Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "GOOTIKA 12 - 16. sajand". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kanti, vöö, gooti, gootika, kael, varrukate, rõivas, laienev, peakate, varrukad, seelik, keep, liibuv, hilis, seeliku, laiad, kapuuts, kaunistus, peakatete, kujulise, kõrggootika, kujulist, rõivad, jaki, varuka, roosi, lille, figuur, kaelus, riides, kinnis, patsi, rõivastus, paistis, riidest, müts, slepi, särki, kaeluse, ülerõivad, krae, saleTehnika arenemine tõi uuendusi ka rõivastus- ja moeküsimustes. Väga tähtis oli õmblusmasina leiutamine ja selle kasutusele võtmine 19. sajandi keskpaigas. See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Nüüd muutusid lõiked lihtsamaks ja rõivad odavamaks. Naiste rõivad muutusid uuesti toredamaks. Lai krinoliin, mida hakati kandma 19. sajandi 20. aastatel, paisus veelgi kaharamaks. Peokleidid olid avara dekolteega, päevakleidid aga kinnise kaelusega. Palju kanti ehteid, sest väärismetall ja kalliskivid muutusid üheks kapitali paigutamise viisiks. Mood hakkas kiiremini vahelduma. Seda dikteerisid suured moemajad, mille hulgas said juhtivaks Pariisi moekunstnikud ja firmad. Juba 1830. aastast peale oli mõnes Pariisi poes müüdud valmisrõivaid. Pariisis oli moodi läinud ajaviide nimega shopping. Suurt elevust tekitas esimeste kaubamajafe avamine Pariisis.
Korseti valmistamiseks võis kuluda kuni kilo vaalaluud, ksutati ka puit- ja metallkarkassiga korsette. Muhve kandsid nii kõrgkihti kuuluvad mehed kui naised see oli nende privileeg. Kindad olid nahast või kalevist, voodriga ja kaunistatud, need olid oluliseks lisandiks. Kõik ühiskonnakihid kandsid parukaid ning paruka suurus sõltus kandja seisusest. Nööbid olid tavaliselt vasest, tinast või hõbedast. Lemmikkalliskivi oli teemant, moes olid ka pärlid, mida kanti kaelas, kõrvas ja juustes. Nii naised kui mehed kandsid näol kunstsünnimärke. Need olid mustad ja erinevate kujudega: lilled, tähed, hobused jm. Selle moe üheks põhjuseks võis olla vajadus varjata rõugearme või pesematusest tekkinud nahavigu. Lasterõivad olid täiskasvanute rõivaste koopiad, kuid pidulikul puhul kandsid ka poisid kleiti. Ülerõivaid kanti vähe. Levinuim oli nii naistel kui meestel keep. Ainult naised kandsid laia vateeritud keepi "rotund"
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
- filigraantehnika, granuleerimistehnika 2000. a eKr Mehed Keskmine - käisid alasti - lühikesed seelikud, vöö külge kinnis, põllesid, niudevöö, kitoon - punasest ja valgest nahast poolsaapad - helmestest võrg, käevõrusid Naised - puus rõhutatud, puusapõll, volangilised seelikud, peleriin, kitoon - pihikutaoline rõivaese - küünarnukkideni varrukad: liibuvad või puhvis 1700. a eKr - teravatipuline müts - kõrged saapad ja kontsaga kingad - kolmekordselt keeratud kaelakeed Hiline 1450. a eKr 1450 a eKr VANA KREEKA 700. a eKr Rõivastus: - väga lihtne - voldistikud
sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses 4
ekstravagantsemateks - lina, vill, brokaat, siid, samet, karusnahad Flandrias toodeti parimat brokaati, rasket bütsantsi siidi samite'i, tafti ja sametit Rõivaste ääristamiseks olid jätkuvalt soosingus karusnahad - hermeliin, orav, tallenahk, rebane, ondatra ja kodujänes Salle, taskurätikuid ja loore tehti õhukesest siidist, sifoonist ja krepist. Sellest ajast pärineb ka pits Tudorite suur mõju Lääne-Euroopa moele - Henry VIII ja Elizabeth I Puhvis varrukad ja õlajoon Mõjutused keskaja rõivastusest Itaalia oli moekeskuseks RIIETUS Põhilised värvid olid: punane, roheline, sinine, kuldne Renessansi ajal hakkas kujunema Euroopa ühismood Firenze juveliirid viisid renessansi ajajärgul ehtekunsti nii kõrgele tasemele, et see muutus käsitööst kunstiks nind ehe lakkas olemast paljalt iluasjake Iseloomulikud lõhikutega aluskangast paljastavad tegumoed, jäigad volditud pitskraed ja eemaldatavad varrukad Lehvikud
3 Keskaja mehed Keskaja meeste põhiriietuseks oli sukad mis olid kinnitatud trippidega vöö külge, sukkpükse alguses õmmeldi aga hiljem neid hakati kooma. Õmmeldud sukkpüksid ei olnud mugavad kuigi neid sai teha eri värvides. Lühemad püksid pideva liikumise tõttu. Linane särk mille peal kanti põlvini ulatuvat kuube. Talupojad ja käsitöölised kandsid ühevärvilisi, neutraalsetest toonidest kodukootud linasest või villasest kandast rõivaid. Aadlikud ja rikkamad mehed kandsid kvaliteetsemaid riideid. Näiteks rikkamatel oli ühe kuue käis sinine ja teine roheline, ning pükstel üks säär kollane ja teine punane. Püksid olid enamasti kitsad ja neid armastati õmmelda erkpunasest riidest. Mehelik ja moodne värv oli kollane. Rõivad olid üldse kirevad ja erksad
RIIETUS NAISED 700 - 168 eKr Kandsid lihtsaid kehakatteid, milleks oli enamasti nelinurkne kangatükk. Õmblustööd polnud peaaegu üldse, sest rüü vajas vaid mähkimist ja drapeerimist. Viisi, kuidas kangas endale ümber seada ja voltida, määras traditsioon. Ideaalis pidi kehakate olema nii märkamatu, et keha ja rõivas muutusid nagu üheks tervikuks Kanti peplost või kitooni ja ülerõivana himationi. Peplos oli villane kangatükk, mille laius oli 180 cm ja pikkus umbes pool kandja kasvusl. Riidetükk keerati ümber keha ja kinnitati õlal fibula abil. Riidetüki üleliigne laius volditi ülaservas kokku ning moodustati sellest lühikest peleriini meenutav detail. Peplost kanti peamiselt vöötatult Kitoon oli palju avaram, laius ulatus kuni 2,5 m. Kitoon valmistati kahest
õlaõmblusteta. Kaelaava lõigati T-kujuline, rinnalõhiku serval oli 0,5cm laiune pilupalistus. Püvipistes tornide ja sõlmpisteridadega kaunistatud õlalapid on tikkpistes linase niidiga peale õmmeldud. Vanematel särkidel oli kitsas 3,3 cm laiune kahekordne püstkrae, hilisematel laiem mahamurtav krae, selle esiküljed on kaunistatud sämppistes. Krae mõlemas otsas on nööpauk, kust sõltuse abil kinnitatase särk kurgu alt. Laiade varrukate värvlid hoiti koos punutud nööride või niidist nööbiga. Varruka laienduseks on kaenla alla õmmeldud nelinurksed kaenlalapid. Varrukasuud on kurrutatud, värvlid kaunistatud sõlmtagidega. Särk kinnitub kurgu alt sõltusega, madalamal kantakse sõlge. 3 Seelik 19
Ajaloost Varrukas, mida lõigatakse koos kehalõikega välja, oli sagedasem varasematel sajanditel, kui otsa õmmeldav varrukas, kuna otsa õmmeldav varrukas vajab rohkem õmblemisteadmisi ning oskusi, et olla mugav ning näha hea välja. Kimono stiilis varrukas on üks selline varrukas. Magyar varrukas on teine variant, see tuleneb Ungari talupoegade pluusist, mis oli tavaliselt lõigatud kitsamalt küünarnuki juurest ning laienes randme poole. Varakeskaegased varrukad olid lõigatud ühes tükis keha lõikega, mitte keha lõikele otsa õmmeldud. Hilisemal keskajal, alates 1350ndatest, olid kasutusel palju erinevaid varruka tüüpe, millest paljusid taaskasutati hilisematel perioodidel. 14. sajandil olid moes ümber varrukad. Pealisrõiva varrukas lõppes küünarnukil ning alla rippus varruka ots, alusvarrukas oli kaunistatud nööpidega alates küünarnukist kuni randmeni ja ulatus isegi sõrmenukkideni.
Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti rahvarõivarühma ning mille põhiosadeks olid särk, käised, seelik, vöö, põll (abielunaistel) ja traditsiooniline peakate. Põhiliseks ülerõivaks, ühtlasi pidulikuks rõivaks oli villasest riidest pikk-kuub. 1870.-1880. aastatel levis Järvamaal ruuduliste või ristitriibuliste üleüldseriiete ehk kaapotkleitide kandmine. Samuti tutvustastakse antud töös rahvariiete juurde kantavaid ehteid, jalanõusid, milliseid sukki kanti ning millised olid taskud/kotid. Antud uurimustöö on illustreeritud joonistega, mis annab selgema ja parema ülevaate rahvariiete väljanägemisest ning milliseid mustreid ja tikandeid kasutati. Alljärgneval joonisel on ära toodud rahvariiete komplekt ilma pikk-kuueta. 3 Särk Põhja-Eestis kanti varrukateta alussärki ja selle peal lühikest pihakatet, kolmveerand- pikkuses varrukatega nn käiseid
Tartu Kivilinna Gümnaasium "Teadus ja kultuur uusaja esimesel perioodil" Kristi Vitkar 8a klass Juhendaja: Õp. Piia Jullinen Tartu 2009 SISUKORD Sisukord lk. 1 Sissejuhatus lk. 2 Teadussaavutused lk. 3 Kultuur 1) Barokk lk. 4-5 2) Klassitsism lk. 6 3) Romantism lk. 7 Mood ja rõivastus 1) Naiste riietus lk. 8 2) Meeste riietus lk. 12 3) Ehted, soengud, jalanõud lk. 15 Kokkuvõte lk. 16 Kasutatud materjalid lk. 17 1 SISSEJUHATUS Uusaja algus tõi kaasa inimese maailma avardumise, süvendades üldist v
Tehtud oli särk peenemast linasest riidest (takusest riidest alasega). Töösärgid tehti sirgete otsapandud varrukatega. Varrukasuu oli värvlita ja varrukas ise lühem kui pidusärgil (kirikusärgil). Kaelaava äär oli seljaosal keskkohas ja esitükil kahel pool rinnalõhandikku seatud kurdudesse ja kinnitatud kahekordsest riidest 6,5 cm laiuse krae vahele. Rinnalõhandiku pikkus on 10 cm ning sellel on servades kitsas pilupalistus. Varrukad on ühendatud pihaosaga sirgjooneliselt täisnurga all, ilma, et oleks juurde lõigatud käise ja kaelaaugu kaart (ERM A 563 : 860). Varasemad särgid (ennem 19.saj.) olid üldiselt kraeta ja kaelus oli kitsa kantpaela külge kroogitud. Naiste särk Tori naise pidupäeva särk oli lahtkraega, mida hakati 19.saj. keskpaigast kaunistama värvilisest villasest lõngast pilu ja tikandiga ning pitsäärisega (võrkpits) (Kaarma,Voolmaa 1981:280). Pidulikud särgid olid kortskäistega s
kulla ja kalliskividega. 2. Keskaja naine Naise tavaliseks riietuseks oli ikka kleit. Tavaliselt kantsid naised villast tuunikat või hõlmikseelikut. Kleite valmistati erinevatest materjalidest (puuvill, lina, vill). Tavaliselt olid kleidid ikkagi pikad ja kodused, selliseid kleite valmistati ikka odavamast riidest. Tavalised naised mitte aadlikust naised kandsid tagasihoidlikes värvides kleite (pruun, beez, tumepruun ) või maarohtudega värvitud kangas. Samuti kanti ka villaseid asju, sest neid tihti peale saadi kodust. Kirevamast kangast riiete kandmine näitas juba paremale järjele jõudmist. Aadlikuprouad kandsid pikki, uhkeid värvi kirevaid kleite. Piha osa oli peenike ja kokkutõmmatud. Mõned naised murdsid või lasid ära opereerida alumised ribid, siis oli korsett ilusti. Kui taheti, et kleit paistaks välja nii nagu oleks kaks kleiti seljas, siis seda laiendati kiilu, ehk slepi abil. Palju kanti ka pealismantleid.
Keskaja ro ivastus oli mitmekihiline Mida rikkam mees oli, seda rohkem pani ta riideid u lestikku selga. Pealmise ru u saba pisteti vo o vahele, et ka alumine riietus va lja paistaks Ka naised kandsid mitmekihilst riietust. Katmata ihu na itamist peeti suureks eksimuseks No opide asemel kinnitati ro ivad po orade, sidumispaelte vo i so lgedega Va ga oluline oli vo o Taskud ilmusid alles keskaja lo pul Hoopis va hem ta helepanu po orati ihupesule, kui seda u ldse kanti. Alussa rk oli pa evane riietusese. Oo sel vo eti sa rk seljast ja magati alasti. Alles 16. sajandil hakati kasutama o osa rke RIIETUS Kõrgemad seisused ja linlased armastasid kanda värvikirevaid rõivaid, eksponeerides nii ka oma rahalisi võimalusi. Värvivalikul arvestati sümboolikat: punane tähendas armurõõmu ja võitlusvalmidust, sinine truudust, kollane õnnelikku armastust, roheline iseseisvust, valge süütust, must kurbust ja vagadust
Tänu alles jäänud kujude, skulptorid on taastatud roomlaste riietuse stiil 800 e.Kr.- 476 p.Kr. Vana- Rooma rõivastus 800 e.Kr.-476 p. Kr. (hiilgeaeg 300-476 p. Kr.) 1.1 Meeste riietus Tuunika oli meessoost roomlaste rõivaese. Tuunika oli kokkuõmmeldud kahest riidetükkist. See oli lihtne käeavadega üle pea tõmmatav särk, mis tõmmati vööga keskelt kokku; tuunika ulatus tavaliselt põlvini. Sageli kanti seda tooga all. Tooga oli Vana- Rooma meessoost kodanike rõivaese, mis heideti tavaliselt tuunika peale. Umbes kuue meetri pikkune poolringikujuline valge villane kangas mässiti keha ümber nii, et vasak õlg sai kaetud, parem õlg ja käsi jäid aga vabaks. Palluma on aga vabama mähkimisviisiga. Paenula on keep mida kasutati halva ilma korral. Lacerna kreeklaste chalamisiga sarnane keep. Dalamaatika on varrukatega T- kujuline tuunika. 1
Samas on ka igal värvil olemas oma tähendus: VALGE tähendas süütust, ROHELINE lootuse ja armastuse tärkamist, KOLLANE õnnelikku armastust, SININE truudust, PUNANE armulõõma, ja võitlus valmidust. Lihtrahvale jäi sajanditeks võimalus kanda vaid neutraalsetes toonides või maarohtudega värvitud kangastest rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis juba paremale järjele jõudmist. Meelsasti kanti ka pealismantleid. Rikkamad linlased kinnitasid oma mütsidele ja kübaratele pärleid ning värvikirevaid sulgesid. Vööd olid neil kaunistatud hõbedaga, sõrmedes läikisid kallid vääriskividega sõrmused. Pesu kasutati väga vähe.Jalatsid õmmeldi nahast pehme tallaga ja kitseneva ninaga. Moenarride kinganinad olid kohati nii pikad, et takistasid kõndimist. Et hõlbustada liikumist, kinnitati kinganinad keti abil põlvest allapoole.
Tänu alles jäänud kujude, skulptorid on taastatud roomlaste riietuse stiil 800 e.Kr.- 476 p.Kr. Vana-Rooma rõivastus 800 e.Kr.-476 p. Kr. (hiilgeaeg 300-476 p. Kr.) 1.1 Meeste riietus Tuunika oli meessoost roomlaste rõivaese. Tuunika oli kokkuõmmeldud kahest riidetükkist. See oli lihtne käeavadega üle pea tõmmatav särk, mis tõmmati vööga keskelt kokku; tuunika ulatus tavaliselt põlvini. Sageli kanti seda tooga all. Tooga oli Vana- Rooma meessoost kodanike rõivaese, mis heideti tavaliselt tuunika peale. Umbes kuue meetri pikkune poolringikujuline valge villane kangas mässiti keha ümber nii, et vasak õlg sai kaetud, parem õlg ja käsi jäid aga vabaks. Palluma on aga vabama mähkimisviisiga. Paenula on keep mida kasutati halva ilma korral.
Ajapikku muutusid soengud parukatel keerulisemaks. (väikesed patsikesed ridadena, lokk külmal e. märjal meetodil – juuksesalgud keerati ümber puupulga määriti saviga kokku ja hoiti kuni savi kuivamiseni. Juuksesalgud muutusid punakaks ja laineliseks. Juuste pikkus õlgadeni. Tukk laubal või lahuga. Soenguid määriti aromaatsete õlide ja essentsidega. Mehed ajasid habet. Pidulikel sündmustel kanti kunsthabet (võis olla erineva kujuga, lokitud patsikestega, ehitud kuldlindiga jne.). Naiste soengud olid keerulisemad. Tähtsad naised ajasid juuksed maha ja kandsid parukat. 2 parukasoengu vormi: Juuksed jaotatud 2 ossa, mis ümbritsesid nägu, lõigatud ühepikkuseks Ümar pallikujuline Kolmeosaline parukas Lokk, mis saadi peente patside lahtikammimisel. . 2 3 Lapsed
Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite. Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest
Kuigi kujutised pärinevad ülemkihtide haudadest, on neil sageli tagaplaanil kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi RIIETUS Egiptuse rõivastus jaotatakse kolme perioodi. Vana riigi periood ( 2778- 2263 a eKr ) Mehed. Mehed kandsid piklikust riidetükist niudevööd või põlle. Riie mähiti ümber keha ja kinnitati vöökohalt paelaga nii, et üks riide ots rippus lahtiselt ees. Vaaraode rõivastuses arenes lahtine ots rikkalikult dekoreeritud kolmnurkseks põlleks. Õlgadel kanti lahtist katet või loomanahka. Naised. Naised kandsid õhukest kehale liibuvat särgitaolist rüüd, mis ulatus rinnast pahkluudeni. Seda hoidsid üleval üks või kaks õlapaela. Kleit oli kitsas ja võimaldas vaevu liikuda. Kõrgest soost naiste ja orjataride rõivastus oli peaaegu ühesugune, sotsiaalse kuuluvuse erinevuse määras ainult kasutatud riide kvaliteet. Kogu vaba elanikkond kandis taimsetest kiududest parukaid - need asendasid peakatteid ja kaitsesid päikesekiirte eest
varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti. Piduliku rõivastusega kanti rohkelt ehteid (hoburaudsõlgi, rinnanõelu, pronkskeesid, klaashelmeid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid). Vööl rippusid nuga ja nõelakoda. 13. 17. sajandist rohkem andmeid piduliku rõivastuse kohta. Algul ilmnesid peamised erinevused varasemast kaunistustes ja ehetes. Pronksspiraale asendasid tinast naastukesed e tinulised. Ilmusid täiesti uut laadi ehted: sõled, klaas- või hõbehelmestest keed paatrid, suured hõbehelmed krõllid. 14
kokkunööritud piha ja kõrgete kontsadega perfektne naine, kelle iga põllesats ja südamekujuline taskuke vihjas romantikale ja toonitas ahvatlevat liivakellafiguuri. Pärast halle sõja-aastaid sai Diori kaharaseelikuline new look õnnistuseks nii naistele kui ka meestele. Head tüdrukud kandsid naiselikumaid riideid, olulisim oli poole sääreni ulatuv kahar volditud, kroogitud seelik, volüümi lisas alusseelik. Habrast pihta toonitas vöö. Kanti ka särkpluuskleiti, mis mõjus puhta, süütu ja asjalikuna. Liivakellafiguuri saavutamisel võeti vahel appi pihakorsett.Tõelistel daamidel ei puudunud kindad, käevõrud, pärlid ega klõpsuga kõrvarõngad. Tüdrukud, kellele meeldis pahade poistega ringi käia, eristasid end nn. Peggy Sue’dest ehk headest tüdrukutest lühemate juuste, väikese kaelaseotava räti, liibuvate pluuside, kitsaste seelikute või kapripükste ja stilettodega Mehed :
Meie sajandi iluiseaalid. Tallinn: Varrak 7 Vabalt langeval särkkleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht. Esmakordselt ajaloos paljastati naiste jalad. Õhtukleidil jäeti katteta ka õlad ning selg. Kasutati läbipaistvat kangast ning vähe kaunistusi, mis tõi alastioleku ilme veelgi rohkem esile. Kleidile lisati pärlid, mis valgust peegeldades peokleidi särtsaka iseloomu hästi esile tõid (vt joonis 6). Vabal ajal kanti spordi- ja vabaajarõivaid. Kõige populaarsemad spordirõivad olid supeltrikoo ja tennisekostüüm (vt joonis 7). Suvel kanti kleite, mida hiljem ka varrukateta tehti7. Talvel aga plisseerituid seelikuid koos kardigani või mantliga (vt joonis 8). Riietusele lisati karvast detailidega mantleid ning salle. Joonis 6. (Vasakult) Chanel'i (1925), Molyneux'i (1925) ja Paquin'i (1927) disainitud peokleidid Allikas: http://glamourdaze.com/history-of-womens- fashion/1920-to-1929 (15.05.17)
1. Kleidid Naiste kleidid tegid läbi palju muudatusi alates Esimesele maailmasõjale eelnenud ajast, kuni Teise maailmasõjani. Suur roll selles oli just tingimustes, milles naised elama pidid. Samuti oli suureks mõjutajaks maailma tabanud majanduskriis 1930. aastatel. 1.1 Enne Esimest maailmasõda Esimese maailmasõja eelsel perioodil, ulatusid kleidid endiselt maani. Naised kandsid korsette, mis muutsid nende kehad liivakellade taoliseks. Moekas oli väike piht, suur rind ning varrukad, mis nägid välja nagu herilasepesad. Liivakellakuju muutus pärast 1897. aastat rohkem S-kujuliseks, mis oli moes 1897.-1908. aastani (Lisa 1). See muutus tuli pikematest korsettidest, mis toetasid selgroogu ja alakõhtu. Selle aja kleit oli suuresti mõjutatud Naisõiguslike liikumiste poolt, kus naised tahtsid olla meestega võrdsemad ning olla lubatud valimistel osaleda. Kujundati üha mugavamaid ja kergemaid kleite. Kergus tulenes ka materjalidest, mis muutusid rohkem naturaalseteks
valgest raske villase riide tükist, mida oli tülikas seljas kanda. Mugavam oli tuunika, mis koosnes kahest kokkuõmmeldud riidetükist ja kinnitati keskelt vööga. Tuunikat kandsid ka naised, nemad pidid lisaks kandma avalikes paikades Rooma matrooni rõivaeset stola´t, ilmekat mantlit, mis kattis nende keha üleni Toas kandsid roomlased kannata kingi (socci), õues nahast sandaale (soleae). Tänaval kanti jalas kinniseid nahkkingi (callei). Kes tuli Rooma lõbureisile, võis eirata ametlikku rõivastumistava ja olla riides nagu kõik reisijad: kanda lihtsat tuunikat, mis ulatus põlvedeni, ja selle peal kapuutsiga mantlit (paenula). Kui ilm oli soe, siis kaitsti end päikese eest laiaäärelise mütsiga Senaatorid kandsid Rooma kodaniku ametlikku rõivast toogat, mille serva oli kootud lai purpurivärviline vööt (laticlavium), jalas kandsid nad punaseid pükse (calceus senatorius)
Minu lemmik disainer on tema ning lõhnaõlide tootja samuti. Tema disain: Siin pildil on täna Paco Rabanne loomingut, kui ka teda ennast veidike. Ta asub vasakul. 4. MOOD 60.NENDATE ESIMESEL POOLEL 4.1 1960-1961. Domineeris sportlikrõivastus ja suureruuduga riietus.( mugav,soojapidav,kergesti kohandatav ilmale). Suure ruudulised rõivad ning villased, eelkõige olid moes mantlid..Moes oli nii laialõikeline mantel kui ka kehasse töödeldud mantelkostüüm. Kanti sest need oli varieeruvad garderoobis.Seelikutel oli sirge lõige,vöökoht volitud, tahetigi esile tuua vöökohta, pandi kas siis nahastvöö või õmmeldi seeliku materjalist kõva vöö,seelikul oli veel omapärane tasku kant ja moodsa asetusega nööbid.Noored kandsid sportlike seelikute ja pullooverite juurde värvilisi sukki. Sellel ajal domineerisid poolvarrikud ja erinevad kraed. Aksessuaare oli ka mitmeid näiteks kanti sõltuvalt seongust kübaravormi
Jõhvis ja Lisakus mäletati, et Soome saartelt on naised toonud niplispitsi, tasu makstud toiduainetes. Ka käiste kriipsutamisega pole kõik hästi hakkama saanud, rääkimata väljaõmblemisest. Igapäevased käised olid reeglina jämedamast riidest ja lihtsamad. Öeldi: "Väljaõmblus ei taha pesemist." Käiste all kantav särk oli Alutaguselgi eesti naiste särkide üldise tava järgi kokku õmmeldud peenemast linasest pihast ja jämedamast takusest riidest alasest, alesest. Puudusid varrukad ja õlalapid. Kaelaauk oli ovaalne avar, äärepalistusest läbipoetatud paelaga koomale tõmmatav. Seelikud tegid Alutagusel 19.saj. jooksul läbi õige rohkesti muudatusi. 18.sajandist tuntud kitsad seelikud - must villane ümbrik ja valge linane palapoolik olid kasutusel 19.saj. algulgi. Kui linane seelik värviti soomaakega mustaks, siis kutsuti seda piedu. Musta villase ümbriku alaäärt on mitmel viisil kaunistatud. Kõige tagasihoidlikum oli villastest lõngadest palmitsetud punane
sümboolne tähendus. Jutt pole sealjuures mitte majapidamistööde puhul ettepandavast määrdumise eest kaitsvast tööpõllest, vaid pidulikust, naise seisundit näitavast põllest. Mitmete pronksspiraalilustustega kaunistatud põllede jäänuseid on leitud Soomest ning vähemalt paikkonniti olid taolised põlled levinud ka Eestis. Põll, nagu seda tuntakse meie rahvarõivastes, levis siinmail alles 19. sajandil. Etnograafilisest materjalist teada olevaid vanemaid põllesid kanti mitte ees, vaid puusade peal ja taga, sageli mitu korraga või isegi pealistikku. Need olid eriti rohkesti kaunistatud ning kujutasid endist naise piduliku rõivastuse üht silmatorkavamat osa. Üsna üksmeelsed ollakse selles, varasemal ajal sai neiu põlle või põlled viljakasse ikka jõudmisel, mitte abiellumisel. Meeste rõivastus Meeste liikuvamale eluviisile vastavalt on meesterõivastuses olnud palju rahvusvaheliselt sarnaseid jooni, samas kui naised esindavad rohkem lokaalseid
tselluliit. Üks koledamaid sünnitisi oli kihilinemood, mis võeti omaks koos laiade särkkleitide smock´idega. Triooli talupojaseelik koos kohmaka meremehejaki-taolise rõivaesemega ning lontis saabastega olid kohutavalt tülikad kanda. Kümnendi lõpus tuli diskostiil, mille lemmikuteks olid atlass-siidist bokseršortsid ja kõrged kontsad, haaremipüksid ja leopardid, tibatillukese looriga Hollywoodi kübarad, ning nahk püksid, mida kanti kõrge kaelusega pitspluuside ja madalate kingadega. Kümnendi lõpuks olid liibuvad (läbipaistvad kui ka ihuvärvi) seksikad rõivad saanud võidu laia lohvaka stiili üle. PUNK sündis tänaval suhteliselt lühiajalise protesti- ja kultusemoena. Selle stiili juurde käisid provotseerivad T-särgid ja ämblikmehemustriga mohäärsviitrid. Kobakate saabaste, kettide ja neetidega nahkjakkide juurde käisid ainsa võimaliku
Tänapäeval etendavad moes juhtivat rolli naised ning nende rõivaid, kuid keskajal andsid tooni eelkõige mehed. Linnaelanikud armastasid ääretult kirjuid riideid, mille iga käis või säär pidi olema eri värvi. Samas oli igal värvil ka oma tähendus: Valge süütus, roheline lootuse ja armastuse tärkamine (samuti oli see ka inkvisitsiooni värv), kollane õnnelik armastus, sinine truudus, punane armulõõm ja võitlusvalmidus. Meelsasti kanti ka pealismantleid. Kitsaid pükse armastati õmmelda erkpunasest riidest. Nööpide asemel kasutati sidumispaelu, kinnitamisrihmu jms. Riided olid mitmesuguste kaunistustega, maani ulatuvad ja laiad. 6 Meeste kuubedel olid omapärased käised - need olid laiad, mõnikord puhvitud või siis varruka otstest laienevate varrukatega. Mehed kandsid pikki sukki ja põlvpükse. Kaasavõetud pudi-padi asjakesi kanti nahkkukrus, sest taskuid veel ei tuntud.
pühiti laudlinasse, midagi imelikku polnud ka selles, kui nina sinna nuusati. Sellel ajal kulus kangast riiete valmistamiseks mitu korda rohkem. Riided olid mitmesuguste kaunistustega, maani ulatuvad ja laiad. Meeste kuubedel olid omapärased käised; need olid laiad, mõnikord puhvitud või siis varruka otstest laienevate varrukatega. Mehed kandsid pikki sukki ja põlvpükse. Kaasavõetud pudi-padi asjakesi kanti nahkkukrus, sest taskuid veel ei tuntud. Mehed hakkasid kandma hästi pikkade ninadega kingasid. Kinga nina pikkus sõltus kandja jõukusest. Mõnel mehel olid kinganinad nii pikad, et neid kinnitati nöörikesega riiete külge, sest muidu oli võimatu kõndida. Tänavatel käidi kas paljajalu või puukingades. Linnaelu juhtis raad, turuplatsil asus raekoda, kus töötas ja tegutses raad. Nad otsustasid kõiki asju, mis puudutasid linna Elu varakeskajal
annaabi.ee 
