Vajavad kuivendamist mitte ainult põllumajanduskõlvikutel, vaid ka metsamaadel (Eesti mullastik 2011). Keskmise lõimisega kuivendatud leostunud ja leetjad gleimullad on head põllutüübilised haritavad maad ning sobivad hästi peamiste põllukultuuride kasvatamiseks (Mullateadus 2012). Kergema lõimise korral sobivad mõlema mullaliigi erimid kõige paremini põldheinte kasvatamiseks, vähem kartulile, kaerale, rukkile ja odrale ning üldse mitte nisule. Leostunud ja leetjatel gleimuldadel on sobiv viljeleda rohumaad, sest põllukultuuride all võib kuivamisel tekkida vertikaallõhesid, mis pärast saagi koristamist avavad tee 6 sügisvihmadele ning mullad võivad lessiveeruda. Selle vastuabinõuna teatakse seni ainult seemneumbrohtude tõrjevõttena tuntud kõrrekoorimist, see aitab ka säilitada mulla keemilisi varusid ja on hea keskkonnakaitse seisukohast. (Eesti mullastik 2011) 1.5. Muldade kasutussobivus
Tekivad savikatele kihtidele, mis ei lase vihma- ja lumesulamisvett kergesti sügavamale liikuda. Selle kihi peale koguneb vesi, mis tekitab leethorisonti meenutava valkja kihi. Keskmise huumussisaldusega põllumullad. *Gleimullad- suurima levikuga. Nende ühiseks tunnuseks on kõrge põhjaveeseisu või kestva ülavee tõttu kujunenud sinakas- või rohekashall gleihorisont. Pindmine horisont koosneb toorhuumusest. Liivast lähtekivimil tekkinud gleimullad on tavaliselt leetunud. Leet- gleimuldadel kasvavad männikud.Lubjarikkal morenil kujunenud leostunud ja leetjatel gleimuldadel kasvavad soostunud lehtpuumetsad. Lääne-Eestis on rajatud gleimuldadele rohkesti rohumaid ja põlde. *Soomullad- laialdase levikuga, jagunevad samamoodi nagu sood(madalsoo-,siirdesoo- ja rabamuldadeks), Iseloomustab üle 30cm paksune turbahorisont, mille all on gleihorisont. *Lammimullad- tekkinud üleujutuste tagajärjel. Üleujutused toovad kaasa jõesetteid, mis
männimetsased kriivad Endla nõgu (soostik) – väljavoolujõeks on Põltsamaa jõgi. Lääneosas suured allikad. Muld ja taimkate Kurtna mõhnastiku liivadel leetunud mullad → palu- ja nõmmemännikud Õhuheitmete tõttu on suurenenud rabade toitainete hulk ja liikide arv kasvanud Liigniisketes tingimustes gleistumine ja turvastumine → sinika- ja siirdesoo männikud ning rabad (kesk- ja idaosa) Lääneosas gleimuldadel soostunud metsad. Ojade läheduses lodusanglepikud Peipsi põhjarannikul luitevöönd – männimetsad Liigirikas Poruni ürgmets Vaatamisväärsused ja muud huvitavat Aidu karjäär, sõudekanal Kuremäe nunnaklooster Vaivara sinimäed Kiviõli tuhamäed, seikluskeskus Purtse kindlus Aidu karjäär http:// www.soudeliit.ee/UserFiles/image/Pilte_uudistesse/Uudised_2014/201406_Aidu_kanal_copy Kiviõli tuhamägi http://www.ut
Põhjavesi- maasisene vesi pinnavesi- alatised veekogud, ajutised veekogud ja sademete ja sulamisvesi Veebilanss-on vee juurdetuleku ja veekao vahekord aastas 3 veerohkemat jõge Narva,emajõgi ja pärnu 3 pikimat jõge-Pärnu, põltsamaa ja emajõgi Eesti vesikonnad-Soome lahe vesikond, peipsi järve vesikond, väinamere ja liivi lahe vesikond Eesti järved on tekkinud-mandrijäätekkelised(pühajärv), maatõusu tagajärjel(harku järv), rabajärv(loosalu) Lammijärved, karstijärved, meteoorijärved Jõgede toitumine- Eestis enamjaolt sademetest, lume sulamisest ja põhjaveest Mineraalvesi-Suure mineraalsisaldusega vesi(jood, broom jt. Mikroelemendid) annavad veele ravitoime Vett kasutatakse-tööstus, olme, joogivesi Madalsoo-saab enamiku toitaineid ümbritsevatelt nõlvadelt pinna või põhjaveega, survelise põhjavee Toite korral tekkib alliksoo siirdeesoo-turbaseisundi kasvades soopind kerkib ja tekib siirdesoo, siin Kasvavad mätastel tüüpilised rabataomed, mä...
Tekivad savikatele kihtidele, mis ei lase vihma- ja lumesulamisvett kergesti sügavamale liikuda. Selle kihi peale koguneb vesi, mis tekitab leethorisonti meenutava valkja kihi. Keskmise huumussisaldusega põllumullad. *Gleimullad- suurima levikuga. Nende ühiseks tunnuseks on kõrge põhjaveeseisu või kestva ülavee tõttu kujunenud sinakas- või rohekashall gleihorisont. Pindmine horisont koosneb toorhuumusest. Liivast lähtekivimil tekkinud gleimullad on tavaliselt leetunud. Leet- gleimuldadel kasvavad männikud.Lubjarikkal morenil kujunenud leostunud ja leetjatel gleimuldadel kasvavad soostunud lehtpuumetsad. Lääne-Eestis on rajatud gleimuldadele rohkesti rohumaid ja põlde. *Soomullad- laialdase levikuga, jagunevad samamoodi nagu sood(madalsoo-,siirdesoo- ja rabamuldadeks), Iseloomustab üle 30cm paksune turbahorisont, mille all on gleihorisont. *Lammimullad- tekkinud üleujutuste tagajärjel. Üleujutused toovad kaasa jõesetteid, mis
kasutuse lõppemine. Eesti esinduslikumad rannaniidud asuvad Kihnus ja Laidevahe-Siiksaarel(Saaremaal). Rannaniidule iseloomulikes tingimustes saavad kasvada vaid nn. halofüüdid, s.t. taimed, kes suudavad taluda primitiivsete rannikumuldade suurt soolasisaldust. Sõltuvalt ranniku tüübist eristatakse 4 erinevat rannarohumaade taimekoosluste rühma. 1) rannaniitude taimekooslused - levivad ranniku-gleimuldadel, ranniku-kamargleimuldadel ning liigniisketel glei- ja turvastunud muldadel merelahtede tasastel rannikuil. Merele lähemal, tavaliselt soolasest veest otseselt mõjutatud alal kasvavad väikese alsi, soomusalsi, pilliroo, meri-mugulkõrkja, kareda kaisla, meri-nadaheina, randastri- rand-õisluha, rand- sõlmheina, hariliku soolarohu, rannika-tuderloa, lünktarna, hariliku lõhnheina, hariliku orasheina kooslused. Suprasaliinses vööndis on tavaliselt kõige enam kohatav punase
Niiskusreziimi seisukohast katavad umbes ühte kolmandikku looduskaitsealast - valdavalt endise ranna-astangu vahetut ümbrust - kuivad või väga kuivad ainult sadevetest toituvad mullad. Ligikaudu 20% muldadest on ajutiselt liigniisked, millele viitab gleistumispesade esinemine sügavamates horisontides. Peaaegu poole Viidumäe muldadest moodustavad põhjaveest mõjustatavad liigniisked mullad. Viimaste puhul on suurem osatähtsus gleimuldadel; turvastunud ja madalsoomullad esinevad põhiliselt astangute kompleksist madalamal ja võtavad enda alla umbes 10% looduskaitsealast. Turvas on enamasti hästi lagunenud ja tema tüsedus keskmiselt 1 m. Sood Soode all on ainult veidi üle 10% looduskaitselast, kusjuures enamus nendest on astangu jalamilt lähtuvate rohkete allikate mõjul kujunenud allikasood. Soode väiksest pindalast hoolimata on Viidumäe botaaniline raskuspunkt just nimelt siin
Üldine mikrorelieef madal. Mulla kirjeldus: põhjavesi alates 60 cm. Alumised lubjasetted neutraliseerivad mulda. T3- hästi lagunenud turvas. 0-50 cm. Happesus: 6,5 pH T2- keskmiselt lagunenud turvas. 50-80 cm. Happesus: 6,5 pH Lu- lubisetted. Turba ja lubisetete segu. 80- cm. Mullatüüp: AM", õhuke lammi madalsoomuld Mulla lõimisevalem: t_30-50/t_3(t_2)50-80/t_3;lu Maa hinnanguline boniteet: 32 hp. Alghindepunktiks on 53 hp. Mahaarvamised: lõimiste vaheldus gleimuldadel 4%; kuivendus 30%, madal toitainesisaldus 5%. Mullatüüp ja lõimis mullakaardi alusel: AM''', sügav lammi madalsoomuld, t_3100 Sügavkaeve nr. 4 23.05.2011 Sügavkaeve kordinaadid: 58° 24' 02.98" N ; 26° 40' 47.43" E , 50,5 m. merepinnast Aadress: Tartu maakond, Tähtvere vald, Tähtvere küla, Palsa Maakasutus: võsastunud põllumaa. Domineerivad 4-6 m. pajud nind alustaimesiku moodustavad naat ja võilill. Maastiku relieef: suhteliselt tasane relieef.
Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kus üleujutus on väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikud on lubikas, lamba-aruhein, nõmm- liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar. 2. Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi-gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. 3. Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht- kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. 8.Rannaniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja
lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikud on lubikas, lamba-aruhein, nõmm-liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar. 3 Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi- gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m
omaette tüübina - pangametsadena (levivad Põhja-Eesti paekalda jalamil). Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad. Suurem osa on neist ammugi hävitatud (kultuuristatud põldudeks ja heinamaadeks). Eristatakse humala ja pika tarna kasvukohatüüpi. Puurindele on omased sanglepp, saar, künnapuu ja tamm. Alustaimestikus on palju ühist salu- ja lodumetsadega. Soostuvad metsad levivad gleistunud ja gleimuldadel tasasel reljeefil või nõgudes. Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kasvukohatüüpi. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad. Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikkas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, musta sõstart, paakspuud jt. Sõnajala tüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane-
liigniiskete gleimuldadega karbonaatsel aluspinnal(Joonis3).Gleimullad moodustavad omadustelt väga vaheldusrikka Joonis 3. Mullastik muldade rühma. Nende ühiseks tunnuseks on kõrge põhjaveeseisu või ülavee tõttu kujunenud sinakas- või rohekashall gleihorisont. Pindmine horisondiks on osaliselt lagunenud toorhuumus (Estonica, 2009) Lääne-Eestis võib leida: · soostunud männikud, · lubjarikkas keskkonnas kujunenud gleimuldadel soostunud lehtpuumetsasid · kultuurrohumaid ning põlde. 6 Matsalu ümbruses ja Haapsalus on omapärased viirsavitasandikud. Nimetus tuleneb savi viirulisusest, mis on seotud settimise rütmiga (Arold, 2005) Joonis 4. Eesti geoloogiline aluspõhi 5. Taimestik
kantud toiteelemendid (Paal 1997). Lamminiidud on enamasti alguse saanud inimtegevusest lammimetsade maharaiumisele on järgnenud niitmine ja karjatamine. Sajandeid kestnud inimmõju ja looduslikud tingimused on kujundanud luhtade omapärase taime- ja loomakoosluse (Mägi 2005). Käsitlevad Rannapungerja lammid on parasniisked ning korrapäraste üleujutustega, mis asuvad gleistunud lammimuladel (Ag) ja lammi-gleimuldadel (AG) (Maa-amet). Klassifikatsiooni alusel kuuluvad nad seega aasrohumaade tüüpi ning võib eeldada, et kuivade aasade alla, kus esineb suure kasteheina kooslus viljakal kaldalammil (Kukk 2004). Paal aga klassifitseeriks parasniisked Rannapungerja lamminiidud niiske lamminiidu kasvukohatüüpi. Mullad on kerge lõimisega, sest tegemist on liivase lähtekivimiga (Maa-amet), mis näitabki, et üleujutused pole pikaajalised ning pärast üleujutust taheneb muld kiiresti. Kasteheina
All vasakpoolses küljes on ka gleistunud leostunud muldasid (Kog) ning natuke leostunud gleimuldasid (Go). [1] Muldade kirjusus Antud maa-alal leidub kolme erinevat mulda: KI, Kog ja Go. Väga palju on leetjaid muldasi ja vähem on gleistunud leostunud ja leostunud gleimuldasi. Leostunud muld ja gleimuld erinevad omavahel sellepoolest, et gleimullas esineb roostetäppe ja sellel meeldib kasvada lubjalebelistel taimedel. Värvus on leostunud muldadel ja gleimuldadel peaaegu sama. [3] Üksikasjalik analüüs[1]: Mulla Lõimise Lihtlõimi Huumushoris Kivisu Pindala Osakaal kood valem s ondi tüsedus se % aste KI k°_1ls_160 v1ls/r1ls 22-28 - 230808.1 87.38 -90/r_1ls_1 m²
sinilille, naadi ja kuukressi kasvukohatüüpi, viimast on käsitletud omaette tüübina- pangametsadena (levivad Põhja-Eesti paekaldaj alamil). Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad. Suurem osa on neist ammugi hävitatud (kultuuristatud põldudeks ja heinamaadeks). Eristatakse humala ja pikatarna kasvukohatüüpi. Puurindele on omased sanglepp, saar, künnapuu ja tamm. Alustaimestikus on palju ühist salu-ja lodumetsadega. Soostuvad metsad levivad gleistunud ja gleimuldadel tasasel reljeefil või nõgudes. Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kasvukohatüüpi. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad. Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikkas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, mustasõstart, paakspuud jt. Sõnajalatüübi rohurindes domineerib
Need mullad on alaliselt liigniisked mullad, mille pealmiseks horisondiks on toorhuumuslik horisont. Leostunud gleimullad on moodustunud karbonaatsetel lähtekivimitel. Keemine algab vahemikus 30-70 cm. Niitmise ja karjatamise mõjul kujunevad looduslikele leostunud gleimuldadele soostunud rohumaad. Mulla ülesharimisel moodustub eutroofne toorhuumuslik horisont, milles orgaanilise aine ja huumusesisaldus on 7,0-8,0%, üldlämmastiku sisaldus 0,35-0,4%. kultuuristamisel väheneb leostatud gleimuldadel orgaaniline aine ja lämmastiku sisaldus. Mulla pH on alla 5,5. Liikuva või kiirelt vahelduva mullaveega leostunud gleimuld on hea keskkond nii juurte arenguks kui ka mullaelustiku tegevuseks. Peale selle, et liikuv mullavesi rikastub paremini hapnikuga, soodustab neis muldades organismide tegevust ka mullavee ja mulla neelava kompleksi kaltsiumirikkus. Gleimullad on aeglasti soojenevad, sest nad on veest küllastunud, seepärast algab nendel muldadel kevadine vegetatsioon kuskil
Mehikoormast lõuna poole jäävatel aladel vahelduvad näivleetunud mullad gleimuldade ja gleistunud muldadega. Olgugi, et madalamate alade mullad kannatavad perioodilise liigniiskuse all, on moreentasandik suures osas kasutusel põllumaana (Arold, 2005). Madaliku lõunapoolsele osale on iseloomulikud leetunud ja leedemullad, millel levivad mustika- ning pohla-palumännikud ja sambliku-kanarbiku nõmmemännikud. Madalamate ja niiskemate alade leede-gleimuldadel kasvavad sinika- ja karusamblamännikud (Arold, 2005). Antud maastikurajooni muldi on suures osas kujundanud see, et praegune maismaa oli pikka aega veekogu põhjaks. Selle tulemusena on pinnas halva veeläbilaskvusega ja toitainetest vaesunud, mis tähendab, et mullad on väheviljakad ja liigniisked. Just seetõttu on põllumajanduslikke maid vähe ja kultuurtaimede kasvatamiseks tuleb maad kuivendada (Alatskivi vald, 2013). ASUSTUS
kaitse. 14. Huumusesisalduse hindamise skaala, optimaalne sisaldus, kriitiline sisaldus. · alla 1,5 % väga madal · 1,5...2,5% madal · 2,5...3,5% keskmine ·3,5....5% kõrge · üle 5% väga kõrge -Parasniisketes tingimustes oleks põllumulla optimaalne huumusesisaldus ca. 2,5...3,5%. -Ajutiselt liigniiskete (gleistunud) analoogide korral on huumusesisaldus tavaliselt 1...2% võrra suurem. Alaliselt liigniisketel (gleimuldadel) muldadel tekib nn. toorhuumuslik horisont, sisaldades rohkesti orgaanilist ainet, mis on pooleldi lagunenud ja halvasti kinnitunud mulla mineraalse osaga. Sel juhul on õigem väljendada orgaanilise aine, mitte huumusesisaldust. 15. Huumusesisalduse reguleerimise võimalused. -Orgaanilise aine juurdeviimine mulda sõnnik (40t/ha=0,1% suurem Hu%), haljasväetised. -Liblikõieliste kultuuride kasvatamine juurtel asuvad mügarbakterid seovad õhulämmastikku. Ristiku või
Alustaimestus domineerivad puhmad need on kanarbik, sookail, sinikas, mustikas, küüvits, kukemari; samuti on siin mõned rohttaimed, näiteks kerahein, sinihelmikas, tupp-villpea. The moss layer is continuous and bog moss forms the majority of the cover. Samblarinne on lausaline ja turbasammal moodustab enamiku pinnakattest. The hair moss (Polytrichum) site type occurs on podzolozed soils, podzol-gley soils or peaty podzol soils. Karusambla kasvukohatüüp esineb leetunud gleimuldadel, leede- gleimuldadel või turvastunud leedemuldadel. The pine is the leading tree species (60%), birches (21%) and spruces (17%) occur less often. Enamus puuliik on mänd (60%), kaske (21%) ja kuuske (17%) esineb harvem. Their productivity corresponds to the quality classes III...IV. the undergrowth is sparse or absent. Nende tootlikkus vastab boniteediklassile III...IV. Alusmets on hõre või puudub üldse. The coverage og marsh tea, bog whortleberry, cowberry are smaller. The typical
karulauk. Eristatakse sinilille, naadi ja kuukressi kkt, viimast on käsitletud omaette tüübina - pangametsadena (levivad Põhja-Eesti paekalda jalamil). Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad. Suurem osa on neist ammugi hävitatud (kultuuristatud põldudeks ja heinamaadeks). Eristatakse humala ja pika tarna kkt. Puurindele on omased sanglepp, saar, künnapuu ja tamm. Alustaimestikus on palju ühist salu- ja lodumetsadega. Soostuvad metsad levivad gleistunud ja gleimuldadel tasasel reljeefil või nõgudes. Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kkt. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad. Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, musta sõstart, paakspuud jt. Sõnajala tüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane- ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputke jt
Põllumajanduses ei kasutata. Turvastunud gleimullad G1 248000ha(6,3%) välja kujunenud kõigi eelnevate gleimuldade edasisel soostumisel. Harit. maadena kasut. 27000 ha e. 2,5% - - pindmiseks kihiks < 30 cm tüsedune turbahorisont, järgneb BG või lausaldane gleihorisont (profiil T-G). - oluliseks tunnuseks neutraalsele lähedane reaktsioon ja kõrge huumusesisaldus. Jaotatakse: küllastunud ja küllastumata. Viljakus peale paepealsete sõltub lõimisest ja koresusest, kuivendamata gleimuldadel VIII-IX kl., ls ja s muldadel pärast kuivendamist V-VI-VII kl. Rohumaadena boniteet 1-2 klassi kõrgem kui põlluna. MKT: sõnajala, tarna, III-V boniteet. Leetgleimullad LG 117000 ha (2,9%) kestvalt liigniisked mullad, paiknevad Lk ja Lkg muldadest veelgi madalamatel reljeefielementidel; - muldadel tugevasti happeline reaktsioon; - välja kujunenud karbonaadivaesel lähtekivimil,enamasti liivadel
Kuna maastikurajoonis domineerivad liivmullad, on taimkatte poolest enamlevinud nõmme-, palu- ja rabastunud (sinika- ja karusambla-mustika-) männikud. (Arold 2005) Moreenil ja viirsavil kasvavad kuusikud ja kuuse-segametsad, mis kuuluvad laanemetsade hulka. Samuti võib leida salu- ja lodumetsi. Laane- ja salumetsad on enam levinud poolsaartel (nt Viimsi, Juminda, Pärispea). (Linkrus 1998) Leetunud ja leetjatel gleimuldadel kasvavad aga soostuvad (angervaksa- ja karusambla-mustika-) kaasikud ja segametsad (Lõhmus 1984 ref Arold 2005). Lammimetsi leidub peamiselt lepikutena kitsa ribana või saludena jõgede ja ojade ääres. Rannikumoodustiste läheduses ning suuremate soode ääres leidub ka soostunud ja soometsi (Linkrus 1998) Klindi jalamile moodustunud paetükkidest rusunõlvadele, mida niisutavad lubjarikkad allikaveed, on omapärane laialeheline pangamets (Arold 2005). Paekaldal asuvate
8 6 4 2 0 Joonis 13. Huumuskatte tüseduse ja huumusesisalduse võrdlus rähksel gleimullal PH on rähksel gleimullal 6,4-7,2. Hernes, raps, uba ja punapeet sobivad kõik kasvama sellise pH vahemikuga maa-alale. Lõimis võib olla saviliiv, kerge või keskmine liivsavi. Sügavamatel rähksetel gleimuldadel kasvavad liigirikkad sõnajala salulehtpuumetsad, mis on 24 kõrge boniteediga I-III, kuid uuritava mulla boniteet jääb väga väikseks (tabel 3), mistõttu kuulub halbade maade hulka. [4] Tabel 3. Huumusringi füüsikalised ja keemilised omadused rähksel gleimullal Näitajad Kaeve number 1 2 3 4 5 6 7 8
Huumusesisalduse hindamise skaala huumushorisondis: 2,5...3,5% keskmine alla 1,5% väga madal 3,5...5% kõrge 1,5...2,5% madal üle 5% väga kõrge Parasniisketes tingimustes oleks põllumulla optimaalne huumusesisaldus 2,5...3,5%. Ajutiselt liigniiskete (gleistunud) analoogide korral on huumusesisaldus tavaliselt 1...2% võrra suurem. Alaliselt liigniisketel (gleimuldadel) muldadel tekib nn. toorhuumuslik horisont, sisaldades rohkesti orgaanilist ainet, mis on pooleldi lagunenud ja halvasti kinnitunud mulla mineraalse osaga. Sel juhul on õigem väljendada orgaanilise aine, mitte huumusesisaldust. 22. Huumusesisalduse reguleerimise võimalused. · Orgaanilise aine juurdeviimine mulda sõnnik (40 t/ha=0,1% suurem Hu%), haljasväetised. · Liblikõieliste kultuuride kasvatamine juurtel asuvad mügarbakterid seovad õhulämmastikku.
Teisel aastal kulub kaalikal 100- 120 päeva ja naeris 85- 90 päeva. Kaalika lehed kaetud vahakirmega, Väike kuivaine sisaldus, juurikad sisaldavad sinepiõli, mis võib piimale anda spetsiifilise maitse. Idanevad 2 kraadi juures, Tõusemed taluvad 4 -5 kraadi kõlma täiskavanud taimed kuni -10 kraadi, suur veevajadus. Kasvavad hästi soomuldadel. Säilivad halvasti. Raps Botaaniliselt kaalika teisend. Olemas suvi- ja taliraps. Suviraps vajab niiskust. Hästi kuivendatud madalsool ja gleimuldadel, põuakartlikud ei sobi. Et korralikult idaneks tuleb külvata 2-5 cm sügavusele. Haljasmassi saamiseks võib külve teha kuni juuli keskpaigani. Külv oleks tehtud 60- 70 päeva enne haljasmassi vajadust, nii võib suve jooksul kasvatada suvirapsi. Suviraps on talirapsist kuivaine rikkam, alates õitsemisest väheneb haljasmassi toorproteiini sisaldus kiiresti. Taliraps annab rohkem haljasmassi. Kasvatus kahel viisil, sügisel külvates saadakse halajsmass kevadel
1980) : - kuivad lammirohumaad, - aasarohumaad, - suurkõrreliste lammirohumaad, - suurtarna lammirohumaad, - lammisoorohumaad. · Loodusdirektiivi elupaigatüüp 6450 Lamminiidu Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kus üleujutus on väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad on toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi-gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid. Luhtade loodusväärtused: · Pärandkooslused; · Haude- ja rändlinnustiku suur mitmekesisus;
liidetus siirdesoo- ja rabametsadega. Tüübirühmadesse on lisatud sürjametsad (sarapuu- ja maasika-sinilille kasvukohatüüp). Nimetus on võetud kasutusele tänu V. Masingule, kes juhtis tähelepanu lubjarikastel rähksetel muldadel kasvavate metsade eripärale võrreldes salumetsadega. Katus - Tappo metsatüüpides on omaette tüübirühmana väljatoodud ka soovikumetsad (osja ja tarna kasvukohatüüp), millised kasvavad väheviljakatel luitelistel liivadel (tarna) või turvastunud kamar-gleimuldadel (osja). 1974. a. avaldati koguteoses "Eesti Metsad" E. Lõhmuse poolt väljatöötatud nn. ordineeritud metsakasvukohatüüpide süsteem, milline arvestab ökoloogilisi ja fütotsönoloogilisi erinevusi puistute vahel. Metsakasvukohatüüpide nimetused vastavad enam-vähem ka Karu - Muiste ja Katus - Tappo poolt antuile. Üsna kiirelt juurdus Lõhmuse süsteem metsakorralduses ja metsade uurimisel ning on oma otstarbekuselt hästi vastuvõetav kõigile tänapäevastele kasutajatele.
Eesti mandriosas, Saaremaa ning Hiiumaa lõuna- ja kagupoolseil rannikuil ja madalatel laidudel. Madalates lohkudes, kus merevesi võib suvel ka täiesti ära aurata, on soolade kontsentratsioon muldades kõige kõrgem, eriti ülemises kihis, mis avaldab mõju taimkatte liigilisele koosseisule. Seal kasvavad madalad lihakad soolakutaimed (halofüüdid), nagu harilik soolarohi, rand-soodahein, hall soolmalts, rand-teeleht. Peenema lõimisega ranniku-gleimuldadel saliinses vöötmes areneb juba enam-vähem liitunud taimkate (katvus ca 50%), neid nimetatakse mõnikord ka pärisrannarohumaadeks. Esinduslikud on kooslused, kus domineerivad rannikas ja tuderluga, millele lisanduvad veel rand-õisluht, mitmed kõrrelised (valge kastehein, punane aruhein), tõmmu soonerohi, maasapi liigid, randristik jne. 4.4. Inimtegevus Eesti rannarohumaadel (soovitused kaitseks ja majandamiseks). - Pidev
Huumusesisaldus mullas ja selle reguleerimise võimalused Huumusesisalduse hindamise skaala huumushorisondis: alla 1,5% väga madal 1,5...2,5% madal 2,5...3,5% keskmine 3,5...5% kõrge üle 5% väga kõrge Parasniisketes tingimustes oleks põllumulla optimaalne huumusesisaldus 2,5...3,5%. Ajutiselt liigniiskete (gleistunud) analoogide korral on huumusesisaldus tavaliselt 1...2% võrra suurem. Alaliselt liigniisketel (gleimuldadel) muldadel tekib nn. toorhuumuslik horisont, sisaldades rohkesti orgaanilist ainet, mis on pooleldi lagunenud ja halvasti kinnitunud mulla mineraalse osaga. Sel juhul on õigem väljendada orgaanilise aine, mitte huumusesisaldust. Huumusesisalduse reguleerimise võimalused: · Orgaanilise aine juurdeviimine mulda sõnnik (40 t/ha=0,1% suurem Hu%), haljasväetised. · Liblikõieliste kultuuride kasvatamine juurtel asuvad mügarbakterid seovad õhulämmastikku
sanitaarse kaitse. 20. Huumusesisalduse hindamise skaala, optimaalne sisaldus, kriitiline sisaldus. Huumusesisalduse hindamise skaala huumushorisondis: alla 1,5% väga madal 1,5...2,5% madal 2,5...3,5% keskmine 3,5...5% kõrge üle 5% väga kõrge Parasniisketes tingimustes oleks põllumulla optimaalne huumusesisaldus 2,5...3,5%. Ajutiselt liigniiskete (gleistunud) analoogide korral on huumusesisaldus tavaliselt 1...2% võrra suurem. Alaliselt liigniisketel (gleimuldadel) muldadel tekib nn. toorhuumuslik horisont, sisaldades rohkesti orgaanilist ainet, mis on pooleldi lagunenud ja halvasti kinnitunud mulla mineraalse osaga. Sel juhul on õigem väljendada orgaanilise aine, mitte huumusesisaldust. 21. Huumusesisalduse reguleerimise võimalused. Huumusesisalduse reguleerimise võimalused: · Orgaanilise aine juurdeviimine mulda sõnnik (40 t/ha=0,1% suurem Hu%), haljasväetised. · Liblikõieliste kultuuride kasvatamine juurtel asuvad mügarbakterid seovad
ebakvaliteetselt tehtud kultuurtehniliste tööde korral. Vajavad kuivendamist mitte ainult põllumajanduskõlvikutel, vaid ka metsamaadel. Põhjavett suudavad nad õhust ja inimtegevusest tuleneva saastamise eest kaitsta märksa tõhusamalt kui leetunud gleimullad, kuid kuivendusjärgselt suhteliselt maapinna lähedal olevasse põhjavette on väetistelja taimekaitsevahenditel nende ebaotstarbeka kasutamise korral lühem tee kui läbi parasniiskete muldade. Leostunud ja leetjatel gleimuldadel on sobiv viljelda rohumaad, sest põllukultuuride all võib kuivamisel tekkida vertikaallõhesid, mis pärast saagi koristamist avavad tee sügisvihmadele ning mullad võivadlessiveeruda. Selle vastuabinõuna teatakse seni ainult seemneumbrohtude tõrjevõttena tuntud kõrrekoorimist, see aitab ka säilitada mulla keemilisi varusid ja on hea keskkonnakaitse seisukohast. Küllastunud ja küllastumata gleimullad on pidevalt liigniisked, paiknevad veesetetel Madal-Eestis, liivadest savideni.
puit halvemate tehniliste omadustega kui kehvematel kasvukohtadel (see on seotud aastarõngaste laiusega ja sügispudu osakaaluga puidus). Endiste põllumaade viljakatel muldadel on okaspuude kasv küll kiire, aga puud on väga okslikud ja nende tüved suure koondega. Muld mõjutab ka metsa majandamist. Kuivadel liivmuldadel on võimalik metsamajanduslikke töid läbi viia aastaringselt, liigniisketel gleimuldadel või turvasmuldadel on see enamasti võimalik vaid talvel, külmunud maaga. Looduslikes ökosüsteemides arenevad muld ja metsataimestik tihedas koosmõjus. Muutused mullas kutsuvad esile muutusi puistu koosseisus, selle kasvukiiruses, varise hulgas, mis mullapinnale langeb ja mikrokliimas. Nende muutuste tagajärjel kujunevad mullal teatud aja möödudes uued omadused. Metsapuude mõju mullale:
annaabi.ee 
