Faust (13)

Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Tahab endalt elu võtta – mürki võttes, kuid mõtleb otsustaval hetkel ümber, kuuldes laulu noorpõlvest.
Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Mefistofeles arvab , et Faust pöördub kurjuse teele. Issand on aga temast hoopis teistsugusel arvamusel, tema arvates Faust valib lõpuks ikka õige tee. Issand ja Mefistofeles sõlmivad kihlveo.
Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette. Faust ja Wagner istuvad kivipeal, kui neile läheneb musta värvi puudel. Faust võtab puudli endaga koju kaasa, tuleb välja, et see polnud koer vaid Mefistofeles. Faust ja Mefistofeles sõlmivad lepigu. Selle lepingu sisu on järgmine: Maa peal teenib kurat Fausti, põrgus aga Faust kuradit. Kui Faust kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima, võidab selle kihlveo Mefistofeles. (Kui Faust ütleb: Kui iial hüüan rõõmu sunnil:
«Oh ilus hetk, oh viibi veel!» -
siis ahelda mind samal tunnil,
siis olgu lõpp mu maisel teel.),siis ta sureb .
Nagu saatanale kombeks on, siis see leping kinnitati veretilgaga.
Mefistoteles ei saanud Fausti juurest lahkuda, sest Fausti ukse juurde oli joonistatud pentagramm. Pentagrammi üks nurk ei olnud kinnine – koer võis sealt sisse tulla, aga Kurat mitte.
Seob kuradeid ja kolle tava,
et minna tuleb tuldud teed.
Nii olengi nüüd sinu võrgus.
Ja kuna tegu oli ikkagi kihlveoga, siis ei saanud Mefistofeles alla anda ja Fausti juurest lahkuda, kuna siis oleks ta kaotaja. Mefistofelesele meeldis inimeste keskel tegelikult ja kui ta võidab kihlveo siis saaks ta maitsta triumfi. Ma arvan, et Mesistofoles lausa janunes väljakutsete peale ja sellepärast ta jäigi Fausti juurde.
Kurat sai sisse tulla, kui teda kolm korda sisse kutsuti.
Alustatakse retkega lõbusate tudengite joomaseltskonda, mis lõppeb kaklusega. Kaklus toimub Mefistofelese ja tudengite vahel. Faustile endale ei meeldi joomapeod vms, kuid suhtus rahvasse hästi.
Nõiaköögis, kuhu Faust ja Mefistofeles varsti lähevad, laseb Mefistofeles nõial Faustile anda võlujooki, mis noorendaks teda ligi kolmekümne aasta võrra. Faust näeb nõiapeeglist vana, kuid ilusat naist. See oli trooja Helena.
Sellele järgnevalt kohtub Faust noore tütarlapse, Margaritaga, ning mõlemad armuvad teineteisse. Faust tahab teda saata, kuid Margarita ütleb et saab iseenda saatmisega hakkama. Hiljem mõtleb küll, et kes oli see julge mees, kes söandas niimoodi küsida jne. Mefistofeles ja Faust läksid Margarita tuppa ja jätsid sinna Mefistofelese poolt hangitud ehtekarbi (Margarita kappi ). Margarita leiab selle, arvas et see on ta emale jäetud, annab emale, ema ütleb et see võõras, küsib preestrilt, et mis ta sellega tegema peaks (võõras ikkagi, pole aus endale jätta. Ema oli tugev kristlane ) Peagi jätab Faust uue ehtekarbi, selle tahab Margarita endale jätta, varjab ema eest, et too jälle preestrile ei jätaks. Margarita tahab teada, kes need ehted tõi.
Mefistofeles organiseerib Margarita ja Fausti vahel kohtumise. Nad lähevad aiamajakesse. Seal nad suudlevad.
Nad saavad veel kokku. Margarita tahab Faustiga rohkem koos olla. Saab Mefistofeleselt unerohu, mis peaks ema sügavasse unne panama , paneb kogemata liiga palju, ema sureb.
Faust kohtub Margareta venna Valentiniga, kes süüdistab Fausti oma süütu kristliku õe ära rikkumises, nad lähevad kaklema, ning kakluse käigus Faust tapab Valentini. Faust ei jäänud sinna oma tegedele vastust andma, vaid kuulas Mefistofelese nõuannet ja läks minema.
Volbriööl, kui Faust ja Mefistofeles lõbutsevad, pannakse Margarita vangikongi. (Margarita tappis oma tütre ära). Kui Faust sellest teada saab, läheb ta Mefistofelesega vangikongi, ja tahavad teda välja pasta . Margarita on hullunud, ei tunne Fausti ära, kuid kui tunneb, siis ütleb et ta ei saa lahkuda, sest ta väärib seda, olles tapnud oma tütre ja oma ema. Margarita mõistetakse surma.Margarita sureb, päästavad tema hinge inglid ja ta läheb taevasse . Faust ja Mefistofeles lahkuvad. Mägedes on toimumas suur Volbriöö tähistamine. Seal on erisugused nõiad ja sellel ööl võib kõike juhtuda. Mefistoteles viis Fausti sellepärast mägedess, et ta Margareta unustaks. Seal mägedes oli ka üks kaunitar . Faust rääkis kaunitarile enda unest, et ta nägi kena õunapuud, kus punased õunad kasvasid. Kaunitar ei jäänud vastust võlgu ja üritas Fausti ära meelitada, öeldes, et just tema aias kasvab selline õunapuu. Korraga keset pidu märkab aga Faust midagi, mis talle piina valmistab ning sunnib teda lõpuks peolt lahkuma :
Seal eemal udu kiigub.
Kas näed seal üksinda üht kurba , kaunist last?
Ta pikkamööda paigast teise liigub,
Kui kammitsas – nii raske on ta ast.
Tõepoolest, kui ta seal nii käib,
mu kalli Grete moodi näib!
Teine osa
Teises osa antiikmüüdi Helena stseenis leiab Faust elu ideelise ja reaalsuse ühtsuse. Euphorioni, Fausti ja Helena poja traagiline Ikarose lend lõpetab järsult selle ajatu idülli – igatsus – momendi reaalsuse. Faust tagasisõit maa peale ja sõjakäik valekeisri vastu toovad võimaluse tegutsemiseks üldsuse huvides: merepõhjast saagu viljakandev maa vabale rahvale. Ideelisele teole ebakõlaks on Fausti tahe omada Philemoni ja Baucise maalappi – tõrkuvad vanakesed hukkuvad leekivas onnis . Päris süü langeb muidugi Mefistofelesele, kuid Fausti needmises on kindel alatoon ülikvõimu kaheteralisuses. Tuleb Mure ja hingab Fausti pimedaks. Maakuivatustöö aina kulgeb edasi, saavutusi ette nautides tunnistab Faust selle ülimaks silmapilguks ja sureb. Hingemüümise lepingu alusel vaieldav olukord Fausti surematu hinge edasisest kuuluvusest leiab lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri. Seega on elutunnetus siin määrav ning just see elutunnetuse sügavus ja intensiivsus toob Fausti kõigist allegooriatest elusana läbi.
Teose teises osas, kus enamus tegevusest toimub keisri õukonnas ja antiikajastul, on Goethe Fausti kujutanud oma õnne otsingutel ja kes hakkab tööle inimkonna heaks. Faust teenib keisrit teda sõjas aidates, sõda küll võidetakse, aga seda ainult tänu Mefistofelese abile. Peale sõda, kui Faust on juba raugaeas, soovib Mefistofeles Fausti surma ning nii juhtubki. Kui Mefistofeles jääb ikkagi kaotajaks, sest inglid viivad Fausti hinge endaga kaasa, sest armastus suutis võita. Teavas ootas Fausti juba ümbersündinud Margareta, kes soovis näha oma armastatut samuti ümbersündinuna.
Kolmas osa
Spartas kuingas Menelaose lossi ees. Tuleb Helena, koos temaga Trooja
naisvangide koor Panthalise juhtimisel. Helena vajub meelemärkusetult koori käte vahele. Ta toibub ja seisab jälle lava keskel. Phorkyas ütles, et käskija määras Helena ohvriks. Ta püüab Helenat päästa. Lossi siseõu. Faust noomib tornivahti. Parasjagu kui Faust ja Helena räägivad, tuleb kiiruga Phorkyas teatega, et Menelaos tuleb oma väega. Koopast kõlab võluv, meloodiline pillimäng. Helen kallistab Fausti. Ta keha kaob, Faustile jäävad pihku riided ja loor . Phorkyas käsib Faustil riideid käes hoida. Helena riided hajuvad pilvedeks, ümbritsevad Fausti, tõstavad ta üles ja viivad endaga kaasa.
Neljas osa
Kõrgmäestik. Järsud, sakilised kaljuharud. Faust astub pilvedest välja. Mäele laskub üks seitsmepenikoormasaabas, siis teine. Neist astub välja Mefistofeles, saapad aga tõttavad edasi. Fausti soov on see, et ta paneks piiri rünnakule. Nad lähevad keskmisest mäeahelast alla ja vaatlevad orus üles rivistatud väge. Eelmäestik. Heeroldid saadetakse vastaskeisrile väljakutset edastama. Faust soomusrüüs, poolavatud kiivriga. Vastaskeisri telk. Troon . Tore sisustus . Nas tahavad varastada keisri asju. Tulevad keiser ja neli vürsti.