Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika (0)

       Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika 
   
  Näidendi autor Marius Ivaškevičius (sündinud 1973 Leedus Molėtais) on kirjanik ja filmirežissöör. 
Tema näidendeid on tõlgitud ja lavastatud Leedus, Venemaal, Itaalias, Prantsusmaal ja Lätis. 
Kirjanikudebüüdiks oli 1996 ilmunud novellikogu, 1998 alustas ta dramaturgina.  
 
 Näidend on kokku pandud Ida-Euroopa tõestisündinud lugudest. Autor mainib intervjuus Eesti 
Draamateatriga, et Londonis Leedu emigrante niiöelda küsitledes ei saanud ta alguses head 
usaldust.Ta ei kirjutanud kunagi midagi ise üles ning ka diktofoni ei olnud kunagi kaasas, sest see 
oleks inimesed ära ehmatanud. See-eest oli tal alati kaasas Smirnoffi viin, mis oli emigrantidest 
tööliste seas kõige minevam kaup. Ivaškevičiuse sõnutsi on tema näidend katse uurida seda miskit, 
mida me kutsume identiteediks. 
  
 Näidendi lavastaja on Hendrik Toompere jr. Kunstnikuteks on Laura Pählapuu ja Liisi Eelmaa. 
Muusika- ja helikujundajad on Andre Pichen ja Sten Tigane. Valguskunstnikuks Oliver Kulpsoo ja 
videokujundaja on Tauno Makke. Liikumisjuht on Üüve-Lydia Toompere ning tema assistendiks 
Sandra Veermets. Näidendi tõlkis eesti keelde Tiiu Sandrak. 
Osades Kristo Viiding , Jüri Tiidus, Markus Luik, Nikolai Bentsler, Inga Salurand, Harriet Toompere, 
Ivo Uukkivi, Liisa Saaremäel, Karmo Nigula, Christopher Rajaveer, Hendrik Toompere jr, Ott Kartau 
või Valter Soosalu, Johannes Tammsalu. 
Bänd Andre Pichen, Ott Kartau, Valter Soosalu, Andreas Altmäe, Urmas Jõgi, Mihkel Roolaid. 
 
 Näidendis kõige põletavam probleem oli emigratsioon, teistpidi immigratsioon, mis on meile, 
eestlastele, igatpidi südamelähedane ja valus teema. Olgugi, et näidend on kokku pandud leedukate 
lugudest on see kõik ka meile väga tuttav ​.  ​Ei olnud kaua aega tagasi, kui Eestistki  lahkuti samal moel  nagu hetkel siia tullakse: iseseisvalt paadiga, autokastis või hoopis jalgsi. Suures plaanis oli küll 
probleemiks immigrandid ja emigrandid, kuid selle kõrvalt jäi silma ka kodu otsimine.Egle (Inga 
Salurand) ei luba emal ta pisikest korterit välja üürida, et saaks ärgates mõelda, et ärkab kodus, see 
teadmine hoiab ta elus. Kodutunne võib kiirelt kaduda, sekundiga, kuid selle tagasi saamine ei ole 
kerge. Võime teha nägu nagu oleme uues kohas kergelt enda koha leidnud, aga nagu ka lavastuses 
välja toodi, ei ole lihtne elu uuelt lehelt alustada, ikka jääb sisse see koduigatsus, aga samas kartus, 
et kui tagasi pöördud pole sa mitte millegagi hakkama saanud. Ei ole kerge jätta oma kodumaad, kus 
eluaegsed sõbrad ja pere. Muidugi on see mõnele kergem kui teisele. Nõustun Margus Mikomäe 
kujundliku pildiga etendusest, mis ka mulle endale pähe kippus: lavastus on seotud ronimisega, mida 
kõrgemale sa ronid, seda rohkem sa näed, aga seda valusam on alla kukkudes ​.   
 Läbivat rolli lavastuses mängib Freddie Mercury. Tuntud Queeni laulude järgi seatud tantsuline 
liikumine ei olnud nauditav: ​ ​Ben(Kristo Viiding) sai end neil hetkedel küll vabaks lasta ning koos  temaga koges seda ka publik, kuid isiklikult ma Mercury lavastusse sisse toomist ei nautinud. Freddy 
Mercuryst sai Beni iidol ja teejuht Londonis, tema võimas hääl oli mehele lohutuseks ja 
meeldetuletuseks, et kui väga tahta ja püüda on kõik võimalik. Avastus Freddie seksuaalse sättumuse 
kohta, ja et too(kõike inglaslikku esindav jumalus)on pärit Farrokh Bomi Bulsara Sansibarist, tabas 
Beni eriti karmilt. Mercury on vahend avamaks peategelase hingeelu, kuid annab etendusele ka 
omamoodi muusikalise tausta. 
                                                                                                                    ​Ron-Thorren Floren                                                                                                                                   ​10.A