Loomade farm essee (0)

George Orwell „ Loomade farm“    George  Orwelli  raamat  „Loomade  farm“  räägib  sellest,  kuidas  täielik  võim  võib  meid  drastiliselt  muuta ja ka  hävitada. „Loomade farm“ on kirjutatud  muinasjutuna, kus  inimesed  on  kujutatud  loomadena,  et  lihtsustada  poliitilist  võimu  ja  näidata,  kuidas  võib  see  meid  mõjutada.   Raamatu  alguses  on  juhib  farmi  Mr.  Jones,  kes  on  loomade  silmis  paha  juht,  sest  neid  ei  toidetud ega koheldud hästi. Aga enne kui vana ja tark siga Major surma sai, jõudis ta veel  rääkida oma unenäost - kuidas loomadel õnnestub ülestõus farmi üle. Ei läinud kaua, kui see  päriseltki  juhtus  ning  sead  võtsid  farmi  juhtimise  üle.  Farmi  nimetasidki  nad  „loomade  farmiks“; tegid isegi rohelise lipu, mille peal oli seasõra jälg.  Lumepall  ja  Napoleon  olid  sigade  seast  kõige  targemad  ja  algatasid  ideed  enda  valitsusest.  Esmalt nad lasid teistel loomadel ära teha kogu töö, näiteks koguda süüa ja ehitada tuuleveski.  Järgnevalt nad kehtestasid seitse seadust, mis tegi rahvale selgeks, mis on hea ja mis on halb  (neli jalga hea, kaks aga halb). Üks reeglitest oli, et kõik loomad on võrdsed, kuid kui aeg läks  edasi,  siis  sead  hakkasid  võtma  enamus  toiduained  enda  kätte,  sest  nemad  on  rohkem  selle  väärilised ja teevad tähtsamat tööd kui teised. See juba näitas, et sead on ahned ja valetajad -  soovivad kogu sööki vaid endale.  Ahnus  aga  suurenes  sigade  seas  ning  eriti  Napoleonil,  kes  puhtalt  kadeduse  pärast  viskas  farmist  välja  Lumepalli  sellepärast,  et  Napoleon  polnud  see  loom,  kes  mõtles  välja  plaani,  kuidas  ehitada  tuuleveskit.  Napoleon  ässitas  Lummepalli  farmist  välja  koerte  abil  ja  võttis  endale kogu au, selgitades, et Napoleon oli see, kes ehitas tuuleveski.   Mida rohkem  hakkas  Napoleon  farmis  võimu saama, seda ahenmaks ta läks. Kui  keegi  talle  vastu  hakkas,  siis  võisid  tagajärgedeks  olla  surmamõistmised  ja  riigist  pagendamised.  Kõik  mida  Napoleon  ütles,  pidi  ka  tehtud  saama.  Sead  hakkasid  järjest  eitama  kõiki  algseid  seaduseid; nad hakkasid käituma nagu inimesed, kandma riideid, magama voodites, kõndima  kahel jalal ja muutsid isegi seadust, et nüüd on  „Neli jalga hea, kaks jalga parem“. Enam ei  suhelnud sead inimestega advokaadi kaudu, vaid istusid kõik ise ühise laua taga ja mängisid  kaarte. Polnud enam vahet, kas siga on siga või on ta inimene. 


Teoses loeb selgelt välja, et kui võim koondub vaid teatud isikutele või grupile, võib juhtuda,  et nad hakkavad seda võimu isiklikel eesmärkidel ära kasutama. Seega antud teos võimaldab  mõista olukorda totalitaarsetes ühiskondades I ja II maailmasõja ajal Nõukogude Liidus ning  Hitleri Saksamaal.