Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Hormoonid , rakuvülise signaali ülekanne". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hormoon, retseptor, valgud, sihtmärk, camp, prostaglandiinid, intratsellulaarne, ekstratsellulaarne, sekundaarne, iseloomustage, sait, siduva, membraanse, toimivad, produkt, endokriinnäärmed, seondub, retseptorid, sidumissait, regulaatoridroidhormoonid, viimajuhad, mistõttu, produktid, edastaja, füsioloogilisi, spetsiifilised, klassifikatsioonreaktsioon. Ketoon taandatakse NADPH abil. Atsüleerimisele järgneb kaksiksideme lisamine. Eikosanoidid on lokaalsed rakuhormoonid, mis osalevad mediaatoritena reproduktiivses funktsioonis, vereliistakute agregatsioonis, vererõhu regulatsioonis, neerufunktsiooni tagamisel, maohappe sekretsiooni regulatsioonis, kuid ka põletikuprotsessides ja vähkkasvajate tekkes jne. Tsüklooksügenaas oksüdeerib ja vabastab arahhidoonhappe. Esindajaid: prostaglandiinid, tromboksaanid ja leukotrieenid. Kolesterool reguleerib loomarakkude membraanide voolavust. Oluline eellane mitmetele bioaktiivsetele ühenditele: steroidhormoonid, sapphapped, vitamiin D. Biosüntees toimub peamiselt maksas. Süntees algab tsütosoolis mevalonaadi sünteesiga atsetüül-CoA-st; esimene aste on tiolaasi katalüüsitud reaktsioon; teises astmes sünteesitakse HMG-CoA; kolmas aste on
aluseks DNA koosneb kahest nukleiinhappe ahelast moodustades kaksikspiraal, milles suhkur- fosfaat selgroog on väljaspool ja lämmastikalused asuvad heeliksi sisemuses. Lämmastikalused paarduvad omavahel vesinisidemete abil. Paarid moodustuvad puriinide ja pürimidiinide vahel. Nukleiinhappe ahela ehituslikuks aluseks on 3´5´-fosfordiesterside. 2. Kirjutage ensüümireaktsiooni algkiiruse võrrand (Michaelis-Menten'I võrrand) ja iseloomustage selles olevaid tegureid. Arvutage, millega võrdub suhe v/Vmax, kui substraadi kontsentratsion ületab 8-kordselt Km väärtust. v= Kui [S] = Km, siis v = Vmax/ 2. o Vmax = k2 [ET], (M s-1) o Km= , (M) · Vmax on ensüümi iseloomustav konstant · Vmax on teoreetiline maksimaalne reaktsioonikiirus, millist reaktsioon mitte kunagi ei saavuta · Vmax saavutamiseks peaksid kõik ensüümi molekulid olema seotud substraadiga,
fosfaat) on energiarikkad e. makroergilised ühendid. Makroergiliste molekulide reageerimisel teiste biomolekulidega vabaneb energia, mille arvelt toimuvad mitmed energeetiliselt ebasoodsad protsessid (biosüntees, liikumine, osmoos). MOLEKULAARNE HIERARHIA: Anorgaanilised eellased CO2, H2O, NH3, N2. Metaboliidid püruvaat,tsitraat, suktsinaat Monomeersed ehituskivid aminohapped, nukleotiidid, monosahhariidid, rasvhapped, glütserool Makromolekulid valgud, nukleiinhapped, polüsahhariidid, lipiidid. Supramolekulaarsed kompleksid ribosoomid, tsütoskelett Organellid tuum, mitokondrid, kloroplastid. ELUSLOODUSE HIERARHIA: Molekul väikseim iseseisev osake Makromolekul kovalentsete sidemete abil lihtsatest molekulidest konstrueeritud biomolekul. Organell reaktsioone ajas/ruumis eraldav rakusisene moodustis. Rakk eluslooduse väikseim struktuurne ühik Kude sarnase tekke/ehituse/talitlusega rakkude kogum.
· Kõikvõimalike tagasisidestuse esinemine (lühikesed/otsesed,pikad, neg, pos) · Signaali realiseerumine, · Signaal võimendub kaskaadses süsteemis ülekandumisel võimsalt · Suhteline lühiajalisus. Signaalmolekule sekreteeritakse kiiresti ja metaboliseeritakse kiitresti. · Signaalmolekule iseloomustab kõrge struktuur-spetsiifilisus: väike muutus molekuli ehituses võib tunduvalt muuta signaalmolekuli bioaktiivsust. · Bioaktiivne on vaba hormoon: hormooni seostumine kandurvalkudega see pehmendab hormonikoguse järske muutusi hormoonide sekretsioonis ja metabolismis toimuvate füsioloogiliste nihete korral (nt rasedus) · Hormoonide sünteesi kontrollitakse negatiivse tagasisidestuse printsiibil tema kontsentratsiooni tõus veres nõjuta KNS ja vastava hormooni süntees pärssib. · Hormoonid erinevad toimespetsiifiliselt nt kilpnäärme hormoonid toimivad org-mi kõikidele rakkudele, FSH
Mõisted: Kotranslatoorne translokatsioon – valk liigub otse ribosoomidelt läbi Eri membraani – sekretoorsed valgud (kuigi mitte kõiki ei kereteerita). Endotsütoos – raku väliskihi lähedal olevad ained ümbritsetakse välismembraaniga nii, et moodustuvad transportervesiikulid, mis sisenevad rakku. Eksotsütoos – jääkained pakitakse membraani vesiikulitesse, mis sulavad kokku raku välismembraaniga, mis väljutavad oma sisu keskkonda. Sekretoorsed valgud – sekretoorsed valgud sisaldavad oma N-terminaalses otsas (aminoterminuses) lühikesi järjestusi, mis suunavad nende valkude sünteesitava ahela tsütoplasmavõrgustiku valendikku (luumenisse). Topogeensed järjestused – valkudes olevad lõigud, mille järjestus, arv ja paigutus määravad erisugustesse klassidesse kuuluvate membraaniläbivate valkude sisenemise ja paigutuse tsütoplasmavõrgustiku membraanis. Membraanivalkude topoloogia – membraanivalkude orientatsioon membraanis ning mitu korda
· kontraktsioon müosiin, aktiin · kaitse immunoglobuliinid -heeliks pöörde kohta 3,6 jääki, ühe jääki tõus 1,5 Å, heeliksin suur dipoolmoment, stabiliseeritud lähestikku asuvate aminohappejääkide peptiidsideme amiidrühma vesiniku ja karbonüülrühma hapniku vaheliste vesiniksidemetega -leht paralleelne ehk samasuunaline (tõus 3,47 Å jäägi kohta) või antiparalleelne ehk vastassuunaline (tõus 3,25 Å jäägi kohta) Globulaarsed valgud polaarsed jäägid on suunatud väljaspoole ja nad interakteeruvad vesikeskkonnaga, hüdrofoobsed jäägid on suunatud sisemusse ja nad interakteeruvad omavahel, jäägid täidavad 72-77% ruumist, valkude struktuur ei ole staatiline ning domeenid võivad omavahel liikuda jagunevad antiparalleelsete -heeliksite struktuuriga valgud, paralleelse või segatüüpi .leht struktuuriga valgud, antiparalleerlse -leht struktuuriga valgud ja metalli ja disulfiidi-rikkad valgud Kiudvalgud
eemaldatakse ahelaase (doonor koromosoon parandatakse, kuid sinna võivad jääda augud. Retroviirusesarnased retrotransposoonid- kasutavad pöördtranskriptaasi ja integraasi (viiruste transposaas), levivad vahendaja RNA kaudu rakkude jagunemisel Mitteretroviiruselised retrotransposoonid-kasutavad pöördtranskriptaasi ja endonukleasi, levivad vahendaja RNA kaudu. L1 element kromosoomis,tehakse RNA, endonukleaas seondub polyA sabaga. PolyA seondub sihtmärk DNA ja RNA pealt sünteesitakse uus DNA lõik, mis seotakse sihtmärk DNA ga DNA-ainult transposoonide ja retrotransposoonide põhimõtteline erinevus. Transposaaside olemus ja funktsioon. Transposaasid katalüüsivad transposooni lisamist sihtmärk DNA-sse Konservatiivse saitspetsiifilise rekombinatsiooni erinevus transposoonidest. Nõuab erinevalt transposoonidest spetsiifilist DNA järjestust nii doonor kui ka retsipent DNA osas ning ta ei jäta auke DNA ahelasse RNA ja transkriptsioon.
valke, mis osalevad sellistes protsessides nagu transkriptsioon ja replikatsioon. Ulatuslik ubikvitiinimine viib valkude proteosoomse lagundamiseni. Histoonide N-terminuste atsetüülimise regulatsioon on üks geeniregulatsiooni mooduseid, mis teatud kromosoomialas mõjutab oluliselt DNA-histoonide omavahelisi interaktsioone ja kromatiini pakkimist kondenseeritud või vähem kondenseeritud struktuuriks. Histoonide (de)atsetüleerimise mehanism ja teostavad valgud. Toimub peamiselt histoonide H3 ja H4 sabas asuvate positiivselt laetud lüsiinijääkide (de)atsetüleerumise tulemusena, atsetüleeritud vormis neutraliseerib DNA fosfaatrühma negatiivne laeng lüsiini -aminorühma positiivset laengut. Histooni kood. Ühel histoonil/nukleosoomil võib toimuda mitu modifikatsiooni ja need kombinatsioonid moodustavad niinimetatud histooni koodi. 11. Mis roll on histoondeatsetülaasidel (HDAC) need on ensüümid, mis eemaldavad
ja vabastavad transkriptsioonifaktori domääni, mis imporditakse tuuma. Teistel juhtudel reguleeritakse tuuma transport post-translatsiooniliste modifikatsioonidega näiteks fosforüleerimine suurendab nende afiinsust spetsiifilisele eksportiinile. Tuuma impordi ja ekspordi reguleerimine on võimas mehhanism, millega saab kontrollida transkriptsioonifaktori aktiivsust ta saab siduda geenidele ainult siis, kui on tuumas. DNAd-siduvatest valkudest näit. bHLHd ja bZip valgud võivad anda alternatiivseid heterodimeere, sõltuvalt siis nendega interakteeruvatest monomeeridest. Ka teistesse klassidesse kuuluvad transkriptsiooni faktorid võivad moodustada heterodimeerseid komplekse. Mõnedel juhtudel heterodimeeride alternatiivsed vormid ei mõjuta DNA-sidumise spetsiifikat, pigem soodustab iga monomeeriga seotud aktivatsioonidomäänide alternatiivsete kombinatsioonide teket ning seeläbi mõjutab tekkinud dimeerse transkriptsioonifaktori aktivatsiooniomadusi.
migratsioonist tingitud patoloogilised · Infektsiooni põhjustajad: viirused, muutused? bakterid, seened jne · Põletik, kasvajad, immuunreaktsioonid, · Geneetilised mutatsioonid rakusurma suurenemine · Immunaktiivsed rakud ja valgud 6. Na+,K+, Ca 2+ ioonide homeostaas. Nende · Toidu tasakaalutus ioonide kontsentratsiooni erinevus raku see ja 12. Millest sõltuvad rakukahjustused? rakust väljas. · Rakkude radiotundlikkusest, asukohast, · Na-K oluline rakkude normaalseks
Farmakoloogiline efekt - Saavutatav bioloogiline efekt: valuvaigistid, psühhoosiravimid, astmaravimid, põletikuravimid, antibiootikumid. Keemiline struktuur - Sarnase struktuuriga ühendid ühte gruppi: penitsilliinid, barbituraadid, opaadid, steroidid. Segane, kuna bioloogiline toime võib sarnastel ühenditel erineda. Sihtmärksüsteem - Antihistamiinid, koliinergikud. Täpsem kui struktuur, kuid ei täpsusta, mis punktis ravim reaalselt toimib. Molekulaarne sihtmärk - Ensüüm, retseptor: anti-koliinesterasid, tsüklooksügenaasi inhibiitorid. Täpseim jaotus, eeldab eelteadmisi. Mida väljendavad ravimi kemoterapeutiline ja terapeutiline indeks? Paul Erlich postuleeris võimaluse defineerida ühendite toime selektiivsust mingi parameetriga, võimaldamaks võrrelda ravimeid toime-ohutus kategoorias: Kemoterapeutiline indeks = Min.efektiivne doos/ Max.talutav doos; väikseim parim. 1
geene eksprsesseerima. SEKUNDAARSED VAHENDAJAD rakusisesed molekulid, mille struktuur muutub pärast mingi kindla aine retseptorile seondumist, kutsuvad esile rea ensümaatilisi protsesse, mille tulemusena realiseerub geeniekspression; aktiveerivad spetsiifilisi proteiinkineaase. RAS-valgud e väikesed G-valgud on GTPaasse aktiivsusega lülitid ja nende tsükkel on järgmine: toimub üleminek aktiivse ja inatkiivse vormi vahel. G-valgud ehk guaniininukleotiide siduvad valgud on perekond, mis tegeleb väljaspoolt rakku tulevate keemiliste signaalide ülekandega raku sisemusse. G-valgud on olulised signaaliülekandes osalevad molekulid rakus. Mitmed haigused nagu diabeet, südame-veresoonkonna haigused ning kindlad vähktõve vormid on seotud G-valkudega seotud retseptorite (GPCR) väärtalitlusega signaaliülekandes. Sellest tulenevalt on ligikaudu 40% tänapäeva ravimitest suunatud just GPCR-le. G-valgud võib jagada kahte rühma:
väiksed (nt. glycine ˂100) / suured (nt. kasvuhormoon – ca 21 500) Atsetüülkoliin – sagedasem, võetakse presünapsisse tagasi või lammutatakse atsetüülkoliini esteraasi poolt (erutusjuhtivuse säilitamiseks) Noradrenaliin Serotoniin Gamma-aminovõihape Virgatsainete retseptorid. Retseptorid on spetsiifilsed kindlatele keemilistele signaalidele. Kui retseptor on ära tundnud signaalmolekuli, siis kutsub ta esile raku vastust (transduktsioon). Agonist – ühendid, mis seonduvad ja aktiveeritavad retseptoreid. Antagonist – ühendid, mis blokeerivad agonistide toimet. 5 Kõik retseptorid on valgud ja paljud nendest asuvad plasma membraanis, kus nad on võimelised seonduma vees lahustuvaid signaalmolekulid, mis asuvad ekstratsellulaarses vedelikus
transkriptsioon kontrollitud proteolüüs translatsioon Ensüümide induktsioon repressioon Erinevatel valkudel on suuresti erinevad pooleluead Valgumolekuli kestvust iseloomustab tema pooleluiga aeg mille jooksul pool valgumolekulidest degradeeritakse Analoogne radioaktiivse lagunemise poolestusajaga Pikaealised struktuursed valgud Lühiealised regulaatorvalgud Kontroll jaotumise kaudu rakusiseste kompartmentide vahel Kompartmendid rakusisesed membraaniga ümbritsetud struktuurid Teatud metabolismirajad on koondunud kindlatesse kompartmentidesse: DNA replikatsioon ja transkriptsioon tuum tsitraaditsükkel mitokonder Samadesse kompartmentidesse on koondunud ka vastavad ensüümid Kompartmentide membraan moodustab ainete jaoks selektiivse barjääri
rakumembraanide koostisse, vastutavad ainete transpordi jt funktsioonide täitmise eest.; Energeetiline - põhiliselt omane rasvadele; peamine energeetiline varuaine loomsetes organismides; 1 g rasva ~ 38 kJ (~ 9 kcal).; Kaitse - valdavait rasvad; nahaaluses ja siseorganeid ümbritsevas rasvkoes kaitsevad mehaaniliste tegurite eest ja toimivad soojusisolatsioonina; mõned glükolipiidid - seotud organismi immuniteediga.; Metaboliidid, sünteesi lähteained peamiselt: steroidid, prostaglandiinid, polüküllastumata rasvhapped. LIPIIDIDE VÕIMALIKKE KLASSIFIKATSIOONE: I. Ainegruppide järgi: 1. Rasvhapped; 2. Rasvad (ehk neutraalrasvad); 3. Fosfatiidid (ehk fosfoglütseriidid); 4. Sfingolipiidid; 5. Vahad; 6. Steroidid; 7. Prostaglandiinid; 8. Isoprenoidid. II. Seebistumise tunnuse järgi: 1)seebistuvad ()rasvad, fosfolipiidid, vahad sfingolipiidid. 2) Mitteseebistuvad (steroidid, prostaglandiinid, isoprenoidid). RASVHAPPED: Pika C-ahelaga (sagedamini 12 26) monokarboksüülhapped
Kui näiteks taoline järjestus panna külge mõnele tsütoplasmas olevale valgule, saab teda sel moel muuta karüofiilseks, s.t. siis on ta võimeline tuuma poore läbima. Valgu transport läbi tuumapooride on temperatuurist sõltuv ning ATP hüdrolüüsi vajav protsess. Kui ATP-d pole vōi temp. on 0º C, siis transporditav valk kinnitub tuumapooride tsütoplasmaatilisele poolele. Tuuma poori kompleksist väljapoole ulatuvad fibrillid arvatakse osalevat mingil moel seostumise etapis. Kõik valgud ei pea tuuma pääsemiseks olema varustatud NLS- ga. See sõltub valgu suurusest. Alla 5000 Da molekulmassiga molekulid läbivad tuumapoore ilma mingi takistuseta, 17 000 Da molekulmassiga valgul läheb aega ca 2 min, et tema kontsentratsioon tsütoplasmas ja tuumas tasakaalustuks. Üle 60 000 Da molekulmassiga valk ei suuda aga ilma NLS-ta tuuma siseneda. Väikesed valgud ja ioonid läbivad NPC pidevalt avatud keskkanalit (9 nm). NLS-ga varustatud valgud aga põhjustavad
a. arhedes DNA kromatiin koosneb peamiselt histoonist. 12. Kirjelda eukarüootse (ka inimese) raku kromatiini struktuuri. Kromatiin on DNA-st ja valkudest koosnev pakitud kompleks, millest moodustuvad kromosoomid. Kromatiini all mõistetaksegi rakutuumas olevat DNA-d, mis on seotud valkudega. DNA-ga seonduvaid valke on laias laastus kahte sorti: struktuursed ja regulatoorsed. Kromatiini koostises olevad valgud jaotuvad kahte suurde klassi: 1. Histoonid - aluselised valgud. (neutraalse pH juures postiiivselt laetud). 2. Mittehistoonsed kromosoomivalgud - tugevalt happelised valgud (neutraalse pH juures negatiivselt laetud). Struktuur (kondenseerumise astmed): Kromatiini struktuur rajaneb järjestikulistele DNA kokkupakkimise tasanditele. Eukarüootne kromatiin koosneb enamjaolt DNA-st ja histoonidest. Ümber histoonide keerdunud DNA-d
3) FG-nukleoporiinid (kesksed ning tsütoplasma- ja tuumaplasmapoolsed tuumaporiinid), mille pikad väljaulatuvad osad sisaldavad hüdrofiilseid aminohappejärjestusi ja hüdrofoobseid fenüülalaniini (F) ja glütsiini (G) FG-kordusi 4. Tuuma ja tsütoplasma vaheline ainete transport: passiivne, aktiivne Passiivne: ioonid, väikesed valgumolekulid <40kDa – toimub difusiooni kaudu läbi FB nukleoporiinide kompleksi (poolläbilaskev võrgustik) Aktiivne: suured valgud, mis takerduvad kinni. vajab energiat ning teatud lubava signaali olemasolu transportfaktorid, >60kDa. Retseptorid seostuvad cargole ja ajutiselt FG np-de järjestusele. Faktorid hüppavad ühelt järjestuselt teisele, läbides nii kogu kanali. 5. Tuuma ja tsütoplasma vaheline valkude transport: tuuma transpordi faktorid, NLS, NES, Ran, importiin, eksportiin Tsütoplasmas moodustatakse erinevaid valke (DNA- ja RNA-polümeraase, geenide regulaatorvalke), mis peavad lõpuks jõudma rakutuuma
närvikude 44-51 % luud, hambad 18-24 % rasvkude 13-15 % vereplasma 7,5 % (s.o.66-87 g / l) Kudede valgusisaldus ei kõigu suurtes piirides. Suuremad kõikumised on patoloogia näitajaks. Kudede/organite valgusisaldus muutub organismi individuaalse arengu jooksul. Valkude üldtunnused l . Valgud koosnevad erinevate aminohapete jääkidest ja sellest tuleneb nende duaalsus ning mitmekesisus. A m i n o h a p e valgu ehituslik üksus aminokarboksüülhaped, aminorühma (-NH2) ja karboksüülrühma (-COOH) sisaldavad orgaanilised happed, kristalsed, värvuseta, vees lahustuvad amfoteersed ained. Looduses leidub umbes 250 aminohapet, inimorganismis umbes 60. Valkudes leidub 20 aminohapet. Selle järgi, kas organism suudab aminohapet ise sünteesida või mitte, jaotatakse
viruses) või selle puudumine (nonenvelope viruses). Selline vahe kajastab erinevusi viiruste interaktsioonidel peremeesrakuga (seondumisel rakuga ja eraldumisega rakust). Virioni struktuuri kajastavad põhimõisted Subühiku- üks kindlat ruumilist struktuuri omav polüpeptiidahel. Kapsiid- valguline struktuur, mis ümbritseb viiruse genoomi. Nukleokapsiid- täielik valk-nukleiinhappe kompleks. Envelope- lipiidne membraan ja sellega seondunud valgud. Viiruste süstemaatika Morfoloogiline Antigeensed omadused 3-D struktuur Genoomide ja valkude järjestuse analüüs Bioloogilised omadused Viiruste geneetilise mitmekesisuse peamised põhjused Viiruseid iseloomustab suur geneetiline mitmekesisus. Selle moodustamisel osalevad mitmed mehhanismid: Viiruste kiire replikatsioonitsükkel ja suur järglaste arv.
Globaalsele regulatsioonile alluvad kõik operonid. Operonid, mida kontrollib üks regulaatorvalk, moodustavad reguloni. Samasse reguloni kuuluvate operonide induktsioon võib üsna ulatuslikult varieeruda. Erinevatesse regulonidesse kuuluvad operonid või geenid võivad kuuluda modulonidesse. Samasse moduloni kuuluvaid geene/operone kontrollib lisaks nende erinevatele regulaatoritele ka ühine globaalne regulaator (näiteks cAMP retseptorvalk CRP e. CAP). Globaalse regulatsiooni kirjeldamiseks on võetud kasutusele veel mõiste stimulon. Stimuloni kuuluvad geenid, operonid, regulonid ja modulonid, mille tööd mõjutab üks ja sama keskkonnastiimul. Suur osa neist stiimulitest on tunnetatavad rakusiseselt. Samasse stimuloni kuuluvate regulatoorsete üksuste tööd kontrollivad erinevad regulaatorid. Stiimulite mõjul võidakse sünteesida väikeseid signaalmolekule nagu
Pro on sisuliselt võttes iminohape) · Asendamatud ja inimkehas sünteesitavad AH (asendatavad) 4.Valgud: üldiseloomustus, funktsioonid loomorganismis · Biomakromolekulid, mis koosnevad ühest või mitmest polüpeptiidahelast · Nende aminohappelise koostise erinevus, mis tingib nende individuaalsuse/rohkuse · Peptiidside aminohappejääkide vahel · Mitmetasemeline struktuurne organisatsioon · Omavad aktiivalasid ligandi sidumiseks Funktsioonid: a) Valgud täidavad organismis ensümaatilist funktsiooni b) Ehitusliku funktsiooni c) Transport funktsiooni d) Retseptor funktsiooni e) Regulatoorset funktsiooni f) Kaitse funktsiooni g) Liikumis- ja energeetilist funktsiooni 5. Valkude primaarstruktuur, valgu süntees. Valkude primaar e. esmane struktuur - AH suhteline hulk ja järjestus polüpeptiidahelas, mis on geneetiliselt määratletud. On aluseks kõikide kõrgemat järku struktuuride moodustamisele.
kogu rakus olev DNA. Tuumaümbris (tuuma lamiinid, tuuma poori kompleks, perinukleaarne ruum). Tuum on ümbritsetud kaksikmembraaniga, millest välimine membraan on otseses ühenduses tsütoplasmavõrgustiku membraaniga.Tuuma sise- ja välismembraani vahelist osa nim perinukleaarseks ruumiks. Sarnaselt tsütoplasma võrgustikuga võivad tuuma välismembraanile kinnituda ribosoomid. Tuuma sisemise membraani sisepinnal on huke kiht nn. tuuma lamiine. Need on valgud, mis kuuluvad intermediaarseid filamente moodustavate valkude hulka. Lamiinid toetavad tuuma sisemist membraani seestpoolt. Rakutuumas paiknev kromatiinaine on lamiinide vahendusel seotud tuumamembraani sisepinnaga. Väljastpoolt on tuum ümbritsetud intermediaarsete filamentide vrgustikuga. . Tuuma ümbrises on teatud vahemikega spetsiaalsed struktuurid, nn. tuuma poori kompleksid (nuclear pore complex- NPC), mis on moodustunud oktagonaalselt organiseeritud teatud kindlatest valkudest
Tuumaümbris (tuuma lamiinid, tuuma poori kompleks, perinukleaarne ruum). Tuum on ümbritsetud kaksikmembraaniga, millest välimine membraan on otseses ühenduses tsütoplasmavõrgustiku membraaniga.Tuuma sise- ja välismembraani vahelist osa nim perinukleaarseks ruumiks. Sarnaselt tsütoplasma võrgustikuga võivad tuuma välismembraanile kinnituda ribosoomid. Tuuma sisemise membraani sisepinnal on huke kiht nn. tuuma lamiine. Need on valgud, mis kuuluvad intermediaarseid filamente moodustavate valkude hulka. Lamiinid toetavad tuuma sisemist membraani seestpoolt. Rakutuumas paiknev kromatiinaine on lamiinide vahendusel seotud tuumamembraani sisepinnaga. Väljastpoolt on tuum ümbritsetud intermediaarsete filamentide vrgustikuga. . Tuuma ümbrises on teatud vahemikega spetsiaalsed struktuurid, nn. tuuma poori kompleksid (nuclear pore complex- NPC), mis on
üle ühe organismi DNAst teisse. 20. Transkriptsioonilise aktivaatori funktsionaalsed domäänid: N-terminaalne DNAd - siduv domään, mis seondub teatud DNA järjestustele, ja C-terminaalne aktivatsiooni domään, mis interaktsioonis teiste valkudega aktiveerib transkriptsiooni. 21. Peamised DNAd siduvad domäänid heeliks-pööre-heeliks (helix-turn-helix), tsink-sõrm- valgud (zinc finger), leutsiin-lukud (leucine zipper), aluselised heeliks-ling-heeliks (bHLH) domäänid, homeodomään valgud. 23. Histoondeatsetülaas (HDAC) ensüümide klass, mis eemaldavad atsetüül rühmasid - N-atsetüüli lüsiini aminohappest histoonil. Histoonatsetülaas (HAT) ensüümid, mis atsetüleerivad kaitstud lüsiini aminohappeid histooni proteiinidel transfeerides atsetüül rühmad astüül CoA-st lüsiini -N-atsetüüli lüsiinist, funktsioneerib üle terve ensüümi. Histoonide atsetüülimine on seotud DNA transkriptsiooni aktivatsiooniga
moodustumiseks. Jood kilpnäärme hormoonide süntees, kilpnäärme töö ja valkude süntees, millest sõltub järglaste kasv, areng; metabolismi kiirus; termogenees; juuste, küünte ja naha seisund. Organismis veel leiduvaid mikrobioelemente : Seleen, Tina, Koobalt, Molübdeen, Nikkel, Kroom, Arseen, Vanaadium, Boor 3. Aminohapped: Omadused, klassifikatsioon Aminohapped on karbksüülhapete derivaadid. Inimkeha valgud ja peptiidid koosnevad aminohapetest. Aminohappeid kasutab inimkeha: ehitusüksustena; ensüümide, valkude, hormoonide süntees; energiamaterjalina süsinikskeleti lammutamisel; teiste biomolekulide sünteesil. Aminohappeid kui lihtbiomolekule kasutatakse inimorganismis : * Ehitusüksustena valkude, ensüümide, hormoonide, jne sünteesiks *Energeetiliste materjalidena (metaboolse kütusena) aminohapete süsinikskeleti lammutamisel saab salvestada metaboolset energiat.
2. rakuümbris, mis koosneb tsütoplasmamembraanist, rakukestast ning kapslist 3. jätked, mis on viburid ja mitmesugused piilid Peamine KomponKomponent Funktsioon koostisosa Tsütoplasma Tsütoplasmamebra Selektiivne barjäär, ainete Fosfolipiidid ja valgud an transport, energia tootmine. 15 Ribosoomid Translatsioon RNA ja valgud Varieeruv, süsivesikud, Inklusioonkehad Sageli toitainete talletamiseks lipiidid, valgud, anorgaanilised ained
4)Tsüklilised lipiidid e steroidid. Peamiselt hormoonid, mis moodustuvad sisesekretsiooninäärmetes. Vees ei lahustu. Esinevad loomakudedes. Nt kolesterool- on vajalik loomarakkuse mambraanide ehituses: annab tugevuse (vt. 8 küsimus) hormoonid- i. testosteroon (meessuguhormoon), ii. östrogeen (naissuguhormoon), iii. progesteroon (naissuguhormoon). iv. neerupealiste hormoonid. v. D-vitamiin – hormoon, mida meie keha sünteesib päikesevalguse abil. Kokkuvõte- liipide funktsioonid Energeetiline funktsioon. Lipiidide koostises olevad rasvhapped on olulised energia saamise seisukohast – lipiidid on kõige energiarikkamad inimtoidu komponendid: 1g annab 38,9 kJ, so 9,3 kcal Ehituslik funktsioon. Fosfolipiidid ja kolesterool kuuluvad rakumembraani koostisse. Varuaine funktsioon
Valdavaks viisiks on spetsiifilise efektorvalgu aktiivsuse muutmine selle fosforüleerimise/defosforüleerimise kaudu. Sageli vallandub signaali ülekanne kahekomponendiliste regulaatorsüsteemide kaudu. Esmane sensorvalk seondub kas väikese efektormolekuliga või tunnetab muutusi füüsikalistes parameetrites nagu näiteks pH või temperatuur. Alarmoonid on väikesed molekulid, mida rakk sünteesib vastusena muutustele keskkonnatingimustes. Näitena võib tuua cAMP, ppGpp ja AppppA sünteesi või siis K-glutamaadi akumuleerumise tsütoplasmasse vastusena osmootsele stressile. Kuna alarmoonid sünteesitakse tsütoplasmas, peavad signaalid väliskeskkonna muutustest eelnevalt sinna jõudma. Spetsiaalseid vaheülekandjaid pole signaali rakkutoomiseks vaja ainult siis, kui signaalmolekulid läbivad rakumembraani vabalt (näiteks superoksiidi ioonid või nõrgad orgaanilised happed) või kui stressi põhjustav füüsikaline tegur toimib raku sisemistele
süsivesikute ja lipiidide ainevahetust. Kroom (Cr) – insuliini toime võimendamine hormooni retseptorite seisundi mõjutamise kaudu. Koobalt (Co) – toimimine kobalamiini komponendina ning seeläbi eelkõige normaalse vereloome tagamine. Seleen (Se) – toimib koos vitamiin E-ga kui oluline antioksüdant, olles glutatiooni peroksüdaasi kofaktor; hambakoe valkude koostisosa. Fluor (F) – hambakaariese vastane toime. 8. Vesi, valgud, lipiidid, süsivesikud organismi koostisosadena, nende peamised funktsioonid ja hulk organismis: Vesi (H2O) – inimese organismi kui terviku kogumassist moodustab suurima osa vesi. Vesi moodustab meie kehast ligikaudu kaks kolmandikku. Vee hulk sõltub nii vanusest kui soost. Vastsündinul 75%, täiskasvanud mehel 60% ja täiskasvanud naisel 50% keha massist. Erinevus mehe ja naise organismi veesisaldusest tuleneb peamiselt rasvkoe osakaalust keha koostises. Funktsioonid:
Lipiidide metabolism inimkehas Põhiülesanded - Lipiidid annavad umbes kolmandiku toitelisest energiast o Rasvkoe TG annavad 83-87% inimkeha energiavajadusest - Rasvhapete ja regulaatormolekulide süntees o Eikossanoidid - Kehaomaste TG, liitlipiidide ja tsükliliste lipiidide süntees - Ketokehade süntees ja lõhustamine - Lipiidsarnaste biomolekulide süntees o Kolesterool, steroidid, vit D3, sapphapped - Vere lipoproteiinide süntees Milleks inimkeha kasutab rasvhappeid? - Metaboolse energia substraat - Pikaahelalised rasvhapped kasutuvad peamiselt kehaomaste TG sünteesiks ja TG-de tagavarade loomiseks adipotsüütides - Toiduga saadud asendamatud PUFA-d (LA ja ALA) kasutuvad pikemaahelaliste PUFA-de sünteesiks, mis on vajalikud regulaatormolekulide sünteesis - Vereplasma rasvhapped kasutuvad energiasubstraatidena ja ka uute kehaomaste lipiidide sünteesiks - Imendunud
organismis hajutatult paiknevaid näärmerakke, mis ka hormoone produtseerivad. Ei ole koondunud ühtseks näärmeks, neid on palju 1. seedekulglas ja 2. NS-s (osa neuroneid omab kahesuguseid funktsioone- erutuse juhtimine ja võime produtseerida hormoone, mis lähevad kas verre või rakuvahelisse ruumi)- seepärast ongi nimi neuroendokriinne, kuna neoronid omavad endokriinseid funktsioone. On veel 3. südames, 4. neerudes. Hormoonide transpordi viisid Kuidas hormoon oma tekkekohast efektorini jõab: 1. Endokriinne tee: transport vere kaudu. Näärmerakud, mille produtseeritav hormoon läheb verre, läheb sealt edasi. 2. Parakriinne tee: hormoon läheb rakuvahelisse ruumi ja toimib oma vahetus naabruses olevale rakule. Raku ja hormooni vahel ei ole veresooni, vaid rakuvaheline ruum. 3. Neorokriinne tee: hormooni transport piki närviraku aksonit. Hormoon tekib närviraku kehas, liigub piki aksonit.
(mikrofilamendid, mikrotorukesed) Mitoos+meioos Puuduvad Rõngas, (kromosoom ja Esinevad DNA struktuur Lineaarne, erinevad kromosoomid, histoonid, plasmiidid) tsütoplasmas paiknevad tuumas RNA ja valk Süntees samas kohas RNA tuumas, valgud tsütosoolis Metabolism Anaeroobne+aeroobne Aeroobne Rakuline organiseeritus Peamiselt üherakuline Peamiselt hulkraksed 5. Arhede ja eubakterite peamised erinevused Arhede membraanilipiidides on eetersidemed, eubakteritel estersidemed ning rakuseinas peptidoglükaanid ka. Arhedel on intronid, eubakteritel neid pole. rRNA ja
annaabi.ee 
