Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia... ,,See maja seisab keset Südalinna ei kaitse ingel teda, vaid kultuur! Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna. Kõik, mis ta sees, on kordumatult suur." - Juhan Viiding Kirjaniku Andrus Kiviräha ja lavastaja Merle Karusoo koostööl sündis Eesti Draamateatris lavastus ,,Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...", mis räägib loo, kuidas kultuuriasutus Tallinna müüride vahele sajand tagasi ehitati. Autor lisas talle omasel moel maja valmimise loole mitmeid tahke juurde ja välja tuli ei midagi muud, kui puhas komöödia. Näidendi p...
Humoorikalt tõsine ,,Enesetapja" Kristo Kaareste 10A Näidendi autor oli Nikolai Erdman. Lavastaja oli Tiit Ojasoo ja kunstnik Ene-Liis Semper. Laval olid Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Roman Maksimuk, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Kärt Tammjärv ja Linda Vaher Lavakunstikooli XXVI lennust. Esietendus toimus 12. oktoobril Vene Teatri suures saalis. Ühel tüübil keevad emotsioonid nii üle, et kõige loogilisem lahendus tundub olevat otsustada end parem lihtsalt ära tappa. Kõik! Kaua võib! Kogu pidu! Aitab jamast! Vähemalt nii tundub peategelast ümbritsevatele inimestele. Enesetapp ja pääsemine oleks lunastus, talle ja kogu ühiskonnale viimane, aga see-eest tõeliselt julge ja otsustav tegu, mis annaks julgust oma nõrkustest üle saada. Komöödia ...
Etenduses osalesid tuntud näitlejad nagu Jan Uuspõld, Mait Malmsten, Hendrik Toompere Jr Jr, Taavi Teplenkov, Marta Laan, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Merle Palmiste, Tõnu Kark.. Minu lemmiknäitleja selles etenduses oli Jan Uuspõld, kes mängis kaupmees Antonio rolli. Mulle tundus, et ta oskas kõige paremini rolli sisse elada ning tema emotsioonid tundusid kõige tõetruumad. Samuti meeldis mulle pankur Shylocki osas Mait Malmsten, kuna temagi roll oli paeluv ja huvitav. Etendusele andis positiivse efekti suur ekraan, mille pealt näidati lavakujundust erinevaid ruume ja maju. Mulle tundus, et lavakujundus oli saanud hea lahenduse ning andis etendusel positiivse efekti. Etendus on Draamateatri mängukavas olnud peaaegu aasta, kuid publiku huvi on siiani suur. Olen sellest etendusest väga vaimustatud ja loodan, et taolisi teatrikogemusi ja emotsioone saan nautida ka tulevikus. Minu arvates oli see väga õpetlik lugu ning soovitan soojalt ka
Valisin oma essee teemaks Wagneri ooperireformi plussid ja miinused , sest see tundus minu jaoks kõige teostatavam pärast tema edasiarendustega tutvumist. Wagner viis ooperisaalis läbi viis suuremat muudatust, mis on säilinud tänapäevani. Esiteks kustutas ta saalis tuled, et laval toimuv tegevus oleks paremini jälgitav. Enne selle reformi jõustumist oli ooper saalis pigem taustaks seltskondlikule suhtlusele. Tulede kustutamine manitses publikut vaikides kuulama ja keskenduma etendusele, väärtustades seeläbi ooperit kui üht kunstiliiki. See oli minu arvates väga oluline muudatus, sest tänu sellele õppis publik ooperisse tõsisemalt suhtuma ja väärtustama. Teiseks lasi Wagner ehitada saali põranda kaldu, et ka viimastes ridades oleks tegevus samuti jälgitav. See muudatus andis kõigile võrdsed võimalused laval toimuvale kaasa elada ja paremini mõista. Tänapäeval ei kujuta ma enam ühtki teatri- või ooperimaja ette, kus
Saalis oli näha, et kõigile meeldis see etendus. Tore oli just et laule esitasid noored eesti näitlejad, keda oleme harjunud nägema kuskil teleseriaalis mängimas. Minule isiklikult meeldisid kõige rohkem ,,Kümme neegrit , mis on kirjutatud Agatha Christie romaani põhjal ,,10 väikest neegrit''ning esitas Evelin Pang oli tore vaadata kuidas ta sellesse süvenes ja sellele kaasa elas ja teine lemmik oli Andero Ermeli ,,Laul Timmile'', mis on kirjutatud etendusele ,,Timm Thaler ehk müüdud naer'', seda oli hea kuulata, kuna olen raamatud ka lugenud. Tore oli ka vaadata ja kuulata Hele Kõret esitamas laulu ,,Inimsööja laul''. Samuti oli tore ka vaadata Argo Aadli ja Mart Toome esitluses ,, Mareti ja Miina kuplee''.Mart Toome esitatud ,,Kerjuse laul'' läks enamustele naissoo esindajatele kes seal viibisid hinge. Indrek Ojari, keda oleme harjunud nägema TV3 ekraanil Stennina esitas tohutult humoorika laulu ,, Komtess Adelheid von Scönbergi kuplee''
Juuksed olid näitlejal hallid, samuti ka habe, hääl madal. Tegelane liikus laval palju ringi. Selles loos oli antud näitlejal, taadil, väga tähtis roll, ta viibis paralleelselt mõlemas ajas. Sellega etendas ta vanu mälestusi ning reaalset aega. Muusikat ja heli kasutati etenduses vähe, kuid seda siiski oli. Näiteks kujutati suurt põlengut just heliga, mis andis väga tõelise meeleolu. Ka kasutati helisid lapsesünni ajal. Heliklipid andisid etendusele juurde väga palju. Lavastuses „Vanad ja noored“ räägitakse lugu erinevate põlvkondade vahel. Loos kajastuvad erimeelsused vanemate ja nooremate inimeste vahel. Kõige alguses jäi veidi arusaamatuks see, et etenduses kaks erinevat aega jookseb, kuid sellest sai üsna peagi aru. Samas leian, et antud näidendit ei saakski, kuidagi paremini vaatajale edasi anda. Vaatajana jäid mulle hästi meelde näitlejad. Kõik näitlejad etendasid oma rolle ning jäid oma olemusega kergesti meelde
A. Mozarti koomiline ooper ,,Cosi fan tutte", mida külastasin. Osatäitjateks olid Fiordiligi( Aile Asszonyi), Dorabella (Helen Lokuta), Gugliemo (Rauno Elp), Ferrando( Olive Kuusik), Don Alfonso( Mart Laur) ja Despina (Kristina Vähi). Muusikaline juht ja dirigent oli Arvo Volmer. Lavastajaks oli Walter Sutcliffe. Kunstnik Liina Keevallik ja valguskunstnik Neeme Jõe. ,,Cosi fan tutte" tähendab eesti keelses tõlkes ,, Nii teevad kõik naised". Lauldi itaalia keeles, mis andis etendusele vürtsi. Arvan, et kui see oleks eesti keeles olnud, poleks sama muljet jätnud. Süzee oli suhteliselt huvitav ja tavalistest ooperitest erinev. Nimelt üritavad kolm meest tõestada, et naised on truudusetud. Kaks meest veavad ühega kihla, kas nende naised jäävad neile truuks või mitte. Selle tõestamiseks valetavad oma naistele, et lähevad sõtta, kuid tegelikult püüavad teine teise naist ära võrgutada. Mõlemad mehed kaotasid kihlveos.
armastuslugu. Võib ka öelda, et see on kaasaegne romantiline ballett, kus ei puudu armastuskolmnurk ja intriigid." Igaühele jäeti mõtlemisainet etenduse sisu tõlgendamiseks. Lavastus oli väga ilus ning näitlejad professionaalsed. Mulle meeldisid väga tantsijate kostüümid, mis meenutasid Prantsusmaad näiteks olid naistel peas baretid ning seljas naiselikud kleidid. Kuigi muusika kostis lindilt, andis see etendusele mõnusa atmosfääri. Laulud olid tempokad ning enamasti rõõmsameelsed. Hoogsaid tantse oli väga lahe vaadata. Tundus, et kui näitlejad lavale astusid, hõljus õhus lisaks muusikale ka prantsuse parfüümi. Tänavalaterna valguses kohtusid noormees ja neiu: Morris ning Rose. Mõne aja pärast kadus Rose Morrise vaateväljalt ning viimane tõmmati kirevassse Pariisi seltskonnaellu. Sel ööl võrgutas miss Black Morrise ning nende mõlema elu dikteeris kaugusest üleolev Salvador.
Teatriarvustus ’’Hea põhjatuule vastu’’ Kristen Esietendus 28. septembril 2013 Vanemuise väikeses majas. Järgmine etendus: 17.12 - 19:00. Näitlejad: Elina Purde (Emma Rothner), Andres Mähar (Leo Leike) Lavastaja: Rein Pakk Autor: Daniel Glattauer Tõlge: Piret Pääsuke Dramatiseering ja lavastus: Rein Pakk Lava ja kostüüm: Annika Pakk Muusikaline kujundus: Ardo Ran Varres Valguskunstnik: Imbi Mälk Elina Purde on sündinud 7. veebruar 1983. Rakveres. Ta on lõpetanud Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli. Andres Mähar on sündinud 2. veebruaril 1978 Tartus. Ta astus 1996. aastal pärast keskkooli lõpetamist Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemasse Lavakunstikooli. Lühikokkuvõte: Lugu on naisest ja mehest, kes juhuslikult internetis tutvuvad. Tegemist pole suhtlusportaali tutvusega vaid palju haruldasem. Nimelt soovib Emma tühistada ajakirja Like tellimust ning saadab toimetusse mitmeid kir...
Maria Listra kontsert Maria Listra kevadkontsert toimus 12. aprillil kell 18.00 Siioni kirikus. Peale Maria Listrale esinesid veel Maris Lend klaveril ja Andreas Lend tsellol. Sissejuhatava osa etendusele tegi Maria Listra ema Liivi Listra, tutvustades lühidalt algavat etendust. Muusikaõpinguid alustas Maria 5-aastasena klaveri erialal Nõmme Muusikakoolis, kus hiljem alustas ka flöödiõpinguid. Laulmist on Maria õppinud oma ema, Liivi Listra juhendamisel. Esmakordselt esines Maria avalikkuse ees 3-aastasena Soomes. Ta on võitnud Eesti Televisiooni laste lauluvõistluse Laulukarussell aastatel 1996 ja 1998. Aastal 2000 ilmus 11- aastase Maria sooloplaat "Anno Domini 2000"
Käisime klassiga 6.-ndal veebruaril NUKU teatris vaatamas etendust "Timm Thaler ehk müüdud naer". Teatritüki lavastaja oli Taavi Tõnisson, dramatiseerija Urmas Lennuk ning teatrikunstnik Marion Undusk. Mulle meeldis eriti kostüümikunstniku töö. Kostüümid olid raamatu toimumise ehk 1930-ndate stiilis ning kõikide tegelaste puhul väga isikupärased. Näiteks parun Taruki riietus rõhutas maagiat ja kurjust ning Timmi kostüüm oli aga tagasihoidlik ning lihtne. Etendusele aitasid kaasa videotaustad, need täpsustasid toimuvat ning tekitasid maagilise õhkkonna. Mulle meeldis ka selle lavastuse rezii, see oli lihtne ning toimiv. Oli kasutatud suuri liikuvaid treppe, millega sai luua erinevaid tegevuspaiku - kergusega leidsin end hipdroomilt, Timmi kodust, laeval, lossis jne. Samuti oli dekoratsioonidena kasutatud pöörlevaid peegleid ning läbipistvaid klaassirme, kust parun Taruk välja ilmus. Need pidevalt pöörlevad
ma aga ei mäleta kes seda lugu esitas. Lugu oli meeldejääv selle poolest, et see oli esitatud puhtalt ja siiralt. Muidugi ei saa ka teiste esitatud laulude kohta midagi halba õelda, kuid just selles loos oli midagi erilist, aga võib-olla ainult minu jaoks. Lavalisuse poole pealt oli näha süvenemist ja kaasahaaravust, sest saalis oli palju rahvast ( saal oli peaaegu täis, ainult mõned ääre pingid olid tühjad) ja kõik elasid etendusele väga kaasa. Olen varemgi muusikale vaatamas käinud, kuid see oli kuidagi meeldejäävam. Võib-olla sellepärast, et see oli kõige hiljutisem, aga eks aeg näitab, kui meeldejääv see oli. Informatsiooni näitlejate kohta niipalju, et muusikalis osales ka rootsirahvusest mustanahaline Danne Dahlin, kes oli nii goreograafi kui ka näitleja rollis. Kõik tekstid kandis ta ette eesti keeeles ( minu arust tuli tal see väga hästi välja ).
Ta suudab muusika abil kogu külarahva maha surutud tunded avada. Peategelane, keda mängis Indrek Sammul, oli väga usutav ning sobis väga hästi dirigendi rolli tänu oma olemusele. Liigutused ja grimassid olid väga veenvad ning huvitav oli jälgida. Ka Marin Mill tuli oma rolliga väga hästi toime, kes mängis vaimse puudega inimest, rääkimine ja liigutused olid väga usutavad ning polnud üle mängitud. Arne, keda mängis Arvi Mägi, lisas etendusele veelgi omapära tänu oma remarkidele, kus kõlasid tihti ingilse keelsed sõnad ning tema telefonikõned olid ka päris hea vaheldus sündmustikule. Kaklus stseenid olid väga hästi mängitud ning nii mõnegi inimese jaoks võisid need olla päris hirmutavad. Lavakujundus oli lihtne, dekoratsioonid olid minimaalsed, kuid andsid piisavalt aimu tegevuspaigast. (vanad koolilauad, kirikuõpetaja laud, klaver). Kasutati pöördlava tegevuspaikade vahetamiseks, mis toimus sujuvalt ning arusaadav
aastast töötab Vanemuise koosseisulise ooperisolistina. 1997.aastal pälvis Alla Popova esimese koha Tiit Kuusiku nimelisel lauluvõistlusel. Kuna etendust oli tihtipeale üpris raske jälgida, siis pidi sageli appi võtma kava. Mõned kohad kavas ja laval küll ei kattunud, aga abi oli sellest siiski. Laval kasutati väga palju erinevaid redeleid ja konstruktsioone. Nendega tegeleti väga palju, küll seati neid kokku, küll võeti jälle lahku. Vahel segas see pisut laulja kuulamist. Etendusele andsid juurde ka väga värvikad kostüümid ja näitlejate huvitavad välimused nende hõbehalliks või siniseks võõbatud näod ja kirevad parukad. Üldjoones jäin etendusega rahule, kuigi mõningad asjad mulle ei meeldinud. Uuesti ma seda etendust vaatama ei läheks, aga hea ooperikogemuse andis ta mulle siiski. Kristiina Kallion
külgede alla. Üle pika aja teatrisse sattudes oli see väga meeliülendav kogemus. Etenduse juures meeldis mulle enamasti kõik. Paljud ehmatasid ja läksid näost valgeks nende püssipaukude peale k.a. mina, aga samas ma ka nautisin seda. Need hetked külvasid minus ootamisärevust ning hirmu, mis tõstsid adrenaliini ning peale käratusi vapatasin ma publikuga ühes rütmis üles-alla, paremale, vasakule. Peale vaheaega sain ma jälle selles väikeses saalis etendusele kaasa elada. Teine vaheaeg ei olnud küll nii hoogne ja särav, kui seda oli esimene. Samas lõid minu silmad väga särama, kui peale kardinate alla laskmist sain ma näha kaht säravat neidu rütmika muusika saatel oma peput väristamas ning jalga keerutamas. Võiks öelda, et Mirtel Pohla tõusis minu edetabelis mitu kohta kõrgemale värvilisemate kriitide sekka. Väga meeldis mulle ka lava. Saepuru vms laadse asja kasutamine oli praktiline igas olukorras
ooperi kallal töötamisega aastal 1864, kuid jättis selle siis mõneks ajaks sahtlisse vedelema, kuna tal puudus kogemus ooperilavadele kirjutamisega. 1889. aastal aga avaldas Lisenko lõplik versioon kõigile väga muljet ning ületas kõik eelmised. Ta võttis näitemängust suure osa originaallaule ning liitis folgilauludele orkestri. Lood muudeti ümber aariateks ning muusikalist tausta laiendati, kuid jäeti selle iseloom siiski algsele Kotlyarevsky etendusele omaseks. Ooper räägib sellest, kuidas kaks noort, Natalka ning Petro võitlevad oma armastuse eest. Natalka isa on aga noorte armastuse vastu ning neid ootab pikk lahusolek. Loomulikult lõppeb lugu õnnelikult ning armastus puhkeb taas õitsele. Tegemist on lihtsa ja rahvaliku looga armastusest, kust võib leida hoogsaid tantsuseadeid ning värvikirevaid rahvariideid. Minu arvates on juba suurde ooperitelki sisse astumine omaette elamus. See on lihtsalt
Teismelisena jätkas ta muusika õppimist ja võttis ka eraldi laulutunde. Esialgu oli tema õpetajaks Francisco Puig ja pärastpoole Juan Raux. Oma isa ja venna soovitusel, kes väitsid, et tal oleks vaja niiöelda „varu karjääri“, sisenes Jose Barcelona Ülikooli keemiat õppima. Kaks aastat hiljem lahkus ta koolist, et keskenduda rohkem laulmisele. 1970-dal aastal julgustas Juan Raux teda minema proovidele, et saada Liceau esitenoriks. Ta sai osa sinna etendusele. Kuigi tal oli ainult väike roll ning pidi laulma kõigest paar korda, jäi ta publikule silma. Sel aastal hakkas ta ka oma karjääriredelil aina tõusma. 1971.aastal sai ta oma esimese auhinna. Selle aastakümne sees pakuti talle paljusid esirolle ooperis. 1987-dal aastal mängis ta filmis „La Boheme“. Filmimise ajal avastati, et tal on leukeemia ning tema ellujäämis võimalus on väga väike. Ta siiski paranes haigusest täielikult
Enamikkude kreeka näidendite sündmustik rajanes rahva usundi- ja kultuuripärandil. 2.1. Jumalateenistus teatrina Jumalateenistuse teatriks muutmise algatas poeet Thespis. Tema tähtis uuendus oli see, et ta oli esimene, kes astus jumala kehastajana kooriga dialoogi, deklameerides värsse. Seega oli ta siis nii esimene näitejuht kui ka esimene näitleja. Peale seda hakati sama laadi näidendeid esitama ka suurte dionüüsiate pidustustel, peale teksti kirjutas autor ka etendusele muusika ja tantsulise osa, oli näitejuht ja näitleja ning harjutas kooriga. Hiljem võtsid selle töö üle asjatundjad. 2.2. Kostüümid 4 Näitlejad kandsid rikkalikult kaunistatud eredavärvilist rüüd ning selle juurde kõrgeid jalatseid. Kostüüme täiendasid maskid, mis võeti kasutusele arvatavasti juba Thespise ajal. Need olid vajalikud sest siis sai üks näitleja mängida mitut rolli ja naise osa (antiikajal võisid
omapärases isiksuses, teda kehastas lilliput. Ja üks asi on ka väga huvitav, seal oli kaks Liblet, mis ajas tegelikult väga segadusse. Muusika kohta ei oskagi eriti midagi öelda, kasutati nagu juhuslikke muusikainstrumente, mis tegid kokku helipala. Need olid kohati rütmikad, mida sobitati kokku tantsusammudega. Arvasin, et seal kasutatakse rohkem kuulsate heliloojate teoseid, mis on ballettidele omane, kuid etendusele polnud ühtegi teost kuulda. Üks tähelepanuväärseimaid asju oli see, et kõik näitlejad olid välismaalased, alustades jaapanlastega ja lõpetades inglastega. Kui internetist hakata uurima selle etenduse kohta, siis saabki teada, et lavastaja tahtsiski teha Kevadet meie jaoks üpriski arusaamatuks, tsitseerin lavastajat Ruslan Stepanovit: ,,Et lavastus oleks originaalne, pean ma suutma olla absoluutselt, otse pööraselt vaba, loobuma Oskar Lutsu kunstilistest
Minu muusikaelamus Käisin 11. veebruaril 2015 Rahvusooper Estonias vaatamas ooperit ,,Prints ja Kerjus". Valisin selle, kuna olin kuulnud palju kiidusõnu selle kohta. Etendusele oli muusika loonud Priit Pajusaar, kes on kuulus Eesti helilooja. Sealhulgas on ta kirjutanud palju laule lastele. Etenduse dirigent oli Kaspar Mänd, kes on pälvinud ka 2012. aastal Eesti Kooriühingu noore dirigendi preemia. Osades olid Urmas Põldma, Andres Köster, René Soom, Rauno Elp jt. Lavastaja Andres Puustusmaa, kunstnik Ingrid Proos, valguskunstnik Anton Kulagin, koreograaf Elo Unt. Esitati vokaalmuusikat, instrumentaalmuusikat, orkestrimuusikat jm.
oli Ain Mäeots. Peaesinejateks olid sel päeval Merle Jalakas, kes oli Donna ehk Sophie ema ja Merili Johanson, kes oli Sophie osatäitja.. Kõige meeldejäävamateks lugudeks olid: ,,Super Trouper", "Money, Money, Money","The Winner Takes It All". Muusikali meeleolu oli väga lustakas, kuna laulud olid üldjuhul lõbusad ning nendele lavaseaded hästi tehtud, samas ka balletitrupi tantsud ning koori osalemine muusikalis mõjus etendusele kui tervikule hästi. Tegemist on 70ndate aastate Rootsi kultusbändi ABBA hittidel põhineva muusikaliga, mis on 1999. aastast alates lummanud vaatajaid üle maailma. ,,Mamma Miat!" on mängitud rohkem kui 40-s riigis ja kõigil kuuel kontinendil, väidetavalt on muusikali näinud rohkem kui 60 miljonit inimest. Muusikal on Tartu Vanemuises teist aastat järjest mängitud ja kõik piletid on välja müüdud. See kinnitab nii-öelda fakti, et ,,Mamma Mia''
Suured erimeelsused nende vahel tegid lavastuse värvikamaks ja naljakamas. Kõige enam meeldis mulle näidendi juures äkiliselt saabuv naabrimees. Ta oli päris vana ja lapsepõlv ei olnud tal kõige parem. Härra pere viidi Siberisse ja tal oli hirm, et see võib taas igakell korduda. Selle peale aga anti vanamehele mitu pitsi viina ja tema purju jäämine ning huvitavad anekdoodid pakkusid palju nalja. Peale selle meeldisid mulle veel tseenid kilpkonnaga, sest see lisas etendusele vürtsi juurde, kuidas kolm meest naersid kilpkonna üle, kes kujutas ennast kõrbes olevat. Enam-jaolt olid naljad sellised, mida mõistsid peamiselt täiskasvanud. Saalis oli kuulda ka pigem rohkem nende naeru, kui minuvanuste omi. Päris palju oli ka vene keelt, millest ma aru ei saanud ja arvan, et jäi ka päris paljudele arusaamatuks, kes vene keelt ei oska. Muidu oli etendus täiesti vaadatav ja huvitav. Kolme sõbra armastus viina vastu võis vapustada meid kõiki
Meriste ja tegi minu arvates suurrolli. Mõtlema panev etendus ja kõik muutus laval väga eluliseks kui arvestada veel fakti , et kogu ,,keisri hullu" tegevus on kunagi ka päriselt toimunud. Kuigi see teos on kaugest Baliti aadelkondade ajast on sellel teosel siiski kõigile midagi öelda ja võib ennast samastada erinevatesse situatsioonidesse. Muusika oli nii sünge ja minimalistlik kuigi see sobis sinna tükki ideaalselt. Peeter Konovalovi loodud muusika andis etendusele sünge, salapärase ja kurva tooni. Aga need on kõik väga positiivsed iseloomusõnad. Etenduse lõpus olev pikk monoloog tegi südame alt õõnsaks. Nagu ka paljud muud kohad etenduses... Raamat! Ajalooline romaan, mille peategelaseks on Liivimaa aadlik Timotheus von Bock, kes on abiellunud talutüdruk Eevaga tõestamaks kõikide heade inimeste võrdsust looduse, jumala ja ideaalide ees. Tema kirjut elukäiku oma päevikus analüüsides üritab Eeva vend Jakob
aastal Vanemuise suures majas vaatamas. balletti "Peer Gynt". See oli Hendrik Ibseni samanimelise värssdraama ainetel põhinev lavateos Eduard Griegi, Claude Debussy ja Savantage'i muusikale. Dirigent oli Toomas Vavilov. Minu arvates sai ta orkestri juhtimisega suurepäraselt hakkama. Päris meeldiv üllatus oli see, kui keset sümfooniaorkestri mängu hakkas äkitselt kõlama elektrikitarri pala. Muusika poole pealt olid väga tähtsal kohal löökriistad, mis tõid etendusele põnevust juurde ning tegid seda reaalsemaks. Mulle meeldis mängitud tugudest kõige rohkem "Mäekuninga koopas". See oli orkestri poolt väga hästi mängitud ning kõlas võimsalt. "Peer Gynt'i" lavastaja, koreograaf ja kunstnik oli Mare Tommingas. Ka tantsud olid head ja lavaliselt oli etendus väga korrektne, aga tants jäi minu arvates siiski veidike muusikale alla. väõbolla sellepärast, et muusika ise oli omaette võimas elamus ning seetõttu oleks tants võinud mõjuvam olla.
jälle lava, otsitakse orkester, kes teevad grimmi, kes esinevad, valgustus, dirikent, reklaam ja muu selline. Kasvõi väike etenduse läbiviimine võtab tohutult aega ning inimesele kes läheb lihtsalt vaatama tundub kõik nii lihtne. Kui kõik saaksid võimaluse osaleda mõningas ametis etenduse läbiviimisel saaks ta aru mida tähendab üks pisike etendus tegelikult. Minul endal oli algul täpselt sama arvamus mis on nüüd aga täielikult muutunud vastupidiseks! Kui aga suunduda nüüd etendusele mis Kuressaare spordihoones läbi viidi siis minu lemmik esineja/esinejad oli Karret Sepp ning tema kaaslaulja. Samuti ei olnud ma varem huvitatud ooperist ning muus sellega seotust. Spordihoone dekoratsioon oli väga tore ning fantastiline. Klaaslühter laes mida valgustasid kaks erivärvilist brožektorit. Seinte ääres paiknesid plastikust torud mille alumisel osal paiknesid värvilised lambid (ei näinud sinna sisse). Kohal oli ka televisioon. Ruum aga kaeti enamasti
alusmaterjali vaid laseb lihtsalt grupi inimestel vabalt vestelda. Sauter nendib, et teiste mikroaspektide seas huvitab uurijaid ka väga pealtvaataja emotsionaalsete protsesside uurimine, nende seas enim aga identifitseerimine, sümpaatia ning empaatia. Autor toob näite Henri Schoenmakeri ja tema Hollandi kolleegide uuringust ning ka iseenda uuringust. Viimase tulemustest leidus, et kõige rohkem mõjutab publiku hinnangut etendusele näitlemise kvaliteet. Oma artikli lõpus räägib Sauter ka teatriteooriast ning toob välja, et retseptsiooniteooria on andnud teatriteooria arengusse märgatava panuse. Autor annab lühikese ülevaate ka 1990ndatel tutvustatud teatrisündmuse kontseptsioonist, mille järgi igat etendust, olenemata selle toimumise ajast või kohast, kuid millel on publik, on teatrisündmus. Sauter lisab, et viimane sisaldab endas nii mikro kui ka makro aspekte.
„Maria Listra AD 2000“. Ele Millistfer on laulja, muusikaliartist, lauluõpetaja ja laulude kirjutaja. Ta on sündinud 19. augustil 1982. aastal. Ta on tuntud muusikalidest "Hair", "Hüljatud" (Eponine, Fantine), "Miss Saigon" (kooriartist), "Oliver" (Nancy) ja "Rent". Madis Leht 11a Kokkuvõtteks võib öelda, et kontsert oli väga meeldiv ja tore, sealne rahvas kes oli kohale tulnud mitte ainult Paidest vaid ka mujalt elasid sellele etendusele sisse. Kontserdil igav mul ei hakanud ja minu arust oli terve see etendus väga suur tervik, seda on ka ju 12 aastat tehtud juba. Madis Leht 11a
ole just kõige süütumad. Mihkel Raud kuulus sellel hetkel päris mitmesse bändi ning raamat räägibki bändiliikmetega koos veedetud ajast, pidutsemisest ja kontsertitest. Kõige selle juurde käis ka ohtralt alkoholi, seksuaalsuhteid ning purjus peaga tehtud robustseid tegusid, millele lisandus alati ka rohkelt ropendamist. Raamat oli küll karm, aga aus. Etendus ,,Musta pori näkku" oli jutusaate vormis, kus raamatu tegelased osalesid Mihkel Raua vestlussaates. Etendusele lisas vürtsi see, et kui raamat oli Mihkel Raua vaatepunktist, siis nüüd rullusid lahti lugude tegelikkus ning ka teiste kaasosalejate arvamus. Etenduse muutsid kirjumaks ka seintel ning taustal jooksvad videoefektid ning muusikalised vahepalad, mis olid väga kaasakiskuvad. Minule etendus iseenesest meeldis, kuid teise vaatuse keskel hakkasid mõtted hajuma ning isegi oleks tahtnud poole pealt ära jalutada, sest miski nagu otseselt vaatama ei kutsunud.
temaga koges seda ka publik, kuid isiklikult ma Mercury lavastusse sisse toomist ei nautinud. Freddy Mercuryst sai Beni iidol ja teejuht Londonis, tema võimas hääl oli mehele lohutuseks ja meeldetuletuseks, et kui väga tahta ja püüda on kõik võimalik. Avastus Freddie seksuaalse sättumuse kohta, ja et too(kõike inglaslikku esindav jumalus)on pärit Farrokh Bomi Bulsara Sansibarist, tabas Beni eriti karmilt. Mercury on vahend avamaks peategelase hingeelu, kuid annab etendusele ka omamoodi muusikalise tausta. Ron-Thorren Floren 10.A
etenduses oleks olnud rohkem komöödiat. Peaosatäitja laulis väga hästi ja mõnusa häälega. Küll oleks võinud olla ühe laulu pideva kordamise asemel laulude valik laiem. Orkester mängis ilusasti ja paraja heli tugevusega. Lavaline liikumine toimus kõik ühel tasandil. Lavaline liikumine oli peamiselt kõndimine ja tantsu elemente ei olnud. Lavaline liikumine toimus peamiselt ühes kohas. Minu arvates oleks võinud tegevust teha lava peal rohkem hajutatult. See oleks andnud etendusele juurde mastaapi. Etenduses oli kasutatud üsna vähe lava dekoratsioone. Põhiline dekoratsioon oli baar. Oli ka kasutatud kahte väga suurt peeglit. Peeglitest paistis lavategevus sellisena nagu see oleks lava tagant vaadates. Minu jaoks jäi peeglite otstarve selgusetuks. Don Quijote kostüümiks oli rüütli riietus, mis sobis talle päris hästi, aga ülejäänud tegelaskujude kostüümid oli pigem karnevali stiilis. Miskipärast mina ei usu, et sellel ajastul selliseid
spetsialiseerunud muusika, draama ja kunstide õpetusele. Listra hääleulatus on kõrge ja tämber meeldiv, mida kuulan hea meelega uuesti. „Su nägu kõlab tuttavalt“ viimase hooaja võitnud Kalle Sepp oli laiemale publikule varasemalt üsnagi tundmatu muusik. Varasemalt ise Ooperifantoomi mänginud Kalle jäi antud rollis pigem pinnapealseks ja ei suutnud vähemalt mind uskuma panna oma rolli sügavusse. Siiski on tema hääl meeldiv. Õige kriitiliselt uurisin enne etendusele minekut „Ooperifantoomi“ sisu, et mõista paremini libretot, meeleolusid jpm, aga sisu juures ma väga ei peatuks. Rõivastus oli uhke ja vanaaegne, täpselt vanade sissehõõrutud mallide järgi tuttav. Vaeva on nähtud lava dekoratsioonidega, milles oli palju keerulisi ja liikuvaid osi. Siin on igati kohane ära tuua mõningaid fakte etendusest: igas etenduses on 230 kostüümi, 14 riietajat, 120
kuid eriti kiidaksin Peeter Tammearu. Seda sellepärast, et Peeter Tammearu suutis kogu ajaloolise fakti vägagi arusaadavaks teha. See poolhull Markov, kes alustas irvitades ja naerdes, nuttes ja nuuksudes ühtaegu, võtab ennast lõpuks kokku ja jutustab tüdrukute elu viimastest minutitest rahulikult, kaalutlevalt, aga eelkõige sügava austuse ja lugupidamisega. Siiralt ja lihtsalt. (Ene Kallas, Meie Maa, 19. juuni 2012). Samuti andsid ajaloolised vahelõigud väga palju etendusele juurde, kuna nii mõistsid vaatajad loo ajaloolist tausta paremini. Nikolai II tütred elasid osaliselt otsekui teises maailmas, selles, mille lõi kirjanik Tsehhov oma "Kirsiaiaga".(Enda Naaber, Saarte Hääl, 20.juuni 2012). Nimelt kogu etenduse vältel, ühes toas olles, lavastasid tüdrukud oma vanematele etendamiseks Tsehhovi ,,Kirsiaia" järgi näidendit. Nad olid peaaegu terve elu oma perele toredaid näidendeid lavastanud. Kuid
Tallinna Linnateater ehk Tallinna saksa teater oli esimene kutseline teater, mis avati 1809. aastal. Esimene eestikeelne etendus Häbi sel, kes petta tahab lavastati 1819. aastal. Eesti rahvusliku teatri sünniks peetakse 1870. aastat, kui Vanemuise Seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". "Saaremaa onupoeg" on sakslase T. Körneri naljamängu "Der Vetter aus Bremen" töötlus, Lydia Koidula on selle Eesti oludele ja ärkamisaja ideedele kohandanud. Lisaks on Lydia Koidula sellele etendusele kirjutanud laulud ja viisid ning saatis etendust klaveril. Peale selle muretses ta veel parukate, kostüümide ja jumestuse eest. Etenduses mängisid kaasa Koidula vend ja tema sõbrad. Siis ei peetud sündsaks, et laval esineksid naised. Lydia Koidulalt pärit olid ka näidendid "Kosjakesed ehk Maret ja Miina", mis esietendus 1870. aastal ning 1871. aastal etendunud "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola". Kiiresti levis näitemänguharrastus teistesse linnadesse. 1880. aastail oli
tunneks. Kokkuvõtlikult arvan, et Teplenkov on väga andekas ja koomiline näitleja, kes suudab paljude erinevate rollidega toime tulla. Etenduse ,,Kõik on täis" kunstnik oli Riina Degtjarenko. Lava kunstlik lähenemine oli hästi lahendatud väheste kujundusobjektide näol, mida ei liigutatud kordagi kogu näitemängu ajal. Laval oli vaid laud, toolid ning teadetetahvel. Sellise lavastuse puhul oleks piisanud vaid telefonist ning toolist, kuid eks kõik need asjad andsid etendusele midagi juurde. Kogu paberite pahn, mis laual ja selle ümbruses asetses, läks väga hästi kokku teose süzeega, mis oli üpris tormikas. Valgustuseks oli tavaline tuli ning see sobis lavale kõige paremini. Arvan, et igasugune värvide mäng ei oleks mitte kuidagi sinna sobinud, kuna tegemist oli siiski tavalise tööpäevaga. Muusikalist poolt arendas jaan Allikmaa, millele pöörati selles etenduses väga vähe tähelepanu
performance'i ja happening'i vahel pole teravat piiri etendustekunst on jätkunud tänaseni ühe võimalusena publikut mõjutada selle leviku ühe põhjusena võib nimetada kunstnike soovi saavutada vahetut side ja tagasisidet publikuga sõnaline osa kustnike etendustes on enamasti väike või puudub hoopis, seega on sarnasust pantomiimiga mitte igal kunstnikul pole annet ,julgust või soovi esineda näitlejana , aga mõnede arvates annab just kunstniku amatöörlik näitlejatöö etendusele erilise väärtuse on etendusi, mis on humoristlikud , iroonilised või lihtsalt jantlikud, on aga ka tõsiseid, süngeid või isegi õudseid etendusi mõnda saab võtta meelelahutusena, teist filosoofilistele mõtisklustele suunavana, kolmandat müstilise rituaalina Ajaloost 1960. aastatel levisid Lääne-Euroopas ja USA-s mitmesugused ühiskonnakriitilised meeleolud ja ideed lähtekohaks oli paljude noorte loobumine eelmise põlvkonna
Schooli nn kampade, mis pole kuni Cabriella ja Troy suhteni kunagi omavahel suhelnud, nüüd hakkab see aga muutuma. Kogu asjale lisab särtsu Sharpay sekkumine, mis sugugi head ei too. Lavakujundus oli ülesehitatud väga lihtsalt: laval oli 2 ratastel ruumikest, mida vastavalt vajadusele sujuvalt näitlejate poolt pöörati, need täitsid väga hästi kõiki vajalikke funktsioone. Kord oli üks keemialabor ja teine lava, küll üks muusikaruum ja teine veel miski muu. Etendusele lisas liikuvust see, et näitlejad väga osavalt ruumikeste katustel ja seintel olevatel treppidel ja redelitel liikusid. Näitlejate kostüümid olid väga lihtsad ja tänapäevased. Iga tegelane riietud just talle iseloomulikult ja see sobis ka nn kamba stiiliga. Targad nägid välja nagu targad, kandes siis vajadusel kitleid ja selliseid asju. Peategelase Gabriella riietus oli üks vähem silmapaistvamaid, kuna ka tema stiil ja ilme pidi olema leebe ja armas.
diskopall. Etenduse üheks iseloomulikmaks tunnuseks oli vali muusika ja kontsertlikkus. Mind pani imestama asjaolu, et peaaegu kõik näitlejad oskasid mõnd pilli mängida või laulda. Trummar oli väga hea, teiste mängule ma hinnangut anda ei oska. Etenduses ei meeldinud mulle osad stseenid, mille mõttest ma aru ei saanud ja mis oleksid minu arvates võinud olemata olla. Üks nendest oli peale sauna vette hüppamise stseen ja koolistseen. Samuti häiris etendusele keskendumist tehnikamees, kes jäi silma ja minu arvates ei oleks pidanud nii nähtaval kohal olema. Koht, kus üks tegelane tegi kehalisi harjutusi kontserdi ajal: kätekõverdusi ja tõstis sangpommi, oli väga imelik ja arusaamatu. Samuti oli seal imelikke stseene, kus see sama tegelane arusaamatutel põhjustel publiku poole tagumikulihaseid pingutas. Kohati oli etenduses väga roppu teksti, mis ongi noortele omapärane. Mind see oluliselt ei häirinud,
Märgata oli ka näitlejate suurt koostööd. Kuna see oli nukuetendus, siis koguaeg oli näitlejatel vähemalt üks käsi nuku küljes ning kui midagi oli vaja samalajal liigutada või tõsta, siis teine näitleja abistas teda. Näitlejatööd iseloomustas ka see, et kui Lepik ja Kaibiainen olid nukkudega mingi osa ära mänginud, siis nad astusid nukkudeta lava äärde ja mängisid sõnasõnalt sama osa ka inimestena läbi. Etendusele andis suuresti hoogu ka muusika. Nimelt kogu muusika, mis näidendi jooksul oli, tuli otse lavalt. Alguses tekkis mul segadus, et miks üks näitlejatest, Rivo Laasi, terve aeg lava ääres ühe koha peal istub, kuid pikemalt tähelepanu pöörates märkasin, et tema ongi selle näidendi helimees. Helisid oli vähe ja ned olid situatsioonidele väga iseloomulikud. Teatud kohtade peal laulsid Triin Lepik ja Rauno Kaibiainen ka ise. Lavakujundus oli ülimalt lihtne
ja Kristina Vähi(Despina, teenijanna). Lavastaja on Walter Sutcliffe ja dirigeeris Jüri Alperten. Lavastus oli põnev, kõik oli edasi antud piltidena, mis oli idee saanud William Hohgarti pilt- jutustusest. Kogu tegevus toimus pildi raamis ja tegelased olid justki liikuvad inimesed maalis. Kostüümid olid head, aga ei midagi rabavat või meeldejäävat. Valgus see-eest mängis hästi ja lõi ilusa maigu etendusele. Üllatas, et ooper oli nii vaadatav ja arusaadav, et see rääkis mingit reaalset jälgitavat lugu, mitte ei olnud üks lõputu sisutu häältega eputamine laval. Kuigi mõned kordused oleks võinud rahulikult ära jätta ,oli kokkuvõttes huvitav ja naljakas vaadata, millega inimesed 18. sajandil aega sisustasid ja, millest mõtlesid. Kohati haaras tegevus ja muusika täiesti kaasa, ning oli toredaid ära tundmise kohti seoses koolis õpituga. Kuigi see kestis 3, 5 h, ei olnud üldse mingit
jälgiks toimuvat. Kunstnik oli oma tööga minu arvates hästi hakkama saanud, sest üleliigseid detaile lavakujunduses ei olnud ja üldmulje jäi hea. Muusikaline kujundaja on Imre Sooäär. Muusikal ei olnud väga suur roll, aga Chelsea meeskonna auks tehtud laul, mida ka Martin kaasa laulis, oli väga tähtis. Minu üks lemmikuid oli see, kui Martin pärast kihlvedu Allile mängust rääkis ja taustal oli kuulda tuhandete jalgpallifännide hõiskeid ja kisa. See andis etendusele palju juurde. Valgus oli peamiselt lava ees olevale võrgule suunatud ja seetõttu jäi ruum võib-olla liiga tumedaks. Tegelased olid õnneks hästi valgustatud, et neid veelgi rõhutada. Vaatemäng õnnestus minu arvates hästi, igaüks olid näinud vaeva ning mulle meeldis ,,Kartulimoos ehk Chelsea win" väga. Lavastaja- ja kunstnikutöö oli kiiduväärt. Etendus oli äärmiselt tore ja lavastus õnnestus eriti tänu osavatele näitlejatele, kes olid oma rolli hästi sisse elanud
sõnastus. Maski suuava oli lehtrikujuline. Jalas ¼ m koturnid. Sageli elavam tegevus lava taga. Etendusele ei lubatud naisi, lapsi. Kinni peeti koha-, aja- ja tegevusühtsuse reeglist. Dramaatika ajalugu Dramaatika tekkis kaugel kultuuri esiajal. Vanad egiptlased olevat korraldanud teatraalseid mänge juba 5000 a tagasi. Dramaatika alged peituvad loodusrahvaste usulist kultust peegeldavas rahvaluules ja tavades. Arvati, et mõne tegevuse matkimine aitab kaasa selle teokssaamisele, palju korraldati jäljendavat, miimilist laadi mänge, mille juures kasutati jumala või loomamaske.
Dorimenele. Jourdainile ütles ta loomulikult, et annab selle Dorimenele ja ütleb, et see Jourdaini poolt. Tegelikult aga Dorante andis selle Dorimele ja ütles, et see tema poolt. See oli väga alatu Dorantest, kuid samas tõi see ka natuke põnevust etendusse. Minu kindel lemmik tseen oli see, kui Jourdaini kuulutati mammamusiks. Tegelikkuses sellist tiitlit polnud üldsegi olemas. See aga nägi nii naljakas välja, et kõik naersid, nii ka mina. See oli ikka väga tore lõpp sellele etendusele. Mina poleks küll arvanud, et see etendus nii lõppeb, kuid see sobis sinna suurepäraselt. 5
lavastaja on pealtnäha üsna palju rõhku pööranud. Edasi antakse sellist unikaalset naiselikku sümbolit, mis jääb kindlasti mõlkuma ka kõikide meesvaatajate mõtetesse. Bongiovanni enda sõnul aga on näidendi tegelik teema teatri ja näitlemise võim, mida laval sageli vihjetena edasi üritatakse anda. Katariina Unt edastab kujutlust ühest naiselikkuse sümbolist väga elavalt ja omapäraselt. Ta on üheks tugitalaks tervele etendusele, kuna tema käes on täielik kontroll. Tema suudab muuta teisi tegelasi enda ümber, muutes sellega tegelikul ka osa maailmast. Ta juhib justkui teatrit, millesse kaasatud on ka publik. Tegelaste pöördumine publiku poole oma mõtete või mõtteteradega mängib juba kõige selle juures oma osa. See kui külalistemajja saabuvad kaks naisnäitlejat on alus sellele, kui Mirandolina aru saab, et ka tema oskab näidelda, kasutades teda jumaldavaid mehi ära
punane king. Justnimelt king, sest ühes jalas kandis Oja musta plastmassist toestust. Minu esimene küsimus oli kohe, et huvitav, kas tal ka teine king kaasas oli? Ma ei usu… Näitleja silmapaistva välimuse tõi veel rohkem esile praktiliselt tühi lava, millel olid vaid tool ja laud ning sellel omakorda veepudel. Olen positiivselt üllatunud, kui hästi võivad mängida nii vähesed asjad. Ilmselt tuleneb see suures osas näitlejameisterlikkusest. Ükskõik, millise nurga alt ma etendusele läheneda üritan, siis ikka jõuan arusaamale, et tegu on väga hea asjaga. Ainukene nüanss, mis mind häiris oli publiku lakkamatu naer. Selle vastu ei saanud ka midagi teha. Mõni lause läks mul ka kaduma ilmselt just seetõttu, et rahvas naeris nii valjusti. Peeter Oja kasutas oma juttude vürtsitamiseks palju vahvaid võrdlusi. Juttu oli erinevates absurdsetest keeldudest ning ta tõi välja ropendamise ära keelamise Venemaal. „Ropendamise
Arvustus VAT teatris etendusele ,,Kirjaklambritest vöö" Etendus toimus 18. novembril 2013 Näidendi autorid Mare Sabolotny ja Rein Agur Etenduse lavastaja Rein Agur Valguskujunduja Luise Leesment Helilooja Rivo Laasi Etendus oli algusest peale sügavamõtteline ja kaasakiskuv. See rääkis noorte elust, kuidas minnakse pahale teele
Etendus toimus Estonia teatris 13.02.2014. Etenduse nimi oli "Manon." Lavastaja oli Inglismaalt pärit Karl Burnett. Ma arvan, et ta sai oma tööga hästi hakkama ning tegi etenduse vaatamiseks põnevaks. Kunstnik oli Mia Stensgaard (Taani kuninglik Balett). Tema juures meeldis etenduses kasutatud kostüümide julge värvi valik, mis polnud küll ajastule sobiv, aga see tegi minu jaoks üldpildi rõõmsamaks. Muusikaline juht ja dirigent Risto Joost lõi etendusele dramaatilise õhkkonna, mis sobis etendusse hästi. Balleti aluseks oli Abbe Prevost ,,Sevaljee des Grieux' ja Manon Lescaut' lugu." Etendus rääkis 18. sajandi elust, kus selgelt eristuvad jõukamad ja vaesemad inimesed. Pea- tegelasest Manonist saab ühel hetkel tagaotsitav ning ta elu muutub põrguks. Algab põnev ja dramaatiline sündmustekäik, kust ei jää puudu isegi püssipauk. Etendus kestis 2h ja 50 minutit ning oli kahe vaheajaga.
1819. aastal lavastati esimene täiesti eestikeelne etendus "Häbi sel, kes petta tahab". 1865. aastal asutas Johann Voldemar Jannsen Vanemuise Seltsi. 1870. aastat peetakse Eesti rahvusliku teatri sünniks. Vanemuise Seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". See oli sakslase T. Körneri naljamängu "Der Vetter aus Bremen" töötlus, Lydia Koidula kohandas selle Eesti olude ja ärkamisaja ideedega. Ta kirjutas etendusele laulud ja viisid ning saatis etendust klaveril. Lisaks pidi ta veel parukate, kostüümide ja jumesuse pärast muretsema. Etenduses mängisid kaasa Koidula vend ja tema sõbrad. Sel ajal ei peetud sündsaks, et laval esineksid naised. 1871. aastal loodi Estonia Selts. 1873. alustas Koidu Selts näiteringi. Laulu- ja mänguselts Koit oli tegustenud 1869. aastast meeskoorina, põhikiri kinnitati 1871. aastal. Koidu Seltsist arenes välja Ugala Teater. 1881
Etenduse ajal Woland võöus naistele ilusaid ja kalleid kingi ja riideid, tegi kaarditrikke, pani raha laest alla sadama. Kass Peemot rebis maagil pea ka otsast. Pärast etendust inimesed mäslesid tänaval. Kümnerublased muutusid paberilipikuteks. Järgmisel päeval oli palju ärevust ja kõmu etendusest oli mööda linna laiali valgunud. Teatri ees oli pikk järjekord, aga teatri juhtkond oli õhku haihtunud ja inimesed ei saanudki teatrie ega etendusele. 5. Millised olid Wolandi pahateod? Ta saatis Lihhojedovi Jaltasse, Bossoil arreteeriti, kuna tema ventilatsiooni torust või seadmest leiti raha, selle sokutas sinna Woland. Samuti ta ka hüpnotiseeris inimesi. 6. Kuidas Margarita kohtus Azarelloga? Miks oli ball tema jaoks raske? Mida Margarita soovis? Nad kohtusid pingil, kui Berliozi matuserong möödus. Azarello ütles, et üks välismaalane tahaks
*Lapsepõlves saadud klaveritundide põhjal otsustas hakata muusikat kirjutama *Helilooja tutvus Nikolai-Rimski Korsakoviga. *Korsakov hakkas teda juhendama, olled veendunud esimese andekuses. *Igor elas pikka aega maailmaränduri elu *1939 kolis USAsse ja elas seal surmani *Loomingu võib jaotada : 1) lavamuusika 2)orkestrimuusika 3)vokaal-sümfooniline muusika 4)kammermuusika *Kirjutanud muusika 20le etendusele : 8 balletti, 3 ooperit, 1 ooperoratoorium (,,Kuningas Oidipus"). *S.Djagilev tellis Stranvinskilt ballette : ,,Tulilind"; ,,Petruska" ; ,,Kevadpühistus" e ,,Püha kevad" (pildid paganlikust Venemaast) *1913 a. esietendus ,,Kevadpühitsus" Pariisis. Puhkes skandaal. Peale paari korra etendamist hakkas arvamus alles muutuma. Balletil kaks suurt osa : ,,Maa kummardamine" ,,Ohver" EKSPRESSIONISM (espressio ld k väljendus) *Tegemist 20. sajandi alguse uue vooluga.
kukkusid suurepäraselt mängivatele pillimeestele peale, kes aga sellest suurt numbrit ei teinud. See Straussi operett läks mulle tõesti südamesse. Eriti mõjusad olid näitlejate karakterid, mida kõik väga hästi välja mängisid. Eriti silma jäi mulle vangikongi valvaja Frosch, keda mängis Raivo E. Tamm. Straussi ja etenduse lavastaja huumorisoon ühtib ka minu omaga, mis tõesti suurendas minupoolset hinnangut tollele etendusele. Varasemad teatritükid, mida olen näinud, ei ole mulle sellisena mõjunud ning kindlasti muutis see minu arvamust kõikide kultuursete teatriürituste kohta. Varem ei arvanud seda, kuid nüüd arvan, et teatris käimist võin ka mina vabatahtlikuks ja meelelahutuslikuks pidada.
annaabi.ee 
