Retsensioon ''Otsides varandust'' (0)

Laura Jürisson
11C
Retsensioon
„Otsides varandust“
Ma käisin 28. november vaatamas Aarne Mägi etendust „Otsides varandust“. See toimus Kuressaare Linnateatri suures saalis. Näitemäng on mõeldud lastele, kuid isegi minu vanusele oli see lugu väga õpetlik . Etendus oli nukuetendus , kuid vahepeal näitlesid ka päris näitlejad . Näidendi põhiprobleem seisneb selles, et inimesed ei suuda väärtustada seda, mis on neile päriselt tähtis ja vajalik ning üldjuhul saadakse sellest aru alles siis, kui neil on tõeline väärtus käest läinud. Etendust iseloomustab lause- Kõik hea on kuskil olemas, leia see üles.
Lavastaja on oma tööd uskumatult hästi teinud. Juba see, et tulla idee peale anda selline lugu nukuteatrina edasi, on kiiduväärt. Lavastaja hea töö väljendus ka näitleja töödes- näitlejad teadsid täpselt mida nad nukkudega tegema peavad, kuidas neid liigutada ning millal tuleb neil endal näidelda. Mainimata ei saa ka jätta seda, et lavastaja suutis nii suure loo ainult neljakümne viie minuti sisse mahutada.
Kogu näidendi jooksul olid laval ühed ja samad näitlejad ning nad ei läinud kordagi lavalt ära. Üheks tegelaseks oli Triin Lepik, kes mängis nii nukuna, kui ka inimesena tüdruku osa. Tema liigutused jäid eriti silma, need olid väga äkilised ja läbimõeldud. Lepikul on uskumatult võimas hääl ning see sobis väga hästi sellesse näidendisse. Poisi osa mängis Rauno Kaibiainen. Tema jäi oma liigutustelt ja häälelt Lepikule alla. Kaibiaineni liigutused oli suhteliselt pehmed , kohati isegi jäi mulje, nagu ta ei teaks mida ta nüüd tegema peaks. Näitlejate riietus oli väga lihtne- lohvakad püksid ja pika varrukaga särk . Märgata oli ka näitlejate suurt koostööd. Kuna see oli nukuetendus, siis koguaeg oli näitlejatel vähemalt üks käsi nuku küljes ning kui midagi oli vaja samalajal liigutada või tõsta, siis teine näitleja abistas teda. Näitlejatööd iseloomustas ka see, et kui Lepik ja Kaibiainen olid nukkudega mingi osa ära mänginud, siis nad astusid nukkudeta lava äärde ja mängisid sõnasõnalt sama osa ka inimestena läbi.
Etendusele andis suuresti hoogu ka muusika . Nimelt kogu muusika , mis näidendi jooksul oli, tuli otse lavalt. Alguses tekkis mul segadus , et miks üks näitlejatest, Rivo Laasi, terve aeg lava ääres ühe koha peal istub, kuid pikemalt tähelepanu pöörates märkasin, et tema ongi selle näidendi helimees. Helisid oli vähe ja ned olid situatsioonidele väga iseloomulikud. Teatud kohtade peal laulsid Triin Lepik ja Rauno Kaibiainen ka ise.
Lavakujundus oli ülimalt lihtne. Laval olid ainult aiaga piiratud nurgakene, kus istus Laasi ja keset näidendiplatsi oli üks vanker -laud, kus peal toimus põhiline tegevus nukkudega. Seda vanker-lauda suudeti väga kompaktselt kasutada, seal oli korraga mets ja mägi, taevad ja põrgu.
„Otsides varandust“ juures ei olnud peaaegu üldse märgata kunstniku tööd. Kogu lavakujundus oli ülimalt lihtne ja seal ei olnudki asju millega kunstnik oleks saanud tegeleda. Annika Aedma kunstniku töö sekka võib kindlasti lugeda ka nukke. Need nukud nägid nii tõelised välja, et vahepeal oli lausa tunne, nagu näitlejad aitaksid laval liigutada väikeseid imikuid.
Mul oli pikemat aega plaanis minna seda etendust vaatama, aga kuna „Otsides varandust“ on lasteetendus, siis läksin ma sinna eelarvamusega. Ma kartsin, et etendus on liiga lapselik, ning ma pean pettuma oma valikus , kuid nagu välja tuli, oli see väga õpetlik lugu poisist, kes tahab omada varandust ning unustab tänu sellele ära kõik muu, mis on elus tähtis. See näidend, oli minu elu esimene nukuetendus ning ma ei oleks elades ette kujutanud, et üks nukkudega mängitud etendus võib olla nii huvitav. Mul on kogu elu olnud nukuetenduste kohta eelarvamused.