Kes reageerib millal, kuidas ja mille peale: publiku-uuringutest teatrisündmuseni (0)

Kes reageerib millal, kuidas ja mille peale: publiku -uuringutest teatrisündmuseni
 
Selle artikli eesmärk on anda ülevaade teatriuuringutest ja selle arengust alates 1960ndatest aastatest. Oma artiklis kirjeldab rootsi teatriuurija Willmar Sauter kõigepealt varaseid teatriuuringuid. Seejärel toob ta detailselt välja retseptsiooniuuringute makro- ja mikroaspektid. Lõpuks selgitab Sauter teatriteooria tagamaid ning seda, mis on teatrisündmus.
Kõigepealt annab artikli autor ülevaate teatriuuringutest antiik-Kreekast 1959ndate aastateni välja. Ta toob varastest teatriuurijatest välja Moskva teatri abidirektori Vassili Fjodorovi skeemi publiku reaktsioonidest ning Mihhail Zagorski, kes esitas küsimuse, millele pole tänaseni lõplikku vastust leitud ning mis sisaldub ka käesoleva artikli pealkirjas: “Kes reageerib millal, kuidas ja mille peale?” Mõlemad näited iseloomustavad ka teatriuuringute kaht suunda: publiku-uuringud ning retseptsiooniuuringud.
Sauter toob välja, et publiku-uuringuid algatatakse tavaliselt teatriga seotud institutsioonide poolt ning nende eesmärk on enamasti väga praktiline. Publiku-uuring kirjeldab enamasti juba eksisteeriva või teatri potentsiaalset publikut ehk nö mudelpublikut. Retseptsiooniuuringud aga keskenduvad sellele, mida publik läbi elab ning kuidas seda vastu võtab.
Retseptsiooniuuringute makroaspekte ilmestab uurija huvi reaalses pealtvaatajas ning mitte niivõrd idealiseeritud mudelpealtvaatajas. Uurija peamine eesmärk on teada saada kes on publik ja mida ta kogeb teatrisündmuse ajal. Autor toob siinkohal näiteks Maria Shevtsova ning Viveka Hagnelli uuringud. Sauter tõdeb, et retseptsiooniuuringute makroaspektide puhul võib tihedamini kohata olemasolevate teooriate laiendamist ja viimistlemist kui uute arendamist. Ka enda artiklis ei paku Sauter välja ühtegi uut metodoloogilist lahendust , vaid esitab lugejale hoopiski kõige asjakohasemad küsimused, millest ei saa mööda vaadata ükski uurija, kes tahab retseptsiooniuuringu metodologoogia arendamisega tegeleda.
Retseptsiooniuuringute mikroaspektid keskenduvad pealtvaatajale või piiratud arvuga sarnase taustaga pealtvaatajatele, kes esindaksid “normaalset” või “ideaalset” peatvaatajat. Sauter toob välja, et kuigi mikroaspektide teoreetiline areng on toimunud kiirelt, on alles jäänud siiski mitmeid metodoloogilisi probleeme nagu näiteks kuidas ja millal peaks uurima pealtvaataja reaktsiooni etenduse stiimulile. Näiteks toob Sauter Heribert Schalzky’ ning Tim Fitzpatricku uurimused ning “teatrivestlused”, mida arendati Stockholmis ulatusliku projekti raames ning mida on sellest saati proovitud kasutada mitmetel eesmärkidel erinevates riikides ja erinevates keeltes. Sauter kirjutab, et “Teatrivestluste” põhimõte erineb teistest retseptsiooniuuringute meetoditest, sest ei anna uuritavatele ühtki küsimustikku ega alusmaterjali vaid laseb lihtsalt grupi inimestel vabalt vestelda.
Sauter nendib, et teiste mikroaspektide seas huvitab uurijaid ka väga pealtvaataja emotsionaalsete protsesside uurimine , nende seas enim aga identifitseerimine, sümpaatia ning empaatia . Autor toob näite Henri Schoenmakeri ja tema Hollandi kolleegide uuringust ning ka iseenda uuringust. Viimase tulemustest leidus, et kõige rohkem mõjutab publiku hinnangut etendusele näitlemise kvaliteet.
Oma artikli lõpus räägib Sauter ka teatriteooriast ning toob välja, et retseptsiooniteooria on andnud teatriteooria arengusse märgatava panuse. Autor annab lühikese ülevaate ka 1990ndatel tutvustatud teatrisündmuse kontseptsioonist, mille järgi igat etendust, olenemata selle toimumise ajast või kohast, kuid millel on publik, on teatrisündmus. Sauter lisab, et viimane sisaldab endas nii mikro kui ka makro aspekte.