel roodudel (kuni 90 cm), laius kuni 50 cm. Sügisel omandavad kena punaka värvuse. Õied või õisikud: õisikuvars on kuni 60 cm pikkune. Ilmub pisut enne lehti aprillis-mais. Õied väikesed, meeldiva õrnroosa värviga, koondunud kuni 12 cm läbimõõduga kännasõisikusse. Liigi eritunnused: perekonnas on ainult üks liik. Paksud sõlmelised risoomid, mis paiknevad pealmises mullakihis. Kasvukoha nõuded: poolvari, niiske kuid mitte seisva veega muld, piisavalt viljakas pinnas Kasutamine haljastuses: puualune istutus, grupis koos teiste püsikutega, veekogu ääre kujundamiseks. Kasutatud kirjandus: http://www.aiasober
Kunagi ei lasku puudele. Ränne Talvitab Põhja-Aafrikas. Kevadel saabub aprilli algul, erandjuhtudel juba veebruari lõpul. Äralend algab augusti teisel poolel, aga peamiselt langeb oktoobri esimesele poolele. Läbiränne kestab oktoobri lõpuni. Lendavad kiilrivis (kolmnurgas), suurel kõrgusel (ka üle 4000 m), valjult kluugutades, kitsal rindel, pärituulega. Toitumine Peamiselt taimne: marjad (eriti jõhvikad), seemned, rohukõrred, oras. Harvem loomne: putukad, limused, konnad, maod, pisinärilised. Pesitsemine Kuivematel soolaikudel, mille ümber on lage ala. Ei ole osav ehitaja. Tihti vooderdab pinnalohu kuivade liblede kihiga või kogub enne aluseks väikese oksa- või pilliroohunniku. Pesapaigatruu. Harilikult kaks 150...200 g kaaluvat muna. Need on punakaspruunid, mõnikord rohekaspruunid roostevärvi laikudega. Haub 29...30 päeva, peamiselt emalind. Looduskaitse alune liik. 3Kiivitaja Vanellus vanellus
et ei vigastataks varsi ja juuri. Leesika varred on puitunud, tugevasti harunenud, lamavad või roomavad ja võivad juurekaelast ulatuda pea 2 m kaugusele. Lehed on paksud, nahkjad, enamasti kaheaastased, äraspidimunajad e. tilga kujulised, sujuvalt aheneva alusega, lehe alumisel küljel näha peenike võrgustik. Õied valged, kellukjad 3-10 kaupa tipmistes kobarates. Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub, et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega. Seemnetega paljuneb harva, vegetatiivselt läheb edasi varreharude abil. Kasutamine: marju üldiselt ei kasutata, üksnes Norras ja ka Venemaa põhjarahvaste hulgas on leesika marju lisatud leivataignale. Marjad kuivatatakse ja jahvatatakse, nii
Kahekojalised. Lehed okkataolised, ilma vaigunäärmeteta (Juniperus communis etc.). alamperekond Sabina. Seemned on vabad, lehed sageli soomusekujulised, õli- või vaigunäärmega. Primaarsed lehed on okkakujulised. Harilikult ühekojalised, kuid esineb ka kahekojalisi liike (J. sabina, J. virginiana virgiinia kadakas). · Lehed on kas okka- või soomusekujulised ning kinnituvad võrsetele kas männaseliselt või vastakuti · Viljad on lihakate soomustega marikäbid, mille valmimiseks kulub 1 või 2 aastat, sisaldavad rohkesti suhkrut, eeterlikke õlisid, orgaanilisi happeid jm. ning leiavad laialdast kasutamist meditsiinis, viina- ja õlletööstuses, kulinaarias. · Tüve koor on hallikas- kuni oranzpruun, vananedes hallineb, on kiuline, harva soomusjas, kestendava või irduva pealisosaga, vanemas eas vaoline. Koor sisaldab
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
Kodukakk Kodukakk on suuruselt ronga ja varese vahepealne. Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud, loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised
marjadega. Harilik jugapuu on kuni 15 m kõrguseni kasvav madal puu. Kodumaa on Euroopa, ulatudes Lõuna-Rootsini põhjas ja kuni Põhja-Aafrikani lõunas. Võrsed: noorelt rohelised, ümarad, vanemad tumepruunid. Pungad: väikesed, ovaalsed 1...2 mm pikad, helerohelised. Okkad: 1,5...3 cm pikad, teravneva tipuga, pealt tumerohelised alt heledamad, läikivad. piki okast kulgeb okka pealküljel kõrgendik. Okkad püsivad puul 7...8 aastat. Viljad: seeme 1...1,5 cm pikk, otsast avatud, kaetud roosa seemnerüüga, valmib samal aastal. Saaremaal annab looduslikku uuendust. Harilikku jugapuud on palju kasutatud haljastuses, eeskätt varjutaluvuse ja aeglase kasvu tõttu, samuti selle tõttu, et ta talub hästi linnade saastunud õhku. Puud on väga aeglase kasvuga, äärmiselt varjutaluvad ja väga pikaealised. Suhteliselt külmahellad ja nõudlikud mullaviljakuse suhtes
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg.
seda pole, siis tuleb leppida lamandunud roostikuga, kaljunukkidega või isegi tasase maapinnaga. Koos toimub ka hilisem munade haudumine. Munad on tihti paksu vanemate väljaheidete kihiga kaetud. Tavaliselt on kormoranil viis poega, kes on algul täiesti abitud. Koorudes paljad ja pimedad pojad hülgavad seitsme nädala pärast pesa ning veel veidi rohkem kui kuu möödudes on valmis iseseisvat elu alustama. LÄÄNEMERE IMETAJAD 1. RANDALHÜLJES (Phoca vitulina) 1,6 -1,8 m pikkune ja võrdlemisi jässaka kehaga. Karv seljal kollakashall väikeste tumedate laikudega, kõhupoolel märgatavalt heledam. Täiskasvanud loomad kaaluvad kuni 80 kg, harva kuni 115 kg. Ei talu jääd, elab Läänemere jäävabas lõunaosas. Eestisse sattunud kogemata. Sööb 1800 kg kala aastas. Poegib suve alguses- 1 poeg, kes on suuteline kohe ujuma. 2. VIIGERHÜLJES (Phoca hispida) on väiksem ja saledama kehaga. Täiskasvanud
tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7...12 aastase magevee-elu järel. Huvitav on ka see, et kuni 24 cm
Kaelushiir: Toitumine: Kaelushiir toitub enamasti seemnetest - pähklitest, tõrudest ja kastanitest, kuid on võimeline murdma ka konni, sisalikke, hiiri ja linnupoegi. Talveks soetavad nad omale mitme kilogrammi raskusi seemnetagavarasid, mis peidetakse urgudesse või puuõõntesse. Rebane ehk punarebane Toitumine:Rebane toitub põhiliselt väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest (konnad, hiired, jänesed). Ta sööb ka putukaid, raibet ja taimset toitu (marjad, viljad (teravili), oras). (Bio) Kui rebane jahib hiirt, seisab ta liikumatult ja jälgib avastatud hiirt tähelepanelikult. Seejärel hüppab ta kõrgele, toob esikäpad sööstuga otse alla, haarates hiirt ning naelutades ta vastu maad. Selline jaht näeb ebaõnnestuvate katsete tõttu välja nagu tants. Rebane sööb päevas umbes 0,5-1 kg. Siil: Toitumine:maapinnal leiduvad selgrootud, näiteks: vihmaussid, jooksiklased, liblikaröövikud, ämblikud ja nälkjad. Sööb
Eesti laialehistes segametsades. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad, karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8.....20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast. Sobibki kõrgekasvuliseks pargipuuks suurtes parkides või haljasaladel. Künnapuu (Ulmus laevis Pall.) [läävis] 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuu enamusega puistutes.
Nende eripärase välimuse pärast on nad hinnatud meilgi. Väga palju kasvab õistaimi puude tüvedel, nad on epifüüdid. Paljudele meeldivad suurte ja kaunite õitega orhideed, papagoililled ja paljud teised. Sellel pildil on helikoonia õis. Vihmametsades kasvab ka palju taimi, mida kasutatakse ravimi- või toiduainetööstuses. Vihmametsa kobedast pinnases kasvab ingveri taim, millest valmistatakse jookide ja toitude maitsestamiseks pulbrit. Paljudel puudel moodustuvad õied ja viljad tüvedele, mitte võsude tippudesse nagu teistes loodusvööndites kasvavatel taimedel. Selle puu nimi on kohalikus keeles "vihmapuu". Vihmametsa all kasvab ka taimi, mis parasiteerivad teistel taimedel. Raitlill on üks liaani juureparasiitidest ja peale selle on tal maailma kõige suurem õis. Lehti raitlilledel pole ja nad lõhnavad raipe järgi - see "aroom" peibutab tolmeldavaid putukaid. Sumatra saarel kasvaval arnoldi raitlille õie läbimõõt võib olla pool meetrit.
kuid mitte vett. Rahvausund Fred Pussi kogutud andmetel moodustavad männid Eesti pühadest puudest 15 protsenti, pühapuude hulgas on mändidest rohkem ainult tammesid (25 protsenti valimist). Eesti rahvausundis ja matusekombestikus on tuntud ja kasutatud mände ristipuudena, kuigi ristipuid on teistestki liikidest. 5 2. Pihlakas ( Sorbus aucuparia) pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu Pihlaka värsked viljad on kibeda maitsega, aga esimesed öökülmad viivad kibeda sorbiinhappe lagunemiseni ja kibedus kaob ära. Pihlakast on aretatud sort, mis sisaldab suhkrut veelgi rohkem, kuni 9%, ja on magus juba enne öökülmi. Krimmis kasvab pihlakaliik, mille viljad sisaldavad 14% suhkrut. Need viljad on suured, kuni 3,5 cm läbimõõduga, kaaluvad kuni 20 g ning on ilusad ja maitsvad. Seda liiki ei saa Eestis kasvatada, sest ta ei talu Eesti külma talve.
Koosta uuele lehele sisukord Linnud Kodukakk Kodukakk on suuruselt ronga ja varese vahepealne. Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud, loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud
(Calmia). Joonis 1. Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) Kasvab ta eelkõige just Euroopas, Aasia lääneosas ja leidub ka Aafrika põhjaosas. Kasvamiseks eelistab lodjapuu just niiskemaid kohti ja viljakamaid muldi (Calmia). Kui vaadelda lodjapuu lehti, siis on need kolme, ja harvem kuni viie tipulised ja sarnanevad väga vahtra lehtedega. Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Lodjapuud võib õitsemas näha mai lõpul ja juuni alguses. Viljad on kobarates, erepunased ja meenutavad vägagi pihlakate omi (Aiasõber). 13 Kasutus Lodjapuud kasutatakse kõige enam just ilupõõsana. Eriti populaarne on ta slaavimaades. Kuid lodjapuu on ka tuntud ammusest ajast ravimtaimena. Ravimina kasutatakse lodjapuu puhul marju, koort, lehti, noori võrseid ja õisi (Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskuse õpikeskkond)
igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda. Võib kasvada ka kuival ja liivasel pinnal (Sander, 2011).
Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15...19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks. Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased, nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Nastik, 2011) Arusisalik (Lacerta vivipara) Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid.
Enim on neid levinud Põhja-Ameerikas, vähem Aasias (Hansaplant). Looduslikult kasvab Euroopas ainult üks toompihlaka liik – euroopa toompihlakas(Amelanchier ovalis) (Eesti Päevaleht) Iseloomustus: Kasvavad olenevalt liigist 2-20 meetri kõrguseks. Lehed on suhteliselt suured, sulgjad ja dekoratiivsed, eriti sügisel. Õied valged olenevalt liigist püstised või rippuvad õisikud (Hansaplant). Õitsevad umbes mais, natukene hiljem, kui harilik toomingas. Viljad punased, lillad või mustad, väga maitsvad ja magusad, valmivad umbes juuni lõpus (R. Sander, Koduaia ilupuud ja –põõsad). 1.1.Hooldus Nagu ka ebajasmiin on toompihlakad vähe hoolt nõudvad taimed. On suhteliselt külmakindel (A.Niine Haljastaja käsiraamat). Muldadest eelistavad parasniikeid muldasid, kuid kasvavad rahuldavalt ka muudel muldadel. Varju taluvad hästi, aga viljumiseks on parem kasvupaik päikseline koht
*Sõnajalgtaimed – neil on varred, lehed ja juured. Erinevalt sammaldest esineb neil juhtkude(floeem ja ksüleem). Õisi pole(seemneid pole). Paljunevad spooride abil. *Paljasseemnetaimed – neil on varred, lehed, juured. Esineb juhtkude, kuid seal paiknevad ainult trahheiidid. Seemned arenevad katmata õiealgmest. *Katteseemnetaimed e õistaimed – erinevalt paljasseemnetaimedes on neil juhtsooned e. trahheed, õied e. kaetud õiealgmed, millest arenevad seemneid sisaldavad viljad. Seemnetes on endosperm. LOOMADE HÕIMKOND Choanoflagellates (kaelusviburlased) Metazoa(hulkraksed loomad) – porifera(käsnad), placozoa(plaatloomad e naastloomad), Cnidaria (kõrveraksed), Ctenophora(kammloomad), Acoelemorpha(umbelislaadsed). Metazoa: -Protostomia (algsuused): Lophotrochozoa -Kinorhyncha(siilussid)
Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke. Ümberistutamisel tuleks umbes kolmandik okstest välja lõigata ja ülejäänud
DDT, PCB, laevavärvid(tõruvähi vastu), kütus. Läänemere elustik 1.Haudel olevad linnud on rannaaladel väga tundlikud, nende arvukus on mootorpaatide müra tõttu langenud. – ÕIGE 2.Pringel on ainus vaalaline, kes elab Läänemeres. – ÕIGE 3.Sisemiste haavandite ja parasiitide tõttu elavad mõned hülgepojad ainult paar nädalat ja emased on viljatud. – ÕIGE 4.Tuur võib kaaluda kuni 300kg ja olla kuni 3m pikkune. – ÕIGE 5.Haha sulgi kogutakse tekkide tegemiseks. – ÕIGE 6.Liiva-uurikkarp ja tõruvähk on Läänemeres võõrliigid. – ÕIGE 7.Alates 1996. Aastast pole Läänemerest püütud ühtegi tuura. – ÕIGE 8.Läänemeres on vetikate hulk suurenenud reostuse tõttu. – ÕIGE 9. Läänemeri oli eriti saastunud 70ndatel aastatel. – ÕIGE 10.Hallhüljes on Läänemeres hüljestest arvukaim. – ÕIGE 11.Koprad aitavad merereostus vähendada. – ÕIGE 12
Mägiebaküpress: Chamaecyparis pisifera Pärit jaapanist. Eestis kasvab kõrge põõsa või madala puuna. Kõrgus 20-30m. Kasvukoha suhtes vähenõudlik, ei talu väga madalaid temperatuure. Lehed soomusjad, pealt helerohelised valgete laikudega, mis moodustavad liblikatiibade kuju. Käbid ümarad, alla 1 cm. Kasutatakse haljastuses. 19. Perekond kadakas ja harilik kadakas Perekond kadakas: Igihaljad ühe- või kahekojalised puud või põõsad. Lehed kas okka- või soomusekujulised. Viljad on lihakate soomustega marikäbid, mille valmimiseks kulub 1 või 2 aastat. Puit pruun, tugev ja sitke, aromaatne. Ei sisalda vaigukäike. Perekonnas 50 liiki (harilik, sabiina). Levinud Euraasias ja Põhja- Ameerikas. Puitu kasutatakse mööbli, muusikariistade ja suveniiride valmistamiseks, marju meditsiinis, viina- ja õlletööstuses, kulinaarias. Harilik kadakas: Juniperus communis Areaal väga suur, Euraasia kesk- ja põhjaosas ning Põhja-Ameerikas. Kodumaine liik
Ja lausa lubamatu on taime üleskiskumine koos maapinna lähedal oleva risoomiga. Kui neid soovitusi ei arvestata, siis peame meiegi varsti sinilille looduskaitse alla võtma, nagu ta on juba paljudes Euroopa maades, näiteks Soomes ja Rootsis. Sinilill on olnud mitmete haiguste vastu kasutatav ravimtaim, kuid on ka mürgine. Viimast peab arvestama eriti neid korjates. Nahale sattunud mahl võib tekitada ville ja põletusi. Sinilille närides on aga tagajärjed kurvemad. Sinilille viljad valmivad suvel ning levivad sipelgate kaasabil. Eestis on küllaltki vähe taimi, kelle vilju sipelgad levitavad. Nad tassivad seemneid endaga kaasas nii kaua, kuni nende 11 küljes leiduv maitsev osa söödud saab. Järelejäänud seemneosa jäetakse maha ning sellest hakkab kasvama uus sinilille taim. Selline see sinilill siis on kõigile nii tuttav, aga samas ka paljude mõistatustega kevdekuulutaja. (lisa 4. pilt sinilillest).
Siin ei ole vaja palju oletada, piisab vaid mõnede rahvapäraste nimede ettelugemisest: ussimari, hundimari, kaarnahain, hullukoeramari, karumari, karumustikas, kullimari, seakihvt. Kohe on selge, et kõik ei ole päris õige. Kui marju pannakse suhu nii paljudele loomadele, siis ilmselt need inimestele ei kõlba. Nii see on, otsest ohtu näitavad aga nimed kihvtimari, surmamari ja surnumari. Kogu ussilakk on mürgine ja äärmiselt ohtlikud on viljad ning risoom. Need põhjustavad kõhuvalu, soolte ja põie kramplikke kokkutõmbeid, oksendamist, iiveldust, peavalu ja -pööritust. Surm võib saabuda aga krampide ja südame- või hingamislihaste halvatuse tõttu. Seega peab iga laps teadma, et seda nelja laia rohelise lehe vahel kasvavat marja ei tohi mingil juhul suhu pista. Kui te mingit taime metsas ei tunne, siis ei tohi teda ka sööma hakata: mets on rumala inimese jaoks ohtusid täis. Tark inimene on
suhkur 26 Kõige suurem valgusisaldus on nisul.Nisus on tähtsaid valke.teraliim.Nende valkudest sõltub saiapätsi poorsus ja maht. Neid on ka rukkis.Odras ja kaeras pole.Neis on valke.Kanamuna valguga võrreldakse teisi valke, teised on madalamad.Asendamatu aminohape- lüsiin,leutsiin,damiin,treoriin,fenüül.Mida tumedam sai, seda rohkem valke seal on.Valgu kvaliteet ei ole kasvatamisega mõj- see on liigiomane. Lämmastikuta ekstraktiivained-suhkur.Pärmseened vajavad elutegevuseks valke.Kõige rasvarikkamad teraviljad on mais ja kaer.Mineraalained- fosfor,kaalium,kaltsium,vitamiinid-B ja C rühm.Vitaminiseeritus suureneb idanemisel. Idanemisel vajadus ensüümide järele, mis lahustavad endospermis vees lahustumatuid toitaineid lahustuvateks
tärklis 78-84 suhkur 26 Kõige suurem valgusisaldus on nisul.Nisus on tähtsaid valke.teraliim.Nende valkudest sõltub saiapätsi poorsus ja maht. Neid on ka rukkis.Odras ja kaeras pole.Neis on valke.Kanamuna valguga võrreldakse teisi valke, teised on madalamad.Asendamatu aminohape- lüsiin,leutsiin,damiin,treoriin,fenüül.Mida tumedam sai, seda rohkem valke seal on.Valgu kvaliteet ei ole kasvatamisega mõj-see on liigiomane. Lämmastikuta ekstraktiivained- suhkur.Pärmseened vajavad elutegevuseks valke.Kõige rasvarikkamad teraviljad on mais ja kaer.Mineraalained-fosfor,kaalium,kaltsium,vitamiinid-B ja C rühm.Vitaminiseeritus suureneb idanemisel. Idanemisel vajadus ensüümide järele, mis lahustavad endospermis vees lahustumatuid toitaineid lahustuvateks. Kõige rohkem on ensüüme linnastes. Vesi on tähtis komponent teras
EESTI MAAÜLIKOOL Metsandus- ja maaehitusinstituut Ivar Sibul DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS Okaspuude lühikonspekt EMÜ AR, MH, LV, ME, MT ja ER erala üliõpilastele Tartu 2007 2012 © Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 1 DENDROLOOGIA MÕISTE Sõna dendroloogia on tuletatud kahest kreekakeelsest sõnast: dendron tähendab puud, puitunud tüvega (varrega) taime ja logos teadust, õpetust. Dendroloogia on seega teadus puu- ja põõsaliikidest. Dendroloogia on osa süstemaatilisest botaanikast, kus taksonite kirjeldamisel ja määramisel on peamine tähelepanu pööratud lehtedele, võrsetele ja pungadele, sest õite osatähtsus on siin märksa väiksem kui süstemaatilises botaanikas (paljud puuliigid hakkavad sageli õitsema alle
on neil pinnaühiku kohta rohkem kui võra sees, halbades valgustingimustes kasvavatel varjulehtedel. Viimastel võib sammaskude olla ühekihiline või üldse puududa, tugikude on vähearenenud, epiderm õhem ning sisaldab kloroplaste. Lehtede varisemine - on taime bioloogiline kaitse vee aurustumise eest füüsilise (suvel) või füsioloogilise (talvel) kuivuse eest. Koos lehtedega vabaneb taim ka kogunenud eritusainetest (sealhulgas mürkidest). Kserofüütne leht - ehk kuivustaimed taimed kohastumused võimaldavad pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust. Neil on kujunenud mitmesuguseid kohastumusi veevarude säilitamiseks ja säästlikuks kasutamiseks. Lehemuudendid - tekivad, kui leht võtab endale uue ülesande: vähendada aurumist, aidata taimel kinnituda, putuktoidulistel taimedel hankida toitu või kaitsta taime herbivooride eest. Muundunud võivad olla kas terve leht või lehe erinevad osad: roots või laba.
Kuuse koori kahjustavad üraskid, sügavamale puidu sisse teevad oma käike siklaste vastsed. Kuusel on palju parasiitseid seeni, näiteks juurepess, kännupess ja kuusetaelik. 1.6 Kasutamine Hariliku kuuse puit on peaaegu valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv, kerge, pehme, hästi lõhestatav, keskmiste mehaaniliste omadustega, milles jääb alla hariliku männi puidule. Lülipuit ja maltspuit on sama tooniga. Aeglaselt kasvanud puude puit on roosakas. Aastaringi sügisene tumedam osa on kevadisest heledamast osast selgelt eristatav. Puukoor sisaldab 517% parkaineid. Seemned sisaldavad kuni 30% õli, mida kasutati varem lakkide tootmisel. Koorest ja kändudest toodeti vaiku ja tõrva. Okkad sisaldavad A- ja C-vitamiini ning okastest toodetud jahu saab kasutada loomasöödana. Kuusepuidus on keskmiselt 1,7% vaiku ja sellel on keskmised säilivusomadused. Välistingimustes maapinnaga kontaktis olev puit säilib keskmiselt 45 aastat, lageda
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
