Väikseim keeleüksus, abstraktsioon. Allofoonid e. eri foneemide esindajad (foneem /i/ tähistab häälikut [i]). Minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja mis erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võrra: pila-pala, muu-suu, kala-kana jt. Täiendav jaotumine e. komplementaarne distributsioon: kui kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne. Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ja n. Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles
· Logopeedia, foniaatria, audioloogia · Kohtufoneetika (kurjategija hääle tuvastamine) · Muusikaakustika · Kõnetehnoloogia 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja häälikute käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. · Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus · Allofoon sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt: vabaallofoonid ja positsioonilised allofoonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud). · Distinktiivtunnused vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi: kila vs küla. Foneetiliste ja fonoloogiliste tunnuste vahel pole distinktiivtunnuste puhul selget vahet erinevus on
mõelnud. See seletab, miks vastuvõtja mõnikord mõistab vaid osaliselt seda, mida kõneleja mõtles, vahel aga ei mõista üldse v saab aru täiesti omamoodi. Sõnumi tähenduse tõlgendamine sõltub infost, mis vastuvõtjal keelesüsteemi kohta on; vastuvõtj kasutab ära ka muid teadmisi. Tänu sellistele taustteadmistele suudab vastuvõtja tõlgendada ka sellist sõnumit, millest on tuvastanud vaid osa. Häälikute liigitus - Segmendid Vokaalid ja konsonandid on kõne segmendid ehk häälikuüksused. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadused, nagu kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm. Emakeelt rääkiv inimene suudab eristada ehk segmentida oma esimest keelt. Paljud segmentidena tajutavad üksused on tegelikkuses mitmeosalised. Emakeele hääldamis- ja tõlgendamisharjumused mõjutavad paratamatult seda, kuidas kuuldakse teisi keeli. * Vokaalid helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg
5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Arvo Eek lk 34-46 foneetika ja fonoloogia mõisted, ka tajutestide liigid. Foneetika ja keeleteaduse (lingvistika) oluline puutepunkt on fonoloogia keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteeme ja seda, missugused häälikulised vastandused keeles eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused
Kolmas etapp: häälelaine, sõnum levib signaalina akustiline foneetika. Kõneakti neljandas etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma füsioloogiline tegevus, sõnumi vastuvõtmine tajufoneetika. Viiendas etapis toimub sõnumi dekodeerimine ehk tuvastamine, mõistmine lingvistiline tasand. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Igal märgil on sisu ja iga märk on kokkuleppeline. Foneem on abstraktsioon, st kui me ütleme sõna tool, siis tegelikult see sõna ei meenuta kuidagi reaalset eset. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Foneetika häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine. Artikulatoorne foneetika kõneorganite tegevus kõneloome protsessis. Häälikute moodustamisel liigub artikulaator ehk aktiivne häälduselund häälduskoha poole. Akustiline foneetika häälelaine ja
4. Millised on foneetika rakendusalad? Foneetikat saab rakendada lavakõne, laulmise, retoorika õpetamisel, logopeedias, juriidilised alad (hääle tuvastamine), muusikaakustikas, keeletehnoloogias. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus, fonoloogia aga keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Allofoonid ühe ja sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt. Vabaallofonid ja positsioonilised allofonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud). Distinktiivtunnused vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi, nt kila küla. Minimaalpaarid on sõnapaar, mille liikmed erinevad
Arvo Eek „Eesti keele foneetika I“ Clark & Yallop „An introduction to PHONETICS AND PHONOLOGY. Second edition“ Foneetika ehk hääldus- ja häälikuõpetus Kõne kirjeldamine Häälikute ja nende käitumise uurimine kõnevoolus - Häälikud esinevad tavaliselt koos ja on üksteisega seotud, võivad esineda sõnas eri positsioonides, olla eri pikkustega, omavahel kombineeruda ja üksteist mõjutada. Häälikuüleste nähtuste uurimine: - Rõhk (seotud silbiga, mis kannab rõhku sõna ulatuses või lause kontekstis ka sõnarõhk) - Kvantiteet (häälikupikkus) - Kõnemeloodia ehk intonatsioon (pikema lausungiga seotud, sõna ulatuses võib meloodia
Eesti keele häälikud jagunevad: - täishäälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü) - kaashäälikud - sulghäälikud (K, P, T, G, B, D) - suluta kaashäälikud (H, J, L, M, N, R, V, S, C, F, S, Z, Z, X, Y) Helilisuse järgi jagatakse häälikud: - helilised häälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü, L, M, N, R, V, J) - helitud häälikud (K, P, T, G, B, D, F, H, S, S, Z, Z) Vokaalid on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistuseta välja. Vokaalid erinevad üksteisest artikulatoorselt moodustuskoha poolest. Vokaalide akustilistest omadustest on olulisim nende formantkoostis ehk see, missugustesse häälelaine sagedusribadesse on koondunud kõige rohkem akustilist energiat. Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekitatakse suuõõnes või huultel mingi osaline või täielik takistus
25. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? 17: k, t, t´, p, s, s´, s, h, f, v, m, n, n´, r, l, l´, j. eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus, võõrtähed s ja z, palataliseeritud foneemidel puuduvad kirjas neile vastavad tähed, frikatiivid f ja v moodustavad ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse. 26. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? Nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. 27. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? Sarnastumine. Üks häälik lähendab teise hääliku laadi oma laadile. 28. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Tooge näiteid! Ulatuse (täielik muld-mulla ja osaline a lumd-lund), suuna (progressiivne ja regressiivne) ja kauguse (lähiassimilatsioon ja kaugassimilatsioon) alusel. Foneetiliste omaduste
Need teadlased kuulusid noorgrammatikute koolkonda. 20.saj. alguses tekkis arusaam keelest kui süsteemist. See on moodsa keeleteaduse alust. Keele kui süsteemi käsitlust nimetatakse strukturalismiks. Selle rajaja on Ferdinand de Saussure. Jan Baudouin de Courtenay kasutas esmakordselt terminit "foneem". Strukturalismi loogiline jätk on Praha koolkond, kuhu kuulusid mh Nikolai Trubetskoi ja Roman Jakobson. Trubetskoi on moodsa fonoloogia rajaja. Iga foneem on vastandatud süsteemi teistele foneemidele (opositsioon). Foneemi kirjeldavad distinktiivtunnused. Praha koolkond käsitles opositsioone, millel on kaks tunnust (heliline-helitu jms). Selliseid opositsioone nimetatakse binaarseteks. Ameerika strukturalismi aluseks oli antropoloogiline lingvistika. Tegeldi põlisrahvaste keelte ja kultuuride uurimusega. B. L. Worf ja E. Sapir arvasid, et keeleerinevused tingivat mõtlemiserinevusi ja kaugemas ulatuses ka maailmavaadet
Tajufoneetika kuidas kõnet tajutakse Uurimisvaldkonnad üldfoneetika, kirjeldav foneetika, ajalooline foneetika, normatiivne foneetika, kontrastiivne foneetika, eksperimentaalne foneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Logopeedia, võõrkeelte omandamine, murrete uurimine, kõnekunst, akustika, kõnetehnoloogia. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid)? Foneem keelesüsteemi väikseim osa, neil ei ole tähendust, aga nende abil võime eristada sõnade tähendust. Realiseeruvad kõnes häälikutena. Foon üks ühik heli jadas Allofoon sarnaste häälikute perekond Minimaalpaar kaks sõna, mis erinevad ühe allofooni poolest ja omavad erinevaid tähendusi (kana-kala) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on tähendusi eristavad.
· Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine (fonatsioon) 3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia? Foneetika e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4. Nimetage ja kirjeldage häälduslikke protsesse kolmest aspektist lähtuvalt. /Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid kirjeldada (kolm aspekti) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevustkõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste
Häälikusüsteemid "Keel ja ühiskond" X klassile Mare Hallop KiNG 30.10.2012 Häälikuline koosseis Kõigis keeltes vokaalid ja konsonandid Enim häälikuid 141 (x keel LAafrika khoisani keelkond) Kõige vähem 11 (6 k, 5 v) rotokase keeles UusGuineas Keskmiselt konsonante 23, vähim 6, enim 96 Keskmine vokaalide arv 9, vähim 3, enim 46 Rääkimist võimaldab vokaalide ja konsonantide vaheldumine Eesti keeles 20 konsonanti, 9 vokaali Inglise k 25 konsonanti, 6 vokaali, vene k 32 kons, 6 vok Konsonandid Hääldamisel 3 häälduselementi:
Ablaut on iseloomulik kõigile indo-euroopa keeltele, mitte ainult germaani keeltele. Germaani keelte tugevates verbides esineb. Jaguneb kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks vokaalivahetuseks. Kvalitatiivne vokaalivahetus on siis kui reaalselt täht muutubki nt sõnas sing-sang. Kvantitatiivne vokaalivahetus on siis, kui toimub hääliku pikenemine nt (e-aste) pes-pedis- (o aste) podium- foot (tegu on pikenenud o- astmega). Pikenevad häälikud e ja o. Indo-euroopa keeltes on astmed tavaliselt e-o-0-0 ja germaani keeltes i-a-0-0 (sing-sang-sung, kus sung on 0 aste ja lisatud on u). Ablaut toimub tugevaate tegusõnade puhul ja tugevatel tegusõnadel on 7 klassi ehk pöördkonda. afrikaat – Afrikaat on häälikute kooslus mis on klusiili ja frikatiivi vahel. Selle hulka kuuluvad näiteks paljude germaani keelte „th“ (ð, þ) (the thing), saksa keele pf (Pferd), tz (Zeit)
Sissejuhatus germaani filoloogiasse Mõisted: ablaut (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) ablauti mõiste leiutas Jakob Grimm; morfoloogiline vokaalivaheldus tugevates tegusõnades germaani keeltes ja tüvedes ja juurtes indoeuroopa keeltes; kvalitatiivne ablaut kolmeastmeline vokaalimuutus: 1) e-aste (täisaste), nt IE ped pedestrian, 2) o- aste, nt IE pod podium, 3) nullaste - ø kvantitatiivne ablaut täishääliku pikkus muutub, nt võivad esineda pikk e ja pikk o afrikaat häälikud ch, j; vastavad ühele foneemile analüütiline keel keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, kasutab liidete asemel spetsiifilisi grammatilisi sõnu või partikleid, et väljendada süntaktilisi suhteid artikkel abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil üks auto; bilen konkreetne auto. aspiratsioon h-häälik, mis tekib vahel helitute sulghäälikute järel
erandit - analoogiat mille põhjal mood sõnu teiste keeltes olevate alusel. (laenamine) XX sajandil (Baudouin de Courtenay; strukturalism - Saussure; deskriptivism; generativism - Chomsky) 20 saj esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20 saj tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse : kirjandus, majandus, bioloogia. Courtenay oli kuulsaim keeleteadlane Tartus. Võttis kasutusele foneemi mõiste. Tema arvates on f häälik, mis eristab tähenduse ja moodustab keeles terviku. * foneem väikseim keeles esinev üksus, mis eristab tähendusi, kuid ise tähendust ei oma (isad i s a d) Sassure - strukturalismi teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused: keele süsteem (langue) ja selle avaldumist kõnes - kõnelemine (parole) Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise ei pannud eluajal oma mõtteid kirja (Saussure õpilased panid oma loengukonspektidest kokku raamatu)
KORDAMINE ARVESTUSTÖÖKS TEOORIA 1. mõisted - foneetika: keele häälikuline ehitus (haalikute moodustamine, tajumine) fonoloogia: häälikute käitumine ? palatalisatsioon: peenendamine võõrhäälikud: häälikud, mis esinevad võõrsõnades - f;s;... võõrtähed: esinevad võõrsõnades ( f,s, c,q,z,n,y,x, z) fonotaktika: häälikute kombineerumise reeglistik ( ühes silbis max. 2 täishäälikut; silbi algul tavaliselt 1 kaashäälik; ei esine häälikujärjendit JI ; rõhutus silbis a,e,i,o,u. sünonüüm:samatähenduslik sõna ( kass- kiisu) polüseemia: mitmetähenduslikkus ( ühel sõnal mitu teineteisega tihedalt seotud tähendust : keel - organ, õppeaine, pillikeel )
Mõisted: ablaut (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) – ablauti mõiste leiutas Jakob Grimm; morfoloogiline vokaalivaheldus tugevates tegusõnades germaani keeltes ja tüvedes ja juurtes indoeuroopa keeltes; kvalitatiivne ablaut – kolmeastmeline vokaalimuutus: 1) e-aste (täisaste), nt IE ped – pedestrian, 2) o-aste, nt IE pod – podium, 3) nullaste - ø kvantitatiivne ablaut – täishääliku pikkus muutub, nt võivad esineda pikk e ja pikk o afrikaat – häälikud ch, j; vastavad ühele foneemile analüütiline keel – keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, kasutab liidete asemel spetsiifilisi grammatilisi sõnu või partikleid, et väljendada süntaktilisi suhteid. Sõnajärg lauses range Boy ate soup- vaid 1 võimalus! artikkel – abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil – üks auto; bilen – konkreetne auto.
keeltes on kuidagi võimalik väljendada eitust. · Enamik universaale on tendentsid, st neist on ka erandeid. · Joseph Greenberg 1963, 1966... sõnajärejtüüpie uurimine, universaalide selgitamine SOV(subjekt, objekt, verb), SVO(subjekt, verb, objekt), VOS (verb, objekt, subjekt). kõige tavalisemad sõnajärjetüübid. · Mis keeli on? Mis keel(t)es on? hääikud, vormid, tähendused. · Kaksikliigendus häälikud, millel ei ole tähendust* ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused = morfeemid, teiselt poolt. *siiski = ka üks häälik saab olla morfeem, nt vene k i 'ja' loodushääli matkivad häälikud on tähenduslikud. · Häälikuid on piiratud hulk, morfeeme piiramatu hulk (nt teoreetiliselt võimalikud morfeemid nila, kuka, tiru, keru jne). Ferdinand de Saussure · Strukturalismi põhitõed:
21. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 22. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri; uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem - on fonoloogia põhiüksus. Foneemivariant e. Allofoon - on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist,
keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t.
Ka väga täpne transkriptsioon ei pruugi olla usaldusväärne, selle tingivad kuulmise eritusläve omadused ei suudeta eristada väga väikesi erinevusi. 8. Häälikute liigitus kõneloome seisukohast. Vokaalid ja konsonandid on kõne segmendid ehk häälikuüksused. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadused, milleks on kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm. Kõnekeele segmentimine võib olla keeruline, sest kõnevoolus sulavad üksteisele järgnevad konsonandid ja vokaalid osaliselt ühte. Lisaks on paljud segmentidena tajutavad üksused tegelikkuses mitmeosalised. Emakeele hääldamis- ning tõlgendamisharjumused mõjutavad seda, kuidas kuuldakse teisi keeli. Need on kuulmiselt põhineva transkriptsiooni peamised puudused. Vokaalid on helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Vokaalid jagatakse häälduskoha ees- ja tagapoolsuse alusel kolme rühma: eesvokaalid (nt i, e), keskvokaalid ja tagavokaalid (nt u, o)
võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv
Täielik universaal tähendab, ta kehtib kõikides maailma keeltes. Näiteks on teada, et igas maailma keeles on mingil viisil võimalik väljendada eitust. Enamik universaalne on tendentsid, s.t et nendes esinevad erandid. Tänapäeval otsitakse universaalidest erandeid. Joseph Greenberg sõnastas 45 universaali, millest osa on tänaseks ümber lükatud. Millised on vähimad üksused keeles? Vähimad üksused keeles on häälikud. Kes oli Ferdinand de Saussure ja millega ta tegeles? Ferdinand de Saussure oli strukturalismi rajaja keeleteaduses. Ta kirjeldas vormi ja tähenduse suhet kui tähistajat ja tähistatavat. Kuidas eristada häälikut morfeemist? Mis on kaksikliigendus? Kaksikliigendus on häälikute ja morfeemide eristamine keeles. Häälikud on vähimad üksused keeles, neil ei ole tähendust. Morfeemid koosnevad häälikutest, nad on väiksemad tähendusega keeleüksused. Millised on strukturalismi põhitõed
Info vahendamine ei ole keelelise suhtluse ainus eesmärk. (vandesõnad - märk emotsionaalsest seisundist; palub - eesmärk saada midagi; tervitamine - äratundmise ja sotsiaalsete suhete kindlustamine) Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistilisi nähtusi mida võib jagada kahte rühma: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning ekstraverbaalne (keelevääline) kommunikatsioon e kehakeel. Hääle abil väljendatakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente - häälikud, rõhku, intonatsiooni. Sageli vahendab hääl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku jm seisundit. Ilmsed, zestid ja pilgud võivad anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ja selle sisusse. Zestid on tihti kultuurisidusad ja konvektsionaalsemad kui ilmed. Zestide sisu ei ole otseselt seoses nende välise vormiga (nt tervitamine erinevates maades, eitus/jaatus pea noogutamise ja raputamisega erinev)
Eesti keeles on kujunemas aspektipartikkel ära, mille lähtetähendus on kohatähendus "kusagilt ära, mujale". Aspekti väljendama sobib ära hästi hävimist ja lõppemist, seega kujuteldavalt vaateväljalt kadumist väljendavate verbidega (ära kaduma, ära surema, ära kaotama), kuid mitte tekkimist väljendavate verbidega. Kui grammatikaliseerub üksik sõnavorm, nagu partiklistuv imperatiivivorm (kuule, näe, vaata, oota), on peamiseks vorminähtuseks redutseerumine - hääldus lüheneb (kule, vat, ota), häälikuid võib kaduda (vaat, nää). Kaassõnakolmik kätte-käes-käest ei väljenda mitte üksnes inimese valduses, vaid ka mingite välisjõudude mõjualas olemist. Kaassõna tänu tähendus on üldistumas põhjuse tähenduseks, kaugenedes oma leksikaalsest allikast; sellega kaovad kasutuspiirangud: põhjustaja ei pea olema elus ega aktiivne, tagajärg ei pea olema positiivseks hinnatav.
.................................................................................................................... 17 ORTOGAAFIA Täheortograafia Eesti keeles kirjutatakse suhteliselt häälduspäraselt, rakendatakse häälduspärase põhiprintsiibi kõrval traditsiooni- ja vormiprintsiipi. Hääldusest erinevat kirjutatakse nii üksikhäälikuid kui ka häälikuühendeid. Hääliku pikkuse õigekiri Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest. · Lühike häälik kirjutatakse ühe ( nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid - kasse). ·Erand viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega ·Sulghäälikutel ja f ning s-l on iga pikkuse jaoks oma märkimisviis, vt Sulghäälikute pikkuse õigekiri. Sulghäälikute õigekiri Sulghäälikud e klusiilid (g, b, d, k, p, t) on helitud häälikud ja esinevad nii sõna algul, keskel kui lõpus
vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika · Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastamise ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. · Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline, auditiivne e tajufoneetika · Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine · Foneetiline transkriptsioon kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad · Konsonandid e kaashäälikud: o klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] o frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h]
sõnajärg. Implikatiivsed- omadus b võib esineda ühes keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a. Mitteimplikatiivne universaal- kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata. Absoluutsed universaalid- eranditud üldistused; esinemine kõigis keeltes. Universaalne tendents- esineb ainult ühes vastavas keeles. 22. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Strukturalim (F. de Saussure) Kaksikliigendus- häälikud, millel ühelt poolt pole tähendust ja teiselt poolt moodustuvad neist tähenduslikud üksused. Tähistaja on vorm, mis antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, aga tähistatav on pilt. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keel on autonoomne märgisüsteem. Keelestruktuur on tasandiline: semantika, süntaks, foneetika jne. 222 Funktsionaalne ja strukturaalne perspektiiv keelele??????????? 24
sõnajärg. Implikatiivsed- omadus b võib esineda ühes keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a. Mitteimplikatiivne universaal- kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata. Absoluutsed universaalid- eranditud üldistused; esinemine kõigis keeltes. Universaalne tendents- esineb ainult ühes vastavas keeles. 22. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Strukturalim (F. de Saussure) Kaksikliigendus- häälikud, millel ühelt poolt pole tähendust ja teiselt poolt moodustuvad neist tähenduslikud üksused. Tähistaja on vorm, mis antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, aga tähistatav on pilt. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keel on autonoomne märgisüsteem. Keelestruktuur on tasandiline: semantika, süntaks, foneetika jne. 23. Funktsionaalne ja strukturaalne perspektiiv keelele??????????? 24
sõnajärg. Implikatiivsed- omadus b võib esineda ühes keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a. Mitteimplikatiivne universaal- kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata. Absoluutsed universaalid- eranditud üldistused; esinemine kõigis keeltes. Universaalne tendents- esineb ainult ühes vastavas keeles. 22. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Strukturalim (F. de Saussure) Kaksikliigendus- häälikud, millel ühelt poolt pole tähendust ja teiselt poolt moodustuvad neist tähenduslikud üksused. Tähistaja on vorm, mis antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, aga tähistatav on pilt. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keel on autonoomne märgisüsteem. Keelestruktuur on tasandiline: semantika, süntaks, foneetika jne. 23. Funktsionaalne ja strukturaalne perspektiiv keelele??????????? 24
· Märgisüsteem- märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid · Märgisüsteemi ülesanne on määratleda reeglid, kuidas üksikuid keelemärke omavahel kombineerida nii, et tekiksid keerukamad keelemärgid 5. Polüseemia, homonüümia ja sünonüümia mõiste! · Polüseemia- mitmetähenduslik · Homonüümia- samakõlalisus · Sünonüümia- samatäehnduslik 6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik
TÄHEORTOGRAAFI A EESTI KIRI JA TÄHESTIK Meil on ladina kiri. Kasutame alustähestikuna ladina tähestikku, millel põhineb üle 500 keeletähestiku, sh läti, leedu, soome, vietnami, inglise, hispaania, türgi, hausa ning eestigi tähestik. Ladina tähestik põlvneb kreeka tähestikust ja see omakorda foiniikia tähestikust. Algul olid ainult suurtähed, keskajal lisandusid väiketähed ja kirjutuskirja tähed. Trükikiri oli meil varem gooti kiri (fraktuur), mis 1940. aastaks taandus lõplikult antiikva eest. Eesti tähestik: Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü TÄHEORTOGRAAFIA TÄHESTIKUST Eesti tähestik: Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü. Võõrtähed: Cc Čč Qq Ww Xx Yy. EESTI HÄÄLIKUD Täishäälikud e vokaalid: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü Kaashäälikud e konsonandid: b, d, f, g, h, j, k, l, m, n,�
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
