J. W. Goethe „Fausti“ ülesanded Teema – see, millest on teoses juttu, mille kohta teos käib/ elunähtuste ring, mis teoses käsitlemist leiab. Teema väljaselgitamiseks küsida, millest teos räägib. Teose probleem on mingi eluline ja üldine küsimus, mille teos tõstatab. Teose idee on see, mida teema kohta öeldakse või kuidas teemasse suhtutakse. Ideed aitab tuvastada, kui küsida, mida autor on tahtnud öelda. Sageli on ideed võimalik väljendada vanasõnaga. 1. Sõnasta „Fausti“ põhiteema, probleem ja idee. Faust müüb oma hinge kuradile maha, sest tahab tunda ülimat õnne. Selle saamiseks proovib ta kõike, mida inimene õnneks saab pidada – armastus, peod, raha, võim, kunst. 2. Milliseid alateemasid võib „Faustist“ veel välja tuua? (Vähemalt 5) a) Haridus - Faust õppis targaks kaua, kuid nüüd tunneb, et tal ei olegi reaalselt ne
Tähtsamad küsimused ja nende vastused 1.Millise lepingu sõlmivad Issand ja Mefistofeles? Issand jätab Fausti Mefistofelese meelevalda. Mefistofeles meelitab Fausti halvale teele, kus Faust oleks õnnelik. Jumal aga usub, et Faust ei lähe halvale teele. Kurat usub, et ta saab inimestest jagu, kuid Issand usub, et inimese mõistus läheb õigele teele, paneb vastu kõigile, mis meelitab. 2.Miks otsustab Faust oma elu lõpetada, miks ta seda siiski ei tee ? Faust tahtis oma elu lõpetada sellepärast, et ta arvas, et tema teadmised ei lähe kellelgile vaja, et ta õppis teadusi ilma asjata. Ta ei saanud elult seda, mida oli ihalnud. Alguses Faustil oli julgus oma elu lõpetada, kui ta mõtles ümber, sest selle juhul peaks ta kaduma tühjusesse ning selleks sammu teostamiseks peaks jätkuma jõudu. Ta tahtis juua mürki, kuid inglid peatasid ta oma lauluga. Kuuldes rõõmsat lauluhäält, mis oli tuttav juba noorusest, see pani teda mõtlema, et peaks ikka
Selle kuriteo eest satub ta vanglasse, kus ta lõpuks hulluks läheb. Selleks, et Fausti mõtteid kõrvale juhtida, viib Mefistoteles ta volbriöö pidustustele, kus nad kohtuvad kõikvõimalike imelike olenditega ja see süvendab veelgi Fausti meeleheidet. Hiljem külastab Faust vanglas Margaritat, kes on aga hullunud, ei tunne teda ära ja lükkab tagasi Fausti põgenemisplaani. Kui Margarita sureb, viivad inglid ta hinge taevasse. "Faust" – selle teose kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta, teose algvariant "Alg-Faust" valmis "tormi ja tungi" aastatel, täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832. Goethe kujutas uusaja Fausti kui teadmis-ja tunnetusjanulise inimesena selle esimeses osas. Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata
Johann Wolfgang von Goethe ,,Faust" 1.1. Teose algul on Faust väga rahulolematu. Teda painab elutüdimus. Ehkki ta oli elus väga palju õppinud ja teadis palju, ei osanud ta seda hinnata. Faustil oli tunne, et tal on siiski teadmistest puudu ning ta ei saa inimkonnale kasulik olla. Ta ütleb (I Osa ,,Öö"): ,,Mis, vaene togu, sain ma sest? Pole teragi targem endisest. Magistriks sain, doktoriks isegi, ja juba aastat kümme nii ma ninapidi ratastringi vean õpilasi, vaeseid hingi, ja näen, et midagi ei tea.", ,,Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva, et võiksin inimsoole teed näidata õigema, parema poole,". Ta otsib elu mõtet, maailma tuuma. Et selleni jõuda, on ta valmis pöörduma maagia poole. Fausti majanduslik seis on ka kehv. ,,Ka muuga hoobelda ei saa, puudub au ja toredus, maja ja maa. Kas on koerapõligi nõnda hale? Seepärast ma andun nüüd maagiale, et kuuleksin mõne vaimu käest maailma juhtivast imeväest, et enam tarkust kogu aja mul
sellegi poolest võtab faust koera kaasa. Mefistofeles paljastab ennast ja nad sõlmivad faustiga lepingu. Kuna faust ei tunne maiseid rõõme, siis Mefistofeles ütleb talle, et kui ta neid siiski nautima peaks hakkama ja enam surra ei taha siis võib Mefistofeles fausti endaga põrgusse võtta ja faust peaks teda seal teenima, maa peal teenib aga Mefistofeles fausti. faust lõpetab oma elu siis kui lausub: Oh ilus hetk, oh viibi veel. faust on veendunud, et see pole tema jaoks raske... Goethe Faust faust on inimesena tavapäraselt erinev . Teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Samal ajal kui väga suur inimesi elab oma elu ära, ise mõtlemata oma elu põhjuste ja eesmärgi üle, oli seefausti põhiline probleem
Faust J. W. Goethe Tegelased: Peategelaseks raamatus ,,Faust" on nimitegelane Faust. Faust on haritud, palju õppinud doktor, kes on aga tüdinud elust, nägemata oma teadmistel, ja ka elul, enam mõtet. Ta oskab manada vaime ja tunneb erinevaid nippe, muuhulgas suudab ta ka Kuradit vangistada. Ta haaras kohe kinni pakkumisest minna reisile, et leida elu mõte. Faust oli valmis end tapma, kuid siis meenus talle tema nooruspõlv. Fausti huvitavb üldpilt, mitte detailid
Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Tahab endalt elu võtta mürki võttes, kuid mõtleb otsustaval hetkel ümber, kuuldes laulu noorpõlvest. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Mefistofeles arvab, et Faust pöördub kurjuse teele. Issand on aga temast hoopis teistsugusel arvamusel, tema arvates Faust valib lõpuks ikka õige tee. Issand ja Mefistofeles sõlmivad kihlveo. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette. Faust ja Wagner istuvad kivipeal, kui neile läheneb musta värvi puudel. Faust võtab puudli endaga koju kaasa, tuleb välja, et see polnud koer vaid Mefistofeles. Faust ja Mefistofeles sõlmivad lepigu. Selle lepingu sisu on järgmine: Maa peal teenib kurat Fausti, põrgus aga Faust kurad
,,Faust" Johann Wolfgang von Goethe 1.1 Teose algul vaevavad Fausti mitmed probleemid. Elu jooksul oli ta omandanud filosoofia-, arsti- ja õigusteaduse, kuid olenemata sellest, ei suutnud ta leida hingerahu. Faustile tundus, et kuigi ta on nii palju omandanud, poleks ta justkui üldse targemaks saanud. Teoses avaldub see nii: ,,Magistriks sain, doktoriks isegi ja aastat kümme järjesti ma siia-sinna, ratastringi vean ninapidi vaeseid hingi ja näen, et midagi ei tea."
Kõik kommentaarid