"Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia..." retsensioon (0)

Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...
„See maja seisab keset Südalinna –
ei kaitse ingel teda, vaid kultuur!
Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna.
Kõik, mis ta sees, on kordumatult suur.“
- Juhan Viiding
Kirjaniku Andrus Kiviräha ja lavastaja Merle Karusoo koostööl sündis Eesti Draamateatris lavastus „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...“, mis räägib loo, kuidas kultuuriasutus Tallinna müüride vahele sajand tagasi ehitati. Autor lisas talle omasel moel maja valmimise loole mitmeid tahke juurde ja välja tuli ei midagi muud, kui puhas komöödia.
Näidendi peategelased on kaks Peterburi arhitekti ning uhked , ent veidrad sakslased, kelle närve tõmbavad pingule pidevalt silmapiirile ilmuvad eestlased Ennud ja Ened. Osatäitjateks on muidugi teatri näitlejate paremik.
Lugu algab ööl, kui Bubõr (Ivo Uukkivi ) ei saa rahulikult magada , kuna akna taga lendlevad tuhanded liblikad, kellel näib olevat kangekaelne soov just sealt sisse pääseda, justkui leiaks nad nii piiritu vabaduse. Üksikus valgusvihus seisev kentsakalt hädine Uukkivi jätab publiku maagilisse tundmusesse ning annab aimu , et edaspidi läheb ainult huvitavamaks.
Kummalisel kombel selgub järgmisel päeval, et ka Vassiljev (Tiit Sukk ) sattus putukate piiramisvõrku, kuid kellelgi teisel peale nende kahe pole veidrast juhtumist õrna aimugi.
Edasi hargneb lahti veelgi kentsakamate sündmuste rada. Juhuste kokku langemisel satuvad arhitektide juurde habemikud sakslased Müller (Mait Malmsten ) ja Bock (Guido Kangur), kes teevad ettepaneku Revalisse suursugune teatrimaja kavandada. Meestele ei ole pakkumine päris meelt mööda ja nad plaanivad sellest loobuda , kuid nende teele satub järjest pealetükkivaid eestlasi, kõik muidugi Ennud ja Ened, kes usuvad surmkindlalt, et just need kaks meest Eestisse teatrit kavandama sõidavad. Samuti teavad nad rääkida, et tegelikult kuulub maja lõpuks ikkagi eestlastele. Müürid pole olulised, vaid sisu, millega ruum nende vahel täidetakse.
Bubõr on iseloomult alandlik mees, kellel on suured raskused käreda abikaasaga ( Elina Reinold). Nimelt võtab naise võimukus kogu tema otsustusvõime ja nõrk karakter ei saa vastu naiselikule kavalusele ja manipuleerimisele. Reinoldil tuleb eriti hästi välja just kanaemalikult pere eest seismine ning tähendusrikas halisemine võtaks igalt mehehakatiselt tahtmise tema soovidele vastu seista.
Vassiljev seevastu on elulainetel seikleja, liiderlike elukommetega ennast armastav tegelane. Ta on valmis kaunitele naistele kogu maailma kokku lubama, samuti on ta meister oma naha puhtaks rääkimisel. Tiit Sukk ja Merle Palmiste etendavad armukeste paari korralikult ära.
Keerulised suhted naistega ongi põhjuseks, miks arhitektide elu kodulinnas lõpuks nii kibedaks muutub ja Eestisse ära sõitmine tundub lausa lustina. Sakste juures võetakse neid lahkelt vastu. Kõrgetel härradel ise ei ole aga Eestis elamine just väga meelt mööda. Müllerid kurdavad, et matslikud eestlased on varastanud sakslaste rahvustoidu hapukapsaste lõhna, aga ka vorstide särina panni peal. Kirjeldatud stseen on lavastuse üks humoorikamaid. Siin on Kivirähk oma elemendis, vahele tuleb ka rehepapluse teema, mida autorile igal pool välja tuua meeldib.
Lehvivate blondide lokkidega Müller kasvatab kodus samavõrd uhke karvakasvuga poega Siegfriedi (Märt Avandi), kes on nii peene mees, et valju häälega rääkida ei mõista. Sõbramehel on uskumatult kahvatu tütar (Kersti Heinloo), kellele on õpetatud, et tema kohus on käituda seisusele väärikalt, see tähendab siis, et veeta päevad samu mustreid linikuile tikkides ning võtta vastu kõik isa poolt määratud kohustused, millel olevat üllas väärtus.
Autor pole unustanud lisaks sakste lastele ka habemikele veidraid uskumusi ja kummalisi traditsioone lisamast. Näiteks peab üks kodus vaarisa skeletti. Nimelt usub ta, et kui see habe on kasvanud nii pikaks, et ulatub kolm korda ümber laua, siis tuleb ka võim. Aga seda ei tea ta mitte, et toatüdruk, kes ka end Eneks nimetab, regulaarselt habemekarvu kärpimas käib.
Teine aga kinnitab vene arhitektidele, et teatrihoonesse on vaja ehitada ruum, kuhu hea õnne jaoks neitsi sisse müürida. Enam ei suuda Vassiljev ja Bubõr teha nägu, et kõik on korras. Kuna ohverdatavaks neiuks on Bocki oma tütar, siis tormab temale päästjaks salajane austaja Siegfreid, kes otsustaval hetkel oma hääle ikkagi üles leiab.
Sajandite taguse dramaatilise eneseuhkusega noormees võtab segases olukorras omalt elu. Muidu väga tuim ning elutu preili on peale sellist ennastohverdava tegu nii liigutatud, et otsustab enda mürgitada. Sündmusteahela jätkudes surevad ka saksahärrad.
Ülekeev emotsioonikus ja liigne tormakus huku poole paneb baltisakslased veelgi naeruväärsemasse olukorda. Venelaste kohatud kommentaarid vihjavad ka sellele, et tegemist on vaid klassikute jäljendamisega.
Kuigi keegi poleks sellist sündmuste käiku võinud ette näha, sobis see lõppuotsa täitsa loomulikult. Teatrimaja tuleb aga siiski ehitada ja saabki tõeks Ene jutt, et maja kuulub üksnes eestlastele.
Valmis Draamateater lõpuks ka sai, sest kolihunnik, mis muidu keset lava seisis , veeti minema. Toatüdruk Ene on ikka veel alles, et vahvasti Vassiljevile ja Bubõrile veel niimast korda teed valada. Arhitektide töö on tehtud ja on vaja koju naasta. Neist jääb maha uhke hoone ning toredad eestlased. Muidugi on just maarahvas Kiviräha Eesti tükis kõige soodsamal kohal. Muu ei olegi võimalik. Põhjamaine jonnakus on see, mis viib võidule.