Faust (7)

5 VÄGA HEA

„ Faust “
Johann Wolfgang von Goethe

Teose algul vaevavad Fausti mitmed probleemid. Elu jooksul oli ta omandanud filosoofia-, arsti- ja õigusteaduse, kuid olenemata sellest, ei suutnud ta leida hingerahu. Faustile tundus, et kuigi ta on nii palju omandanud, poleks ta justkui üldse targemaks saanud. Teoses avaldub see nii: „Magistriks sain, doktoriks isegi ja aastat kümme järjesti ma siia-sinna, ratastringi vean ninapidi vaeseid hingi ja näen, et midagi ei tea.“ („Ilukirjandus ja kunst “ Tallinn 1946; lehekülg 22). Lisaks sellele probleemile ei anna talle rahu ka teadmine, et on kogu oma elu pühendanud õpingutele ja lõbutsemiseks pole üldse aega jätnud. Sellest probleemist kasvab välja juba ka järgmine probleem. Faustile ei andnud hingerahu see, et tal polnud naissooga kunagi olnud intiimset ja lähedast kontakti. Ta janunes armastuse järgi, kuid ei suutnud seda kusagilt leida. Nooruses ei pööranud ta sellele tähelepanu, kuid vanemaks saades avastas, et võib olla liiga hilja. Tema probleemid ja mured annavadki põhjuse moodustada leping Mefistofelesega, teoses avaldub see nii: „ Liig vana olen mängudeks, liig noor, et olla soovideta!“ („Ilukirjandus ja kunst“ Tallinn 1946; lehekülg 70). Sellest lausest saab teada, et Faust tunneb, et miski on tema elus puudu ja kuigi mängudeks ja lõbustusteks võib liiga hilja olla, siis soovidest pole ta kunagi loobunud.

Faust ja Wagner olid teadlastena väga erinevad. Faust oli saavutanud oma elus kõik, mida saavutada andis, kuid ta ei suutnud siiski leida hingerahu. Ta õppis erinevaid teadusi, kuid ei teadnud, mida ta ise oma elult tahtis. Wagneril see-eest olid aga eesmärgid paika pandud, ta tahtis saada samasuguseks teadlaseks nagu Faust. Kuigi ta püüdles samasuguse heakskiiduni, ei olnud tal sooja ega külma laulust, mängust ja lärmist. Teoses avaldub see nii: „Laul, lärm ja mäng, sest paljast aimust mu südamesse asub äng. Hull möll, kui aetud kurjast ja vaimust , on nende keeles: rõõm ja mäng.“ („Ilukirjandus ja kunst“ Tallinn 1946; lehekülg 45). Samuti on nende erinevuseks see, et Faust ei suutnud leida hingerahu, kuid Wagner vaatas kõigele ratsionaalse inimese pilguga. Teoses on Fausti hingerahu esiletoodud niimoodi: „ Kaks hinge, ah, mu rinnas asuvad ja kahele on kitsas ainus ase. Üks iga kiuga klammerdudes peab mind armurõõmus, mulla maises süles, ja teine põrmust võimsa väega veab mind igaviku aasadele üles.“ („Ilukirjandus ja kunst“ Tallinn 1946; lehekülg 51). Siit järeldub, et Fausti hing oli justkui kaheks jaotatud ja ta ei suutnud leida rahu. Fausti hingerahu puudumine avaldub ka selles, et kui puudel neid jälitas, siis Faustile tundus, et koer teeb nende ümber nõiaringe, kuid Wagner pidas teda tavaliseks koeraks, kes neil niisama järel käib. Võrreldes Faustiga leppis Wagner vähemaga, ta ei püüelnud kõigi maailma teaduste poole ja arvatavasti seepärast oli ta enda ja oma eluga rahul, samas kui Faust tundis, et ta ei ole siiski midagi õppinud ja, et miski on tema elust siiski puudu.

Faust tahab endalt elu võtta, sest ta ei leia enam mõtteid elamiseks. Elu tundub tema jaoks nii sünge, töötuba lausa hauana. Tema surmaidee avaldub teoses hästi: „ Täis hirmu virgun unest valvele: ma tahaks kibedasti nutta, et ees on jälle päev, kes kurt mu palvele, kõik, kõik mu soovid maha tallab, mutta.../--/ Ja kuigi võim ja vägi jumalal on hinge põhjani mind vapustada, ta täidab mind, mu jõud on teada tal, kuid ikka ilm käib tuimalt oma rada. Nii nagu koormat kannan olemist ma surma ihates ja elu vihates.“ („Ilukirjandus ja kunst“ Tallinn 1946; lehekülg 70-71). Sellega annab Faust selgelt mõista, et ta soovib maapealsest elust lahkuda.
Faust loobub surmamõttest, sest kuuleb tuttavat laulu, mis tuletab talle meelde rõõmsa ja helge lapsepõlve. Temas tärkavad uued mõtted ning õnnelikud mälestused ja ta otsustab edasi elada.

Faust kahtleb alguses, et kas peaks lepingu sõlmima või mitte. Ta teadis, et kurat tahab midagi vastutasuks, sest ta on selline egoist ja ilma kasuta ta midagi ette ei võta. Sellegipoolest nõustub ta Mefistofelese kihlveoga, kus Faust peab teda pärast teenima põrgus. Lepingu üheks osaks on aga selle kinnitamine verega, millega Faust ei taha nõustuda, küsides, et kas Mefistofelesele ei piisa ausa mehe sõnast, kuid lõpuks muudab meelt ja kinnitab lepingu oma verega. Faust ja Mefistofeles käivad koos pika teekonna. Alustuseks tutvustab kurat talle lõbusat kõrtsielu Auerbachi keldris Leipzigis, kus nad liitusid joomase seltskonnaga. Sellest tüdines Faust peagi ja nad liikusid edasi nõiakööki. Kuigi Faust vihkas nõiakunsti, jõi ta seal elliksiiri, mis muutis ta 30 aastaseks. Varsti kohtas ta oma teekonnal Margaretat, kes talle koheselt meeldima hakkas ja Faust palus Mefistofelesel korraldada nende kohtumise. See juhtuski ja Faust armus tüdrukusse, mis kuradile üldse ei meeldinud, sest armastus on nii püha tunne ja sellest ei ole ükski kuri jõud võimsam. Fausti teekond jätkus, mille jooksul sai ta tunda ka armastuse valusamat poolt, nimelt selle kaotamist. Pärast Valpurgiöö kummalisi juhtumeid, mis sisendasid Faustile veelgi enam meeleheidet, püüab ta veel viimast korda oma armsamat vanglast päästa, kuid Margareta ei lähe temaga kaasa ja ta hukatakse. Kogu teekond on Fausti karakterile väga oluline. Ta kogeb uusi elamusi ja tundeid, kuid lõpuks jõuab järeldusele, et mitte kellelgi pole vastuseid tema küsimustele.

Faust ja Margareta olid väga erinevad karakterid. Margareta oli noor ja naiivne tütarlaps, kelle elu polnud küll lihtne olnud, kuid kes püüdis pakkuda oma emale ja õele parimat . Ta tegi tööd iga päev ja uskus siiralt, et jumal aitab teda ja ja tema peret. See-eest Faust oli aga elukogenud mees, kellel olid pooleli otsingud oma küsimustele. Mees ei uskunud jumalat, ta arvas , et too oli tema hüljanud ja sellepärast sõlmiski lepingu kuradiga . Nende suhtel poleks olnud perspektiivi, sest neil olid täiesti erinevad maailmavaated ja uskumused. Margareta oli tavaline naine, kes tahtis luua oma pere ja elada rahulikult , õnnelikult. Faustil polnud aga midagi sellist plaanis ja seepärast poleks olnud neil tulevikku. Margaretast poleks saanud Faustile otsingutes kaaslast , sest esiteks ta poleks iial läinud kaasa mehega, kes sõlmis lepingu kuradiga (oma siirast usust jumala vastu) ja teiseks Margaretale poleks sobinud pikad ja kurnavad otsingud. Ta oli täiesti teistsugune kui Faust ja seepärast poleks nende suhe toiminud .

3.1 Margareta oli vaene, naiivne, süütu ja rikkumata tütarlaps, kelle elule olid seatud mitmed takistused. Ta oli heatahtlik ja siiras, kuid ta polnud enesekindel . Kui Mefistofeles Margaretat peeneks naiseks pidas, siis tüdruk vastas: „Oh, härra ärgu mind meelitagu! Ma olen lihtne, vaene neid. Need ehted pole minu jagu.“ Sellega ta justkui ütles, et ta ei vääriks neid ehteid , ta poleks küllalt hea nende jaoks. Samuti avaldub tüdruku puuduv enesekindlus siis, kui Faust Margareta kätt suudleb. Tüdruk ütleb: „Ah, jätke! Kuis küll võite suudelda mu kätt. See on nii labane ja kole.“
Margareta oli ka väga õrn, ta kartis saada haiget ja armuda: „Ma arvan, et armuda üldse ei maksaks. Sest armsamast ilma jääda ei jaksaks.“ Tüdruk oli juba palju kannatanud (oma pere ja vaesuse tõttu) ja ta ei oleks ilmselt rohkem talunud.
3.2 Margaretal puudus õige perekond. Ta isa suri, kui tüdruk oli väike. Samuti suri väikene õde, keda Margareta väga armastas. Muidugi eksisteeris veel ka Margareta vend, kuid teda polnud kunagi perekonnale toeks . Tüdruku ema oli väga karm ja kasvatas oma lapsi usklikus vaimus . Margareta ei võinud kusagil lõbutseda ja pidi kogu aeg tööd tegema ja emaga koos olema.
Nende omavahelised suhted olid üsnagi halvad. Vend hooples Margareta voorusega ja muud ta teose jooksul korda ei saatnudki (läks küll kahevõitlusesse Faustiga, kuid seda põhjusel, et too olevat rüvetanud tema õe maitse. Lühidalt öeldes ei olnud Margareta vennal enam millegagi hoobelda ja teiste silmis eriline näida). Ema oli kohutavalt karm ning usklik ja isa roll peres põhimõtteliselt puudus. Kokkuvõttes võib öelda, et Margareta ei saanud pöörduda oma muredega ema või kellegi teise poole, sest ta ei tahtnud teisi oma probleemidega kurnata ning terve pere toetus hoopis tema peale, sest tema pidi tööd tegema ja pere ülal pidama . Taoline elu on aga iseenesestmõistetavalt liiga raske noore tüdruku jaoks ja seejuures ongi imekspandav, kuidas tüdruku siiras usk jumalasse säilis ja kuidas ta üritas ka Fausti uuesti jumalasse uskuma panna.

Margaretat võib süüdistada oma lapse tapmises, kuid mis puutub tema ema surma, siis see on mitmeti vaadeldav. Ta tappis oma ema kogemata , andes talle liiga palju unerohtu. Samas suur kogus oli tingitud üldse sellest, et ta saaks Faustiga rahulikult aega veeta, mis oli suhteliselt halb tegu. Selle mõtte panid talle pähe aga Faust ja Mefistofeles ning nemad olid ka need, kes unerohu üldse tüdruku kätte andsid. Lapse uputamine oli tingitud tüdruku raskest elust ja sel ajal valitsevast madalseisust, kuid teise inimese tapmine , kui ise tema eest ei suudeta hoolitseda, on äärmiselt egoistlik tegu. Ta oleks võinud sünnitada lapse ja seejärel viia ta kiriku ukse ette või jätta kusagile inimestele nähtavasse kohta, kuid selle asemel otsustas ta oma lapse hüljata ja tappa. Arusaadavalt tegi ta seda kurbusehoos, kuid see ei õigusta teda teise inimese elu võtmise eest.

Margaretat oli kasvatatud sügavas usklikus vaimus ja ta poleks suutnud elada sellise süütundega. Ta pidas end oma tegude eest vastutavaks ja teadis, et väärib surma. Põgenedes oleks tüdruk kogu aeg kartnud, et ta leitakse üles. Ta oleks pidanud kerjama ja elama valelikku elu, sellist ta aga elada poleks suutnud. Taolised mõtted kajastuvad siin: „Miks pageda? Nad leiavad mu siiski. Kui hale , kui kodutult kerjama pead ja pealegi süüdi end tead. Sa eksid ja kuskile pole end peita , kust siiski sind üles ei leita.“ („Ilukirjandus ja kunst“ Tallinn 1946; lehekülg 243).

Fausti ja Margareta loo lahendus oli äärmiselt traagiline. Kahe armastatu lahkukiskumine on sama valus , kui emalt lapse varastamine. Goethe on väga hästi suutnud lugejale edasi anda selle situatsiooni miljöö ja traagilisuse. Samas arvan, et autor andis esimesele osale väga hea lõpu. Kui väga ma poleks ka soovinud armastajate põgenemist ja kokkusaamist, poleks kumbki neist sellise lahenduse puhul võitnud, nad oleks olnud õnnetud, mis sest, et üksteist armastasid. Mõnikord jääb armastusest väheks ja Fausti ning Margareta lugu on ehtsaks näiteks. Nende eluteed olid niivõrd erinevad ja tulevikumõtted täiesti vastandlikud. Nende armastusel poleks ilmselt õnnelikku lõppu olnud.

Mefistofeles on teose üks kõike keerulisemaid, vastuolulisemaid ja huvitavamaid tegelasi. Ta oli väga enesekindel ja nutikas ning talle meeldis end proovile panna. Ta vedas jumalaga kihla, sest talle ei mahtunud pähe, et kellelegi (mõeldes siin all jumalat) võiks olla niivõrd suur võim, millega saab kontrollida inimesi.
Mefistotelese nutikust tõestab see, kuidas ta ilmus puudlina Fausti ellu. Iga kord kui Faust piiblit luges , hakkas koer haukuma viidates oma ebausule selle suhtes. Talle meeldis näidata oma võimeid ja sellega teisi imestama panna (näiteks keldris Leipzigis, kus ta võlus kõigile erinevaid jooke ja narris nendega neid). Meistofeles oli ka humoorikas , näiteks teose alguses ta ütleb: „Aeg-ajal vanameest näen meeleldi ja püüan, et me vahekord võiks kesta. See temast kena on, et kuratki ta ees võib inimlikult juttu vesta.“ Sellega tõestab kurat ka oma inimlikkust. Ta vihkas kõike maapealset ja pidas seda kasutuks, see-eest tema allmaailm oli kõige tähtsam. Irooniline on see, kuidas Mefistofeles üritab hävitada kõike maapealset, kuid see ei õnnestu tal kuidagi ning kui väga ta ka ei püüaks, siis Fausti hinge ta endale ei saa. Samas oli irooniline ka see, et kuigi Mefistofeles oli kurat ja kõige kurja esindaja, siis tema tegude kaudu said Margareta ja Faust siiski lunastuse ja läksid taevasse .

Mefistofelese eesmärk on saada endale Fausti hing. Teose alguses vedasid Mefistofeles ja jumal mehe hinge peale kihla, mõlemad olid kindlad, et võidavad, kuid ainult ühel oli siiski õigus – jumalal. Mefistofeles arvas, et inimese hing on kerge saak rahuldades kõik tema soovid. Seepärast asuski kurat Faustile tutvustama kõiki mõnusid ja lõbustusi, kuid kui väga ta ka ei püüdnud, jumala ta vastu ei saanud ja kaotas kihlveo.

Mefistofelesele ei meeldinud Fausti ja Margareta armumine lihtsal põhjusel – armastus on tugevam tema võimust. Kurat kartis, et naine võib Fausti uuesti jumalasse uskuma panna, kuid see oleks nurjanud kõik Mefistofelese plaanid. Samuti kartis ta, et Margareta võib muuta Fausti meelt, et mees oleks katkestanud lepingu ja pühendunud armastusele ja elule koos Margaretaga, kuid Mefistofelese õnneks seda ei juhtunud.

J. W. Goethe ’’Fausti’’ võib kindlasti pidada väärtkirjanduseks. Lisaks sellele, et raamat on meistriteos, kajastab see ka Goethe aegset ühiskonda. Teoses on Fausti põhiliseks omaduseks püsiv rahulolematus , mis sellal iseloomustas inimsoo ühiskondlikku arengut ja esines eriti tormiliselt vana, feodaalse korra vahetamisel uute ühiskonnavormidega. Teos kajastab sellal valitsevat ühiskonda, inimesi ning nende põhimõtteid, mis on tänapäeval väga oluliseks väärtkirjanduseks.

.DOC Laadi alla originaalfail 5 lk · .doc · 287 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-03-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti

287 laadimist Kokku alla laetud

7 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

xesithy Õppematerjali autor

Kokkuvõte raamatust.

wagner margareta faust karakter mefistofeles johann wolfgang von goethe

Sarnased õppematerjalid

docx

J. W. Goethe „Fausti“ ülesanded

käsitlemist leiab. Teema väljaselgitamiseks küsida, millest teos räägib. Teose probleem on mingi eluline ja üldine küsimus, mille teos tõstatab. Teose idee on see, mida teema kohta öeldakse või kuidas teemasse suhtutakse. Ideed aitab tuvastada, kui küsida, mida autor on tahtnud öelda. Sageli on ideed võimalik väljendada vanasõnaga. 1. Sõnasta „Fausti“ põhiteema, probleem ja idee. Faust müüb oma hinge kuradile maha, sest tahab tunda ülimat õnne. Selle saamiseks proovib ta kõike, mida inimene õnneks saab pidada – armastus, peod, raha, võim, kunst. 2. Milliseid alateemasid võib „Faustist“ veel välja tuua? (Vähemalt 5) a) Haridus - Faust õppis targaks kaua, kuid nüüd tunneb, et tal ei olegi reaalselt neid teadmisi vaja.

Kirjandus

docx

Goethe “Faust”

kavatseb, kuid korda saadab head."; ,,Ma olen kõike eitav vaim. Kõik see, mis sünnib iga tund, on otsast peale äpardund ja väärt, et jälle saada olematuks. Seepärast on mu eluring kõik, mida hüüab paheks, patuks ja hävituseks inimhing." Inimesed on Jumalast loodud ja ei ole võimalik neid viia sellisele eksiteele. Nad kõik taipavad, et on olemas ainult üks õige tee. Mefistofeles arvab, et Fausti eksirännakud on tingitud kurjusest. Ta ei taipa, et Faust on otsingul ja sellel teel võib teha vigu, aga need viivad õigele teele veelgi lähemale. 2. Kurjust võib nimetada edasiviivaks jõuks, sest koos headusega tekib konflikt, mille järel tekib areng. Ainult headusega tekiks stagnatsioon. Hea ja halva piiri tunnetus sõltub liiga palju subjektiivsest arvamusest. Näiteks ajal, kui vaheldub üdini hea ja üdini halb, nähakse olukorda kokkuvõttes halvana.

Kirjandus

docx

Goethe "Fausti" analüüs

Johann Wolfgang von Goethe ,,Faust" 1.1. Teose algul on Faust väga rahulolematu. Teda painab elutüdimus. Ehkki ta oli elus väga palju õppinud ja teadis palju, ei osanud ta seda hinnata. Faustil oli tunne, et tal on siiski teadmistest puudu ning ta ei saa inimkonnale kasulik olla. Ta ütleb (I Osa ,,Öö"): ,,Mis, vaene togu, sain ma sest? Pole teragi targem endisest. Magistriks sain, doktoriks isegi, ja juba aastat kümme nii ma ninapidi ratastringi vean õpilasi, vaeseid hingi, ja näen, et midagi ei tea

Kirjandus

docx

Johann Wolfgang Goethe "Faust" kokkuvõte

Tähtsamad küsimused ja nende vastused 1.Millise lepingu sõlmivad Issand ja Mefistofeles? Issand jätab Fausti Mefistofelese meelevalda. Mefistofeles meelitab Fausti halvale teele, kus Faust oleks õnnelik. Jumal aga usub, et Faust ei lähe halvale teele. Kurat usub, et ta saab inimestest jagu, kuid Issand usub, et inimese mõistus läheb õigele teele, paneb vastu kõigile, mis meelitab. 2.Miks otsustab Faust oma elu lõpetada, miks ta seda siiski ei tee ? Faust tahtis oma elu lõpetada sellepärast, et ta arvas, et tema teadmised ei lähe kellelgile vaja, et ta õppis teadusi ilma asjata. Ta ei saanud elult seda, mida oli ihalnud. Alguses Faustil oli julgus oma elu lõpetada, kui ta mõtles ümber, sest selle juhul peaks ta kaduma tühjusesse ning selleks sammu teostamiseks peaks jätkuma jõudu. Ta tahtis juua mürki, kuid inglid peatasid ta oma lauluga. Kuuldes rõõmsat lauluhäält, mis oli

Kirjandus

doc

Goethe raamatu

Kõik on loodud õigesti. 1. Maailm on kentsakas 2. Maailm on loodud valesti. 3. Inimesest saab kurjus võitu Kihlvedu Fausti hinge üle. Esimene osa ÖÖ 1. Millisena kohtame Fausti? Millega ta tegeleb? Faust on kõike õppinud: filosoofiat, arstiteadust, õigusteadust ja teoloogiat. Ta tunneb, et see ei ole teda kuhugi edasi viinud. Ta on rahutu, üritab leida kedagi enda sarnast, otsib kaaslast. ,,Mis, vaene tobu, sain ma sest? Pole teragi targem endisest." ,,Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva, et võiksin inimsoole teed näidata õigema, parema poole." 2. Kes on Wagner? Wagner on Fausti endine õpilane, tema tegi aktiivselt teadust. 3. Mille poolest Wagner ja Faust vastandusid?

Kirjandus

doc

Faust 1. osa kokkuvõte

nad luuletajat looma näidendit, mis tooks teatrisse võimalikult palju rahvast. Ilmselt ongi kõik edasine raamatus sellesama luuletaja looming. Järgneb proloog taevas, kus Issandat külastab Mefistofeles - Saatan. Mefistofeles kurdab, et inimeste põli maa peal on nii vilets, et isegi kurat neid enam kiusata ei taha ja nõnda sõlmivad Issand ja Mefistofeles kihlveo, kumma radadele jääb kõndima doktor Faust, kas Mefistofeles suudab Fausti õigelt teelt kõrvale juhtida või mitte. Issand annab Mefistofelesele kõiges vabad käed. Faust on väga haritud, kuid otsib rahutult elu tuuma, suurimat tõde. Ta vaevleb depressioonis, ei suuda tunda lõbu ja rõõmu mitte millestki, mis talle maa peal pakutakse - kõik on tema jaoks igav, madal, sisutu. Kui Faust ja tema abiline Wagner ülestõusmispühade puhul linna vahel jalutavad, ilmub Fausti juurde puudel, kelle mees haletsusest endaga koju viib

Kirjandus

docx

Faust 1.osa lugemiskontroll, küsimused

ta isalt mitmekülgse hariduse. Ta õppis Strasbourgis õigusteadust. Oli abielus ja 1 lapse isa. Alustas kirjanduslikku tegevust luulete ja näidentite kirjutamisega, peale selle ka ballaadid ja draamadega. ''Faust 1/2 '' , ''Hingesugulased'' , ''Egmont'' . 2.Milline on tragöödia ''Faust'' ülesehitus? 3.Nimeta 4 näidendi tegelast. Iseloomusta neid lühidalt. Faust- doktor, tugeva iseloomuga Margarete -naiivne, vaene naine kellesse Faust armus, tänu kellele sai Faust taevasse Mefeistofeles - kurat ,kes ei pidanud teistest lugu ja tahtis Fausti hinge põrgusse viia Jumal- heatahtlik 4.Millise kokkuleppe sõlmivad Jumal ja Mefeistofeles ? Nad sõlmivad kihlveo , et Mefeistofeles ei suuda Fausti hinge õigelt teelt eksitada. 5.Millised mõttet vaevavad Fausti tema töötoas näideni algul? Faust tahtis oma elu lõpetada sellepärast, et ta arvas, et tema teadmised ei lähe kellelgile vaja, et ta õppis teadusi ilma asjata

Kirjandus

doc

Kokkuvõtlik töö faustist hindele 4

,,Faust" Teadlasena on Faust uurinud sõnu ja mõtteid, kuid pole leidnud jõudu ega suutnud taibata, kus ja kuidas tuleks neid kasulikult rakendada. Seetõttu on aastate pikkune töö olnud vaid skolastika, mis ta meeleheitele viib. Samasugust rahulolematust on Goethe tundnud, ta tõdeb: ,, Ka mina olen ekselnud igasuguste teaduste valdkonnas ja aru saanud nende tühisusest." Pühendus: Teos on pühendatud kaugetele aegadele ja vanadele sõpradele.

Kirjandus

Rohkem sarnaseid