Tööruumide sisekliima (0)

SISSEJUHATUS
Inimesed viibivad ligikaudu 90% ööpäevast siseruumides, mistõttu siseõhu kvaliteet on inimestele isegi olulisem kui välisõhu oma. Küttesüsteemide ja ventilatsiooniseadmete ülesanne on tagada ruumis mugav sisekliima . Tähtsaimad tegurid sisekliima kujunemisel on ruumi soojusolukord, nt temperatuur ja tõmbus, ning õhu kvaliteeti mõjutavad tegurid, nagu õhupuhtuse mitmesugused keemilised ja bioloogilised mõjurid – niiskus ja tolm.
Hoone sisetemperatuuri kindlustab ajakohane küttesüsteem ja ventilatsioon . Madal temperatuur ja kõrge niiskustase on tingitud kütteseadmete ebatäiuslikkusest, õhuvahetuse puudumisest või puudulikkusest, konstruktsioonide halvast kvaliteedist, ehituse defektidest ja muust.
Ruumis valitsev ja meid ümbritsev keskkond mõjutab inimese ning teiste elusorganismide elutegevust. See keskkond on sõltuv paljudest teguritest ja moodustab sisekliima. Samas mõistes kasutatakse veel termineid ruumikliima või mikrokliima . Mikrokliima on üldisem mõiste, seda kasutatakse välistingimuste ja ka muid nähtusi, näiteks kollektiivi psühholoogilist seisundit , paikkonna kliimaolusid jmt., iseloomustava terminina peale ruumikliima. Seetõttu viitab sisekliima küllalt üheselt ruumi keskkonnale.

SISEKLIIMAT MÕJUTAVAD TEGURID
Inimese loomuliku tegevuse tagajärjel tekivad õhku paratamatult niiskus ja süsihappegaas (vee kasutamine, inimese hingamisest ja kehalt niiskuse eraldumisel). Samuti võivad saasteained ruumi sattuda ehitusmaterjalidest, sisustusest , välisõhust, pinnasest jm.
Sisekliima põhilised parameetrid on ehitusnormidega paika pandud. On kolm soojusliku mugavuse klassi: A, B ja C, kusjuures A on kõrgemate ja C kõige madalamate nõudmistega.
Näiteks C-klassi eluruumides on normeeritud:

• temperatuur talvel 22,0 ± 3o; suvel 24,5 ± 2,5o (A-klassi ruumides on aga lubatud muutus vastavalt ± 1 ja 0,5o);
  
• õhu liikumiskiirus talvel kuni 0,21 m/s; suvel kuni 0,25 m/s;
  
• suhteline niiskus talvel 25–45%; suvel 30–70%;
  
• CO2 sisaldus õhus kuni 2700 mg/m3 ehk 1500 PPM [1].
  

Ka paljud teised saasteainete (formaldehüüd, ammoniaak , vingugaas, osoon , tolm, orgaanilised ained) kontsentratsioonid on normitud.
Samuti on sisekliima tagamiseks normitud õhuvahetus – üldjuhul peaks olema õhuvahetuse kordsus vähemalt 0,5 korda tunnis.
Kui sisetemperatuuri muutus ja õhu liikumine on tajutav otsese ebamugavusena, siis keerulisem on asi niiskuse, CO2 ja teiste saasteainete tajumisega.

Temperatuur
Olulisim sisekliima parameeter on ruumi õhutemperatuur. Ruumi õhutemperatuuriga kohaneb soojavereline elusorganism, seega ka inimene termoregulatsiooni abil. Optimaalse õhutemperatuuri juures on termoregulatsioon minimaalne. Optimaalne temperatuur, 0C on selline temperatuur, mis rahuldab enamikku (95%) inimesi teatud riietuse ja kehalise aktiivsuse juures.
Rahuolekus alasti inimesele on optimaalne õhutemperatuur 28…30 °C, kerges rõivas inimese jaoks 22…25 °C, tavalises rõivas (ülerõivasteta) kerget tööd tegeva inimese jaoks 18…20 °C. Mida raskem on kehaline tegevus, seda madalam on optimaalne õhutemperatuur. Õhutemperatuuri mõju organismi ja keskkonna soojusvahetusele sõltub veel ka kiirgussoojusvahetusest ümbritseva keskkonnaga, õhuniiskusest ja õhu liikumisest [2].

Õhuniiskus
Meid ümbritsev õhk on gaaside segu, mille maalähedane koostis mahuprotsentides on esitatud tabelis 1.3. Õhu olulisemad komponendid elusorganismidele on niiskus, hapnik ja süsinikdioksiid. Inimene vajab rahulikus olekus 300 l hapnikku ööpäevas, kehalise töö korral suureneb hapnikuvajadus 10…15 korda. Seejuures hingatakse välja süsinikdioksiidi (CO2). Eluruumis ei võiks CO2 olla rohkem kui 0,1% mahu järgi. Süsinikdioksiidi sisaldus inimese poolt väljahingatavas õhus on üle 100 korra suurem kui välisõhus.

TÖÖRUUMIDE SISEKLIIMA
Tööruumide sisekliima norme ei ole õigusaktidega määratletud ja alates 01.01.2010 on tunnistatud kehtetuks Sotsiaalministri 28. detsembri 1995 määrus nr 66 „Tööruumide mikrokliima tervisekaitse normid ja eeskirjad. TKNE-5/1995 “.
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 6 lg 4 kohaselt töökoha sisekliima – õhutemperatuur ja -niiskus ning õhu liikumise kiirus – peab olema tööülesande täitmiseks sobiv, tagada tuleb töökohtade varustatus värske õhuga. Sobiva sisekliima määramisel tuleb arvestada töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist koormust, tööruumi suurust, kasutatavate töövahendite spetsiifikat ning tehnoloogilise protsessi laadi.
Sobiva sisekliima soovituslikud väärtused on esitatud Eesti standardis EVS-EN 15251:2007 „Sisekeskkonna lähteparameetrid hoonete energiatõhususe projekteerimiseks ja hindamiseks lähtudes siseõhu kvaliteedist, soojuslikust mugavusest, valgustusest ja akustikast“.
Selle standardi järgi jaotatakse hooned soojusmugavuse klassi ning antakse nende järgi soovituslikud parameetrid ka kõikidele sisekliima parameetritele [3].
KOKKUVÕTE
Sisekliima koosneb põhikomponendist: õhu temperatuur, õhu relatiivne niiskus ja õhu liikumise kiirus. Üksikutel juhtudel võetakse arvesse ka esemete või pindade temperatuuri (väga külmad või kuumad pinnad, mis kiirgavad vastavalt siis külma või sooja) sisekliima mõjutajana.
Sisekliima peamiseks kvaliteedinäitajaks on hubasus (inimese hea enesetunne). Seda nimetatakse ka mugavustundeks. Hubasus on suhteline, mõned hubasuse mõjurid on küll mõõdetavad, nagu temperatuur, suhteline niiskus, gaasi koostis, müra valjus jt., kuid nende toime sõltub inimesest.
Ma arvan et sisekliima õpe- ja tööruumides väga oluline. Kui on kõik nendest komponendid on, siis töökeskkond sobiv ja tõuseb töövõime. Oleks hea, kui kõikides ruumides täidatakse sisekliima norme.
KASUTATUD KIRJANDUS

Eramud. Kättesaadav: http://www.eramud.ee/artiklid/sisekliima.html (26.04.2012).

Liiske, M. Sisekliima. Kättesaadav: http://lhu.emu.ee/downloads/Welfood/Sisekliima1.pdf (26.04.2012).

Tööinspektsioon. Kättesaadav: http://www.ti.ee/index.php?page=1172 & (26.04.2012).