Antikristlus (2)

Liis Liström 12b

ANTIKRISTUS

Friedrich Nietzsche
Raamatut kätte võttes ning selle eessõna lugedes , ehmusin. Nii otsekohest ning mõtlemapanevat eessõna pole ma iial ühesgi teoses kohanud. Filosoof kirjeldas seda, kellele on raamat mõeldud ning kes peavad tema lugejad olema. Tsteerides mõningaid lauseid , kõlaks see nii: “See raamat on mõeldud vähestele. Võibolla mõni neist vähestest pole veel sündinudki. Tingimusi, mis on minu mõistmiseks paratamatult vajalikud, tunnen liigagi hästi.”
Autor selgitab teoses seda, et elus pole vaja esitada iga asja kohta küsimusi, tuleb olla ükskõiksem. Inimesed ei tohiks karta keelatud vilju. Alati peab olema valmis millekski, mida ei tohiks eales ettegi kujutada. Need kes vastavad neile kõigile tingimustele, on raamatu lugemiseks valmis, ülejäänud on autori sõnul tähtsusetud-lihtsalt inimkond .
Nietzsche seadis raamatus ülesse küsimusi, mis puudutavad kõiki. Vastuseid neile küsimustele võib olla miljoneid , kuid autor andis teada oma arvamusest asjadele, mida me kõik oleme kunagi mõtelnud. Mis on hea? Mis on õnn? Mis on elu? Viimane neist pani ka mind veidi rohkem mõtlema. Mis tegelikult on elu? Paljud ütlevad et elu on mäng, kuid tegelikult minu jaoks on ta midagi palju suuremat kui mäng, midagi palju võimsamat, mille üle meil tihti kontrolli pole. Autor määratleb terminit “elu” aga veidi teisiti. Ta hindab elu instinktidena, kus puudub võimuiha. Ta nimetab looma, liiki, indiviidi rikutuks, kui nad minetavad oma instinktid , kui nad eelistavad seda, mis on neile kahjulik.
Peale selle käsitleb raamat veel ka inimolemist, kriitikat ning kõike muud, mida sisaldab meie enda elu. Autor peab oluliseks inimese armastust enese vastu. Inimesed tunnevad teineteise vastu tihti kaastunnet , mis paneb inimesi nakatuma kannatustesse, see põhjustab jõu kahanemist. Filosoofi arvates on kaastunne vastuolus arenguseadusega. Pole midagi ebatervislikumat meie tänapäevases elus, kui kaastunne.
Mis on tõde? Üks põhilisi küsimusi, mis läbib teost on just see. Kuid mis on siis tõde? Minu arvates pole tõde vaid õigete sõnade leidmine asjadele nii, nagu nad on, vaid tõde on midagi palju enamat. Tõde paljastab meie tegeliku olemuse ning tunded, mida tunneme. Tõde aitab meil tunda ennast puhtamana, sest oleme suutnud midagi head korda saata. Nietzsche on raamatus toonud tõe kohta ühe väite, mis minu meelest peab ka paika. “Kui tõe eest astub välja olematuse ja eituse advokaat , saab tõde moonutatud.” Tihti nimetatakse tõeseks seda, mis on elule kõige kahjulikum, vääraks aga seda, mis elu ühendab, kinnitab, jaatab, õigustab ja talle võidu kindlustab.
Põhiprobleemiks on raamatus usuteema. Kõige enam pöörab autor tähelepanu kristlusele ning selle vahekordadele erinevate ideedega. Kas inimene on kõige lõpp? Kristlus püüab kõike muuta paremaks ning kujutada paremates toonides. Harva esineb alus ettekavatsetud headust. Tihti on tegu vaid õnnelike juhuste ning eranditega. Olemas on üks karjainstinktiga koduloom , haige inimloom- kristlane . Ristiusk ning kristlus astus välja abitumate ning vaesemate inimeste heaks. See kuulutas kõrgematele inimtüüpidele sõja. Autor on seletanud kristlust teisiti, kui siiani oleme kuulnud . Kristluse aluseks on usk Jumalasse, kõikväelisse Isasse, taeva ja maa loojasse. Kristlus paneb inimesi uskuma pattude andeksandmisesse, lunastustesse, igavesse elusse. Nietzsche aga kirjeldab kristlust ja usku hoopis oma moodi. Nimelt ei tohtivat seda kaunistada ega ehtida. Pole vaja ülistada kristlust, sest see õpetavat kõrgemaid vaimseid väärtusi pahelisteks ning eksitavateks kiusatusteks. Kristlus puudutab meie igapäevaelu, on seotud meie ajalooliste juurtega ja selgitab nii mõndagi meie valikutest, eelistustest ja väärtustest. Sagelitsiteeritud inimestevahelisi suhteid reguleerivad normid (ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehakse; ära tapa ; ära räägi ligimese kohta valet jne) tulenevad kristlikest põhimõtetest.
Autori põhijäreldusteks võib pidada seda, et jumal on surnud. Jumala surm on kaasaja suurim sündmuseks, mille tähtsust alles hakatakse mõistma. Rõõmusõnumi tooja surm oli vastavuses sellega, kuidas ta oli elanud, kuidas õpetanud. Mitte inimestele lunastamiseks, vaid selleks, et näidata kuidas peab elama. See mida ta inimkonnale pärandas oli praktika. Ta ei osutanud vastupanu, ei kaitsenud oma õigusi, ei teind vähematki, et ära hoida halvimat, suurt ohtu, vastupidi, ta kutsus selle esile. Sellise mõtteavaldusega on autor püüdnud inimestele edasi anda niiöelda lunastaja tegusid ning soovitud tagajärgi. Võime sellest aru saada kui tõsiasjast, et usk jumalasse ei juhi enam inimeste käitumist. Usk jumalasse on muutunud vaid väliseks, formaalseks . Endised väärtused on kaotanud oma väärtuse ning selleks, et elul üldse oleks mingi raskuspunkt, on tarvis uusi väärtusi. Kristlik moraal väljendab Nietzsche arvates orjamoraali ning langeb seetõttu julma kriitika ohvriks. Autori sõnadest võib välja lugeda, et on olemas ainult üks ainus kristlane ning temagi suri ristil .
Olen ka ise ristitud, seega oli veidi keeruline seda teost lugeda. Tundus nagu püüaks autor lugejaid kristlusest eemale viia. Mõned väited usu kohta olid arusaamatud. Üldse polnud põhiprobleem sõnastatud piisavalt selgelt, seega tundus, nagu oleks seal rohkem kui üks lahendamatu seik. Nietzsche mõistis kristlust päris karmilt kohati hukka, see tekitaks minus veidi vastakaid tundeid.
Igal inimesel on õigus teha oma elus ise valikuid . Pole õige kellelegi midagi peale suruda või teiste arvamusi , otsuseid halvaks kiita. Igalühel on oma arvamus, millele toetudes võib ta ennast kõige paremini tunda.
Usk on midagi, mis aitab elus paika panna oma väärtused ning reeglid. Nii nagu on kristluses kümme käsku, nõnda on ka teistes uskudes oma kombed ja talitused. Usk on veidi segane teema. Juba sõna kristlus on arusaamatus. Seda pole võimalik täielikult lahti seletada. Ma ei saa nõustuda filosoofi ideedega, mida ta selles raamatus esitab. Usk on Nietzsche sõnul olnud vaid ettekääne.
Veel ei saa ma nõustuda sellega, et kristlus on justkui häbistav neile, kes sellesse usuvad. Pole kunagi tõestatud kindlate faktidega, et Jeesus oli inimeste pahameele vastu. On üteldud, et Jumal ohverdas oma poja pattude andeksandmiseks. Süütu olend pidi tooma ohvri süüdlaste nimel. Kas see oli õige? Ka sellele pole olemas kindlaid vastuseid või seisukohti, mida on võimalik tõestada. Kõigil on oma arvamus, nii ka usu suhtes.
Imelik oli lugeda inimeste mahategemist. Pole olemas õiged ega valesid inimesi, pole olemas halbu ja häid. Keegi ei sünni selliseks nagu ta kunagi kujuneb, vaid aja jooksul elu muudab meid. Autor on esiteks oma teose alguses toonud välja need, kellele üldse sobib seda raamatut lugeda. Alguses arvasin, et mina nende hulka ei kuulugi ning kavatsesin selle raamatu sinnapaika jätta. Veidi hiljem pidasin õigeks siiski tutvuda ka teist moodi mõtlevate inimeste arusaamadega usust, elust ja inimestest. Filosoofi arvates on võimalik kristlikku moraali zestidega umber lükata. Võibolla tõesti, selle vastu vaielda ei saa, kuid alati on ka teisi arvamusi. Autor peab Uut Testamenti reostuseks, valeks, mida silma sisse jutustatakse. Tema arvates on seal ainult negatiivsed instinktid.
Nietzsche kirjutas nii: “Meid ei erista teistest see, et me ei leia jumalat ei ajaloost, loodusest, ega ka selle tagant, vaid et seda, mida on austatud jumalusena, ei tunneta me mitte jumalikuna, vaid viletsa, absurdse ja kahjulikuna, mitte lihtsalt eksitusena, vaid kuriteona elu kallal.” Inimene peab olema piisavalt haige, et saada kristlaseks. Kristlaseks ei saa mitte igaüks, selleks ei pöörata. Minu arvates on vastupidi. Kristlasteks võivad saada kõik. Paljude vanemad on olnud eelnevalt kristlased , mistõttu ka nende järeltlijate niinimetatud kohus on elada oma elu samas usus. Kellelegi ei saa veaks lugeda seda, kui ta austab kümmet käsku või elab piibli lugude järgi. Me elame ometi vabal maal ning mõttevabadus on suurim.
Võin väita, et see teos pani mind veidi naerma , kohati ka vihastas ning enamjaolt muutis mõtlikuks. Kuidas saab olla keegi nii põlastav mõne usu suhtes, mis tegelikult pole teinud inimkonnale midagi halba, pigem ikka head. Mind pani üllatama see, et kui olin raamatu lugemise lõpetanud ning esitasin endale küsimuse, millega ma Nietzschega nõustun, siis ei leidnudki ma ühtegi ideed, mida pooldada .
Sellest saan teha ka järelduse: Olen kristlane ning seepärast ka häiris mind filosoofi ettekujutlus kristlusest, kui täiesti väärast usust. Me elame tänapäeva ühiskonnas, mis on niigi usust ära pööratud. Kui palju üldse räägitakse sellest, mis on piibli järgi õige või vale. Paljudele on nüüdseks häbiasi tunnistada isegi seda, et ollakse ristitud. Kas see on patt? Kuskil ära keelatud? Ei. Lihtsalt on nüüdseks juba liiga palju neid, kes võibolla mõtlevad sarnaselt Nietzschega. Usk on nagu veendumus, mille kohta on autor ütelnud ka nii: “Kas vale ja veendumuse vahel on üldse vastuolu? Kogu maailm usub seda, aga kas on üldse midagi, mida maailm ei usu?”
Elu on täis valesid ning vale on ka õigeks pidada midagi, mida me ei usu. Kõige tavalisem vale on see, millega petetakse ennast, teistele valetatakse suhteliselt harva, kui siis vaid erandjuhtudel. Tänapäeval on soovimatus näha seda, mida nähakse ja soovimatus näha midagi sellisena, nagu nähakse. Tundub keeruline, kuid tegelikult see just nii ongi. Valedega püütakse midagi säilitada ning hävitada. Minu arvates oli filosoofi raamatus päris palju vale. Ma ei saa seda faktidega küll tõestada, kuid olen selles ise kindel, sest see on minu isiklik arvamus.
Kristlus ei ole meilt ära võtnud midagi, nagu väidab Nietzsche. Vastupidi, ta on meile andnud nii palju juurde. Kristlus on tingimusteta usk, mida valides on võimalik säilitada eneseväärikus ning hingerahu kogu eluks.
Lõpetuseks kirjutaksin tsitaadi raamatust, millega pidas autor õigeks oma teose lõpetada. Ka mina lõpetan oma kirjutise sellega, kuid mõttega, et see on täiesti vale. “ Tahaksin selle igavese süüdistuse kristluse vastu kirjutada kõigile seintele . Mul on tähed millega saan teha pimedad nägijateks. Nimetan kristlust suureks needuseks, suureks rikutuseks, suureks kättemaksuinstinktiks. Ükski vahend pole talle küllalt mürgine, salakaval, salajane ega tühine. Nimetan kristlus inimkonna igaveseks häbiplekiks. Ja aega arvestatakse alates sellest õnnetust päevast, millega algas kuri saatus, alates kristluse esimesest päevast.” Ainus millega nõustun on see, et paljud väärtused ootavad ümberhindamist.