Goethe "Fausti" analüüs (0)

Q: Mis elu pakub täie väega siis võitnud on su võluväed kas veame kihla?

Vastus leiad õppematerjalist: Goethe \"Fausti\" analüüs

Q: Mis te teete Suudelda mu käsi?

Vastus leiad õppematerjalist: Goethe \"Fausti\" analüüs

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus

3 KEHV

Esitatud küsimused

Mis elu pakub täie väega siis võitnud on su võluväed kas veame kihla?
Mis te teete Suudelda mu käsi?

Johann Wolfgang von Goethe „ Faust “

Teose algul on Faust väga rahulolematu. Teda painab elutüdimus. Ehkki ta oli elus väga palju õppinud ja teadis palju, ei osanud ta seda hinnata. Faustil oli tunne, et tal on siiski teadmistest puudu ning ta ei saa inimkonnale kasulik olla. Ta ütleb (I Osa „Öö“): „Mis, vaene togu, sain ma sest? Pole teragi targem endisest. Magistriks sain, doktoriks isegi, ja juba aastat kümme nii ma ninapidi ratastringi vean õpilasi, vaeseid hingi, ja näen, et midagi ei tea.“, „Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva , et võiksin inimsoole teed näidata õigema, parema poole,“. Ta otsib elu mõtet, maailma tuuma. Et selleni jõuda, on ta valmis pöörduma maagia poole. Fausti majanduslik seis on ka kehv. „Ka muuga hoobelda ei saa, puudub au ja toredus, maja ja maa. Kas on koerapõligi nõnda hale ? Seepärast ma andun nüüd maagiale, et kuuleksin mõne vaimu käest maailma juhtivast imeväest, et enam tarkust kogu aja mul teeselda ei oleks vaja, vaid mõistaksin, mis on su tuum, maailm ja elu, aeg ja ruum, ja näeksin kõikeloovat jõudu ja sõnadest ei tunneks õudu.“ Enda kambris tunneb Faust end nagu vangikongis: „Veel olen, ah, siin konginurgas!“ Peale Wagneriga vestlemist ning mõningat mõtisklust tuleb Faustile veelgi suurem masendus peale. Ta peab end suhteliselt tähtusetuks, leiab end lootusetus olukorras. Ta jõuab ka järeldusele, et inimene ei ole mitte keegi. Ta ütleb: „Ma ainult tõuk, kes põrmus rada kaevab .“ Faust ütleb, et rutiin tapab kire kõige vastu, mis enne armas oli ning kurdab selle üle, et pole vaatamata suurele õppimisele kuskile jõudnud. Ta oli ise samuti kaotanud kire teaduste vastu. „Mis väärtuslik su vaimule näis varem, ei harjudes see enam armas näi. Kui maitsed head, sa tead, et kõik parem, ah, ikka ainult viirastuseks jäi. Suur tunnegi, mis rinnas võimsalt leegib, kesk argipäeva peagi halliks pleegib.“, „Siin, keset veidraid rattaid , hoobi, rulle, kõik vastu õhkub vaenu , irvitust. Ma lootsin, et nad võtmeks saavad mulle, kuid kõver keel ei avanud ühtki ust.“
Faust leiab mürgipudeli ning otsustab teha enesetapu, sest usub, et see on lahendus tema probleemidele ning, et see teeb ta hinge puhtaks. „Kõik inimeste maine vaev ja püüd on leidnud krooni selles unenestes. Peen surmarohi, vaevu maha pestes pead oma loojat hävitama nüüd!“, „...et uus ja puhtam rõõm mu hinges keeks. Mis ülev elu, õndsus taevaline!“

Wagner on kõigest õpipoiss, Faust kogenud teadlane . Wagner on pinnapealsem, ei leia teadustest sügavamat mõtet. Faust süüvib teadustesse sügavamal eesmärgil, otsib elu mõtet ning on teadustega tugevamini seotud ka emotsionaalselt. Selgub Wagneri arvamus, et oluline on osata oma mõtteid esitada, tuleb olla hea kõneandega, et suuta inimesed ära rääkida. Faust sellega ei nõustu: „Ei saa teeselda tundmust mingi nõuga. ... Kui süda sul ei sütti sees, sa teiste südameid ei läida.“ Selle peale ütleb Wagner: „Kuid menu osaks ettekandele saab siiski tänu kõneandele.“ Wagner ei usu kunstidesse. Ta väidab, et elu on liiga lühike, et selle aja jooksul midagi olulist ja kasulikku luua: „Ah jumal, kunst on pikk, kuid üürike on elu! Kesk kriitilist ja hoolsat otsiskelu mul sagedasti meel on murelik.“ Faust usub, et Wagner peab imidzit kõige tähtsamaks.

Faust neab kõike. Ta on lootuse ning usu kaotanud ning Mefisto teab seda ja pakub Faustile lahendust. Ta ütleb (Osa „Töötuba“): „Siin olen sulle abiks heas ja ohus, ja teen ja täidan kõik, mis tahta tead. Kui teises ilmas näeme, on su kohus: mu tahtmist samal viisil täitma pead.“, „Löö liitu minuga ja varsti sa unustad kõik vanad haavad, su silmad imet näha saavad.“ Fausti teispoolsus ei kohuta: „Mis teises ilmas, mind ei rõhu, see ilm siin esmalt põrmuks lühu ja siis las teine ärgata... kui oma tee siin ära olen käinud, siis tulgu kõik, mis peakski tulema.“ Faust küll ei usu, et kurat midagi talle pakkuda suudaks ega tema probleeme lahendada suudaks, aga kuna ta on oma senisest elust niivõrd tüdinud, siis nõustub ta siiski. Enne kokkuleppe sõlmimist lisab ta tingimuse, et kurat on võitnud juhul, kui Faust ütleb: „Oh, viibi veel, nii ilus sa!“. Faust ütleb: „Kui rahulduses heidan puhkevoodi, siis olgu lõpp mu teel. Kui saad mu silmi katta kaega, et mõnuga mind maitsvat näed, mis elu pakub täie väega, siis võitnud on su võluväed, kas veame kihla?“ Ta ei kahtle lepingu sõlmimises, sest ihkab väga midagi värsket kogeda. Ta tahab jõuda teadmisteni füüsilise kogemuse, emotsioonide kaudu. Faust ütleb kuradile: „Ma ihkan meeltemöllu, värsket raevu, valusat naudingut ja armuvaevu. Mu rind, mis püüdis teadmislätte poole, nüüd enam mingi piina ees ei sulgu , ja kõik, mis jagatud on inimsoole, nüüd minu põue põletama tulgu.“

Kui Mefisto Faustile tehingut pakub, siis Faust kahtleb kuradis, sest kogu inimkonna naudingud ei saa lõpetada tema kahtlusi ega rahuldada vajadusi. Oma senisest elust pole ta aga ka naudingut leidnud, midagi on ikka puudu. Ta ei karda midagi kaotada, ei karda ka postuumset orjust . See teeb lepingule allakirjutamise lihtsaks. Skeptiliseks jääb ta siiski. Esialgu proovib Mefisto Faustile naudingut pakkuda seltskonna ja lõbutsemisega. Ta viib Fausti Auerbachi keldrisse jooma. Kurat keerab seal tudengitele vingerpussi. Tal endal on lõbus, kuid Faustil lõbus ei ole. Faustil pole piisavalt usku ka siis, kui Mefistofeles ta nõiakööki viib, et ta kolmkümmend aastat nooremaks teha. Ta siiski joob nõiajooki ning muutub nooremaks. Üha enam kasutab Faust Mefistofelest millegi saavutamiseks ära. Armununa ta mõistab, et sõltub kuradist, et täita oma soove.
Mefistoteles püüab kogu aeg Fausti mõjutada. Näiteks mõjutab ta Fausti valetama Marthale, et ta mees suri. Faust ise ei oleks seda teinud, kuid nõustub siiski. Kurat püüab Fausti ka veenda, et kõik baseerub loomsel instinktil.
Faust ei leia kogu teose jooksul meelerahu ega tõde, mida oli otsinud ning peab pidevalt pettuma, kuid võrreldes tema meeleseisundiga enne lepingu tegemist, siis kuradiga seltsides ta mingi rahulolu siiski leiab ning enesetapumõtteid enam ei teki. Ta suudab isegi armuda.

Margareta ja Faust on väga erinevad. Margareta on väga noor, kogenematu ja kergeusklik neiu . Faust on vana, elukogenud ja elust tüdinud teadlane. Margareta allus täielikult oma emale ja käitus vastavalt tolle aja kommetele, allus enne Faustiga kohtumist normidele täielikult. Faust oli vabameelsem, riskialtim. Suur erinevus nende vahel oli usk. Margareta oli sügavalt usklik . Allus reeglitele, käis kirikus. Käis pihil isegi siis, kui pattu ei olnud teinud. Kuna ta oli nii puhas ja süütu, siis ei saanud kurat talle midagi teha ega teda mõjutada. Faust aga oli usu jumalasse kaotanud. Ta ei saanud kunagi meelerahu. Nende kahe karakteri puhul vastanduvad loomulik süütus ja lihtne elu ning vaimne ebastabiilsus . Nende niivõrd suure erinevuse ja erineva maailmavaate tõttu ei saaks Faustile tema otsingutes kaaslast . Margareta ei mõistaks tema probleemi. Ka suhe ei püsiks kaua, sest neil pole midagi ühist. Fausti tunded kadusidki. Suhtel poleks perspektiivi ka seetõttu, et Margareta läks hulluks, polnud enam endine. Temas ei olnud enam seda süütust ja lihtsust , mis Fausti alguses tüdrukusse armuma pani.

Margareta oli süütu ja korralik 14-aastane neiu. Ta oli tagasihoidlik , ebakindel ja ei arvanud endast sugugi palju. Ta ütleb enda kohta: „Ma pole preili , ka ilus mitte, võin koju minna saatjata.“, „Oh härra, ärgu mind meelitagu! Ma olen lihtne, vaene neid.“, „Küll ma olen narr ja kartlik naine.“, „Ma pole ilus.“ Ta kartis kombeid rikkuda. Näiteks siis, kui Faust temaga esimest korda rääkima tuli, kohkus ta väga ära, sest selline käitumine ei olnud tol ajal kombekas. Pärast nende suudlust , imestab Margareta, miks taoline mees teda üldse tahab. Ta räägib: „ Sa armas aeg! Mis kõik see mees küll teab ja näind on võõraid maid; täis häbi seisan tema ees ja kõike kaasa kiidan vaid. Ma ainult vaene rumalpea, mis minust leiab küll, ei tea.“
Tema tuba on väga korras ja hoolitsetud. Kui Faust seda näeb, ütleb ta: „Nii korras pole iga neiu tuba.“ Ta võrdleb seda tuba pühapaigana. Fausti meelest on Grete vooruslik, puhas ja kaunis. Ta mõjus talle meeli segi ajavalt: „Oi tont, nii kaunist tüdrukut pole ma iial kohanud. Mis vooruslikkus, kombepuhtus! Kui nipsakalt ta mulle suhtus! See puna huultel, sära silmas ei meelest lähe eluilmas! Kuidas ta vaate maha lõi - see pilt mu põue põhja jäi; kui vähe ta minust välja tegi, see ajab lausa meeled segi!“ Margareta oli ka romantik , seda väljendab laul, mida ta üksinda oma toas laulis ja mida kurat ja Faust pealt kuulsid.
Tüdruk oli väga usklik, käis regulaarselt kirikus. Talle ei meeldinud Mefisto ning see, et Faust temaga suhtles. Talle ei meeldinud sugugi Mefisto läheduses olla, sest tajus temas midagi halba. Usk ja südametunnis olid põhjuseks, miks ta lõpus oma karistuse vastu võttis.
Margareta oli vaene, aga töökas ning elas emaga kahekesti. Ta kuulas ema sõna ning oli tema suhtes aukartlik. Tüdruk oli väga töökas. „Ah, mis te teete. Suudelda mu käsi? Nii karmid , karedad on need. Mind ema tagant sundimast ei väsi, ei lõpe töö, ükskõik kui palju teed.“
Tema süütus, lihtsus, kergemeelsus ja üksindus muudavad ta Fausti meelituste ohvriks ning panevad ta arvama, et Faust armastab teda samamoodi nagu tema Fausti. Mees toob aga kaasa Margareta jaoks palju pahandusi , viib ta hukkatusse.

Margareta perekond oli lagunenud ja seetõttu võib öelda, et Margareta oli tegelikult päris üksik. See ei olnud rõõmus ja õnnelik perekond. Seetõttu ei olnud Margaretal tuge. Ta pidi olema iseseisev juba väiksest peale.
Margareta isa oli surnud. Ema oli väga range. Väike õde, keda Grete väga armastas ja kelle ta ise oli üles kasvatanud, suri haigusesse. Vend oli sõjaväes ja ei olnud perekonnaelus väga osavõtlik. Talle meeldis Margaretaga teiste ees hoobelda. Kui ta käis oma sõpradega joomas, siis talle meeldis Margareta ilu ja süütusega uhkustada ning seetõttu meeldis ta ka nendele, kes vennaga jõid. Kui Margareta aga rasedaks jäi ja kõik sellest kuulsid, ei saanud vend enam temaga kelkida ja tundis kohutavat häbi. Ta ei olnud oma õele toeks , pigem süüdistas teda. Enne surma lausus ta oma õele viimased sõnad, mis olid täis suuri süüdistusi ja tohutut põlgust ning viha. „Sa neetud oled,“ ütles ta oma õele. See pani Margareta end veelgi halvemini ja süüdlasena tundma. Margareta ema oli tütre vastu karm, sundis teda palju tööd tegema. Neiu kuuletus talle ning püüdis eeskujulik olla. Ta näiteks ei lasknud Faustil end saata, kartes ema halvakspanu.

Margareta oli tegelikult alati heade kavatsustega ja ei soovinud otseselt kurja kunagi. Ta järgis oma loomulikke instinkte. Oma lapse tappis ta hullusehoos. Ta oli raevunud, vihkas ennast, kutsus end hooraks. Selles kuriteos võib teda tegelikult süüdlaseks pidada, ehkki ta tegelikult midagi halba ei tahtnud ja tema hetkeseisund oli väga halb. Oma ema mõrvas ta süüdi ei olnud, sest see oli õnnetus. Margareta ei teadnud , et unerohi ta ema tapab. Kuriteoks võib pidada seda, et ta Faustiga öö veetis, sest see oli tol ajal väga ebasünnis ja vastuvõetamatu. Ei tohtinud olla rase, kui sa veel abielus pole.

Margareta ei põgene Faustiga, sest tema südametunnistus ei lase. Ta teadis, et peab oma tegude eest vastutama. Margareta oli sügavalt usklik ja kahetses oma patte siiralt. Ta teadis, et kui kannab talle määratud karistust, vastutab oma kuritegude eest ning kahetseb siiralt, on tal võimalus saada lunastatud. Ta ei tahtnud põgeneda, sest see oleks tähendanud vales elamist, iseenda petmist, pigem tahtis ta talle määratud karistust kanda. Kui ta oleks Faustiga põgenenud, oleks neiut ilmselt valdanud suur süütunne ja ta ei oleks end tõeliselt vabana tundnud .

Usun, et loo lõpplahendus oli õige. Margareta ja Fausti suhtest poleks asja saanud. Margareta oli muutunud, ta polnud enam lihtne, süütu ja puhas. Üleüldse olid nad väga erinevad, neil olid eluks väga erinevad eesmärgid ning nende maailmavaated erinesid liiga palju. Margaretal oli ka kanda tohutu süükoorem ning talle määratud karistus . Õige lõpplahendus ongi see, et Margareta otsustab oma karistust kanda, et patud andeks saada ning sellega autor tõestab, et tegelikult on inimloomus hea. Kui Fausti tunded oleksid jäänud sellisteks, nagu nad olid alguses, siis oleks ehk Faust leidnud selle rahulduse ja väljapääsu oma muredele, mida ta otsis ning sel juhul oleks kurat võitnud.

Mefistoteles on kaval, leidlik ja lõbus. Ta võis vabalt teisi ohvriks tuua selle nimel, et ise nalja saada, näiteks Auerbachi keldris üliõpilastega juues ja neid ninapidi vedades. See pakkus talle lõbu ja ta pidas joojaidki lõbusaks, ehkki arvas , et neil vähe vaimu. Ta pilkas tihti kõiki ja naeris inimeste üle. Näiteks naeris ta Margareta üle ja pilkas teda, kui too patust taevariiki hakkas ajama . Mefistoteles: „Kõik põhjalikult kuulsin nurga taga, kui patust taeva teele juhiti. Noh, härra doktor ! Õnn kaasa aga! Ei tüdrukud ses asjas nalja tee. On keegi vana viisi truu ja vaga , ka naise pilli järgi tantsib see.“ (Osast „Marta aed“).
Mefistoteles on nutikas. Ta ise ütleb ka: „Kavalust vaja, rutuga ei saa.“ Ta näiteks oskas teha nii, et Margareta tunneks oma salajase ausataja vastu huvi. Selleks pani ta tüdruku kappi ehtelaeka. Ta oskas ka Martat ära kasutada ning suutis välja mõelda, et tema mehe surmast valetamine on nende kasuks parim lahendus. Kurat oskas ka Fausti elutüdimust ära kasutada. Ta lootis, et kuna Faust oli mõistuse peale tige , siis ütleb ta sellest lahti.
Mefistofeles vihkas inimkonda ja kõike maapealset. Ta tahtis kõiki hävitada ja kurtis oma kurba saatust, et ta inimestest lahti ei saa: „Ja veel see neetud looma,- inimsugu – seal pole miskit peale hakata! Küll koristan neid ilmast ühtelugu, kuid värske vere löök ei vakata.“ Tal on inimesi nii halb vaadata, et ta ütleb, et isegi tema ei taha neid enam piinata: „Jah, kõik see värk on vaadata nii paha, et nende häda nähes kuratki ei taha neid enam piinata.“ Mefistofeles halvustab ka kõiki teadusi. Ta arvab endast päris palju, vastasel juhul poleks ta julgenud jumalaga kihlvedu teha. Ta tahab olla maailma valitseja ning ideaalseks peab oma põrguriiki.

Mefistofeles pakub Faustile oma teeneid, sest tal on vaja võita kihlvedu jumalaga ja tõestada, et Faust ei jää lõpuks jumalale truuks ning ei jõua teadmiseni, igavese tõeni. Ta ütles jumalale: „Kas veame kihla? Kaotate ta veel. Ta ilmaaegu rühib, jändab ja istub peagi minu reel .“ Jumal vastas talle: „Kes otsib, ikka eksib teel.“, „Hea, jäägu ta su meelevalda. Ta vaim vii ära eluveelt, ja kui sa seda suudad, klada ta eksitusse õigelt teelt; sul siiski häbis tuleb tunnistada, et kuigi pime tung veab inimest, hing ikka aimab, ihkab õiget rada.“ Kurat ei saa jumalale alla jääda ning ei taha tunnistada, et tal on õigus, seetõttu püüab tõestada, et Faust annab alla.

Tema eesmärk on saada Faust oma alamaks. Ta tahab tema hinge endale, et see teeniks teda peale Fausti surma. Selleks on vaja, et Faust lausuks: „Oh ilus hetk, oh viibi veel!“ Faust peaks leidma rahulolu. Ta peaks tundma niisugust õnne, et ta ei tahaks, et see lõppeks eales. Selleks kasutab ta erinevaid vahendeid, näiteks meelelahutust: viib Fausti Auerbachi keldrisse jooma ja Volbriööle pidutsema. Kurat muudab ta ka nooremaks. Ta kasutab ka tundeid, pannes Fausti armuma. Ta muudab enda kasuks inimloomuse nõrkused ja pahed. Ta ei saavuta oma eesmärki sellepärast, et ei arvesta inimloomuse positiivseid külgi.

Mefistole ei meeldi, et Faust Margaretasse armub, sest Margareta on sügavalt usklik tüdruk. Kuna ta on pattudest puhas ja ta on jumala poolt, siis pole kuradil tema üle võimu ja see teeb tema jaoks eesmärgi saavutamise (Fausti õnnelikuks tegemise) raskeks.

„Fausti“ võib pidada väärtkirjanduseks sellepärast, et see räägib kriitiliselt kogu inimkonnast. On palju vihjeid inimkonna pahedele. Mefistofelese viha inimkonna vastu ei ole põhjendamata, selles peitub ka tõde. Teosest saab välja lugeda ka seda, et inimene ei suuda kõike teada. See väljendab inimese tegelikku võimetust.
Väärtkirjanduseks võib „Fausti“ pidada ka huvitavate ja mitmekülgsete karakterite pärast. Margareta kehastab puhtust ja ilu. Kurat oli kuri, kuid temas peitus palju muudki peale kurjuse. Wagner kehastab inimest, kes ei näe looduses ilu ning on valede väärtushinnangutega. Teosesse on toodud ka palju ebamaiseid tegelasi, mis teeb selle veelgi põnevamaks. Fausti karakter võib peegeldada kogu inimkonda. Tema otsused, käitumine, vead ja tugevused võiksid olla omased kõikidele inimestele ning seeõttu saaksid kõik tema tegudest ning kogu teosest midagi õppida.

.DOCX Laadi alla originaalfail 7 lk · .docx · 104 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-02-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti

104 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

boombo Õppematerjali autor

1. osa peategelaste analüüs, sisu ülevaade, suhted, iseloomustused, tegude eesmärgid, \"Fausti\" kui teose lühiarvustus

Margareta ja Fausti suhe Mefisto karakteri analüüs suhted Margarite pere lõpplahendus

Sarnased õppematerjalid

doc

Faust

,,Faust" Johann Wolfgang von Goethe 1.1 Teose algul vaevavad Fausti mitmed probleemid. Elu jooksul oli ta omandanud filosoofia-, arsti- ja õigusteaduse, kuid olenemata sellest, ei suutnud ta leida hingerahu. Faustile tundus, et kuigi ta on nii palju omandanud, poleks ta justkui üldse targemaks saanud. Teoses avaldub see nii: ,,Magistriks sain, doktoriks isegi ja aastat kümme järjesti ma siia-sinna, ratastringi vean ninapidi vaeseid hingi ja näen, et midagi ei tea."

Kirjandus

docx

Johann Wolfgang Goethe "Faust" kokkuvõte

Tähtsamad küsimused ja nende vastused 1.Millise lepingu sõlmivad Issand ja Mefistofeles? Issand jätab Fausti Mefistofelese meelevalda. Mefistofeles meelitab Fausti halvale teele, kus Faust oleks õnnelik. Jumal aga usub, et Faust ei lähe halvale teele. Kurat usub, et ta saab inimestest jagu, kuid Issand usub, et inimese mõistus läheb õigele teele, paneb vastu kõigile, mis meelitab. 2.Miks otsustab Faust oma elu lõpetada, miks ta seda siiski ei tee ? Faust tahtis oma elu lõpetada sellepärast, et ta arvas, et tema teadmised ei lähe kellelgile vaja, et ta õppis teadusi ilma asjata. Ta ei saanud elult seda, mida oli ihalnud. Alguses Faustil oli julgus oma elu lõpetada, kui ta mõtles ümber, sest selle juhul peaks ta kaduma tühjusesse ning selleks sammu teostamiseks peaks jätkuma jõudu. Ta tahtis juua mürki, kuid inglid peatasid ta oma lauluga. Kuuldes rõõmsat lauluhäält, mis oli

Kirjandus

docx

J. W. Goethe „Fausti“ ülesanded

käsitlemist leiab. Teema väljaselgitamiseks küsida, millest teos räägib. Teose probleem on mingi eluline ja üldine küsimus, mille teos tõstatab. Teose idee on see, mida teema kohta öeldakse või kuidas teemasse suhtutakse. Ideed aitab tuvastada, kui küsida, mida autor on tahtnud öelda. Sageli on ideed võimalik väljendada vanasõnaga. 1. Sõnasta „Fausti“ põhiteema, probleem ja idee. Faust müüb oma hinge kuradile maha, sest tahab tunda ülimat õnne. Selle saamiseks proovib ta kõike, mida inimene õnneks saab pidada – armastus, peod, raha, võim, kunst. 2. Milliseid alateemasid võib „Faustist“ veel välja tuua? (Vähemalt 5) a) Haridus - Faust õppis targaks kaua, kuid nüüd tunneb, et tal ei olegi reaalselt neid teadmisi vaja.

Kirjandus

docx

Goethe “Faust”

kavatseb, kuid korda saadab head."; ,,Ma olen kõike eitav vaim. Kõik see, mis sünnib iga tund, on otsast peale äpardund ja väärt, et jälle saada olematuks. Seepärast on mu eluring kõik, mida hüüab paheks, patuks ja hävituseks inimhing." Inimesed on Jumalast loodud ja ei ole võimalik neid viia sellisele eksiteele. Nad kõik taipavad, et on olemas ainult üks õige tee. Mefistofeles arvab, et Fausti eksirännakud on tingitud kurjusest. Ta ei taipa, et Faust on otsingul ja sellel teel võib teha vigu, aga need viivad õigele teele veelgi lähemale. 2. Kurjust võib nimetada edasiviivaks jõuks, sest koos headusega tekib konflikt, mille järel tekib areng. Ainult headusega tekiks stagnatsioon. Hea ja halva piiri tunnetus sõltub liiga palju subjektiivsest arvamusest. Näiteks ajal, kui vaheldub üdini hea ja üdini halb, nähakse olukorda kokkuvõttes halvana.

Kirjandus

doc

Goethe raamatu

Saamislugu Goethe hakkas seda kirjutama aastal 1773, kasutades keskaegset Rutbeufi süzeed ,,Miraakel Theophile'st", kus on kasutatud hinge kuradile müümise stseeni. Esimene osa valmis 1806. aastal ja see ilmus 1808. Teine osa valmis samuti 1806, aga seda Goethe veel lihvis ja see ilmus 1832. ,,Faust" Pühendus Nostalgiline tagasivaade minevikku. Eelmäng teatris Direktor: Rahvast tuleb rabada, kõigi ootustele tuleb vastata. Seda saab saavutada ainult laia sündmustikuga, sügavus ei paelu kedagi. ,,... ei kunsti pärast teatrisse teele asuta" ,,Te püüdke inimesi rabada, sest rahuldada neid on raske" Luuletaja: Tema arvamuse järgi võtab näidendi tegemine kaua aega ning selles peab olema mõte

Kirjandus

docx

FAUST- (GOETHE)

FAUST On teos, mille kallal autor töötas 60 aastat ja millest ta esialgu soovis kirjutada näidendit nimelt tragöödiat,kuid see kasvas liga mahukaks ( I ja II ),et seda tervikuna lavastada polnud võimalik. Mitmeid kordi on aga lavastatud Fausti ja Margareta armastuslugusid. Idee teose kirjutamiseks sai Goethe ühest vanast legendist, mis räägib ühest mehest, kellel olid sidemed saatanaga ning kes oli selle läbi väga hea mustkunstnik. Sellest teosest sai lugemisdraama ( tavaliselt kirjutatakse draama lavastamiseks) EELMÄNG TEATRIS Selles eelmängus sõnastab Goethe oma suhtumise kunsti. Kunst on oluline, sest see ühendab inimesi erinevatest põlvkondadest ja jääb sajanditeks püsima. Kunst peab tulema inimese südamest ja kunstis peab leiduma midagi igaühe jaoks.

Kirjandus

doc

Faust 1. osa kokkuvõte

nad luuletajat looma näidendit, mis tooks teatrisse võimalikult palju rahvast. Ilmselt ongi kõik edasine raamatus sellesama luuletaja looming. Järgneb proloog taevas, kus Issandat külastab Mefistofeles - Saatan. Mefistofeles kurdab, et inimeste põli maa peal on nii vilets, et isegi kurat neid enam kiusata ei taha ja nõnda sõlmivad Issand ja Mefistofeles kihlveo, kumma radadele jääb kõndima doktor Faust, kas Mefistofeles suudab Fausti õigelt teelt kõrvale juhtida või mitte. Issand annab Mefistofelesele kõiges vabad käed. Faust on väga haritud, kuid otsib rahutult elu tuuma, suurimat tõde. Ta vaevleb depressioonis, ei suuda tunda lõbu ja rõõmu mitte millestki, mis talle maa peal pakutakse - kõik on tema jaoks igav, madal, sisutu. Kui Faust ja tema abiline Wagner ülestõusmispühade puhul linna vahel jalutavad, ilmub Fausti juurde puudel, kelle mees haletsusest endaga koju viib

Kirjandus

docx

Goethe “Faust” I osa

tõusta armastuse poole o I osa episood "Öö" -Fausti pettumus senises elutöös. Fausti otsivale vaimule vastandub Wagner kui piiratud erialateadlane. episood "Linnavärava ees"- kujutab erinevatest sotsiaalsetest kihtides pärit inimesi elu selle paljukihilises koosluses. Faust, kes on avatud elukõiksusele ja Wagner, kes hoidub rahvast eemale. Ilmub Mefistoteles musta puudli näol. episood "Töötuba"- koos puudliga sisse. Faust: " Teame, et inimlaps seda ei hinda, mida ei mõista, ei tunne , ei tea, tihti ta kõike, mis kaunis ja hea, väiklaselt mõnitab, halvustab, nuriseb...." (lk 36)

Kirjandus

Rohkem sarnaseid