Halogeenid - leidumine, saamine ja omadused (3)

FLUOR
Leidumine ja saamine
Fluor on levinuim halogeen maakoores ja oli elemendina ühendite koostises tuntud juba 18.
sajandil. Esimest korda saadi vaba fluori 1886. aastal vesinikfluoriidi elektrolüüsil
Prantsusmaa keemiku Henry Moissani poolt.
Fluori saadakse tavaliselt mitmevärvilisest fluoriidist ehk sulapaost CaF2 ja krüoliidist
Na3AlF6. Fluori ja fluoriühendite tootmiseks kasutatakse rohkem siiski fluoriiti, kuna krüoliit
on haruldane mineraal, mille ainsad tööstuslikud varud asuvad Gröönimaal.
Fluoriit Krüoliit
Fluoriit oli tuntud juba vanadest aegadest muistsetele juveliiridele, metallurgidele ja
klaasimeistritele oma erakordse ilu ja värvitoonidega. Igal mineraalitükil oli kordumatu muster. Fluorist tehti ehteid ja ilusasju, kaunistati losse ja templeid.
Fluori saamise ja uurimise ajalugu on traagiline. Kuna fluor on väga mürgine gaas , siis said paljud seda elementi avastada püüdnud teadlased palju mürgitusi ja surma.
Omadused
Fluor on kahvatukollane, õhust raskem, terava lõhnaga ja väga mürgine gaas. Kui õhus on
miljondik osa fluori, siis põhjustab sellise õhu sissehindamine inimesele surma. Puhas fluor
on lihtainena eriti ohtlik, sest ta ärritab nahka, silmade ja nina limaskesti, tekitab
nahakahjustusi ja põhjustab põletusi ja kopsuturseid. Keemiliselt on ta kõige aktiivsem mittemetall ja reageerib kõikide metallide ja mittemetallidega (v.a. lämmastik, heelium ja argoon ). Fluoris süttivad peale metallide ja mittemetallide veel põlema puit, paber, grafiit , väävel ning isegi ka sellised tulekindlad matrjalid nagu asbest ja tellis. Fluori hoitakse vasest või niklist anumates , kuna nende pinnale moodustuvad vastavate fluoriidide õhukesed kelmed, mis takistavad metallide edasist reaktsiooni. Isegi vesi süttib fluoris põlema, kusjuures selle käigus eraldub hapnik. See
reaktsioon on ebatavaline, sest harilikult põlemisel kulub hapnik.
Toatemperatuuril ühineb fluor vesinikuga plahvatusega vesinikfluoriidiks H2 + F2 _ 2HF.
Fluor on ainus lihtaine , millega vesinik reageerib toatemperatuuril ilma täiendavate
tingimusteta!
Vesinikfluoriidi molekulid on tugevalt polaarsed ja seetõttu nad seostuvad omavahel väga
hästi vesiniksidemete tekke tõttu kahekaupa dimeerideks H2F2 ehk (HF)2 või veelgi
suuremateks molekulideks.
Gaasilises olekus HF on väga mürgine gaas või liikuv vedelik ning see on kõige enam toodetav fluoriühend. Vesinikfluoriid lahustub vees piiramatult ning vesinikfluoriidi vesilahust nimetatakse
vesinikfluoriidhappeks. See on keskmise tugevusega hape , sest selle dissotsatsiooniaste on
madal ja erandlikult ta dissotseerub võrreldes teiste halogeniidhapetega kahes astmes.
Vesinikfluoriidhape väga sööbiva toimega hape.
Nahale sattunud HF on väga ohtlik ning kui seda kohe maha ei pesta, siis imbub ta
märkamatult kudedesse, põhjustades nende kärbumist. Ta söövitab isegi klaasi ja kvartsi , olles
üks väheseid happeid, mida ei saa hoida klaasanumates. Põhjus seisneb selles, et klaasi
koostises oleva räniga moodustab fluor püsivama sideme kui hapnikuga. Vesinikfluoriidiga ei
reageeri kuld ja plaatina ning teda võib hoida ja säilitada plii-, eboniit- või parafineeritud
pudelites.
Kasutusalad
• Tänapäeval kasutatakse mitmeid fluororgaanilisi ühendeid olmes. Näiteks tefloniga ehk väga püsiva ja kõrget temperatuuri taluva plastmassiga kaetakse panne ja suuski
hõõrdumise vähendamiseks.
Teflon on väga püsiv, inertne ja kõrget temperatuuri taluv materjal. Fluori aatomid kaitsevad
süsinikuaatomitest skeletti välismõjutuste eest. Teflonit peetakse materjaliks, millel on
teemant-süda (C aatomitest) ja ninasarviku nahk (F aatomitest).
• Fluori sisaldavaid freoone kasutatakse jahutusvedelikuna külmutusseadmetes, mis aga
atmosfääri sattudes kahjustavad osoonikihti..
• Vähesel määral lisatakse fluoriühendeid hambapastasse hambakaariese tekke
vähendamiseks.
• Sõjagaasidena on kasutatud selliseid orgaanilisi fluoriühendeid nagu näiteks sariin ja
samaan . Sariini aurude kontsentratsioon 0,2 milligrammi ühes liitris õhus mõjub
inimesele juba surmavalt. Need gaasid halvavad närvisüsteemi ning kutsuvad esile
kiire surma.
Teise maailmasõja ajal valmistas Saksamaa sariini kui salarelvana, kuid ei söandanud seda
kasutada. Ka USA ja NSVL lõid oma sariini jt gaaside varud, mis on praegugi osaliselt alles.
Iraagi diktaator Saddam Hussein kasutas sariini 1988.a tappes tuhandeid kurde. Sariin,
somaan jms ründeained on sedavõrd mürgised, et neid ei saa toota tehases, samuti ei saa
laadida nendega pomme. Mürskudesse paigutatakse vähem ohtlikud ained ja mürkaine
moodustub plahvatuse hetkel lähteainete segunemisel.
• Tuntumaid ühendeid on NaF, mida räbustina metallide keevitamisel, jootmisel, lisaks
klaaside, emailide ja keraamika saamisel, mürkkemikaalina kasutatakse seda puidu
immutamiseks mädanemise vastu. NaF rakendatakse veel vee fluorisisalduse
tõstmiseks selle vajakul. Samal põhjusel lisatakse naF ka hambapastadesse. Inimesele on see ülimürgine ja juba mõned sajad milligrammised kogused võivad olla surmavad.
• Vesinikfluoriidhape söövitab klaasi, mistõttu teda kasutatakse klaasesemete
graveerimisel.
Kui katta klaaspind vahakihiga ja kraapida sellesse joonis või kiri ning asetada klaasplaat
fluoriidi ja väävelhappe segu kohale, siis tekkiv vesiniklfuoriid reageerib klaasi katmata osaga
kuhu moodustub klaasile graveering .
• Meditsiinis rakendatakse fluoriühendeid vereasendajana ja narkoosivahendina.
Biotoime
Täiskasvanud inimorganismis on keskmiselt 2-2,4 g fluori, millest enamik paikneb
anorgaaniliste fluoriühenditena (apatiidina) luudes ja hambavaabas. Soovituslik päevane
fluori tarbimiskogus on 0,3-0,5 mg. täiskasvanu kohta. Fluor aitab vältida hammaste
lagunemist ja plekiliseks muutmist ning tugevdab luid . Fluori looduslikud allikad on näiteks
looduslik vesi, õun, roheline sibul , must aroonia , spargel, punapeet , piim, mereannid , mais.
Fluori puudus põhjustab hambakaariese teket. Selle vältimiseks lisatakse joogivette ja
hambapastasse veidi fluoriide. Joogivees peaks olema umbes 1 mg fluoriidioone. Kui
joogivees on üle 1,5 mg liitri kohta fluoriide, siis areneb fluori üleküllus ehk fluoroos . Sellest
annavad märku lõikehammaste eesmistel pindadel ja purihammastel näha olevad valged
laigud või triibud, millele mõnikord lisanduvad pigmenteerunud täpid. Suurem fluori liig
põhjustab maksa, südamme, kesknärvisüsteemi ja neerupealiste muutusi, impotentsust,
kasvupeetust.
KLOOR
Leidumine ja saamine
Kloor on levikult maakoores 20. element. Seejuures sinna sisse ei ole arvestatud suuri
kloorivarusid ookeanivetes. Levinumateks kloriidseteks mineraalideks on näiteks haliit ehk
kivisool NaCl ja sülviin ehk sülviit KCl jt.
Haliit Sülviit
Soola kaevandati kivisoolana või saadi merevee aurustamisel. Keskmiselt sisaldab merevesi
soolasi 35g/l. Kui Vahemeri aurustuks, siis tekiks põhja 27 m paksune soolakiht. Kui Vaikse
Ookeani põhjas kujuneks soolakihi paksuseks umbes 100 meetrit. Kõige soolasem on
Surnumeri – 240g/l.
Tänapäeval toodetakse kloridi sulatatud kloriidide või nende vesilahuste elektolüüsil:
2NaCl _ 2Na + Cl2
2NaCl + H2O _ H2 + Cl2 + 2NaOH
Omadused
Kloor on kollakasroheline, terava lõhnaga, mürgine, õhust üle kahe korra raskem gaas, samas
on teda võimalik kergesti veeldada.
Mittepolaarse ainena lahustub kloor hästi mittepolaarsetes vedelikes (orgaanilised lahustid,
näiteks heksaan)
Vees kui polaarses lahustis lahustub kloor vähe. Kloori osalisel lahustumisel vees moodustub
kloorivesi. See kujutab endast kloori lahust vees, kus osaliselt toimuva reaktsiooni tulemusena
tekib kaks hapet. Hüpokloorishappes on kloori oksüdatsiooniaste I. See on väga nõrk hape, kuid samas ebapüsiv ja väga tugev oksüdeerija. Viimane on tingitud asjaolust, et lagunemisel tekib
hüpokloorishappest vesinikkloriid ja atomaarne hapnik. Edasisel lagunemisel siiski
atomaarsed hapnikud ühinevad hapniku molekulideks.
Kloorivee tugevad oksüdeerivad omadused on tingitud atomaarse hapnikku tekkest.
Klooriveel ja niiskel gaasilisel klooril on sel põhjusel tugevad pleegitavad ja desinfitseerivad
omadused.
Hüpokloorishappe sooli nimetatakse hüpoklorititeks. Ka need on tugevad oksüdeerijad,
mistõttu hüpokloriteid kasutatakse pleegitus- ja desinfitseerimisvahenditena tööstuses,
naftaproduktide puhastamiseks ja majapidamises.
Kloor on aktiivsemaid keemilisi elemente ja väga tugev oksüdeerija, jäädes alla halogeenidest
ainult fluorile. Temas põlevad paljud metallid ning ta reageerib aktiivselt paljude
mittemetallide (v.a. He, Ne, Ar) ja orgaaniliste ainetega. Ühinedes teiste ühenditega
moodustab ta kloriide. Mittemetallidega ühinemisel tekivad kovalentse sidemega ning
metallidega ühinemisel rohkem ioonilise sidemega klooriühendid.
Laboris saadakse vesinikkloriidi keedusoola reageerimisel kontsentreeritud väävelhappega:
2NaCl + H2SO4 _ 2 HCl + Na2SO4
Eralduv vesinikkloriid on värvusetu, terava lõhnaga, ärritava ja sööbiva toimega, õhust
raskem gaas, mida kogutakse seetõttu avaga ülespoole suunatud kolbi. Gaasiline vesinikkloriid lahustub vees väga hästi ning selle tulemusena moodustub vesinikkloriidhape . See on
värvusetu, terava lõhnaga, vees ülihästi lahustuv, õhus ja eriti niiskes õhus suitsev vedelik ja sööbiv hape. Ta on tugev hape, kuna tema molekulid dissotseeruvad täielikult ioonideks. Vesinikkloriidhapet kasutatakse paljude metallide kloriidide saamiseks, metallide
söövitamiseks , pindade puhastamiseks jm. Kontsentreeritud vesinikkloriid- ja lämmastikhappe segu ruumalavahekorras 3:1, nimetatakse kuningveeks (ld. keeles Aqua Regia). Kuningvett tunti juba 1200 aasta paiku, kuna see oli tol ajal teada olev ainuke aine, mis kulda lahustab.
Kasutusalad
Kloori ja klooriühendeid kasutatakse tekstiili- ja paberitööstuses
pleegitajana,.keemiatööstuses plastide, taimekaitsevahendite, värvide, ravimite,
mürkkemikaalide, soolhappe kloriidide tootmiseks, veepuhastusjaamades on kloor kasutusel
vee puhastajana kui ka desinfitseerijana.
Kloori on kasutatud ka sõjagaasina. Esimeses maailmasõjas korraldasid sakslased 22. aprillil 1915 liitlaste vastu gaasirünnaku.Viie minuti vältel keerati lahti balloonid ning õhku lasti ligikaudu 150-180 tonni kloori. Mõne minuti jooksul hakkas mitme meetri kõrgune ja kuue kilomeetri laiune klooripilv aeglase tulle mõjul liikuma liitlaste poole. Selle tagajärjel hukkus 5000 inimest ning mürgistuse said 15000 inimest.
Tuntumad ühendid ja nende kasutusalad
HCl – vesinikkloriidhape ehk soolhape . Kasutatakse kloororgaaniliste ühendite tootmiseks,
metallide kloriidide saamiseks, metallide söövitamiseks, pindade puhastamiseks jm.
NaCl – naatriumkloriid ehk keedusool , maitseaine, konservant . Maailmatootang umbes 150
miljonit tonni aastas.
CaCl2 – kalitsiumkloriid, kasutatakse ainete ja õhu kuivatamiseks eksikaatoris
AgCl - hõbekloriid, kasutatakse valgustundlikuse tõttu fotopaberite valmistamisks, kus see
laguneb hõbe- ja kloriidioonideks.
KClO3 – Kaaliumkloraat ehk Berthollet ` sool. Löögist või hõõrdumisel kergesti plahvatav
aine, mida kasutatakse hapniku saamiseks, tuletikkude, rakettide ja lõhkeainete
valmistamiseks
Ca(OCl)2, – kloorlubi , mida saadakse kloori läbijuhtimisel lubjaveest. See on tahke valge või
hallikasvalge aine, millel on iseloomulik terav kloorilõhn. Kloorlupja kasutatakse
pleegitamiseks ja desinfitseerimiseks.
Biotoime
Kloor on eluslooduses levinuim halogeen ja tingimata vajalik eluprotsessides. Lihtainena on
kloor inimesele mürgine, põhjustades lämbumist ja surma. Kloori eluohtlik kontsentratsioon
on 0,1 mg ühes liitris õhus.
Täiskasvanud inimorganismis on 100-105 g kloori (ühendite koosseisus ). Kloori leidub
kloriidioonidena rakuvälistes biovedelikes, veres, lümfis ja muudes seedenõredes. Kloor
hoolitseb koos naatriumi ja kaaliumiga organismi vedelikutasakaalu säilitamise eest ning
seega on vajalik lihaste ja närvide normaalseks toimimiseks. Päevane soovituslik kloori
kogus täiskasvanud inimesele on 2,5 grammi. Toidus ja joogis esineb kloor kloriidioonina.
Olulisemateks toiduallikateks on keedusool ja seda sisaldavad tooted, oliivid , peekon,
konservkalad, juust, maapähklid, soola sisaldavad toiduained. Toiduga inimorganismi sattunud keedusoolast moodustub soolhape. Maomahl sisaldab umbes
0,3-0,5% soolhapet ning see soodustab seedimist ja võtab osa ainevahetusprotsessidest.
Kloori vaegust esineb harva, ent see võib tekkida pikaajalise oksendamise , kõhulahtisuse ja
higistamise korral.
Kloori üleküllus võib kujuneda pideva soolase toidu söömise tagajärjel. Liigne keedusool
põhjustab mitmeid südame ja veresoonkonna haiguseid. Soolane toit on neerudele koormav
ning klooriühenditest võivad tekkima hakata organismi toksilisi ühendeid. Tänapäeval sööb
inimene liiga palju NaCl sisaldavaid toite. Ka kõrge mineraalsusega pudelivee tarbimine on
ohtlik. Üleliigne NaClkoormab neerusid, tekitab veepuudust organismis, kuna NaCl seob palju endaga vett, kõrgendab vererõhku, soodustab osteoporoosi (luude hõrenemist), ateroskleroosi (veresoonte lupjumist), ajuinsulti ja tekitab turseid.
BROOM
Leidumine ja saamine
Broom on vähelevinud element, mis esineb koos klooriga hajutatult mineraalides ja merevees .
Broomi leidub merevees, mereorganismides, kivimites ja mõnedes soolajärvedes. Ookeanis sisalduvad summaarsed broomivarud on väga
suured, kuna merevees on broomi umbes 300 korda vähem kui kloori. Käsnad, molluskid ja
korallid koguvad endasse mereveest broomiühendeid. Juba muistsetest aegadest hinnatud
värvaine purpur , mis oli kõrgete võimukandjate tunnusvärvus, on ka broomiühend. Broomi eraldatakse merevees või soolajärvedes leiduvale naatriumbromiidile kloori lisamisel,
sest aktiivsem halogeen tõrjub nõrgema tema soolast välja.
Omadused
Broom on punakaspruuni värvusega, terava lõhnaga, väga mürgine, sööbiv, veest üle kolme
korra raskem, reageerimisvõimeline ja lenduv vedelik. Ühtlasi on ta ainus vedelas olekus
mittemetall toatemperatuuril. Vees lahustub broom veelgi vähem kui kloor, küll aga paremini
mittepolaarsemates orgaanilistes lahustites ( bensiinis , etanoolis ). Broomi vesilahust
nimetatakse broomiveeks.
Broom on tugev oksüdeerija, ent nõrgem kui seda on kloor ja fluor. Ta reageerib enamikelihtainetega moodustades bromiide. Metallidega reageerib ta energiliselt ning
reaktsioonikulgu soodustab katalüsaatorina vee juuresolek . Vesinik põleb broomis, mille tagajärjel tekib terava lõhna ja värvusega gaas – vesinikbromiid.
Kasutusalad
Broomi kasutatakse mitmete anorgaaniliste ja orgaaniliste ainete sünteesiks. Oluline osa
broomi läheb 1,2 dibromoetaani tootmiseks, mida kasutatakse mootorikütuse lisandina,
taimekaitsevahendina. Broomi ja broomiühendeid kasutatakse peale keemialaborite veel
fotograafias (bromiididena), meditsiinis jm.
Tuntumad ühendid ja nende kasutusalad
Olulisemateks ühenditeks on hõbeda ja leelismetallide bromiidid .
Hõbehalogeniidid on valgustundlikud . Nad lagunevad valguse toimel, eraldades musta
värvusega peeneteralist metalset hõbedat. Sel omadusel põhineb hõbehalogeniidide eelkõige
aga hõbebromiidi kasutamine isetumenevates päikeseprillides ja fotograafias. Fotopaberi ja
fotofilmi hõbeioonid redutseeruvad valgustamisel osaliselt hõbedaks. Ilmutamise käigus
toimub hõbeioonide edasine redutseerumine ja kujutis muutub nähtavaks. Kinnitamisel
kõrvaldatakse emulsioonikihist lagunemata jäänud hõbebromiid, et saadud fotol olev kujutis
rohkem ei tumeneks.
Kaaliumbromiid on värvuseta, vees hästi lahustuv kristalne aine, mida kasutatakse rahustava
toime tõttu ravimites, fotograafias, optikas.
Biotoime
Lihtainena on broom inimesele väga mürgine ja sööbiv. Nahale sattumisel tekitab ta raskelt
paranevaid haavandeid. Kahjustatud nahka pestakse naatriumkarbonaadi lahusega.
Broomiaurud kahjustavad kõri, kopse, bronhe. Tugeva ärrituse põhjustab juba 0,001 %-line
sisaldus õhus. Lubatud broomiaurude piirkontsentratsioon on 0,5 mg ühes kuupmeetris õhus.
Inimorganismis on broom suhteliselt ühtlsaselt jaotunud, ent koevedelikes on selle tase veidi
kõrgem kui rakude sisemuses. Suhteliselt rohkem esineb broomi ka kilpnäärmes ja neerudes.
Inimorganismis on broomi keskmiselt 260 mg.
Bromiidid on suhteliselt vähemürgised. Sissevõtmisel põhjustavad nad mügitust 3 g koguses
ja surma 35 g koguses.
Broomi biotoimet on vähe uuritud, ent broomiühendeid (eriti K- ja Na-bromiide) kasutatakse
näiteks kesknärvisüsteemis erutus- ja pidurdusprotsesside tasakaalustamiseks. Rahustava
toime tõttu tarvitatakse neid ka ajukoore töö soodustamiseks ning hüsteeria ja unetuse puhul.
JOOD
Leidumine ja saamine
Jood on looduses vähelevinud element. Vähesed joodi sisaldavad mineraalid on väga
Haruldased. Mõningal määral leidub joodi merevees, kuid mõned mereorganismid nagu näiteks teatud vetikad , käsnad on võimelised oma organismi joodi kontsentreerima. Jood sai kloori järel teisena avastatud halogeeniks. Tänapäeval toodetakse joodi looduslikest soolveekogumitest, naftapuuraukude veest ning Tšiilis peamiselt tšiili salpeetrist ehk NaNO3 -st.
Omadused
Jood on metalse läikega mustjas-violetse värvusega, veest ligi 5 korda raskem kristalne aine.
Kuumutamisel jood sublimeerub ehk läheb otse tahkest olekust üle gaasilisse. Joodiaurud on
violetsed.
Puhtas vees lahustub jood vähe, moodustades joodivee. Paremini lahustub ta orgaanilistes lahustites ( etanool , eeter). Joodi lahust etanoolis nimetatakse jooditinktuuriks. See on
pruunika värvusega lahus, mida kasutatakse haavade puhastamiseks ja verdsulgeva
vahendina. Joodivett ja jooditinktuuri kasutatakse tärklise kindlaks- tegemiseks ja vastupidi,
kusjuures tärklise toimel värvub joodi lahus tumesiniseks.
Kartulites sisalduva tärklise tõestamine jooditinktuuriga, mille tulemusel kokkupuutepind
värvub tumesiniseks.
Jood on nõrk oksüdeerija. Paljude metallide ja mittemetallidega ta vahetult toatemperatuuril ei
reageeri. Reageerimiseks on vajalikud kõrgem temperatuur ja katalüsaatorite juuresolek.
Reageerides lihtainetega moodustab ta jodiide.
Vesinikuga reageerib jood vaid soojendamisel, moodustades värvitu, terava lõhnaga niiskes
õhus suitseva gaasi vesinikjodiidi. Vesinikjodiid on värvitu, terava lõhnaga, nuuskes õhus suitsev gaas, mis lahustub ülihästi vees. Vesinikjodiidi vees lahustamisel tekib vesinikjodiidhape, mis on värvitu, terava lõhnaga sööbiv ja niiskes õhus tugev hape. Hi laguneb samas valguse ja õhu toimel, mille tagajärjel hape tumeneb sinna sisse tekkiva puhta joodi tõttu.
Kasutusalad
Väikestes kogustes kasutatakse joodi erinevatel aladel nagu näiteks orgaaniliste ja
anorgaaniliste joodiühendite saamiseks, katalüsaatoritena, looma- ja linnutoidu lisandites,
värvainete ja pigmentide koostuses, halogeenlampides, meditsiinis antiseptikuna ja
kilpnäärme diagnostikas.
Hõbejodiidi on kasutatud ka looduse mõjutamisel, näiteks orkaani ja vihma ärahoidmiseks.
Hõbejodiidi kiristallid sarnanevad jääkristallidega. Kui lennukilt pihustada pilvesse
hõbejodiidi kristallikesi, siis muutuvad need kondensatsiooonikeskmeteks ja nende ümber
hakkavad kasvama piisad. Nii saab esile kutsuda tellimise peale sademeid, näiteks metsatulekahjude
korral. Mõnel pool pihustati ka hõbejodiidi pilvedesse selleks, et vihm eelnevalt
maha sajaks , enne kui see jõuaks mittesoovitud piirkonda või üritusele, nagu näiteks paraade
segama.
Biotoime
Jood on elusorganismidele vajalik element. Eluslooduses on jood laialt levinud, ent väga
väikestes kontsentratsioonides. Täiskasvanud inimeses on ligikaudu 12-30 mg joodi, millest
ligi 10 mg paikneb kilpnäärmes. Kilpnäärmes esineb jood ensüümide koostises. Jood aitab
kilpnäärmel toota hormoone, mis reguleerivad organismi ainevahetuse kiirust, kasvamist ja
arengut ning valkude sünteesi. Lisaks osaleb jood inimese ainevahetuse normaalse tempo ja
püsiva kehasoojuse tagamisel , sidekoe, juuste, küünte ja naha normaalsel arengul. Joodiühendite puudumisel võib tekkida kilpnäärmehaigus (struuma), mille tagajärjel võib
esineda kasvupeetus , vaimne alaareng , ebanormaalselt aeglane suguline areng, üldine nõrkus,
silmade esiletungimine ehk nn pungsilmad, aeglustunud ainevahetus , väsimus, juuste
väljalangemine, paksenenud kael , külmakartus, rasvumine, kuiv nahk. Samuti pidurdub joodi
puudusega valkude ainevahetus. Rasedatel võib joodi puuduse korral suureneda oht raseduse
katkemiseks, lapse surnult sündimiseks või arengupeetusega lapse sündimiseks.
Toiduallikatest sisaldavad joodi peamiselt mereannid, lisaks veel munakollane, piimasaadused
ning puu- ja köögiviljad. Mõned toiduained takistavad joodi omastamist. Nendeks on
kaalikas, naeris , sojaoad, maapähklid, spinat , aedsalat, kaltsiumi ja magneesiumirikas vesi. Et
mõnes piirkonnas on pinnase joodisisaldus väike, siis lisatakse lauasoolale juurde joodi, mida
müüakse poes jodeeritud soolana. Joodi ülemäärane tarbimine põhjustab suuhaavandeid., palavikku, metallimaitset suus , süljenäärme paisumist . kõhulahtisust, tugev kipitustunne kätes ja jalgades,
iiveldusokendamist, peavalu ja hingamisraskusi.